KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 16. juuni 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised As

§ 41

lg 1 - inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine, sest millisest inimväärikuse austamisest või kaebaja allumatusest saab vangla kõneleda, kui Judin lohistas kaebaja verisena, käeraudades väljaväänatud kätest lookas mööda treppi kartseri II korruselt õue, korpuse suunas ja sealt autosse. Samuti ei reageeritud kaebaja valukarjetele väljaväänatud kätest ja kõvasti suletud käeraudadest. 3 4.

1. Kaebaja leiab, et kohus peab arvestama sellega, et kaebaja täitis käsu panna käed seinale ja seista näoga seina poole. Siin pole sisuliselt mitte mingit juttu kaebaja poolsetest korralduste täitmata jätmistest. Kaebaja leiab, et vanglal ei ole tõendeid, et kaebaja oleks käitunud agressiivselt. Kõik vanglatöötajad on elus ja terved. Neid oli 4 inimest – Judin, Noor, Hanni ja Mironov. Igaühe kaal on vähemalt 80-90 kilo. Neil ei ole kaebusi peksu või tervise osas. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et tema kohta ei ole seoses vahejuhtumiga kirjutatud ettekannet vangla korralduse täitmata jätmise eest nagu seda nõuab seadus. 4.
2. Kaebaja väidab, et peksmise ja toimunud sündmuste pärast oli tugevasti nördinud kartseri korrapidaja Irina Latõševa, kes oli sel päeval valves ja nägi kõike, ja kuulis kaebaja valukarjeid ja appihüüdeid. 4.
3. Kaebaja leiab, et kui ta oleks kõiki neid vigastusi endale ise aktiivse vastupanu osutades teinud, nagu vangla seda väidab, siis seda enamgi vanglaametnikud oleksid pidanud näitama kaebajat arstile. Kiirabi oli välja kutsutud alles politseitöötajate poolt kohtus Liivalaia- 24, kaebaja palvel. Seejuures nägi politsei, kuidas vangla ametnikud lohistasid kaebaja autoni, ja millises seisundis ta oli. 4.
4. Kaeaja selgitab, et avaldatud summa 15 000 eurot vangla poolt kaebajale kehavigastuste eest kompensatsiooni hüvitamiseks, ning ka moraalseks kompensatsiooniks, on õiglane. Kaebaja selgitab, et talle isiklikult pole raha vaja. See oleks läinud kohtuhagide kustutamiseks ja ülejäänud summa oleks kaebaja poolt üle kantud piiratud võimetega laste ja väikelaste varjupaigale, kus viibib kaebaja tütreke ja teised vanemata jäänud lapsed. 4.
5. Kaebaja viitab, et vangla käitumine ei vastanud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standarditele. Täpsemalt viitab kaebaja CPT/Inf

§ 65

¹ lg 2 tuleb tõlgendada Euroopa vanglareeglite kohaselt ning tagada kohtusse (või mõnesse muusse väljaspool vanglat asuvasse kohta) saatmine, võimaldades kinnipeetavatel kanda oma isiklikke riideid ka kartseri karistuse kandmise ajal. Vanglaametnike korraldus panna selga arvel olev kartseririietus oli õigusvastane. Kõik vangla argumendid viidetega Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele on kohatud, kui vangla võrdleb kinnipeetavate ümberriietamist enda riietesse kohtusse minekuks, kui ajendit ja võimalust põgenemiseks või kuriteo toimepanemiseks. Põgeneda võib ka vanglariietes. Ning selle ohutuse eest peab vastutama teenistus, politseikonvoi ja mitte vormiriietus. Kaebaja leiab ka, et vangla poolt väljastatud riided ei kaitse mitte mingil moel kaebaja tervist. See riietus alandab kaebaja inimväärikust. 4.

1. Kaebaja toob välja, et Riigikohtu Halduskolleegiumi 5.09.2009.a. määruses nr 3-3-1-9508 p. 9 on öeldud, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee Euroopa vanglareeglid on 7 soovitusliku iseloomuga ning ei ole juriidiliselt kohustavad. Kuid neid tuleb vaadelda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise suunas tuleks püüelda ning millest tuleks juhinduda võimaluse korral Eesti õigusaktide tõlgendamisel ning kohaldamisel. 4.
2. Kaebaja leiab, et vangla vastuse ülejäänud punktide osas( p-d 16, 17, 18, 20) võib kaebaja selgitada, et need väited on paljasõnalised ja tõendamata. Vanglaametnike Judini, Hanni, A. Tamme ja Noore endi ütlused lükkavad ümber ühed asjad teistega nende endi ütlustest seoses kaebaja poolse ametnike ähvardamise ja nendele kallale tungimisega. 4.
3. Kaebajale toob välja, et 07.09.2012, kui kaebajat toodi kohtust ja arst oli ta üle vaadanud, siis pildistas kõik kaebaja poolt saadud peksmise jäljed telefonile valves olnud korrapidaja abi Anton. Samuti 07.09.2012 pärast kaebaja peksmist vanglaametnike, V. Judini poolt, kui kaebaja toodi tagasi kohtust ja kui pärast vaatas teda üle arst ning kui kaebaja pandi kambrisse, siis käis tema juures II korpuse ametnik Ilves, kellele ta rääkis kõik ära, kuidas ja kes kaebajat peksis. Ta kuulas kaebaja ära, olles näinud ka peksmise jälgi kaebaja näol ütles.: „Ärge muretsege. Rohkem teil probleeme ei tule.“ Oli näha, et kõik olid šokis tol päeval kaebajaga juhtunust. Kaebaja leiab, et kõik tema füüsilised ja hingelised kannatused olid talle tekitatud teadvalt ametnike V. Judini ja J. Hanni poolt. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata põhjendades seda järgmiselt: 5.
5. Kinnipeeturegistri andmetel pöörati ajavahemikul 06.-11.09.2012 G.B.e suhtes täitmisele Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 31.08.2012 käskkirjaga nr 1129-d määratud kartserikaristus. 5.
6. Kaebuse esitaja staatus muutus vahistatust süüdimõistetuks 21.09.2012, seega vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses. 5.
7. Kohtueelse menetlemise käigus selgus, et 07.09.2012 kell 08:50 teavitati Tallinna Vangla esimese üksuse kartserihoone kambris 88 distsiplinaarkaristust kandvat G.B.t, et ta läheb kohtuistungile ja peab korrektselt selga panema talle väljastatud kartseririided. Kaebaja võttis eelnevalt seljas olnud kartseririided seljast ja oli kambris aluspükste väel. Kinnipeetav keeldus kategooriliselt korralduse täitmisest, nõudes talle kuuluvaid tsiviilriideid. Kell 09:00 anti talle arusaadavalt vene keeles korduv korraldus panna selga kartseris väljastatud riided, millele kinnipeetav ei allunud. G.B.t hoiatasid korduvalt vene keeles vanemvalvur Venjamin Judini ja inspektor-korrapidaja abi Alar Tamm, et seaduslikele korraldustele mitteallumise korral kasutatakse tema suhtes sundriietamist ja vastuhaku korral füüsilist jõudu. G.B. ei allunud vaatamata hoiatustele vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele riietuda kartseririietusse. Vanemvalvur Jaanus Hanni kasutas koos vanemvalvurite Venjamin Judini, Viljar Noore ja Andrei Mironoviga G.B.e riietamiseks füüsilist jõudu, viies tema käed selja taha ja asetades ta põrandale pikali. Eeltooduga on ümberlükatud kaebuse esitaja väide nagu oleks ta korraldusele allunud. Ka ei nähtunud kriminaalmenetluse materjalidest, et V. Judin oleks kaebuse esitajat jalaga löönud nagu väidab kaebaja. Arvestades 07.09.2012 intsidendi juures viibinud vanglaametnike arvu ei ole usutav, et teistele ametnikele oleks jäänud märkamata asjaolu, et V. Judin kaebajat jalaga lõi. Sellekohaseid viiteid aga kriminaalasja menetluse raames kogutud tunnistajaütlustes ei nähtu. 5.
8. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 15.05.2013 kriminaalmenetluse nr 12922500071 lõpetamise määrusest (II tl 21-23 pöördel) nähtuvalt on intsidendi juures viibinud kuus vanglaametnikku kinnitanud, et G.B. avaldas ametnikele aktiivselt vastupanu ega andnud oma käsi, et nendele käerauad saaks paigaldada, mistõttu kasutasid ametnikud selleks jõudu. Kui kaebaja kätele olid 8 käerauad paigaldatud, rahunes kinnipeetav maha ja lubas ennast ise riidesse panna. Vanemvalvur V. Judin hakkas paigaldatud käeraudu avama, kuid kinnipeetav muutus agressiivseks, mistõttu panid ametnikud ta põrandale pikali. Eeltoodust nähtuvalt keeldus G.B. 07.09.2012 täitmast vanglaametnike poolt antud seaduslikku korraldust panna selga kartseririietus. Kaebuse esitaja ei vaidlusta, et vastavasisuline korraldus talle anti ega ka asjaolu, et ta selle täitmisest keeldus. 5.
9. Kaebaja hinnangul laieneb vahistatule isiklike riiete kandmise õigus ka kartserikaristuse kandmise ajal. Tallinna Vangla nimetatud seisukohaga ei nõustu.

