Obsah (11)

§ 113§ 1131§ 8§ 20§ 11§ 208§ 82§ 209§ 30§ 14§ 115

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Lea Aavastik Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2017, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1 Tsiviilasja number 2-16-14450 Tsiviilasi AB „Lietuvos

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 27.09.2016 kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning

§ 1131lg 1 alusel võla sissenõudmiskulu 40 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kindlustusandja üldõigusjärglane, kelle poolt oli kindlustatud külvik Victor Juri MP 3.20 Atlantic. Külviku omanik oli Nordea Finance Estonia AS ja külviku kasutaja liisingulepingu alusel oli Sanders Agro OÜ. Külvik sai põllutööde käigus kahjustada, mistõttu hageja hüvitas külviku omanikule kahju ja sai kahjustatud külviku omanikuks. Hageja ja kostja sõlmisid kahjustatud külviku müügilepingu, hageja andis kahjustatud külviku kostjale üle. Kostja ei ole kauba eest tasunud, arve nr 338028 tasumise tähtaeg 01.09.

1. Seisukohas kostja vastusele hageja möönis, et külvik on kostjale üle andmata ning on liisinguvõtja Sanders Agro OÜ valduses. Hageja hinnangul on kostja teinud hagejale üheselt arusaadava ja kokkulepitud hinnaga pakkumuse ning kostja on oma e-kirjas toodu ja arve küsimisega selgelt oma tahet väljendanud. Nõustumust väljendas hageja 26.08.2015 saadetud arvega nr 338028 summas 8244 eurot, mistõttu on müügileping sõlmitud 27.08.
2. Hageja leiab, et hagi tuleb rahuldada tulenevalt kostja poolt antud võlatunnistusest (kõnesalvestis ja selle mahakirjutus) ning müügilepingust. Võlatunnistusega on loodud uus iseseisev võlasuhe, millega kostja on lubanud müügilepingust tuleneva kohustuse täita. Kostja võlg on tekkinud majandustegevuses, seega ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis. Võlatunnistuse andmisega on kostja seaduslik esindaja heaks kiitnud K.S.i poolt sõlmitud müügilepingu.
3. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt ei ole müügilepingut sõlmitud ega kostjale kaupa üle antud. Müügileping jäi sõlmimata, sest kindlad maksetähtajad, kauba üleandmise tingimused jne on kokku leppimata. Kostja on korduvalt palunud hageja esindajal esitada müügileping, sest kostja raamatupidamises selline leping puudub. Tegemist oli ostuläbirääkimiste pidamisega.
4. 02.02.2017 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Hageja leidis, et omandi üleminek tehakse peale ostuhinna laekumist. Müügileping on jagatav võlaõiguslikuks ja asjaõiguslikuks lepinguks. Kostja kohustus on tekkinud majandustegevusest, võlatunnistus ei pea olema kirjalik. Kostja juhatuse liige T.S. märkis, et ta on püüdnud lepingut küsida, aga ei ole seda näinud, asja üleandmist ei ole kokku lepitud. K.S.il puudub volitus lepingute sõlmimiseks, vastav õigus on ainult T.S.il. Tunnistaja U.H. andis ütlusi selle kohta, et vara üleandmine toimub peale raha laekumist. Tegemist oli suulise lepinguga, kokkulepe selle kohta, mida ja mis hinnaga müüakse, oli olemas. T.S. vastas telefoni teel, et on arvest teadlik ja lubas maksta siis, kui ettevõttel tekib vabu vahendeid. 2 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus leiab, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel. Hageja on esitanud kostja vastu müügilepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõude. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude üle: • • • • • Hageja on UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaali üldõigusjärglane alates 31.05.2015 (tl 7-13). UAB DK “PZU Lietuva” Eesti filiaali kindlustusportfell ja kindlustusettevõte läks 31.05.2015 üle hagejale (AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile). Hageja üldõiguseellane, UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal, ja Nordea Finance Estonia AS sõlmisid külviku Victor Juri 3.20 Atlantic (külvik) suhtes kindlustuslepingu (tl 14). Külviku liisinguvõtja ja kasutaja oli Sanders Agro OÜ. Kindlustushüvitise kokkuleppe nr 338028 p 5 alusel sai hageja 06.08.2015 kahjustatud külviku omanikuks (tl 18-19). Hageja väljastas kostjale arve nr 338028 summas 8244 eurot maksetähtajaga 01.09.2015 (tl 26), mis on tasumata. Külvikut ei ole kostjale üle antud, see on Sanders Agro OÜ valduses. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud suuline müügileping. Kostja väitel pidasid pooled üksnes lepingueelseid läbirääkimisi. Hagi lahendamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping võlaõigusseaduse (

) § 208 mõttes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seega on hageja kohustus tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping. Tulenevalt

§ 8

lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 20

lg 1 järgi nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Tahteavaldused, mida pooled lepingulise kokkuleppe saavutamiseks teevad, peavad oma sisult olema vastassuunalised. Kokkulepe peab sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada poolte tahet olla õiguslikult seotud.

