← Eesti

3-15-3000/43

Obsah (4)§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 20.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-3000 Haldusasi M.L. kaebus Tallinna Vangla 23

) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-3000 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjaga nr 5-2/1370 karistati kinnipeetav M.L. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (kodukord) p 1.12.12 rikkumise eest noomitusega. 1) Kolmanda üksuse juhi K.H. 24.09.2015 ettekande nr 2577 kohaselt 23.09.2015 kell 17.26, 17.29, 17.30, 17.41 saabusid numbrilt 82039604 läbi Elioni ja EMT Sõnumikeskuse (sõnumikeskus) helisõnumid Tallinna Vangla korrapidaja M. V. meiliaadressile. Telefonikaardi nr 82039604 kuulub kinnipeetav M. A.’le. Helisõnumist on tuvastav, et kõne teeb kinnipeetav M.L.. 23.09.2015 kell 19.19 saabusid numbrilt 82034778 läbi sõnumikeskuse helisõnumid Tallinna Vangla üksuse juht K.H. ning teabe- ja uurimisosakonna spetsialist T. T.meiliaadressile. Telefonikaardi nr 82034778 kuulub kinnipeetav R. A.. Helisõnumist on tuvastav, et kõned teeb kinnipeetav M.L.. 2) Kodukorra p 1.12.12 kohaselt on kinnipeetaval vanglas keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. M.L. on teadlik kohustusest järgida vangistusalaseid õigusakte. 3) M.L. palub 01.10.2015 kirjutatud selgituses vabandust, et rikkus kodukorda ning võtab omaks, et oli kasutanud M. A. ja R. A. telefonikaarte ja seda tahtlikult. Kinnipeetav teab, et antud tegevus oli keelatud. Samas väidab M.L., et on M. A. ja R. A. esindaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) tähenduses. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole seatud kahtluse alla M.L. õigust olla kaaskinnipeetavate esindaja. M.L. rikkumine seisneb selles, et ta rikkus kodukorra p 1.12.
  2. 4) M.L. rõhutab 01.10.2015 selgituses, et täitis vangistusseaduse (VangS) § 63 lg-t 3, teavitades viivitamatult vanglateenistuse ametnikku asjaoludest, mis võiksid ohustada vangla julgeolekut ja korda. M.L. enda telefonikaardi saldo oli 23.09.2015 päeva lõpus 9,16 eurot, seega oli M.L. võimeline täitma VangS § 63 lg-t 3 ilma kodukorra p 1.12.12 rikkumata. 5) Võttes arvesse kõnealuse juhtumi asjaolusid ning rikkumiste raskust, on kinnipeetava karistamine põhjendatud ning üldpreventiivsel eesmärgil vajalik selleks, et M.L. teeks omad järeldused ning hoiduks edaspidi rikkumiste toimepanemisest. Vangla suhtub selliste distsipliinirikkumiste toimepanemisse tõsiselt. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Puuduvad ka süüd välistavad asjaolud. Kergendav asjaolu on kahetsuse väljendamine rikkumise suhtes. Raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi kinnipeetava poolt toime pandud distsipliinirikkumine on vangla sisekorda ja julgeolekut ohustav ning kahtlemata taunitav, siis ei olnud käesoleval juhul tegemist rikkumisega, mis oleks kaasa toonud raskeid tagajärgi. Arvestades eeltoodut ning seda, et M.L. ei oma kehtivaid distsiplinaarkaristusi, piisab kinnipeetava suunamiseks kehtestatud korra järgimisele noomitusest.