§ 90

lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja

1. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Vangistusseaduse
2. peatüki
3. jao § 651 lg 2 esimesest lausest tulenevalt otsitakse kartserisse vastuvõtmisel kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Vangistusseaduse
4. peatükk, milles on reguleeritud eelvangistuse kandmine, sätestab vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse erisused §-des 100 ja
5. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande (Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne, Madise, L., Pikamäe, P., Sootak, J. Kirjastus Juura, 2009, lk 132-133) § 651 lg 2 kommentaaridest nähtub, et kuna

§ 90lg 1 kohaselt kohaldatakse vahistatu suhtes seaduse 2.

peatüki, sh ka distsiplinaarvastutuse sätteid, ning vahistatu distsiplinaarvastutust reguleerivates erisätetes (§d 100-101) pole ette nähtud teisiti, ei laiene kommenteeritava lg 2 kohaselt kartseris viibivale vahistatule

§ 93lg-s 1 sätestatud isiklike riiete kandmise õigus.

5.6. Tallinna Vangla ei nõustu seisukohaga nagu tuleks kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse või mujale väljapoole vanglat saadetavatele kinnipeetavatele tagada võimalus kanda isiklikke riideid. 5.6.1.

§ 46

lg 1 kohaselt, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Seega on

-iga määratud, et reeglina kannavad kinnipeetavad vangla riietust. Erisused riietuse osas tulenevad

§ 46

lõikest 2 avavangla kinnipeetavate riietusele,

§ 93

lõikest 1 vahistatu riietusele ja

§ 651lõikest 2 kartserisse paigutatud kinnipeetava riietusele.

Vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (

§ 46lg 3). Vastavalt VSk

E § 61 lõikele 11 annab kinnipeetav isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. Seega näeb üldnorm kinnipeetavale ette vangla riietuse kandmise kohustuse. 5.6.2. Vangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ei ole aga õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse

-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda ka

§ 46lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust.

Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga. 5.6.

1. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla seisukohti toetab EIK, kes on 29.04.2003 kohtuasjas Nazarenko vs Ukraina otsuse punktis 139 märkinud, et kuigi kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid. 5.6.3.
2. Asjas Mc Feeley ja teised v Ühendkuningriik

§ 69

lg 4 teise lause tähenduses tuleb pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega seab vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu ja tervise, püüab põgeneda või esineb kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult kahjustab vangla vara või rikub muul sekkumist nõudval viisil oluliselt vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju. Seega oli vahetult intsidendi juures viibival vanglateenistuse ametnikul õigus otsustada kas ja millist ohjeldusmeedet kaebuse esitaja suhtes kasutada.

§ 66

lg 2 sätestab, et vangla sisekorraeeskirja täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik.