§ 208

lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu sõlmimisel on pooltel vastastikused lepingulised kohustused,

§ 82

lg 5 järgi peavad pooled oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt. Vallasasjade võõrandamislepingule ei ole seadusandja ette näinud lepingu kohustuslikku vormi, seega võivad pooled sõlmida ka suulise müügilepingu.

§ 209

lg-s 1 on sätestatud hageja kui müüja kohustus müüdud ese (külvik Victor Juri 3.20 Atlantic) kostjale (ostjale) üle anda. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS §-st 93 tulenevalt võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada 3 väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Hageja ei ole kohtule tõendanud müüdava asja üleandmise kokkulepet. Kui asja ei anta üle enne raha maksmist, siis peab olema poolte vahel vaidluse korral tõendatav kokkuleppe, millal annab müüja asja üle, st täidab omapoolse müügilepingust tuleneva kohustuse. Kui sellist kokkulepet ei ole, siis ei ole kostjal kohustust tasuda omandatava eseme eest, st ostja poolne müügilepingu täitmine ostuhinna tasumise näol ei ole sissenõutavaks muutunud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja oli hagiavalduse esitamisel ekslikult seisukohal, et külvik on üle antud. Menetluse käigus on selgunud, et külvik ei ole kunagi esialgse liisinguvõtja ehk Sanders Agro AS valdusest välja läinud. Seega ei ole müüja müügilepingu eset kunagi ostjale üle andnud. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe kauba üleandmise tingimuste osas või et hageja oleks teinud võimalikuks eseme üleandmise või eseme väljanõudmisõiguse loovutamise. Kostja juhatuse liige T.S. on kinnitanud 02.02.2017 kohtuistungil, et tema ei ole lepingut sõlminud või vara vastu võtnud (tl 87 pöördel). Hageja esindaja on kohtuistungil seletanud, et tegu oli kindlustuse vara realiseerimine käibki selliselt, et enne tasutakse arve ja siis antakse objekt üle (tl 87). Seega pooltel puudus ühine arusaam lepingu sõlmimisest. Kostja juhatuse liikme väide, nagu puudunuks K.S.il volitus ettevõtte nimel kolmandate isikutega läbirääkimisi pidada, ei põhine seadusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 järgi kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega, kuna kostja ettevõttel oli ühtne meiliaadress, siis tuleb kohtu hinnangul K.S.i saadetud e-kirju lugeda kostja poolt saadetuks. Kohus ei nõustu hageja väidega, nagu oleks müügileping sõlmitud 27.08.2015 ehk kostja poolt arve kättesaamisest. Arve on raamatupidamislik dokument, mis ei tõenda lepingu sõlmimist. Menetluse kestel on hageja asunud seisukohale, et nõude õiguslikuks aluseks on hoopis võlatunnistus. Nimelt helistas hageja töötaja U.H. kostja juhatuse liikmele T.S.ile ning telefonivestlust käsitleb hageja kostja poolt antud võlatunnistusena.

§ 30

lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus (nn konstitutiivne võlatunnistus) või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu (nn deklaratiivne võlatunnistus).

§ 30

lg 3 järgi ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Kohus leiab, et kuna lepingut ei ole sõlmitud ja kohustust, mis võiks olla võlatunnistuse aluseks, ei ole tekkinud, siis ei ole tegemist ka võlatunnistusega. Käesoleval juhul on T.S. telefoni teel selgitanud, et tal puuduvad külviku ostuks vajalikud vahendid, kuna kevadel osteti tehnikat ning lepingu sõlmimine sõltub sellest, kas ettevõte saab osa tehnikat maha müüa ja ostuks sellest saadud vahendeid kasutada (tl 69). Telefonivestlusest saab kohtu hinnangul järeldada T.S.i valmisolekut lepingu sõlmimiseks, juhul kui vajalikud vahendid leitakse, mitte aga võlatunnistuse andmist mingi kohustuse täitmiseks. Kohus on seisukohal, et poolte käitumisest võib aru saada, et pooled küll pidasid ostuläbirääkimisi, kuid müügilepingu sõlmimiseni ei jõutud.

§ 14

lg 1 esimese lause kohaselt peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega.

§ 14

lg 3 4 esimese lause järgi kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Läbirääkimiste pahauskse käitumise keelu rikkumise korral (

§ 14

lg 3) on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue

§ 115lg 1 alusel.

Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms) (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-168-14, p 15). Seega võib hagejal olla kostja vastu nõue

§ 115lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja juhatuse liige on avaldanud, et kostjal menetluskulud puuduvad. Seega hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5