  3. M.L. esitas 28.10.2015 Tallinna Vanglale vaide Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjale.
  4. Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/30612-2 jäeti M.L. vaie rahuldamata. 1) Puudub vaidlus selle üle, kas M.L. pani temale etteheidetava süüteo toime või mitte, kuna distsiplinaarmenetluse käigus on M.L. 01.10.2015 kirjutatud seletuses rikkumise omaks võtnud. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega on distsipliinirikkumine piisaval määral tõendatud ning M.L. karistamine on toimunud kooskõlas kehtiva seadusega. 2

(7)3-15-3000 2) M.L. seisukoht, et tegemist ei olnud helistamisega, ei ole vaidemenetluses vastuvõetav. Selleks, et kasutada sõnumikeskuse teenust tuleb helistada telefoninumbrile
  1. Vaidlustatavas käskkirjas on piisaval määral põhjendatud seda, et teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbri kasutamine ei ole põhjendatud ning on tõlgendatav distsipliinirikkumisena. 3) Vaidemenetlusel vaadati 23.09.2015 videosalvestust. Salvestiselt ei nähtu M.L. poolt väidetud asjaolu, et R. A. ja M. A. olevat ise valinud telefoniaparaadilt numbreid ametnikele helistamise ajal. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. M.L. esitas 30.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 21.01.2016 ja 03.02.2016) Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirja ja 25.11.2015 vaideotsuse tühistamiseks. 1) Kaaskinnipeetavad, kelle kõnekaarte kaebaja kasutas, volitasid kaebajat endid esindama kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes. Esindaja ja esindatava omavahelised suhted ei ole seaduse reguleerimisala, vaid olenevad nende kokkulepetest ning kolmandad isikud nendesse sekkuda ei tohi, sest sellega seatakse kaitsetaktika ohtu. Esindatavad on kõik kaebaja poolt tehtud toimingud heaks kiitnud. Vangla pole arvestanud TsÜS §-ga
  3. 2) Kuna kaebaja tegutses kaaskinnipeetavate nimel ja esindajana, ei saa lugeda, et kaebaja telefonikõned teostas. Ükski vangistusalane õigusakt ei reguleeri, kuidas suhtlemine peab toimuma, kinnipeetaval on endal õigus otsustada, millisel viisil ta seda teeb ning vajadusel kasutab ta esindajat. Seega ei teostanud kaebaja telefonikõnesid. Kaaskinnipeetavad sisestasid telefoninumbri, peale mida andsid telefonitoru kaebajale. Kinnipeetavad M. A. ja R. A. soovisid aidata kinnipeetav H. M.it ning olenemata nende soovist kandis kaebaja esindaja nende kõnekaartidele 1 euro. 3) Tegemist ei olnud helistamise, vaid e-kirja saatmisega. E-kirja saatmine oli vajalik, et tagada H. M.i inimväärikust ja põhiõigused. Kaebaja on H. M.i esindaja. Kuna H. M.i dokumendid olid ametniku ruumis, ei saanud ta kohtute ega muude ametiasutuste poole pöörduda. Ka H. M.i hügieenivahendid olid ametniku ruumis. Kuna oli suur oht, et vanglateenistus takistab H. M.il täitmast kodukorda, VangS-i ja Eesti Vabariigi põhiseadust (PS), tuli reageerida viivitamatult ning teavitada vanglateenistust kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. 4) Vangla ei ole kasutanud vähimkoormavat meedet, rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, kaalutlused ja põhjendused on ebapiisavad, käskkiri ei ole proportsionaalne. Euroopa Vanglareeglistiku (EurVangR) p-s 56.1 soovitatakse distsiplinaarkaristust kasutada mõjutusvahendina äärmuslikel juhtudel. Kuna tegemist on soovituslike normidega, oli vanglal võimalus eelnimetatud sätet rakendada. 5) Kaebaja on teavitanud vanglat soovist, et kõik distsiplinaarmenetlusega seotud materjalid edastataks ka kaebaja esindajale A.L.le. Vangla on kaebaja soovi eiranud, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse § 13 ja takistatud tõhusat õiguste kaitset.
  4. Tallinna Vangla palub 06.01.2016 vastuses (täiendatud 26.01.2016) jätta M.L. kaebus rahuldamata. 1) M. A. ja R. A. esitasid volikirjad, mille kohaselt kaebaja neid esindab, 02.10.2015, seega peale distsiplinaarmenetluse algatamist. Varasemalt kaebaja eelnimetatud kinnipeetavaid 3
(7)3-15-3000 esindanud ei ole. Volikirjad on esitatud tagantjärgi eesmärgiga vabastada kaebaja süüst. TsÜS § 115 kommetaaridest tulenevalt eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel, et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Kui tehing ei ole tehtud esindatava nimel, ei ole võimalik ka selle kehtima hakkamine esindatava suhtes, isegi kui esindatav tehingu heaks kiidab. Helistades ametnikele ütles kaebaja, et on H. M.i esindaja, mainimata kõnekaartide valdajaid. Eeltoodust tulenevalt ei saa antud juhul lugeda, et kaebaja oleks tegutsenud telefonikõnesid teostades M. A. ja R. A. esindajana. Samas puudub käesoleval juhul vaidlus selle üle, et kaebaja tutvustas kaaskinnipeetavate kõnekaartidelt helisõnumeid jättes ennast kinnipeetav H. M.i esindajana. Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole seatud kahtluse alla kaebaja õigust olla kaaskinnipeetavate esindaja, küll aga ei ole esinduse raames õigust kõrvale kalduda õigusaktides sätestatud normidest. VangS § 28 lg-st 2 tulenevalt toimub telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. Antud juhul helistas kaebaja kaaskinnipeetavate kulul, kuna kasutas nende kõnekaarte. Kodukorra punkt 1.12.12 keelab kinnipeetavale vanglas helistamiseks kasutada teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit. Kuigi kaebaja poolt esindatavad kinnipeetavad on heaks kiitnud kõik kaebaja tehingud ja toimingud, mis kaebaja nende nimel tegi, ei saa selliste nõusolekutega välistada õigusnormis sätestatud kohustuse rikkumist. 2) Väite, nagu ei oleks kaebaja ise telefoninumbreid valinud, vaid seda tegid kinnipeetavad, kelle kõnekaarte ta kasutas, esitas kaebaja esmakordselt vaidemenetluses. Seega on tegemist tagantjärgi otsitud ütlustega. Distsiplinaarmenetluse käigus vaadeldi rikkumise päeva videosalvestisi, millest ei nähtunud, et R. A. või M. A. oleksid valinud telefoniaparaadilt numbreid ajal, mil ametnikele kõned tehti. Lisaks oli mõlemal eelnimetatud kinnipeetaval võimalus helistada oma nimelt, eriti juhul, kui nad soovisid aidata kaaskinnipeetav H. M.it. Lisaks on leidnud tuvastamist, et 23.09.2015 kell 19:06 saatis H. M. isiklikult helisõnumi Tallinna Vangla direktorile, kasutades sealjuures samuti kaaskinnipeetavale kuuluvat kõnekaarti. Seega rakendas H. M. iseseisvalt meetmeid väidetavate julgeolekut ohustavate tegude ära hoidmiseks ja isiklike asjade tagasisaamiseks. Telefonikõne teostamiseks ei saa lugeda üksnes telefoninumbri valimise fakti, kuna sellisel juhul ei oleks vanglal võimalik tagada kontrolli kinnipeetavate suhtluse üle. Telefonikõne VangS mõttes on teisaldatavalt või kohakindlalt telefonilt helistamine. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Kinnipidamisasutuses on põhjendatud kehtestada ranged reeglid, mis aitavad tagada efektiivset järelevalve korraldust vanglas. Üheks selliseks meetmeks on, et igale kinnipeetavale väljastatakse isiklikud kõnekaardinumbrid, millega on võimalik telefonikõnesid teostada. Julgeoleku ja järelevalve korraldamise eesmärkide täitmiseks on vajalik, et vanglal oleks muuhulgas ülevaade ning võimalik teostada kontrolli selle üle, kellele kinnipeetavad helistavad, välistamaks kriminaalsete kontaktide säilimine (VangS § 29 lg 21). Seega ei ole mõeldav, et kinnipeetavad saaksid kasutada teisele kinnipeetavale isiklikuks kasutamiseks väljastatud kõnekaardinumbrit. Asjaolu, et kaebaja esindaja A.L. on R. A. või M. A. kõnekaardile raha laadinud, tähtsust ei oma. Nimelt ei pea kinnipeetav tasuma kõne eest ainult oma arvel oleva rahaga, vaid väljaspool vanglat olevad isikud saavad kinnipeetavate telefonikaartidele raha juurde laadida. Kõnekaart on ikkagi seotud kinnipeetavaga, kellele see vanglateenistuse poolt väljastatud on. 4
(7)3-15-3000 3) Selleks, et kasutada sõnumikeskuse teenust, tuleb helistada telefoninumbrile 611 9912, mida antud juhul ka tehti. Olenemata teenuse sisust oli tegemist helistamisega eelnimetatud telefoninumbrile. 4) Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et ta täitis 23.09.2015 häälsõnumite saatmisega VangS § 67 p-st 3 tulenevat kohustust, sest H. M.il hügieenitarvete ja tema õiguste kaitsmiseks vajalike ametnike dokumentide puudumist ei saa mõistlikult pidada asjaoluks, mis võiks ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist ning millest kinnipeetav oleks kohustatud vanglateenistuse ametnikule viivitamatult teatama. Lisaks on distsiplinaarmenetluse käigus välja selgitatud, et M.L.le väljastatud telefonikaardi saldo oli 23.09.2015 päeva lõpus 9,16 eurot. Seega oli kaebajal võimalus endal kui H. M.i esindajal ilma kodukorra punkti 1.12.12 rikkumata oma esindatava õiguste eest seista. 5) Riigikohtu hinnangul on EurVangR näol tegemist aktiga, millel on soovituslik iseloom (määrus asjas nr 3-3-1-95-08). Vaidlustatav käskkiri vastab Riigikohtu lahendites toodule ning on kooskõlas ka EurVangR-ga. Haldusorganil on kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamisel lai kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud karistuse faktilist ja õiguslikku alust, samuti seda, miks kaebajat oli vaja distsiplinaarkorras karistada ja miks sobivaks karistuseks peeti just noomituse määramist. Arusaamatuks jääb kaebaja väide diskrimineerimise kohta. Kaebaja ei ole selgitanud, milles tema väidetav diskrimineerimine seisneb. 6) Vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega. Tallinna Vangla 25.11.2015 vaideotsus on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.. KOHTU PÕHJENDUSED
  1. Tallinna Vangla 23.10.2015 käskkirjaga karistati kaebajat VangS § 63 lg 1 p 1 ja § 64 lg 4 alusel kodukorra p 1.12.12 rikkumise eest noomitusega. VangS § 63 lg 1 p 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena noomitust. VangS § 64 lg 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kodukorra p 1.12.12 kohaselt on kinnipeetaval vanglas keelatud kasutada helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit.
