KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 2

lg 4 teises lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisel kantud kulud Tartu Halduskohtu 27.05.

1. a otsus Haridus- ja Teadusministeeriumi apellatsioonkaebus 19.04.2017 kohtuistung Kaebaja – Tallinna linn, volitatud esindajad Terje Krais, Liisa Feldmann ja Priit Lello Vastustaja – Eesti Vabariik Haridusja Teadusministeeriumi kaudu, esindajad Indrek Kilk ja advokaat Tauno Tark RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.05.
2. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 04.05.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) 22.07.
4. a kirjaga nr 10.1-5.1/14/329-2 (I kd, tl 12-13) jäeti rahuldamata Tallinna linna 14.05.
5. a taotlus nr LV-1/4896-1 (I kd, tl 1011) hariduslike erivajadustega õpilastega õppetegevuse finantseerimiseks. 1
6. Tallinna linn esitas 21.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus tühistada HTMi 22.07.
7. a vastuskirjas sisalduv keeldumine, millega jäeti rahuldamata Tallinna linna taotlus hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste õppetegevuse kulude katmiseks ja kohustada HTMi Tallinna linna taotlus uuesti läbi vaatama või alternatiivselt kohustama HTMi hüvitama Tallinna linnale alates 01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni põhikoolija gümnaasiumiseaduse (

) § 2 lg 4 teises lauses nimetatud riikliku ülesande täitmisega õpilastele hariduse andmisel kantud kulud. Kaebuse kohaselt ei täida riik

§ 2

lg-st 4 tulenevat riiklikku kohustust, rikkudes kaebaja enesekorraldusõigust ja põhjustades talle varalist kahju. Kaebaja leiab, et riik ei ole oma kohustust täitnud ega loonud piisaval arvul õppekohti hariduslike erivajadustega õpilastele. Riikliku kohustuse täitmata jätmisega on riik tekitanud olukorra, kus Tallinna linn on olnud sunnitud täitma

§ 2

lg 4 teises lauses nimetatud koolide pidamise kohustust riigi eest eesmärgiga tagada HEV õpilastele hariduse kättesaadavus, kuigi tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse ülesandega. Tallinna linn on pidanud HTMiga läbirääkimisi, et riik hakkaks

§ 2

lg 4 teises lauses nimetatud riiklikku ülesannet täitma ka Tallinnas, võttes üle HEV õpilaste õpetamise või tagaks ülesande täitmisega kaasnevate kulude hüvitamise.

1. Tartu Halduskohus liitis 03.09.
2. a määrusega haldusasjad nr 3-13-2452 ja nr 31451813 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-14-
3. Haldusasjas nr 3132452 oli menetluses Tallinna linna kaebus Eesti Vabariigi vastu HTMi kaudu alates 01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni

§ 2

lg 4 teise lause alusel HEV õpilastele hariduse andmisega seotud koolipidamise kulude välja arvutamise ja tasumise kohustamiseks. 03.09.

1. a määruse tegemise järgselt oli kohtumenetluses Tallinna linna kaebus HTMi 22.07.
2. a vastuse nr 10.1-5.1/14/329-2 tühistamiseks ja Tallinna linna 14.05.
3. a taotluse nr LV-1/4896-1 uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks ning alternatiivselt HTMi kohustamiseks hüvitada Tallinna linnale alates 01.09.2010 kuni kohtulahendi jõustumiseni

§ 2lg 4 teises lauses nimetatud õpilastele hariduse andmisega kantud kulud.

1. Tartu Halduskohus rahuldas 27.05.
2. a otsusega Tallinna linna kaebuse ja tühistas HTMi 22.07.
3. a vastuse nr 10.1-5.1/14/3289-2 ning kohustas HTMi Tallinna linna 14.05.
4. a taotlust nr LV-1/4896-1 uuesti lahendama. Halduskohus jättis rahuldamata Tallinna linna poolt HTMi vastu alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude seoses kaebuse põhinõude rahuldamisega. Halduskohus märkis, et poolte vahel on vaidlus, kuidas tõlgendada

§ 2

lg-t 4, mis sätestab esimeses lauses, et hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Sätte teise lause kohaselt tagab riik koolide asutamise ja pidamise nägemis- ja kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, toimetuleku- ja hooldusõppel olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Halduskohus viitas Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-38-15, milles leiti, et