§ 71

lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. 5.11. Peale käeraudade kasutamist riietasid vanglaametnikud kinnipeetava kartseririietusse ja saatsid meditsiiniosakonda tema terviseseisundi kontrollimiseks. Meditsiiniosakonna kabinetis 106 keeldus kaebaja terviseseisundi kontrollist ja näokriimustustele esmaabi saamisest. Kaebaja tervisekaarti on spetsialist-õe poolt tehtud 07.09.2012 sissekanne, mille kohaselt kell 09:10 kutsuti meditsiiniõde kambri juurde vigastuste fikseerimiseks. Kinnipeetav lamab põrandal, karjub. 09:15 toodud med.kabinetti, kinnipeetava näol vasakul põsel ulatuslik pindmine marrastus suurusega 8x10 cm, suu verine, huuled terved. Kätel käeraudadest punased randid. Med.kabinetis karjub, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest ja meditsiinilisest abist (II tl 24). 5.12. Esimeses üksuses paiknevas vastuvõtuosakonnas andsid vanglaametnikud kaebaja üle Politsei saatemeeskonnale tema edasiseks saatmiseks kohtuistungile. Ka politseinikud paigaldasid G.B.e transportimiseks talle käerauad, kuna kinnipeetav oli agressiivne ja lubas, et kui saab auto peale, siis rebib kartseririided lõhki. 5.13. G.B.e allumatus 07.09.2012 on tõendatud. Ei ole õigusvastane ega ebaproportsionaalne vanglaametnike selline käitumine, kus nad kasutavad teenistusülesande täitmiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmeid. G.B.e käitumist arvestades oli vanglaametnike tegevus kaebaja agressiivse käitumise lõpetamiseks ja tõenäolise vanglateenistujate ning seega ka kogu vangla julgeoleku vastu suunatud ründe tõrjeks ja ennetamiseks vajalik. Arvestades G.B.e käitumist oli vanglaametnikel piisav alus arvata, et tõenäoline on õigushüve (vanglaametnike elu ja tervis) kahjustumine, mistõttu füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli põhjendatud ning vanglaametnike elu ja tervise kaitseks proportsionaalne. Füüsilise jõu ja ohjeldusmeetme kasutamisega anti G.B.ele võimalus 11 rahunemiseks, samuti oli see vajalik vanglaametnike poolt antud seaduslike korralduste täitmise tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt kasutati G.B.e suhtes 07.09.2012 füüsilist jõudu ja käeraudu seaduslikul alusel, lühiajaliselt ja lähtudes otsesest vajadusest, olles seega proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Ükski muu abinõu ei oleks võimaldanud tagada piisavalt julgeolekut. Riigikohus on oma 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud, et käeraudade või teiste ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga, kui meedet kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatud jõud ja avalik eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik. Eelnimetatud artikli kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevalt, sellistele sanktsioonidele omast või nendega juhulikult kaasnevat valu või kannatusi. 5.14.Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalikõiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud, seejuures selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega ning kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrvaldada. 5.15. Kuna kaebuse esitaja osutas vanglateenistuse ametnikele aktiivset füüsilist vastupanu ja ta vähkres põrandal, tekkisid G.B.ele vigastused just vastuhakust ja rabelemisest. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametnike seaduslikule korraldusele, näidates allumatust jätkas korralduse mittetäitmist ja oli agressiivne ehk teisisõnu oli kaebaja enda tegevus selgelt õigusvastane. Sellise kaebaja poolt tekitatud olukorra lahendamiseks oli vanglaametnikel õigus ja kohustus rakendada tarvilikke meetmeid. Meetmeid ei kasutatud õigusvastaselt ning füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli proportsionaalne ja vajalik kaebaja enda käitumisest põhjustatud ohuolukorra lahendamiseks. Näidates üles allumatust vanglaametniku seaduslikule korraldusele ja avaldades aktiivset füüsilist vastupanu, võttis kaebuse esitaja endale ise riski ja põhjustas endale vigastuste tekitamise. 5.16. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Seega on põhjuslik seos põhjuse ja tagajärje vahel. Juhul, kui G.B. oleks koheselt vanglaametnike seaduslikele korraldustele allunud, ei oleks olnud vajalik tema suhtes füüsilise jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamine, mis G.B.ele kokkuvõttes vigastusi ja väidetavat väärikuse alandamist põhjustasid. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et kahju ei hüvitata, kui seda oleks saanud vältida. Käesoleval juhul tuleb kahju tekkimise vältimise võimalusena arvestada eelkõige G.B.e võimalust vältida kahju tekkimist täites vanglaametnike seaduslikke korraldusi. 5.17. Riigikohus on tõdenud, et PS § 18 lõikes 1 sätestatud õigust ei riiva käeraudade kasutamisel kaasnevad paratamatult mõõdukad kannatused, valu või üleelamised. Seega ei saa ainuüksi käeraudade asutamine rikkuda kinnipeetava õigusi ja olla aluseks moraalse kahju tekkimisele. 5.18. Vastustaja leiab, et tõendatud ei ole kaebajale kahju tekkimine ja põhjendab seda järgmiselt: 5.18.1. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. 5.18.2. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning 12 kannatusi. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS ei sätesta teisiti ning see pole tulenevalt RVastS § 7 lg-st 4 vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 on märgitud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Käesoleval juhul ei ole leidnud vastustaja arvates kinnitust, et kaebajale oleks tekitatud alandust, hirmu, nördimust, muret, kaotusvalu ega kahjustanud tervist. Samuti ei ole taotlejale tekkinud püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, väljanägemise muutust, olulist psüühika või närvitegevuse häiret, samuti heaolu langust või põhjendamatult loodetud heaolu loomise kaotust. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole Tallinna Vangla tegevuse tagajärjel kahju tekkinud. 5.18.3. Kaebaja taotleb oma õiguste rikkumise eest rahalist hüvitist summas 15 000 eurot. Vangla on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud märgitud mittevaralise kahju tekkimist. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et talle on tekkinud mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Riigikohtu halduskolleegium leidis oma 30.11.2004.a otsuse nr 3-3-1-64-04 punktis 32, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on õiguspärane, vaid analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. 5.19. Tallinna Vangla on seisukohal, et kõne all oleva mittevaralise kahju tekitas G.B. ise ja seda oma allumatu käitumisega. Kuna kaebaja ei täitnud temale antud korraldusi, tuli ametnikel sellise käitumise maandamiseks kasutada füüsilist jõudu ja vastavaid ohjeldusmeetmeid. Allumatuse ülesnäitamisel võtab kinnipeetav endale riski, et tema korrale kutsumiseks kasutatakse seaduses sätestatud meetmeid. Vastavalt VÕS § 127 lõikele 2 ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kuna füüsilise jõu ja ohjeldusmeetme rakendamise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale võimalike ebameeldivustunde või valuaistingu tekitamine, ei kuulu kahju kaebajale hüvitamisele. 5.20. Kuna Tallinna Vangla tegevus on olnud õiguspärane, siis puudub põhjuslik seos G.B.ele tekkinud kahju ning Tallinna vangla tegevuse vahel. Arvestades eeltoodut, tuleb G.B.e kahjunõue jätta rahuldamata. 5.21. Tallinna Vangla esitas kohtule Tallinna Vangla personalijuhi Anneli Sinirandi tõendi (II tl 197-198), millest nähtub, et järelevalveosakonna vanemvalvur Veniamin Judinit ega ka endist esimese üksuse vanemvalvur Jaanus Hannit ei ole distsiplinaarkorras karistatud. V. Judini näol on tegemist kohusetundliku ja laitmatu teenistusega vanglaametnik, keda:

