Obsah (8)

§ 45§ 90§ 14§ 24§ 50§ 11§ 41§ 55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-51046 Haldusasi I.T. kaebus Tallinna Vangla t

§ 45lõike 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku (Eh

S) alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõikega 6 sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda (alates 01.01.2014 aga 3m2). Tulenevalt VSkE § 7 lõikest 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkti 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda põrandapind ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lõikes 6 sätestatust ja tagas kaebajale vastavalt regulatsioonile kuni

1. aastani vähemalt 2,5m2 ja alates
2. aastast (antud juhul juba alates 16.10.2011) 3m2 suuruse põrandapinna, millest ei ole maha arvestatud tualeti ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) mööblialust pinda ruumi kogupinnast maha. Mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Seega on Tallinna Vangla seisukohal, et 5 kambripinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala. Samuti leiab Tallinna Vangla, et kambri pinna hulka tuleb arvestada ka mööblialune pind. Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 punkti 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega ka EIK otsustest. Riigikohus on lahendis asjas 3-3-1-42-15 asunud seisukohale, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4m
3. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Eeltoodust järelduvalt tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see kambris liikumist oluliselt takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3m2 kuni 3,3m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia lahend nr 6120/10).
4. Ka Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSkE § 6 lõike 6 ja § 7 lõike 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed (näiteks voodikoht, vt Logothetis jt vs Kreeka, lahend nr 740/13; Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21) Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lõikes 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega peab kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.
5. Ka tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku mööblit.
6. Kaebajale oli kasutada olnud põrandapind kooskõlas VSkE § 6 lõikega 6 ning kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest – õigusvastane tegevus. Riigikohus ei tuvastanud lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“
7. Arvestades ka Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda 6 kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul kell 22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vanglas viibivatele isikutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vanglas viibivatel isikutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus, vahistatutel oli võimalik saada ka pakke. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
8. Ajavahemikul 20.01.2011–02.05.2011, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli peale kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga — tema vabadus allutatakse

-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks.

§ 90

lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäevläbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

§ 14lõikest 3 ja VSk

E § 8 lõikest 4 tulenevalt puudub vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna ning oli paigutatud vastuvõtuosakonda. Tartu Ringkonnakohus on 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155 leidnud, et kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et kõrvalekaldumine 3m2 suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38–0,33 ruutmeetrit (vastavalt 2,62m2 ja 2,67m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, vaid pisut enam kui 10% kõikumist tänaseks kehtestatud 3 m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, peaaegu aasta, eeltoodut ei muuda. Tallinna Vangla on seisukohal, et arvestades perioodi lühiajalisust, vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3m2 (kuni 16,4m2), ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Seda enam, et ka kaebaja ise, tema jaoks väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal, ei ole mitte mingilgi moel andnud 7 märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel kuidagi tema õigusi rikuvad või, et need üldse teda kuidagi häiriks. 28. Alates 03.05.2011 kandis kaebaja karistust kinnipeetavana ning lisaks igapäevasele vähemalt ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus, oli talle päevakavas sätestatud ajal tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Samuti oli kaebajal kord nädalas graafiku alusel võimalus kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa, p 145). Samas ei ole tegemist absoluutsete seisukohtadega. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3 mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, lahend asjas nr 28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3m2, kuid seda kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, lahend asjas nr 7334/13). Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahnd asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36) on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis viidatud lahendis, et 2,5m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5m2-ga (p 41). VSkE § 8 lõike 1 järgi ei ole kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-68-15 (p 15) märkinud, et väiksemast kui 3m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. EIK on muu hulgas selgitanud, et ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt EIK lahend asjades nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13: Mironovas jt vs Leedu, p 139 (käesoleval ajal veel jõustumata); lahend asjas nr 11463/09: Samaras jt vs Kreeka, p 63; lahend asjas nr 5993/08: Sergey Babushkin vs Venemaa, p 51, lahend asjas nr 44558/98: Valašinas vs Leedu, punktid 103 ja 107). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool 8 kambrit piisavad liikumisvõimalused. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Eelviidatud otsuses märkis halduskolleegium, et vaidlust ei ole aga selle üle, et kaebajale oli vangla kodukorrast lähtuvalt tagatud võimalus viibida päevasel ajal vähemalt 4 tundi, tavapäraselt aga äratusest kuni kambrite lukustamiseni väljaspool kambrit ning tegeleda spordi ja muude resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega, sh sai ta töötada väljaspool kambrit majandustöödel. Ka ei esinenud kambri olmetingimustes muid minetusi kui põrandapinna vähesus ning isikule oli tagatud seaduses ettenähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas õhus. Kambri kitsikusest tulenevad negatiivsed tagajärjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased. Kolleegiumi hinnangul kompenseerisid kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana. Need Riigikohtu seisukohad kehtivad ka praeguses asjas. Kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja ajavahemikul 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–30.08.2013 A1, A2 ja B1 taseme keeleõppes (A1 — tunnid 3x nädalas 2x45 minutit; A2, B1— tunnid 3x nädalas 3x45 minutit). VSkE § 8 lõike 1 kohaselt ei ole kinnipeetav kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Seega ajal, mil toimus eelloetletud õppetegevus, viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit. Lisaks on kaebaja osalenud Tallinna Vanglas viibimise ajal lühiajalistel kokkusaamistel ning ka ühel pikaajalisel kokkusaamisel. Tulenevalt