§ 2

lg 4 kohaselt on hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamine ja ülalpidamine riigi ülesanne, kuid sellest ei tulene piiranguid asutada neid ka munitsipaal- või erakoolidena. Halduskohus märkis, et varem kehtinud

ei eristanud ega jaganud kohustusi riigi ja kohalike omavalitsuste vahel hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel ning kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kas kõik Tallinna vaidlusalused koolid on asutatud varem kehtinud seaduse kehtivuse ajal. HEV õpilaste koolide rahastamise küsimus on tekkinud alates uue seaduse jõustumisest. Halduskohus rõhutas, et riik ja kohalikud omavalitsused peavad Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 37 tuleneva õiguse tagamiseks looma 2 kooliealistele lastele vajalikul arvul õppeasutusi. Halduskohus asus seisukohale, et olukorras, kus riik on seadusega võtnud endale kohustuseks raskemate hariduslike erivajaduste õpilaste, st

§ 2

lg 4 teises lauses nimetatud hariduslike erivajadustega õpilaste (HEV2) õppe korraldamise, ning samas jätnud selle kohustuse faktiliselt täitmata, ei saa nõustuda käsitlusega, et kaebaja on HEV õpilastele loonud koole vabatahtlikult. Kuna tegemist on riigi ülesandega, siis peab vastavalt põhiseaduse §-le 154 olema see ka rahastatud riigi eelarvest. Halduskohus leidis, et vastavalt

§ 49

lg 3 esimesele lausele on kohalikule omavalitsusüksusele seadusega pandud kohustus hariduslike erivajadustega õpilastele koolid vajadusel luua. Kohalikul omavalitsusel on kohustus riigi ülesannet täita olukorras, kus riik seda ise ei täida või ei täida Tallinna linna laste elukohajärgselt. HTMi poolt välja töötatud kontseptsiooni hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldusest kohaselt on riigi ja kohalike omavalitsuste vaheline vastutus hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamisel jagatud selliselt, et riik peab HEV2 õpilastele erikoole või tagab HEV2 õpilastele vajalikud õppekohad erikoolis. Halduskohus nõustus kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegevus rikub kaebaja enesekorraldusõigust. Arvestades HEV õpilaste arvu Tallinna munitsipaalkoolides ei ole tegemist kohaliku omavalitsusüksuse eelarvest väikese osa moodustava kuluga. Halduskohus leidis, et lähtudes käesolevas kohtuasjas tuvastatud asjaoludest ei saa riiki lugeda ülesannet omapoolselt täitnuks. 01.09.2014 uue

i jõustumisega pandi kohalikele omavalitsusüksustele kohustus lähtuda kaasava hariduse põhimõttest, kuid sellega ei kaasnenud täiendavat rahastamist ülesannete täitmiseks. Seetõttu on ilmselgelt olnud kaebaja jaoks mõistlikum ja otstarbekam jätkata erikoolide pidamist, isegi kui need loodi juba enne uue

i jõustumist nii-öelda vabatahtlikult. Halduskohus asus seisukohale, et asjas esitatud tõendite kohaselt ei võta riigi omanduses olevad erikoolid vastu kõiki õpilasi, kellel on hariduslik erivajadus, nõustamiskomisjoni soovitus või kelle vanem soovib lapse erikooli panna. Halduskohus asus seisukohale, et riigi kohustus on eraldada raha

§ 2

lg 4 teises lauses loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste jaoks koolide ülalpidamiseks. Halduskohus rahuldas Tallinna linna põhinõude ja tühistas HTMi 22.07.

1. a vastuse nr 10.15.1/14/32892 ning tegi HTMile ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Kahju hüvitamise kui sekundaarse nõude kohustamisnõude suhtes jättis halduskohus seoses põhinõude rahuldamisega rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. HTM esitas Tartu Halduskohtu 27.05.
3. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus halduskohtu otsuse tühistada osas, millega rahuldati Tallinna linna kaebus ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, hinnanud valesti tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Vastustaja hinnangul ei tulene

§ 2

lgst 4 kohustust ega võimalust riigil hüvitada kulud seoses HEV koolide pidamisega kohalike omavalitsuste poolt.

§ 2

lg-st 4 tulenevalt on hariduslike erivajadustega koolide loomine riigi kohustus, mis aga ei tähenda, et kohalikel omavalitsusüksustel või eraõiguslikel juriidilistel isikutel oleks hariduslike erivajadustega laste koolide loomine ja pidamine keelatud. HTM on seisukohal, et riik on täitnud talle

§ 2lg-st 4 tuleneva kohustuse.

HTMi hinnangul ei saa vaidlusalust sätet tõlgendada selliselt, et riik peab kõiki

§ 2

lg-s 4 nimetatud puudega lapsi ise õpetama või nende laste õpetamiseks loodud koolid teistelt 3 koolipidajatelt üle võtma või asuma neid rahastama. Riik peab üleval 18 haridusliku erivajadustega laste kooli ning kõik

§ 2lg-s 4 nimetatud puuded on nende koolide baasil kaetud.