1. a)16.08.2001 tunnustati teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest rahalise preemiaga;
2. b)28.07.2009 ergutati üle 10 aastase laitmatu teenistuse eest Eesti Vabariigi vanglasüsteemis;
3. c)28.12.2009 ergutati rahalise preemiaga („Aasta tegija“ II kategooria);
4. d)27.01.2011 ergutati 2010. a vanglateenistuse kõige paremini sündmusi lahendavaks valvuriks nimetatud V. Judinit rahalise preemiaga;
5. e)26.07.2011 avaldati tänu teenistuskohustuste hea täitmise eest (ergutus);
6. f)25.07.2012 avaldati tänu teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest ja Tallinna Vangla esindamise eest Vanglateenistuse III kutsemeisterlikkuse võistlusel ning
7. g)21.07.2014 ergutati 15-aastase laitmatu teenistuse eest Eesti vabariigi vanglasüsteemis ning anti talle vanglaametniku teenistusmedal. 13 J. Hannile avaldati 26.07.2011 tänu teenistuskohustuste hea täitmise eest (ergutus). Vastustaja esitas ka Tallinna Vangla sisekontrolli osakonna peaspetsialisti tõendi V. Judini ja J. Hanni kohta (II tl 199-200) seoses kriminaal- ja distsiplinaarmenetlustega. Nimetatust nähtub, et 08.10.2014 laekus Tallinna Vanglale kinnipeetav A. V. avaldus, milles ta taotles uurimist ülemäärase jõu kasutamise osas 17.09.2014 ja 2013. a sügisel. Taotluse esitaja süüdistas V. Judinit kuriteo toimepanemises. 15.10.2014 koostatud kriminaalmenetluse mittealustamise teatise nr 14922500068 kohaselt jäeti KrMS §-de 198 lg 1 ja 199 lg 1 p 1 alusel V. Judini suhtes kriminaalmenetlus KarS § 291 järgi alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Tõendist nähtub, et Tallinna Vangla ei ole alustanud V. Judini ja Jaanus Hanni suhtes kriminaal- ja distsiplinaarmenetlusi seoses vägivalla kasutamise või ametivõimu kuritarvitamise tunnustel. Vastustaja selgitab veel, et Tallinna Vangla ei pea arvestust kinnipeetavate kaebustest, kus tehakse etteheiteid seoses vanglaametnike/teenistujate tööga. Käesoleva vastuse koostamisel vestles vastustaja esindaja V. Judini endise juhi Eveli Ojaverega, kes täitis kolmanda üksuse juhi ülesandeid; praeguse vahetu juhi, järelevalveosakonna juhataja Olavi Seisoneni ning J. Hanni endise juhi esimese üksuse juhi Kadi Veervaldiga, kes kinnitasid, et nemad ei mäleta, et kõnealuste ametnike suhtes oleks teised kinnipeetavad seoses vägivalla kasutamise või ametivõimu kuritarvitamisega kaebusi esitanud. 5.22. Lähtudes eeltoodust taotleb Tallinna Vangla: 1) jätta G.B.e kaebus rahuldamata; 2) jätta G.B.e menetluskulud tema enda kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Käesolevas kohtuasjas on kaebaja esitanud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse tema inimväärikuse rikkumise eest kahel alusel: esiteks seoses asjaoluga, et teda sunniti minema 7.09.2012 vanglariietes Harju Maakohtusse. Teiseks seetõttu, et tema sundriietamisel vahetu sunni rakendamisel kasutati tema vastu ülemäärast jõudu, millega talle põhjustati valu, kannatusi ja alandati tema inimväärikust. Kaebaja 30.09.2013 taotluse nr 5-18/13/31342-1 talle väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju 15 000 eurot hüvitamiseks (I tl 24) jättis Tallinna Vangla oma 08.01.2014 vastusega nr 5-18/13/31342-2 (I tl 29-31) rahuldamata. Kohus märgib seoses kahjunõude määratlemisega, et ta on siinkohal seotud ja võtnud arvesse lisaks kaebuses esitatule ka Riigikohtu 23.10.2014 määruses haldusasjas nr 3-3-1-45-14 väljendatud seisukohata, et „…Selles asjas ei ole kaebaja seostanud kahju selgelt terviserikke või kehavigastuse põhjustamisega, vaid heitnud ette peamiselt ülemäärast jõu kasutamist ning käsitanud seeläbi kahjustatud õigushüvena eelkõige inimväärikuse rikkumist.“. 7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikes 1 sätestatakse, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. RVastS § 9 lg 3 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lõikes 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane 14 tegevus, kolmandaks nendevaheline põhjuslik seos ning viimaseks kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. 8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et 7.09.2012 toimunud intsidendi ajal viibis kaebaja vahistatu staatuses Tallinna Vanglas ja oli paigutatud 06.09.2012 kartserisse nr 88. Tema vahistatu isiklikud riided olid vahetatud kartseririiete vastu ning hoiule võetud. Sisulist vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et 06.09.2012 väljendas kaebaja selle päeva valvurile soovi minna kohtusse oma isiklikes riietes. Vaidlust ei ole, et järgmise päeva (7.09.2012) hommikul oli kartseris uus vahetus, kellele eelmise päeva valvur sellest soovist teada andud ei olnud. Vaidlust ei ole, et kaebaja võttis end hommikul kartseris aluspükste väele ja avaldas ka uuele vahetusele soovi saada kohtusse minekuks isiklikud riided, kuid nende väljastamisest keelduti. Vaidlust ei ole asjaolus, et seejärel anti kaebajale kõigepealt arestikambri vahetuse valvuri poolt vene keeles korraldus panna kohtusse minekuks selga kartseririided. Kaebaja seda korraldust ei täitnud ja nõudis jätkuvalt kohtusse minekuks talle kuuluvaid tsiviilriideid. Vastavalt kartseri valvuri Maili Ehrlichi tunnistajana 04.04.2016 kohtuistungil antud ütlustele kutsus ta seejärel ettenähtud korras korrapidajalt abi ja kohale saabusid vanemvalvurid Venjamin Judin, Jaanus Hanni, Viljar Noor ja Andrei Mironov ning inspektor-korrapidaja abi Alar Tamm. Sisulist vaidlust ei ole, et Venjamin Judin ja Alar Tamm andsid nii ukse pealt, kui