§ 24

lõikest 2 ja § 25 lõikest 2 on lühiajalise kokkusaamise kestuseks kuni kolm tundi ning pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Alates aastast 2012 on suveperioodil esimese (kus viibis ka kaebaja) ja teise üksuse kinnipeetavatele tagatud: 21.05.2012–15.09.2012 ja 20.05.2013-16.09.2013 anti üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator; 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013-31.08.2013 tagati üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; 01.06.2012–31.08.2012 ja 03.06.2013-01.09.2013 võis võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett; 25.06.2012-22.08.2012 ja 25.06.2013-25.08.2013 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Akna olemasolu tagas kambris ka loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid ning enamasti ka seinalambid. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ punkti 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Seega vastas kunstlik valgustus

§ 45lõikes 1 sätestatule.

Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla kaupluse vahendusel näpitslamp lisaks soetada. 29. Hügieeni eest hoolitsemist reguleeritakse

§ 50

lõigetes 1 ja 2, mille kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest ning kinnipeetavale tagatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. On selge, et elu vanglas ei ole täies ulatuses samastatav olustikuga väljaspool kinnipidamisasutust. Seepärast peavad kinnipeetavad paratamatult arvestama sellega, et neil tuleb taluda teatud piiranguid või ebamugavusi, mis tulenevad vangistuse olemusest. See puudutab ka hügieeni eest hoolitsemist. 9 Tallinna Vangla on

§ 50

lõikes 2 sätestatud nõudest kinni pidanud ning võimaldanud kinnipeetavatele, sh kaebajale ühe korra nädalas graafikujärgse pesemise. Samuti on vangla taganud kinnipeetavatele, sh kaebajale võimaluse hoolitseda oma hügieeni eest sooja veega ka graafikuväliselt. Nimelt andis vangla

1. aasta kevadel kõikide üksuste igasse sektsiooni üldkasutatava veekeetja. Kaebajal oli kambris ligipääs voolavale veele ja veekeedukannu kasutades oli tal võimalik saada sooja vett, samuti oli kambris lubatud seep ning seega sai kaebaja teha igapäevaselt esmaseid hügieenitoiminguid ka kambris. Täiendavalt märgime, et näiteks aastal 2012 puudus 18,7% leibkondadest eluruumis juurdepääs voolavale soojale veele, s.t igal viiendal Eesti elanikul puudub juurdepääs voolavale soojale veele. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust vanglal ei ole. Kinnipeetavate voodipesu vahetatakse reeglina kaks korda kuus. Igal isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Seega ei ole vangla kaebaja õigusi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel rikkunud. Arvestades, et kaebaja ei ole varasemalt sellesisulise kaebusega vangla poole pöördunud, siis võib järeldada, et tal ei olnud hügieeni tagamisega probleeme.
2. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.
3. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või hügieeninõuete tagamine kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Seega võib järeldada, et kaebajal ei ole põrandapinna osas eelnevalt pretensioone ei olnud. Kaebajal oli, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist kokku aastaid. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastatid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis 10 sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 (p 19) väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lõike 1 eesmärgiga. Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lõikega 1 nõutakse isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud, mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 17.12.2015 kohtuotsus asjas nr 3-14-196 ja 12.01.2016 kohtuotsus asjas nr 3-1451155). Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes kaebaja väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebaja vaimsed kannatused kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. Lisaks eeltoodule märgime, et asjaolu, et EIK on sarnastes asjades pidanud vajalikuks rahalise hüvitise väljamõistmist, ei ole käesoleval juhul määrav ning eeltoodud põhjusi arvestades ei saa EIK-i sellekohase praktikaga nõustuda, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vangla leiab, et kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5m2 asemel 3m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustus karistusseadustiku (KarS) § 415 lg 1 p 3, millega sätestatakse, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-76-11 (p 13) välja toonud, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse. Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.
4. Vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud 11 olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.
5. Kuna ei ole leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata, osaliselt rahuldada ja osaliselt jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
7. HKMS § 47 lõike 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.