Riigil ei ole kohustust pakkuda kõigile HEV2 lastele õppekohta. Vastustaja hinnangul ei nähtu

§ 2

lg-st 4 riigi kohustust luua HEV kool justnimelt Tallinna linna ehk kohustus ei ole seotud ühegi konkreetse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumiga. Tallinna linna poolt peetud HEV koolid on asutatud

§ 2

lg 4 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 alusel vabatahtlikult.

§ 2

lg-st 4 ei tulene riigile kohustust finantseerida Tallinna linna poolt asutatud ja peetavat hariduslike erivajadustega laste kooli. Vastustaja hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ja sisustanud

§ 49lg-t 3.

HTMi arvates ei tulene

§ 49

lg-st 3 ega ühestki teisest

i sättest kohalikele omavalitsustele kohustust hariduslike erivajadustega õpilaste koole asutada ja pidada. Esineb kohustus tagada oma haldusterritooriumil elavate (kergemate, s. o

§ 2lg-s 4 nimetamata) hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamine.

Selle tagamine võib toimuda ka tavalises üldhariduskoolis. Riik võib

§ 2

lg-s 4 sätestatud koolid luua ka mujale kui Tallinnasse ning võtta sinna vastu Tallinna lapsi. Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe tagamine ei sõltu lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse suutlikkusest. Vale on väide, et munitsipaalja erakoolis õpivad haridusliku erivajadusega õpilased seetõttu, et väidetavalt pole riigikoolis neile õppekohti. Kooli valiku teeb enamasti lapsevanem. HTMi hinnangul ei ole halduskohtu väidete osas, mis puudutavad Tallinnas asuvate HEV koolide asutamist, võimalik jälgida halduskohtu siseveendumuse kujunemist, samuti seda, kuidas on jõutud järeldusele, nagu ei täidaks riik omapoolset kohustust. Halduskohus ei teinud menetluse käigus pooltele ettepanekut esitada tõendeid selle kohta, millise seaduse redaktsiooni kehtivuse ajal on HEV koolid Tallinnas asutatud. Hariduse Infosüsteemi avaliku vaate kaudu nähtub, et kõik Tallinnas tegutsevad kuus hariduslike erivajadustega laste kooli on kantud infosüsteemi juba 2005. aastal ja tegutsesid juba oluliselt varem kui 2010. a jõustunud

§ 2lg 4 regulatsioon.

6. Tallinna linn palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja leiab, et halduskohus on õigesti tuvastanud, et riik ei täida

§ 2

lgs 4 sätestatud selgesõnalist kohustust, millega rikub kaebaja õigusi.

§ 2

lg 4 ei sätesta, et riigi kohustus seisneks vaid teatud arvu koolide avamises, minimaalse arvu õpilaste õpetamises või teatud piirkonnas elavate õpilaste õpetamises. Tallinnas või Harjumaal elavate HEV2 õpilaste suhtes ei saa põhiseaduse § 37 ja

§ 2

lg-s 4 sätestatud riiklikku kohustust pidada täidetuks kooli pidamisega sadade kilomeetrite kaugusel. Vastustaja ei ole taganud piisavalt õppekohti kaebaja haldusalas ega selle läheduses. Kohaliku omavalitsuse, kus elab kolmandik riigi elanikest, territooriumil asub vaid üks HEV kool, mis pakub õpet vaid tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele. Riik ei ole Tallinnas ja Harjumaal taganud õpet nägemispuudega õpilastele, kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel esineb lisaks liikumispuudele ka täiendav hariduslik erivajadus, toimetulekuõppel ja hooldusõppel olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. Kaebaja esitatud andmetest nähtub, et Tallinna koolides õpib sama palju HEV õpilasi kui riigikoolides kokku. Kuna

§ 2

lg 4 on riiklik kohustus, siis on riigi ülesanne tõendada avalik-õigusliku ülesande nõuetekohast täitmist. Ebaõige on vastustaja väide, et koolid on keeldunud õpilastele õppekohtade andmisest seetõttu, et koolikoha saamiseks pöörduti kooli poole õppeaasta keskel ning vabu kohti ei olnud. Pealegi ei ole ka õppeaasta keskel HEV koolis õppekoha andmisest keeldumine lubatav, sest

§ 2lg 4 kohustuse täitmine ei ole seotud õppeaasta kestusega.