kambrisse sisenenult kaebajale vene keeles korduvalt korralduse endale kartseririided selga panna ja hoiatasid kaebajat, et korraldusele mitteallumise korral kasutatakse tema suhtes sundriietamist ja füüsilist jõudu ning tema ohjeldamiseks käeraudu. Vaidlust ei ole, et vanglaametnikud kasutasid pärast seda, kui kaebaja jätkuvalt korraldust ei täitnud ja endale kartseririideid selga ei pannud, füüsilist jõudu, ohjeldusmeetmena käeraudu ja sundriietasid kaebaja kartseririietesse. Kohus märgib, et sisulist vaidlust ei ole, et kaebaja oli oma kartseririided kambris voodi taha peitnud, kust valvurid need kambrisse sisenemise järel välja võtsid ja käskisid selga panna. Samuti ei ole sisulist vaidlust asjaolu üle, et kaebaja karjus tema suhtes jõu rakendamise ajal, sõimas valvureid ja sellele reageerisid kambriustele kloppimisega teised arestikambrites kinnipeetavad vangid. Vaidlust ei ole asjaolus, et pärast sundriietamist viidi kaebaja kõigepealt meditsiiniosakonda terviseseisundi kontrollimiseks. Meditsiiniosakonnas tegi meditsiiniõde Keiu Dorbek tema tervisekaardile 07.09.2012 kande (Väljavõte haigusloost nr 36, II tl 24 ja tõend tl 36), mille kohaselt „ Kell 9:10 kutsuti üldõde kambri juurde vigastuste fikseerimiseks. Kinnipeetav lamab põrandal, karjub. 09:15 toodud med. kabinetti, kinnipeetava näol vasakul põsel ulatuslik pindmine marrastus suurusega 8x10 cm, suu verine, huuled terved. Kätel käeraudadel punased randid. Med. kabinetis karjub, keeldub meditsiinilisest läbivaatusest ja meditsiinilisest abist.“. Vaidlust ei ole, et pärast meditsiiniosakkonnas käimist toimetasid valvurid kaebaja vastuvõtuosakonda ja andsid ta üle Politsei saatemeeskonnale, kes omakorda paigaldasid G.B.e transportimiseks talle käerauad. Kohus märgib siinkohal, et eelnevat kinnitavad vastavas osas kaebaja esitatud taotlus vanglale kahju hüvitamiseks, kaebus, kaebaja, vastustaja ja tunnistajate kohtus antud ütlused, tunnistajate ja kaebaja ülekuulamiste protokollid ja kriminaalasja lõpetamise määrus kriminaalasjas nr 12922500071 (II tl 26 pöördel -27, 30 pöördel-35, 40-41, 59 pöördel-62), „Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll 07.09.2012“ (II tl 36). 9. Vaidlust ei ole, et kaebaja transporditi pärast politseisaatemeeskonnale üleandmist viimase poolt Harju Maakohtusse, kus määratud kohtuistung kohtuniku poolt ära jäeti ja kaebajale kutsuti kiirabi. Kiirabi osutas kaebajale esmaabi ja fikseeris kaebaja tervisliku seisukorra Kiirabikaardil (III tl 14). Samuti ei ole vaidlust, et kaebaja palvel tehti tema suhtes korduv meditsiiniline läbivaatus peale tema naasmist kohtust (tõend II tl 37 pöördel ja väljavõte III tl 15 16). Vaidlust ei ole, et 12.09.2012 käis kaebaja üldarsti vastuvõtul ja vastuvõtu käigus fikseeriti tema vigastuste seisund (III tl 16). 10. Kohus loeb tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustega ja eelpoolmainitud kriminaalasja ülekuulamiste protokollidega tõendatuks asjaolu, et pärast valvurite kambrisse sisenemist ja nende poolt kaebajale korralduse andmist riietuda ja hoiatust, et kasutatakse jõudu ja erivahendeid, asetati kaebaja kätele käerauad selja tagant. Seejärel viidi ta põrandale pikali ja hakati sunniviisiliselt riietama. Kogu selle tegevuse käigus kasutasid vanglaametnikud vaieldamatult jõudu ja tekitasid kaebajapoolse vasturabelemise tõttu talle tema kontrolli alla saamiseks kasutatud füüsiliste võtetega teatud määral valu. Kohus loeb valu põhjustamise tuvastatuks ka seoses asjaoluga, et kaebaja karjus ja ilmselt tegi seda peamiselt seoses põhjustatud valuga tema põrandal hoidmisel ja riietamisel. Asjaolu üle, et kaebajal tundis intsidendi käigus valu, kohtu arvates vaidlust ei ole. 11. Kohtus antud tunnistustest ja varasematest ülekuulamisprotokollidest kriminaalasjas nähtub, et erinevad intsidendis osalenud ametnikud mäletavad toimund vahejuhtumi üksikuid detaile (mis järjekorras midagi täpselt tehti ja kus vastaval hetkel täpselt oli kaebaja) erinevalt, kuid üldjoontes nähtub nende tunnistustest, kaebaja poolt esitatud kaebusest ja kahjuhüvituse taotlusest ning ülekuulamise protokollist kriminaalasjas siiski vahejuhtumi käigus toimunu üpriski selgesti. Kohus leiab, et vaatamata väikestele erinevustele detailides on tõendatud, et kaebajat hoiti pärast talle käeraudade paigutamist valvurite Hanni ja Judini poolt ja pikali viimist põrandal nii, et üks valvur (J. Hanni) oli tema pea juures ja kontrollis füüsiliselt seda ilmselt asetades põlved ka kahele poole pead kaelale-õlgadele. Samuti ei ole vaidlust, et V. Judin hoidis teda selja taha asetatud kätest ja hoidis põlvega kaebaja seljal keha kontrolli all. Ei ole vaidlust, et veel kaks vangivalvurit kontrollisid riietumise käigus kaebaja jalgu ja alakeha ning panid talle kõigepealt sunniviisiliselt põrandal kartseririietuse püksid jalga, kusjuures kaebaja osutas võimaluse piires sellele vastupanu. 12. Kohus on seisukohal, et on usutav, et kaebaja vastupanu osutamise tõttu olid rakendatud füüsilised võtted kaebaja fikseerimiseks ilmselt tugevamad ja võisid põhjustada suuremat ebamugavustunnet ja valu, kui juhul, mil kaebaja ei oleks avaldanud aktiivset vastupanu. Kohus ei välista, et olukorras, kus kaebaja käitus agressiivselt ja karjus eesmärgiga toimuvale teiste kartseris viibivate vangide tähelepanu juhtida, võisid vanglaametnikud tekkinud emotsionaalselt pingelises olukorras rakendada jõudu ulatuslikumalt ja tavasituatsioonist vajalikust minimaalsest jõukasutusest mõnevõrra järsemalt ja kaebajale valutekitavamalt. 