§ 11

lõikega 8 sätestatakse, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks vaid juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt

§ 11lõikele 8.

Kaebaja on kaebuses lisaks kambripinna väiksusele ja dušši kasutamisekordade ebapiisavusele toonud välja täiendavaid puuduseid kinnipidamistingimuste osas — kaebajal ei võimaldatud kasutada perega suhtlemiseks telefoni, puudusid võimalused kambriväliseks tegevuseks ja kehakultuuriga tegelemiseks, kaebaja viibis kinnises kambris 23h ööpäevas ning sai jalutada vaid 1h ööpäevas — mida ta aga vanglale esitatud kahjunõudes märkinud ei ole. Seega ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ja on täitmata

§ 11lõike 8 eeldused.

HKMS § 121 lg 1 punkti 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seega tuleb jätta läbi vaatamata kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud.

1. Kaebus on asjas menetlusse jäänud üksnes ajavahemikku 20.01.2011–19.01.2014 (1096 päeva) puudutavas osas seoses kambripinna väiksust ja ebapiisavat hügieeni (duši all käimise võimalused on liiga harvad) puudutavate väidetega. Vaidlus seisneb praegusel juhul selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle sellel ajavahemikul kaebuses väidetud õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaraline kahju.
2. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. 12 Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebajale ühel korral nädalas duši all käimise võimaldamisel ja vanglasisesel paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.
3. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

§ 41

lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis

§ 41

lõikest 1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33). 39. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). […] EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded on järgmised:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi, 13 p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

