KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
- mai 2017, Tallinn, kohtu kantselei kaudu Tsiviilasja number 2-16-13660 Tsiviilasi MK hagi RJa vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud otsus Pärnu Maakohtu
- veebruari 2017 otsus Kaebuse esitaja ja liik RJa apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse hind 2 115 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja): MK (isikukoodxxxxxxxx), seaduslik esindaja RK Kostja (apellant): RJ (isikukood xxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heldur Otti Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
- Jätta rahuldamata hageja
- aprilli 2017 taotlus vastusele lisatud ühe täiendava tõendi (e-toimiku tähtaja teavitus) vastuvõtmiseks. Pärnu Maakohtu
- veebruari 2017 otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Määrata kindlaks, et hagejale hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
- MK (hageja) esitas RK (ema) vahendusel
- septembril 2016 Pärnu Maakohtule hagi RJa (kostja, isa) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja palus elatise välja mõista kehtivas igakordses miinimummääras alates
- septembrist
- Hageja väitel ei ole kostja kui hageja vanem oma ülalpidamiskohustust täitnud.
- Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et alates
- novembrist 2010, kui ta andis notariaalse nõusoleku hageja lapsendamiseks, lasub hageja ülalpidamise kohustus hageja emal ja tema abikaasal. Notar selgitas notariaalakti koostamise käigus, et kostja vabaneb lapsendamiseks nõusoleku andmise õigustagajärjena lapse ülalpidamise kohustusest alates notariaalakti allakirjutamisest. MAAKOHTU OTSUS
- Maakohus rahuldas hagi
- veebruari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) ja mõistis välja kostjalt hageja ülalpidamiseks: − elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras (otsuse ajal 235 eurot kuus) alates
- veebruarist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni; − elatise võla ajavahemiku
- september 2016 –
- veebruar 2017 eest 1 195,68 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks, et hagejale hüvitatavad kulud puuduvad.
- Kostja on hageja isa. Maakohus tuvastas, et kostja andis nõusoleku hageja lapsendamiseks hageja emale ja tema abikaasale
- novembril
- Kuna lapsendamist hageja suhtes ei ole senini toimunud, siis on kostja nõusolek isikuliselt määratud lapsendajale PKS § 155 lg 6 kohaselt kehtivuse kaotanud. Seega ei vabasta hageja lapsendamiseks nõusoleku andmine kostjat ülalpidamiskohutusest. Seda seisukohta toetab PKS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (546 SE; XII koosseis) seletuskirjas märgitu. Juhul, kui lapsendamise protsess mingil põhjusel nurjub või katkeb ja seega langevad ära PKS §-s 157 sätestatud alused lapsendaja ülalpidamiskohustuseks lapse suhtes, siis on bioloogiline vanem, vaatamata lapsendamiseks antud nõusolekule, taas ülalpidamiskohustuslaste järjestuses esimene. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja ülalpidamiskohustus üldse katkenud, ka mitte lapsendamise nõusoleku andmisega. Lapsendamiseks nõusoleku andmise puhul muutub vaid ülalpidamiskohustuslaste järjestus. Seega ei pea seadusandja kehtestama ka ülalpidamiskohustuse taastumise regulatsiooni, mille puudumist kostja ette heidab, kuna ülalpidamiskohustus hageja suhtes ei ole bioloogilisel vanemal (kostjal) üldse lõppenud. Kokkuvõtvalt on hageja ülalpidamiskohustus tema bioloogilisel vanemal ehk kostjal. Maakohus tugines PKS §-le 101 ning Riigikohtu praktikale ja leidis, et kui elatist soovitakse miinimummääras, ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Sellisel juhul tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad poole kuupalga alammäära ulatuses lapsele ülalpidamist anda. Vaidlus hageja vajaduste osas puudub ja seega tuleb eeldada, et need on kahekordse miinimumelatise ulatuses. Samuti puudub vaidlus elatise suuruse osas, sisulisi vastuväiteid kostja hagiavalduses toodud elatise summa osas ei esitanud. 2
(4)Kuivõrd haginõue ulatub tagasiulatuvalt
- septembrini 2016 ja kostja ei esitanud tõendeid, et ta kohtumenetluse ajal oleks hagejale elatist tasunud, tuleb perioodi
- september 2016 –
- veebruar 2017 eest kostjal tasuda hagejale elatist 1 195,68 eurot (arvestusega
- aasta nelja kuu eest 215 eurot kuus,
- aasta jaanuari eest 235 eurot ja veebruari 12 päeva eest 93,96 eurot). POOLTE SEISUKOHAD
- Kostja esitas maakohtu otsuse peale
- märtsil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Teise võimalusena palub kostja saata asja uuesti lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: − maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 157; sellele sättele antud tõlgendus on vastuolus õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega ning asjaolusid arvestades kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Samuti on hageja ema käitumine vastuolus hea usu põhimõttega; − seadusandja mõtteks oli lapsendaja ülalpidamiskohustuse regulatsiooni kehtestamisel, et kui lapsendajad on võtnud lapse enda hooldada ja lapse bioloogiline vanem on andnud lapsendamiseks nõusoleku, siis on sellest hetkest lapse ülalpidamiskohustus lapsendajatel. Nõusoleku andmise ajal (
- novembril 2010) kehtinud PKS § 157 sõnastus ei võimaldanud mingil moel järeldada, et kostja ülalpidamiskohustus, vaatamata lapsendamiseks nõusoleku andmisele ja kõigist vanemaõigustest loobumisele, säilib, ning et lapsendamise lõpule viimata jätmise korral peab kostja täitma hageja suhtes ülalpidamiskohustust; − PKS praegune sõnastus ja selle seaduse muutmise eelnõu (546 SE) seletuskirjas esitatud selgitused ei anna alust
- novembril 2010 kehtinud sõnastuse tõlgendamiseks viisil, et sättele tuleb anda sama sisu, mis on selle praegu kehtivas redaktsioonis. Selline tõlgendus on vastuolus õigusselguse, õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega. Kostja suhtes on rikutud põhimõtet, et isikul peab olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas; − PKS-s peaks sisalduma selge ja üheselt mõistetav regulatsioon lapsendamiseks antud nõusoleku kehtetuse õiguslike tagajärgede kohta. Käesoleval ajal see puudub. Õiguslikult ei ole võimalik, et lapse ja vanema vaheline bipolaarse iseloomuga sotsiaalselt mitmekihiline perekondlik suhe saaks taastuda pärast lapsendamise põhjusel tekkinud aastatepikkust katkestust kuidagi iseenesest, automaatselt või üksnes kohtuliku edikti alusel ning ainult elatise maksmise kohustuse osas – ilma et selleks oleks kehtestatud põhiseadusele tuginevat ning selle põhimõtetega kooskõlas olevat seadusandlikku regulatsiooni.
- Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hageja esitas ka vastuväite, et kostja kaebus on ebaõigesti võetud ringkonnakohtu menetlusse, sest see esitati hilinemisega. Vastusele lisas hageja tema esindajale saabunud teate kaebuse esitamise tähtaja kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 jätta muutmata. Kaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
- Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja vastuväite kaebuse ebaõigesti menetlusse võtmise koha ja taotluse võtta vastu apellatsioonivastusele lisatud tõend. Ringkonnakohus jätab nimetatud taotluse rahuldamata ja lahendab apellatsioonkaebuse sisuliselt. 3
(4)TsMS § 632 lg 1 võimaldab esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Seega ei tähenda hageja kaebetähtaja möödumine ega sellest avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu teate saamine, et tähtaeg oleks möödunud ka kostja jaoks. Kuna hagejale edastatud teade ei saa tõendada kostja kaebetähtaja kulgema hakkamist ega möödumist, siis puudub sel sisuline seos hageja vastuväitega ja see tuleb jätta TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel vastu võtmata. Kohtute infosüsteemi andmetel sai kostja lepinguline esindaja vaidlustatud otsuse kätte
- veebruaril
- Seega möödus 30-päevane apellatsioonitähtaeg
- märtsiga 2017 ja kaebus on tähtaegne.
- Kostja on alaealise hageja isa ning PKS § 96 ja § 97 p 1 kohasel on ta kohustatud andma lapsele ülalpidamist. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuiselt makstav elatis olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Maakohtu otsus vastab nimetatud sätetele. Maakohus on seadust õigesti kohaldanud ja vastavuses TsMS § 442 lg-ga 8 otsuses põhjendanud, miks on ekslik kostja seisukoht, mille järgi lapsendamiseks notariaalse nõusoleku andmisega vabanes kostja lapse ülalpidamise kohustusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et PKS § 159 lg 3 kohaselt on laps lapsendatud lapsendamise kohta tehtud kohtumääruse tegemisega selle jõustumisest alates ning sama seaduse § 162 lg 1 järgi lõpeb alles lapsendamisega lapse sugulussuhe endiste sugulastega, samuti sugulusest tulenevad õigused ja kohustused. Ebaõige on seega kostja arusaam, millest tulenevalt saab eristada formaalset ja sisulist lapsendamist (milliseks ta peab lapsendamiseks nõusoleku andmist). Vanema nõusoleku andmisega lapsendamiseks ja tingimusel, et laps on lapsendaja hooldamisel, tekib lapsendajal lapse ülalpidamiskohustus, aga see kohustus säilib ka lapsendamiseks nõusoleku andnud vanemal, kuigi teises järjestuses. See nähtub nii lapsendamiseks nõusoleku andmise ajal kehtinud PKS § 157 sõnastusest, mille kohaselt nõusoleku saamisest ja lapse enda hooldada võtmisest alates on lapsendaja ülalpidamiskohuslaste järjestuses esimene, kui ka nimetatud paragrahvile hiljem lisatud lausest selle kohta, et lapsendaja annab ülalpidamist enne lapse vanemat. Kostja andis isikulise nõusoleku hageja lapsendamiseks
- novembril 2010, kuid lapsendamist ei toimunud. PKS § 155 lg 6 kohaselt on kostja nõusolek kaotanud kehtivuse. Kehtetu nõusolekuga ei saa põhjendada elatisnõude rahuldamata jätmist (vt selle kohta ka Riigikohtu
- aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-13, p 11 teine lõik). Elatise maksmise kohustus ei ole sõltuvuses lapse hooldusõigusest ja selle taastamisest.
- Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle menetlemisega seonduvad kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis mõlema senise kohtuastme kulude jaotuse. Hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtajaks ja toimikust ei nähtu hageja kulusid apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb kulude kindlaksmääramise osas sedastada, et hüvitatavad kulud puuduvad. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4
(4)