13. Kohus märgib, et menetlusosalised ei vaidle kaebajale vahejuhtumi käigus põhjustatud ja vahetult pärast vahejuhtumit, Harju Maakohtus, tagasi Tallinn Vanglas samal päeval ning 12.09.2012 üldarsti poolt fikseeritud vigastuste olemasolu ja iseloomu üle. Kohus märgib neid tõendeid hinnates, et kõigepealt olid kaebaja vigastused fikseeritud meditsiiniõe poolt vahetult peale intsidenti 07.09.2012 kella 9:15 ajal ja need olid fikseeritud ainult kaebaja riietega katmata nähtavas osas tulenevalt asjaolust, et kaebaja keeldus vastavalt ka meditsiiniõe poolt fikseeritule meditsiinilisest läbivaatusest ja abist. Nähtuvalt sellest läbivaatusest, olid kaebajal näol vasakul põsel ulatuslik pindmine marrastus suurusega 8x10 cm, suu verine, huuled terved ning kätel käeraudadest punased randid. Kiirabibrigaadi poolt samal päeval kell 9:47 Harju Maakohtus on fikseeritud, et peal ja põlvel on kriimustused, samuti randmel kriimustused käeraudade alusel pinnal. 07.09.2012 kell 14.09 on vangla üldarsti poolt fikseeritud, et kaebajal on keskseljal, vasakul roiete välisküljel punetav ala, millel on näha kaht 9 cm pikkust paralleelset joont. Seda ümbritsev ala oli punetav, turses. Paremal õlal oli pindmine marrastus suurusega 5-6 cm, paremal kulmul sinakas turse suurusega 4x2 cm, silmalaug turses, punetav. Vasak kulm punetav ja vasakul põlvel kaks pindmist marrastust suurusega 5x3 cm ja 2x1 cm, seda ümbritsev ala punetav ja kerges turses. Paremal põlvel pindmine marrastus suurusega 1x0,5 cm, otsmikul pindmine marrastus pikkusega 3 cm ja laiusega 1 cm. 12.09.2012 üldarsti vastuvõtul on kaebajal fikseeritud järgmised asjaolud (vigastused). Kaebaja jalgadel, kehal ja 16 näol esinevad verevalumid, parema reie siseküljel pindmised kuivad marrastusjäljed, verevalum 3x5 cm. Vasema põlveliigese välisküljel pindmised kuivad marrastused pinnal 3x6 cm. Paremal näo poolel silmaümbrusel ulatuslik verevalum resorb. staadiumis, paremal sarnaluu piirkonnas välisküljel kuiv pindmine marrastus. Parema kõrva ülaservas kuiv sügav marrastushaav juba paranemas. Kohus märgib, et nimetatud fikseeritud vigastused viitavad üldjoontes selgelt asjaolule, et isiku suhtes on kasutatud füüsilist jõudu. Kõige suurem erinevus vahetult pärast intsidenti ja hiljem fikseeritud (07.09.2012 ja 12.09.2012 ) vigastuste vahel arvestades kehapinda, mida oli võimalik kummalgi juhul uurida, on ilmselt asjaolu, et esialgselt fikseeritud vigastuste puhul ei ole fikseeritud parema näopoole vigastusi, kuid hilisematel juhtudel on need selgelt fikseeritud. Muude fikseeritud vigastuste puhul sellist suurt erinevust ei ole, kui välja arvate 12.09.2012 parema reie sisekülje pindmised kuivad marrastused. Need erinevused ei sea kohtu arvates arstide poolt fikseeritu ja toimunu kirjeldusi kahtluse alla. Arvestades, et kaebaja viidi näoli põrandale ja teda seal vastupanust hoolimata riietati, võib fikseeritud vigastusi pidada reaalselt selle intsidendi käigus tekkinuteks. Kohus märgib, et fikseeritud vigastuste puhul on tegemist pindmiste vigastustega, mitte siseorganite vigastust või luumurdudega, mis viitaks väga suure ja järsutoimelise jõu kasutamisele. Kohus on seisukohal, et kui võtta arvesse 4-5 vangivalvuri poolt üheaegselt vastu rabelevale vangile jõu rakendamisega, on fikseeritud vigastuste arv ja iseloom vastav menetluse käigus kindlakstehtud füüsilise jõu rakendamise ulatusele. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et just kaebaja peas ja näol fikseeritud vigastused tekitavad oma rohkuselt teatud kahtluse ülemäärase jõu kasutamise osas. Osaliselt näitab seda ka Alar Tamme 9.11.2015 kohtuistungil antud tunnistus selles osas, et ta palus kaebaja pead hoidnud Jaanus Hannil veidi survet vähendada, et vältida kaebaja lämbumist (9.11.2015 kohtuistungi lindistus alates 13:09:48 ja edasi). Samas näitab sellise palve esitamine selgelt, et vangivalvurid rakendasid jõudu kontrollitult ja arvestades, et selle rakendamise eesmärk on kaebaja kiire sundriietamine. Kohus märgib, et ei pea siinkohas asjassepuutuvaks ei kaebaja väiteid, et valvurid V. Judin ja J. Hanni on varemgi korduvalt kinnipeetavaid peksnud ja Tallinna Vangla esitatud tõendeid nende premeerimise ja ergutamise kohta. Kohus peab vajalikuks ainult märkida, et kohtuistungil tunnistas V.Judin, et ta on enesekaitseinstruktor ja pidas seetõttu õigustatuks initsiatiiv jõu rakendamisel ja ohuolukorra likvideerimisel enda kätte võtta. Ilmselgelt on vastava kvalifikatsiooni ja eriväljaõppega vangivalvurid paratamatult olukorras, kus neil tuleb tavavalvuritest sagedamini lahendada võimalikke ohuolukordi vanglas ja kasutada selleks ka füüsilist jõudu teenides vastavalt pahameele kinnipeetavate poolt. Kohus märgib, et nähtuvalt V. Judini solvamisega seotud kriminaalmenetluse materjalidest ja ka kaebaja ja V. Judini poolt kohtus väljendatud seisukohtadest, ei olnud nende vahel enne toimunud intsidenti mingeid probleeme esinenud ja kaebaja ei olnud tema suhtes negatiivselt meelestatud. See teeb kohtu arvates kaebaja V. Judinit varasemas jõu kuritarvitamises kohtu arvates ka otsituks ja ennast õigustavateks. Kohus leiab, et ei ole välistatud, et rabelemise ja sundriietamise käigus võis kaebaja saada ka mõne juhusliku löögi vastu pead ja keret ning jalgu, mida ta võis pidada tahtlikuks peksmiseks. Kohus juhib siinkohal tähelepanu kaebaja enda 04.04.2016 kohtuistungil olukorra