§ 45

lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m

1. Kaebusega hõlmatud ajavahemik 20.01.2011–19.01.2014 ulatub valdavalt kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega ja 19 päeva osas alates 01.01.2014 kehtiva redaktsiooni kehtivusaega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri põrandapind 2,5m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul.
2. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani.
3. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebaja on menetletaval ajavahemikul olnud paigutatud erinevatesse kambritesse (I kd, tl 154). Kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta on pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5m2 kaebaja kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud.
4. Toimiku materjalidest (I kd, tl 157–166) nähtuvalt paiknes kaebaja Tallinna Vangla kambrites vaadeldaval ajavahemikul 20.01.2011–19.01.2014 alljärgnevalt.
5. Ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 viibis kaebaja kambris nr 219, mille suurus ühes WC-ga oli 16,4m
6. Sellest ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011 ning 22.02.2011–14.03.2011 oli kambris 43-l päeval kokku kuus kinnipeetavat, kelle igaühe kohta jagus kambripinda 2.73m
7. Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 219 ruumi enam kui 3m
8. Ajavahemikul 05.04.2011–02.05.2011 viibis kaebaja kambris nr 355, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2m
9. Sellest 27-l päeval (06.04.2011–02.05.2011) oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7m
10. Ühel päeval, s.o 05.04.2011 jagas kambrit nr 355 viis kinnipeetavat, mistõttu oli kaebajal sel päeval kambris ruumi enam kui 3m
11. Vangla kinnitusel on mõlema kambri puhul tegemist suletud kambriga, kus kaebajale oli igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus (vt tabel I kd, tl 154 pöördel). Vangla kinnitusel oli kaebaja aga ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 vahistatu staatuses ning 05.04.2011–02.05.2011 kinnipidamisel vastuvõtuosakonnas. Vahistatu ja ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava suletud kambris viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks, kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSkE § 8 lg 4). 14 Arvestades, et VSkE § 6 lõikega 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri minimaalpinnana lubatav 2,5m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambrites nr 219 ja 355 pidada VSkE § 6 lõike 6 rikkumiseks. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) siiski leidnud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-s ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Kuigi praegusel juhul on küsimuse all üksnes isiklik ruum kambris ning menetluses ei ole muid kambriga seotud kinnipidamistingimusi, oli kaebajal vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana võimalik ööpäeva vältel kambrist väljaspool viibida üksnes ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal. Lähtudes ülalviidatud EIK praktikas väljakujunenud seisukohtadest ja Riigikohtu seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana kinnipidamist kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3m2, kokku 70 päeva osas. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 24) leidnud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Kaebajal tuli viibida oludes, kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3m2-ni, ehkki põrandapinda oli rohkem tollasest kohustuslikust miinimumnõudest (2,5m2). Kaebajal tuli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana sellistes oludes viibida kolmel erineval ajavahemikul, s.o korraga järjest 22 päeva, 21 päeva, 27 päeva (I kd, tl 157). Kohtu hinnangul on kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana sedavõrd kitsastes tingimustes hoidmine vaadeldav vastustaja poolse õigusvastase toiminguna.
12. Alates 03.05.2011 oli kaebaja süüdimõistetu ning viibis seetõttu kinnipeetavatele ettenähtud kambrites. Ajavahemikul 03.05.2011–14.06.2011 viibis kaebaja kambris nr 212, mille suurus ühes WC-ga oli 16,6m
13. Sellest 25-l päeval (20.05.2011–12.06.2011 ja 14.06.2011) oli kambrisse nr 212 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,77m
14. Ülejäänud kambris nr 212 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