  2. VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt on vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse eelduseks kaebaja poolt vangistust reguleeriva õigusakti rikkumine ning rikkumise süülisus. Kaebajale etteheidetavaks rikkumiseks on teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbri kasutamine (kodukorra p 1.12.12 rikkumine). Seega tuleb kohtul hinnata, kas kaebaja kasutas helistamiseks teisele kinnipeetavale väljastatud kõnekaardinumbrit ning kas ta tegi seda õigusvastaselt ja süüliselt.
  3. Tallinna Vangla 24.09.2015 ettekandega nr 2577 (tl 71), sõnumikeskuse sõnumite edastamise lehtede väljatrükkidest (tl 105-106) ning häälsõnumite helisalvestistega (tl 107) on tõendatud, et 23.09.2015 kell 17.26, 17.29 ja 17.41 saabusid numbrilt 82039604 läbi 5
(7)3-15-3000 sõnumikeskuse helisõnumid vanglaametnik M. Vaikmäe meiliaadressile ning kell 19.19 saabusid numbrilt 82034778 helisõnumid vanglaametnike K. H’i ja T. T’ meiliaadressidele. Helisõnumitest on tuvastav, et suulise teate edastab kinnipeetav M.L., milles ei ole poolte vahel ka vaidlust. Vaidlust ei ole ka selles, et telefonikaart nr 82039604 kuulub kinnipeetav M. A.le ning telefonikaart nr 82034778 kuulub kinnipeetav R. A.’le.
  1. Kaebaja on distisplinaarmenetluses kinnitanud M. A. ja R. A. telefonikaartide kasutamist ning enda teadlikkust antud tegevuse keelatusest. Samas on kaebaja selgitanud, et oli nimetatud isikute ja H. M.i esindaja ning täitis telefonikaarte kasutades M. A. ja R. A. tahet aidata H. M.it. Kaebaja kinnitusel võttis ta telefonitoru alles peale seda, kui M. A. ja R. A. olid telefonikaardid telefoniaparaati sisestanud ja numbrid valinud. Eelnevat ei saa kaebaja hinnangul käsitada tema poolt telefonikaartide kasutamisena. Samuti on kaebaja viidanud VangS § 67 p-st 3 tulenevale kohustusele teatada viivitamatult vanglateenistuse ametnikule kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Kaebaja teavitas vanglat, et H. M. peaks tagasi saama enda hügieenitarbed (01.10.2015 ja 23.10.2015 kirjalikud seletused – tl 56 ja 67; 09.11.2015 lisaselgitused vaidele – tl 73). Lisaks on kaebaja kohtumenetluses esitanud seisukoha, et kõnekaartide kasutamise puhul ei olnud tegemist helistamisega, vaid ekirja saatmisega.