kirjeldusele ja väitele, et ametnikud on professionaalid, kes ei löö rusika või jalaga näkku, vaid nad peksid vastu külgi, selga ja jalgu. Samas väidab kaebaja, et teda löödi ka ülevalt alla vastu pead ning kisuti juustest ja suruti jalaga kaela, nii et oli võimatu hingata. Lisaks olevat teda löödud jalaga pähe nii, et ta lõi vastu põrandat lõhki kulmu ja suu, nii et veri voolas. (04.04.2016 kohtuistungi salvestis alates 14:59.03- ). Kohus märgib, et sellised kaebaja ütlused sisaldavad juba iseenesest loogilist vastuolu, sest ühelt poolt esitab kaebaja väite professionaalsetest valvuritest, kes pähe ja näkku ei löö, ja teiselt poolt väidab, et nad just seda tegid. Kohus leiab, et sellised ütlused 17 muudavad kaebaja väiteid väidetava peksmise ja eriti selle ulatuse osas kaheldavaks. Ka ei nähtu ühestki meditsiinitõendist, et kaebajal oleks kulm lõhki olnud. Kohus märgib, et seoses pea- ja näovigastustega ei ole vaidlust asjaolu üle, et kartseripõrand oli betoonist, mistõttu on kohtu arvates usutav, et tõsise vastupanu korral teda vastu põrandat hoidvate ja sundriietavatele isikule võib näoga põranda suunas olev isik pead ja nägu tõsiselt vigastada ka rabelemise käigus tekkivate pealiigutuste tõttu. 14. Kohus märgib, et kohtuistungil tekkis tal veendumus, et kaebaja tundis tulenevalt oma isikuomadustelt ja veendumusest, et tal on õigus minna kohtuistungile tsiviilriietes, tsiviilriiete andmisest keeldumisest tulenevalt emotsionaalset pinget, mis ei lasknud tal adekvaatselt reageerida vanglaametnike korduvale käsule riietuda kartseririietesse. Kohus peab võimalikuks, et kaebaja emotsionaalne tasakaalutus võis oluliselt suureneda hetkel, kui tervelt 5 vanglaametnikku suhteliselt kiiresti ja jõuliselt asusid teda sundriietama. Jõuetusetunne sellise selgelt ülekaaluka ja järsult rakendatud füüsilise jõu suhtes põhjustas ilmselt kaebajale täiendava emotsionaalse šoki, mis viis agressiivsuse tõusule ja füüsilisele vastuhakule sunni rakendajate suhtes. Kohus on seisukohal, et arvestades asjaoluga, et kõik intsidendis osalenud vanglaametnikud andsid sisuliselt väga sarnaseid ütlusi kaebaja käitumise, käsklustele mitteallumise, ajutise rahunemise ja vastuhaku taastamise osas pärast ühe käe lahtilaskmist riietumise jätkamiseks, on usutav, et kaebajat tema enda poolt kaebuses kirjeldatud viisil ei pekstud. Kohus peab käesolevas asjas üldiselt usutavamaks tunnistajate ütlusi kaebaja kontrolli alla saamiseks sooritatud tegevuse suhtes, sest kaebaja oli suurema osa sundriietamise ajast näoga vastu põrandat surutud ja ei saanud näha, mida täpselt teevad teda selja tagant kinni hoidvad isikud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja sihilikku peksmist ja tema kallal vaieldamatut üleliigse jõu ja õigusvastase vägivalla tarvitamist käesolevas asjas kohus ei tuvastanud. Samas ei ole tulenevalt kaebajal fikseeritud vigastustest ja nende arvust ja asjaolust, et vanglaametnikud tegutsesid kaebajat sundriietades ajalise surve all (kaebaja oli vaja kiiresti anda üle politsei saatemeeskonnale kohtusse transportimiseks) ja kaebaja pideva sõimu ja karjumise saatel, kohtu arvates siiski välistatud teatud ülemäärane jõu kasutus vanglaametnike poolt, mis võis kaebajale põhjustada õigustamatut füüsilist valu ja hingelisi kannatusi ja tugevat eneseväärikuse alandamise tunnet. 15. Kohus märgib, et ei pea pärast tunnistajate ülekuulamist ja kriminaalasja ülekuulamise protokollide analüüsimiseks usutavaks kaebaja poolt esitatud väidet, et vastustaja ametnikud on omavahel tunnistused kooskõlastanud ja nende eesmärgiks on vabaneda vastutusest sooritatud teo eest. Kohus märgib, et sellist seisukohta ei kinnita ei ütluste enda sisu ega ka muud asjas kogutud tõendid. Nii leiab kohus, et meditsiinilistel ülevaatustel fikseeritud vigastused ei kinnita, et kaebajat oleks tema poolt viidatud viisil jõhkralt pekstud. Samuti näitab eelpoolmainitud Alar Tamme tunnistus seoses käsuga J. Hannile surve vähendamiseks üheselt, et vangivalvurite eesmärgiks oli kaebajale riided selga panna ja mitte tekitada talle üleliigset valu või füüsilisi probleeme. 16. Kohus märgib jõu rakendamist kokku võttes, et kahtlust ei ole, et kaebaja tundis tema sundriietamise ajal ja hiljem valu ja alandust. Vaidlust ei ole, et see oli põhjuslikus seoses vanglaametnike tegevusega. Kohus leiab ka, et teatud ulatuses võis jõu rakendamine ületada minimaalset vajalikku ulatust ja olla seega osaliselt õigusvastane. Seega on kohtu arvates tuvastatud rahaliselt hüvitatava kahju tekitamine kaebajale. 17. Kaebaja on kogu kahju hüvituseks (lisaks tema eneseväärikuse alandamine seoses vanglariietes kohtusse viimisega) nõudnud 15 000 eurose kahjuhüvituse väljamõistmist. Kohus peab kahju hüvitise suuruse määratlemisel vastavalt RVastS § 13 lg 1 arvesse võtma muuhulgas ka kahju kannatanu osa selle tekkimisel. Kohus leiab, et käesoleval juhul mõjutas olulises osas sundriietamise käigus kahju tekkimist kaebaja enda käitumine. 18 Kõigepealt omab kahju hüvituse suuruse määramisel tähtsust asjaolu, et kaebaja eiras talle korduvalt ja mitme vanglaametniku poolt antud korraldust riietuda kohtusse viimiseks kartseririietusse. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et tekkinud olukorras tuli kaebajal täita see korraldus isegi juhul, kui ta tõlgendas seadust teisiti kui vangla. Kohtu arvates on selge, et kuigi nimetatud korraldus oli õigusliku analüüsi järel, ja eriti arvestades vajadust tõlgendada