15. Ajavahemikel 15.06.2011–09.11.2011, 14.11.2011–14.03.2012, 20.03.2012–27.03.2012, 02.04.2012–26.05.2012, 28.05.2012–13.07.2012 viibis kaebaja kambris nr 242, mille suurus ühes WC-ga oli 17m
16. Sellest 285-l päeval (15.06.2011–26.06.2011, 11.07.2011–26.07.2011, 03.08.2011–12.09.2011, 15.09.2011–18.09.2011, 26.09.2011–05.10.2011, 07.10.2011–08.11.2011, 14.11.2011–26.12.2011, 28.12.2011–01.01.2012, 11.01.2012–23.01.2012, 27.01.2012–24.02.2012, 28.02.2012–07.03.2012, 02.04.2012–23.04.2012, 25.04.2012–26.05.2012, 28.05.2012–30.05.2012, 29.06.2012–04.07.2012, 07.07.2012–13.07.2012) oli kambrisse nr 242 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,83m
17. Ülejäänud kambris nr 242 veedetud 94-l päeval (27.06.2011–10.07.2011, 27.07.2011–02.08.2011, 13.09.2011–14.09.2011, 19.09.2011–25.09.2011, 06.10.2011, 09.11.2011, 27.12.2011, 02.01.2012–10.01.2012, 24.01.2012–26.01.2012, 25.02.2012–27.02.2012, 08.03.2012–14.03.2012, 20.03.212–27.03.2012, 24.04.2012, 31.05.2012–28.06.2012, 05.07.2012–06.07.2012) oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
18. Ajavahemikel 14.07.2012–12.09.2012, 24.09.2012–02.10.2012 viibis kaebaja kambris nr 235, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2m
19. Sellest 39-l päeval (14.07.2012–17.08.2012, 20.08.2012–23.08.2012) oli kambrisse nr 235 paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,70m
20. Ülejäänud kambris nr 235 veedetud 31-l päeval (18.08.2012–19.08.2012, 24.08.2012–12.09.2012, 24.09.2012–02.10.2012) oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
21. Ajavahemikul 03.10.2012–24.10.2012 viibis kaebaja kambris nr 226, mille suurus ühes WC-ga oli 17m
22. Kõigil kambris nr 226 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
23. 25.10.2012 viibis kaebaja kambris nr 231, mille suurus ühes WC-ga oli 16,6m
24. Kambrisse oli sel päeval paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind jagunes isiku kohta 2,77m
25. Ajavahemikel 26.10.2012–25.09.2013, 02.10.2013–20.01.2014 viibis kaebaja kambris nr 227, mille suurus ühes WC-ga oli 16,9m
26. Sellest Sellest 230-l päeval (26.10.2012–02.11.2012, 15 05.11.2012–23.11.2012, 25.11.2012–23.01.2013, 25.01.2013–29.01.2013, 06.02.2013–08.02.2013, 19.02.2013–14.03.2013, 10.06.2013–12.06.2013, 14.06.2013–12.07.2013, 14.07.2013–19.07.2013, 21.07.2013–22.09.2013, 08.10.2013–16.10.2013) oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,82m
27. Ülejäänud kambris nr 227 veedetud 215-l päeval (03.11.2012–04.11.2012, 24.11.2012, 24.01.2013, 30.01.2013–05.02.2013, 09.02.2013–18.02.2013, 15.03.2013–09.06.2013, 13.06.2013, 13.07.2013, 20.07.2013, 23.09.2013–25.09.2013, 02.10.2013–07.10.2013, 17.10.2013–20.01.2014) oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
28. Ajavahemikul 26.09.2013–01.10.2013 viibis kaebaja kambris nr 228, mille suurus ühes WC-ga oli 16,5m
29. Kõigil kambris nr 228 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
30. Vastustaja poolt kohtule esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites, kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta erinev. Selliseid ajavahemikke või päevi ajavahemikul 03.05.2011–31.12.2013, millal põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5m2 ei ole esinenud. Seega ei ole vastustaja kaebaja puhul eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis). Samuti ei esinenud aastal 2014 kaebaja kinnipidamisel päevi, kus kaebajale tagatud põrandapind oleks jäänud alla 3m
31. Seetõttu ei ole vastustaja eksinud VSkE § 6 lõike 6 vastu ka kehtivas redaktsioonis. EIÕK artikliga 3 sätestatakse piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keeld. EIÕK artikli 3 kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lõikes 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. EIÕK artikliga 3 ega ka PS §-dega 10 ja 18 ei kehtestata samas täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-42-15, p 13).
32. Kaebaja avatud kambris viibimise ajavahemike osas tuleb ka siin Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites hoidmise perioodil. Vastustaja kinnitusel on kambrid nr 212, 242, 235, 226, 231, 227 ja 228 avatud kambrid. Seetõttu, olgugi, et kaebajal oli neis kambrites kokku 580-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (

§ 55lg 2) ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSk

E § 8 lg 1). Lisaks oli kaebajal avatud kambrites viibimise ajal võimalik vastustaja kinnitusel kord nädalas graafiku alusel viibida spordisaalis. Kinnipeeturegistri väljavõttelt (I kd, tl 168) ilmneb, et lisaks eelnevale osales kaebaja ajavahemikel 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–30.08.2013 riigikeele õppel. Vastustaja kinnitusel toimusid riigikeele tunnid kolmel korral nädalas. VSkE § 8 lõike 1 kohaselt ei ole kinnipeetav kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Õppetegevuse ajal viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit.

1. Eltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebaja viibis avatud kambrites nr 212, 242, 235, 226, 231, 227, 228 ning tal oli neis kambrites isiklikku ruumi kuni 31.12.2013 üle 2,5m2 ning alates 01.01.2014 üle 3m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambrites viibimise ajavahemikel raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kaebajale oli avatud kambrites viibimise ajal tagatud ka väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused ja võimaldatud ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Olgugi, et kaebaja väidetel oli tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites mööbliesemete vahel vaba liikumine takistatud ei pea kohus seda usutavaks päevadel, mil kaebajale oli isiklik ruum tagatud vähemalt 3m2 ulatuses. Päevadel, mil kaebajale oli kambrites tagatud vähem isiklikku ruumi, ei oma kambris liikumise takistatus sedavõrd suurt tähtsust, kuivõrd kaebajal oli võimalik päevasel ajal liikuda ning tegeleda erinevate tegevustega ka väljaspool kambrit. Kaebaja ei ile väitnud, et tal puudus magamisase. Seega lähtub kohus eeldusest, et magamisase oli kaebajale igas viibitud kambris olemas. 16 Seega ei saa kohus ajavahemike 03.05.2011–09.11.2011, 14.11.2011–14.03.2012, 20.03.2012– 27.03.2012, 02.04.2012–26.05.2012, 28.05.2012- 12.09.2012, 24.09.2012–20.01.2014 osas kinnipidamistingimusi õigusvastaseks pidada. Täidetud ei ole RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 kohaldamise eeldus — puudub vastustaja poolt kaebaja inimväärikust alandav õigusvastane kohtlemine, mis põhjustaks hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus ajavahemike 03.05.2011–09.11.2011, 14.11.2011–14.03.2012, 20.03.2012–27.03.2012, 02.04.2012– 12.09.2012, 24.09.2012–20.01.2014 osas jätta rahuldamata.
2. Ajavahemikel 10.11.2011–13.11.2011, 13.09.2012–18.09.2012, 19.09.2012–23.09.2012 viibis kaebaja kartserikambrites nr 72 (8,4m2), nr 73 (9,7m2) ja nr 89 (28,7m2). Kõigil kambrites nr 72, nr 73 ja nr 89 veedetud päevadel oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
3. Täpsemalt oli kaebajal kartserikambrites ruumi vastavalt 8,4m2 (I kd, tl 159 pöördel), 9,7m2 (I kd, tl 162) ning 4,78m2–5,74m2 (I kd, tl 162). Ehkki kartserikambrites on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused neis kambrites. Seega ei ole kaebajale ka kartserikambrites kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju.
4. Ajavahemikel 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 viibis kaebaja ka süüdimõistetuna 11-l päeval suletud kambrites nr 125 (16m2) ja 141 (16,4m2). Kambris nr 125 viibimise ajast 7-l päeval oli kambrisse paigutatud kokku kuus kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,67m
5. Ülejäänud kambris nr 125 veedetud 3-l päeval oli kaebajal ruumi kambris enam kui 3m
6. Kambris nr 141 veedetud päeval oli kambrisse paigutatud kuus kinnipeetavat ning põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli 2,73m
7. Suletud kambrites viibimise ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. VSkE § 8 lõikega 4 sätestatakse, et VSkE § 8 lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib kartseris, eraldatud lukustatud kambris, raske distsiplinaarrikkumise korral enne distsiplinaarmenetluse lõpetamist eraldi kambris, vastuvõtuosakonnas, vangla meditsiini- või tervishoiuosakonna statsionaaris või seoses kohtuistungi või menetlustoiminguga ajutiselt teises vanglas. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks kaebaja suletud kambrisse paigutamise õiguspärasus. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale võimaldati suletud kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust seoses suletud kambris viibimisega. Kohus leidis ülal, et isiku suletud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada suleud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36). Liiatigi oli kaebajal süüdimõistetuna suletud kambrites isiklikku ruumi alla 3m2 üksnes kaheksal päeval ning sedagi mitte järjestikel päevadel (I kd, tl 160 pöördel kuni 161). Seetõttu ei ületanud kaebaja kinnipidamistingimused raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist suletud kambris pidada tema inimväärikust alandavaks. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata ka nende päevade osas, millal kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemike 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 osas.
8. Duši kasutamisega seotult märgib kohus järgmist.

§ 50

lõikega 2 kohustatakse vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes 17 põhjendatud huve. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistikust. Riigikohtu praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Kaebajal ei ole seega õigust nõuda kindla arvu kordi dušši kasutamist nädalas ning vanglal ei lasu kohustust pakkuda kaebajale dušši kasutamise võimalust sagedamini kui nõuab kehtiv õigus. Vangla võib arvestada kinnipeetavate sooviga saada dušši kasutada enam kui kord nädalas, ent sellist kohustust tal otseselt ei ole. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja pole talle taganud

§ 50lõikes 2 sätestatud miinimumtaset.