  2. Kohus leiab, et kaebaja poolt M. A. ja R. A. kõnekaardinumbrite kasutamine helistamiseks on aset leidnud (kodukorra p-ga 1.12.12 keelatud tegu on toime pandud). Helistamiseks tuleb pidada telefoniside vahendusel sõnumite edastamist. Helistamise mõiste alla mahub kohtu hinnangul ka tehniline lahendus, mille raames on sõnumikeskuse telefoninumbri valimise järgselt võimalik salvestada hääsõnum, mis edastatakse järelkuulatava failina adressaadi e-posti aadressile. Kaebaja on telefoniside vahendusel edastanud vanglaametnikele helisõnumid, järelikult on kaebaja helistanud. Vangla telefonilt helistamise eelduseks on telefonikaardi kasutamine (VSkE § 51 lg 1), seega tähendab kaebaja poolt helistamine ühtlasi telefonikaardi / kõnekaardinumbri kasutamist. Määravat tähendust ei saa seejuures omistada sellele, kes telefonikaardi telefoniaparaati sisestas ja numbri valis ning kas helistaja kedagi esindas või mitte. Helistajana tuleb igal juhul käsitada isikut, kes sõnumi telefoniside vahendusel faktiliselt edastab. Vangla turvakaamerate videosalvestistelt ei ole seejuures tuvastatav kaebaja nimetatud asjaolu, et telefonikaardid sisestasid telefoniaparaati ja numbri valisid M. A. ja R. A. (videote vaatlemise protokoll – tl 138-139). Samuti ei ole kohtule esitatud helisalvestistelt (tl 107) tuvastatav, et kaebaja esitleks ennast M. A. ja R. A. esindajana. Kaebaja esitles ennast helisõnumites H. M.i esindajana.
  3. M. A., R. A. ja H. M.i poolt kaebaja volitamine enda esindajaks ei ole asjaoludeks, mis välistaksid kaebaja poolt võõraste telefonikaartide kasutamise (kodukorra p 1.12.12 rikkumise) õigusvastasuse või kaebaja süü. Esindusõiguse raames ei saa kokku leppida vangla sisekorda reguleerivate normide eiramises. Seega ei saanud M. A., R. A. ega H. M. anda kaebajale luba kodukorra p 1.12.12 rikkumiseks. Kaebaja poolt aluseks võetud esindusõigust puudutavatest normidest (eelkõige TsÜS § 116) vastupidine ei tulene, seega puudus kaebajal alus vastavat asjaolu ka eeldada. Põhjendatud ei ole ilmselgelt ka järeldus, et H. M.i dokumentide ja hügieenitarvete viimine vanglaametniku kabinetti on selliseks asjaoluks, mis kohustas VangS § 67 p-st 3 tulenevat kaebajat sellest vanglat viivitamatult teavitama. Isegi kui kaebaja eeldas, et tal on selline kohustus, oli tal võimalik teavitada vanglat muul viisil, kui kaaskinnipeetavate telefonikaartide abil. Näiteks oli kaebajal võimalik kasutada enda telefonikaarti (vangla on tuvastanud, et 6
(7)3-15-3000 kaebaja telefonikaardil olid 23.09.2015 rahalised vahendid – tl 62) või pöörduda üksuses kohal viibivate vanglaametnike poole. Hügieenitarvetest räägib kaebaja seejuures alles viimases, s.o kell 19.19 saadetud häälsõnumis, kinnitades ühtlasi, et oli korrapidajaid (ja seeläbi vanglat) antud asjaolust juba teavitanud. Järelikult puudus vajadus ja kohustus teha seda korduvalt teise kinnipeetava telefonikaardi abil. Telefonikaartide kasutamise õigusvastasust ja kaebaja süüd ei mõjuta ka asjaolu, et kaebaja esindaja on kandnud M. A. ja R. A. telefonikaartidele raha. Kodukorra p-st 1.12.12 tulenev keeld ei ole sõltuv sellest, kes telefonikaartidele raha kannab.
  1. Eeltoodust tulenevalt olid VangS § 63 lg 1 p 1 eeldused täidetud ning kaebaja karistamine noomitusega põhjendatud. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks jätnud mõne olulise asjaolu välja selgitamata või tähelepanuta. Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. Karistuse määramine ei ole vastuolus ka EurVangR p-ga 56.
  2. Vangla on rikkumisele distsiplinaarmenetlusega reageerimise vajalikkust korralduses põhjendanud.
  3. Vaideotsusega on jäetud põhjendatult kaebaja vaie rahuldamata ning kohtule ei nähtu, et vaideotsus rikuks vaide esemest sõltumata kaebaja õigusi. Asjaolu, et vangla ei edastanud distsiplinaarmenetluse materjale kaebaja esindajale A.L.le, ei ole selliseks puuduseks, mis tingiks käskkirja või vaideotsuse tühistamise. Kaebaja ei ole toonud kohtumenetluses esile selliseid põhjendusi, mis viitaksid tema õiguste piisava kaitseta jäämisele seoses asjaoluga, et distsiplinaarmenetluse materjale ei edastatud A.L.le. Kaebajal on olnud võimalus esitada kohtumenetluses kõik vastuväited vangla käskkirjale. 14.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.