§ 651

lg 2 koos Euroopa Vanglareeglistikuga ning tagada kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse saadetavale kinnipeetavale võimalus kanda isiklikke riideid, õigusvastane, ei vastanud see ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele (HMS § 63 lg 2) ja seetõttu tuli kaebajal seda täita. Samal seisukohal oli ka Tallinna Ringkonnakohus oma käesolevas asjas 31.03.2014 määruse punktis 8 ja selgitas punktis 9, et korralduse täitmisest keeldumise korral on sunni kasutamine lubatud. Samuti selgitas Tallinna Ringkonnakohus samas punktis, et halduskohus on siinkohal õigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 otsuse nr 3-3-1-103-06 punktile

1. Teiseks on kohus juba eelnevalt tõendite uurimise järel leidnud, et on tõendatud, et kaebaja osutas sundriietamisel vanglaametnikele aktiivset füüsilist vastupanu ja märgib, et viimased olid sunnitud lisaks jõu rakendamisel kaebaja kontrolli alla saamiseks panema ta käed selja taga käeraudadesse ning hoidma teda mitmekesi kinni, et sundriietamist teostada. Kohtu arvates oli kaebaja selline käitumine suures ulatuses seotud talle tekkinud valu ja vigastustega. Juhul, kui kaebaja oleks sundriietamise ajal olnud vähemalt passiivne, ei oleks vanglaametnike poolt tema kontrolli alla saamiseks rakendatud füüsiline jõud ja kätele asetatud käerauad ilmselt ühtegi tekkinud vigastust ja valu ning alandust põhjustanud. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul on mõistlik määrata kahjuhüvituseks selles osas 350 eurot.
2. Kohus on juba eelmises punktis märkinud, et Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 31.03.2014 määruses, et

§ 651

lg 2 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa vanglareeglistikuga ning tagada ka kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse (või mujale väljapoole vanglat) saadetavale kinnipeetavale võimalus kanda isiklikke riideid ning et vanglaametnike korraldus riietuda kartseri arvel olevasse riietusse oli õigusvastane (p 7). Selle seisukohaga on sisuliselt nõustunud ka Riigikohtu halduskolleegium, jättes oma kohtumääruses haldusasjas nr 3-3-1-45-14 Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määruse selles osas jõusse. Ka halduskohus nõustub eeltoodust tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu poolt väljendatud õigusliku seisukohaga. Kohus peab siiski vajalikuks täiendavalt märkida, et Tallinna Vangla on oma vastuses kaebusele põhjendatult viidanud mitmele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, milles käsitletakse vanglariietuse kandmist väljaspool vanglat ja kohtus. Kohus märgib, et kõigis nendes lahendites on vanglariietuse kandmist väljaspool vanglat käsitletud seoses konkreetse kinnipeetava võimaliku põgenemisohu ja julgeolekuriskiga. Käesoleval juhul ei ole vastustaja kaebaja sundriietamise põhjendamisel kordagi põgenemisohule või julgeolekuriskile viidanud ja see teeb viited EIK praktikale sisuliselt asjassepuutumatuks.

1. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma 31.03.2014 määruse punktis 12 muuhulgas, et „ Kuna vanglariiete kandmise nõudega tekitatud kahju ei ole eeldatavalt kuigi suur – kohtuistungile kaebajat ju ei saadetud -, ei ole tekitatud kahju kindlasti suurem kui 500 eurot.“. Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu poolt väljendatud vangla arestikambri riietes kohtuistungile saadetud isiku inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks määratava hüvitise suurusjärguga, kuid peab hüvitise lõpliku suuruse kindlaksmääramisel vajalikuks arvestada täiendavaid asjaolusid. Kõigepealt tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaolu, et kohtuistung jäi ära tulenevalt asjaolust, et kaebajale kutsuti kohtumajja kiirabi ja talle osutati meditsiinilist abi. See tähendab, et kaebaja põhiline hirm, et sellises vormis kohtuistungil osalemine näitab teda lapse ees kurjategijana ja võib mõjutada selle läbi ka kohut ja kohtulahendit, ei teostunud. Teiseks selgus 04.04.2016, et kaebaja vastav väide inimväärikuse alandamisest lapse ees ei oleks ka istungi toimumisel kohtu hinnangul sisuliselt realiseerunud, sest laps oli sel ajal umbes 3 aastane ja on selge, et nii vanal lapsel ei ole veel 19 arusaamist riigi õigussüsteemist ning kinnipidamisasutustest ja kinnipeetavate poolt kantavast vanglariietusest. Lisaks on ülimalt tõenäoline, et nii vana laps ei oleks kohtuistungil üldse osalenud. Kohus märgib, et kaebaja abikaasa suhtes ei oleks kaebaja vanglariietuses viibimine samuti saanud kaebaja inimväärikust oluliselt alandada, kuna kaebajat oli varem korduvalt karistatud ja kohus on veendunud, et kaebaja abikaasa oli sellest nagu ka kaebaja vahistatuna Tallinna Vanglas viibimisest niigi teadlik. Seega ei saanud ka vanglariietes abikaasa ees viibimine põhjustada kaebajale tuntavaid hingelisi kannatusi, eriti olukorras, kus tsiviilasjas oleks olnud arutelu all lapse hooldusõigusega seotud küsimused. Küll on aga selge, et kaebajale võis teatud hingelisi kannatusi põhjustada eeldatav viibimine kohtuniku ja muude menetlusosaliste ees vanglariietuses ja sellega kaasnev alandustunne ja hirmutunne, et tema seisukohti ei võeta võrdselt tsiviilriides vastaspoole omadega. Kohus nõustub siinkohal sellega, et kaebaja ilmselt tundis alandatust ja solvumist ning muret oma õiguste kaitsmise võimaluse osas juba kartseririietes kohtusse viimisel ja seal istungit oodates. Kindlasti suurendas selliseid kannatusi ka kaebaja õige arusaamine oma õigusest minna kohtuistungile tsiviilriietes.
2. Riigikohus on oma 30.11.2004 otsuse nr 3-3-1-64-04 punktis märkinud, et „… kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatu alusetu rikastumiseni, s.o. olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on õiguspärane, vaid analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.“. Kohus märgib, et käesoleval juhul, ei põhjustanud kartseririietuse kandmine kaebajale täiendavaid kulutusi ja ema majanduslik olukord sellest ei muutunud. Kaebaja oli endiselt kahtlustatav ja on praegusel ajal süüdimõistetuna jõustunud kohtuotsuse alusel kinnipeetav.
3. Kohus märgib, et seoses kartseririietes kohtusse viimisega ei saa kaebajale ette heita asjaolu, et ta ei võtnud midagi ette kahju tekkimise vältimiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja andis eelmine päev vanglaametnikule teada oma soovist tsiviilriietes kohtusse minna ning väljendas oma vastavat seisukohta korduvalt ka 7.09.2012 vanglas toimunud sundriietamise eel.
4. Kohus leiab eelpooltoodut arvesse võttes, et käesoleval juhul on õigustatud kaebajale seoses sundkorras kartseririietes kohtusse viimisega tekitatud hingeliste kannatuste ja tuntud inimväärikuse alandamise hüvitamiseks vastustajalt välja mõista 100 eurot. Kokku mõistab kohus seega kaebaja kasuks vastustajalt kahjuhüvitisena välja 450 eurot. MENETLUSKULUD
5. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kuivõrd kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud ja oli kaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest, siis tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 05.05.2017 KOHTUOTSUSEGA. 20