Vastustaja on kinnitanud, et kaebajale on vähemalt kord nädalas duši kasutamist graafiku alusel võimaldatud (I kd, tl 156). Samuti on vastustaja kinnitusel kinnipeetavatele tagatud sooja veega hügieeni eest hoolitsemine ka graafikuväliselt — vangla väljastas 2013. aasta kevadel kõikide üksuste igasse sektsiooni üldkasutatava veekeetja. Kambris on voolav külm vesi ning lubatud on seep. Sellega on kaebaja olnud esmaste hügieenitoimingute tegemine tagatud ka kambrites, kus kaebaja viibis. Olgugi et külma või veekeetjaga soojendatud veega. Arvestades, et kehtiva õigusega ei nähta ette sooja (voolava) vee tagamist kambris ning vangla on sellest hoolimata astunud samme probleemi leevendamiseks, ei saa kambris sooja vee puudumist pidada õigusvastaseks.Hügieenitingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses nõutavas ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

§ 50

lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust rohkem kui kord nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

1. Kohtupraktika (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 36) kohaselt võivad kinnipidamistingimused olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Väljakujunenud kohtupraktika järgi (korduvalt eelviidatud lahend asjas nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades. Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lõike 1 järgi hüvitamisele. Kohtu hinnangul on praegusel juhul menetletavas ulatuses, arvestades kaebusega hõlmatud ajavahemikku, kaebaja kinnipidamine vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas oleva kinnipeetavana osaliselt kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust alandaval moel. HKMS § 41 lõikega 5 sätestatakse, et kohus võib hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse, kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-43-11, p 17 märkinud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lõikega 1 nähakse ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on kolleegiumi senises praktikas (lahend asjas nr 3-3-1-80-09, p 12; lahend asjas nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Samuti on Riigikohus lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 29 märkinud, et avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lõikega 1 nähakse see võimalus ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. 18 Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 (p 25) leidnud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Avatud kambrites on ruuminappust kaebaja suhtes leevendanud võimalus sektsiooni piires vabalt liikuda vähemalt nelja tunni vältel päevas, viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt tunni päevas, külastada spordisaali graafiku alusel, ka oli kaebaja hõivatud keeleõppega ning sai käia kokkusaamistel (I kd, tl 169). Suletud kambrites viibis kaebaja nii vahistatuna kui süüdimõistetuna. Süüdimõistetuna viibis kaebaja vanglasse võtmise järgselt suletud kambris üksikutel osaliselt mittejärjestikel päevadel ning kohus leidis ülal, et seetõttu ei esine alust pidada kaebaja süüdimõistetuna suletud kambris kinnipidamist õigusvastaseks. Mistahes ruumipuudust ei esinenud kaebajal kartserikambrites viibimise ajal. Kohus tuvastas aga, et õigusvastaseks tuleb lugeda kaebaja hoidmist ruumivähesuse tingimustes suletud kambrites vahistatuna ja süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas. Kaebaja viibis vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas süüdimõistetuna suletud kambrites alla 3m2 isikliku ruumi tingimustes kolmel erineval ajavahemikul kokku 70 päeva, ent mitte rohkem kui 27 päeva korraga, s.o alla ühe kalendrikuu, mida võib pidada suhteliselt lühiajaliseks perioodiks. Seetõttu peab kohus HKMS § 41 lõike 5 alusel kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks 70 päeva osas antud juhul piisavaks teha hüvitise väljamõistmise asemel kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises 70 päeva ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011, 22.02.2011–14.03.2011, 06.04.2011–02.05.2011 kambrites, kus põrandapinda oli isiku kohta vähem kui 3m2, õigusvastasus. Sellega tuleb lugeda hüvitamisnõue 70 päeva osas täielikult rahuldatuks.
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jagatakse menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.
3. Kaebaja esitas kohtule kaebuse mittevaralise kahju 119 000 euro hüvitamiseks (I kd, tl 1–2). Kohus vabastas kaebaja 04.09.2014 määrusega (I kd, tl 61–64) kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest 15 eurot ületavas osas. Kaebaja nõude puhul oleks tulnud riigilõivu tasuda 750 eurot. Seega vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumisest 735 euro osas. Riigilõiv 735 eurot jääb 118 lõike 3 alusel riigi kanda.
4. Kaebuse kohaselt on kahju kaebajale tekkinud ajavahemikel 15.03.2007–06.03.2008 ja 23.07.2010–19.01.2014, seega kokku 1616 päeva osas. Kohus tunnistab vastustaja tegevuse õigusvastaseks 70 päeva osas, seega rahuldab kaebuse 4,33% osas. Kaebaja on tasunud asjas riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 30). Kuna kohus rahuldab kaebuse 4,33% osas, tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 0,65 eurot.
5. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid seetõttu kaebajalt välja ei mõisteta. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 05.04.2017 KOHTUOTSUSEGA. 19