Laps vajab õppekohta kohe, kui tema erivajadus tuvastatakse. Seega nähtub kaebaja poolt esitatud tõenditest, et laste vastuvõtmisest on keeldutud koolikohtade puudumise tõttu. Samuti on mitme erivajaduse jaoks Eestis ainult üks riiklik 4 õppeasutus, mis võib õpilase elukohast asuda põhjendamatult kaugel. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on õigesti kohaldanud

§ 49lg-t 3 ja tõlgendanud korrektselt HTMi 11.11.2013.

a kirja. Kaebaja osundab mitmesugustele HTMi dokumentidele, millest nähtub, et ka HTMi enda hinnangul on kaebaja piirkonnas riiklik HEV koolivõrk puudulik. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks taganud Tallinna ca 1400 HEV2 õpilasele võimaluse käia riigikoolis Tallinnas või Harjumaal mõistlikus kaugusel kodust, arvestades nõuetele vastava koolivõrgu põhimõtteid. Sel moel sunnitakse kaebajat hoidma ja looma HEV2 koolikohtu, kuigi kaebaja on igal aastal palunud vastustajal luua õppekohad ja võtta õpilased üle. Tallinna linn ei nõustu väitega, et koolide vabatahtlik pidamine on tuletatav nende asutamise ajast. Kaebaja on riigi tegevusetuse tõttu olnud sunnitud neid koole omal kulul edasi pidama põhjusel, et riik ei täida

§ 2lg 4 teisest lausest tulenevat kohustust.

Kaebaja on pakkunud HTMile välja kolm lahendust. Nendeks on: koolide ülevõtmine koos õpilastega; õpilaste ülevõtmine ilma koolihooneteta ja koolikoha tagamine riigi koolis; ning riikliku ülesande täitmine kohaliku omavalitsuse kaudu halduslepingu alusel. Kui kaebaja sooviks riiklikku ülesannet vabatahtlikult täita, siis ta ei teataks ülesande lõpetamise soovist ja ei püüaks leida võimalusi ülesande täitmise üleandmiseks õigele kohustatud subjektile. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et halduskohus ei ole andnud talle võimalust tõendada vaidlusega seotud asjaolusid. 7. HTM esitas 11.04.2017 täiendava seisukoha, milles märgib, et jääb endiselt seisukohale, et riik on täitnud ja täidab

§ 2lg-s 4 ette nähtud kohustust.

Kaebajal ei ole õigust nõuda, et riik peaks

§ 2lg 4 teisest lausest tulenevalt täitma oma kohustust just Tallinnas.

Riigi HEV kool ei saa kõigi potentsiaalsete õpilaste jaoks asuda sama kaugel nende elukohast või asuda alati elukoha lähedal. Seaduse sõnastusest ega mõttest ei tulene, et kõik HEV2 õpilased peavad õppima riigi poolt peetavas hariduslike erivajadustega õpilaste koolis. Riik ei saa enda koolivõrku kujundada ainult ühe piirkonna vajadusi ja eripärasid arvestades. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et Tallinna linn on koolid asutanud vabatahtlikult ning teinud vastavad kulutused vabatahtlikult. HTM on valmis riigi poolt peetavasse HEV kooli võtma neid õpilasi, kes on nende koolide sihtrühm. Vastustaja arvates ei saa

§ 2

lg-t 4 tõlgendada selliselt, et riik peab kõiki nimetatud puudega lapsi ise õpetama või nende laste õpetamiseks aastate jooksul loodud koolid teiselt koolipidajalt üle võtma. HTM on kaebajale korduvalt kinnitanud, et kui viimane ei soovi enam hariduslike erivajadustega koole pidada, siis on tal võimalus olemasolevad koolid sulgeda.

1. Kaebaja esitas 11.04.2017 taotluse täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks, milleks on SA Innove kiri Tallinna linnale selle kohta, milline on HEV2 õpilaste arv olnud Tallinna ja Harjumaal ajavahemikul 01.09.2014–31.12.
2. Kaebaja hinnangul nähtub sellest, et HEV2 õpilaste arv suureneb aasta-aastalt, kuid vastustaja ei ole samal ajal suurendanud HEV2 õpilastele vajalike koolide ja õppekohtade arvu Tallinnas ja Põhja-Eestis. Samuti esitas kaebaja täiendavate tõenditena ajalehtedes Virumaa Teataja, Sakala ning Kuulutaja ilmunud artiklid, mille kohaselt ei ole riigi koolides HEV2 õpilastele tagatud piisavalt õppekohti. Väite tõendamiseks, et riik ei ole suutnud tagada HEV2 õpilaste õppe korraldamist selliselt, et lapsed ja nende vanemad asuksid reaalselt elama piirkondadesse, kus väidetavalt on tagatud koolikohad, esitas kaebaja Kadaka Põhikooli lastevanemate kirja. Kaebaja esitas ka andmed Tallinna linna üldhariduskoolide õpilaste arvu kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus kohaldas materiaalõiguse norme vääralt, hindas ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkus asja lahendades kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses halduskohtu põhjendusi korrata ja kõikidele, sisuliselt samadele vastustaja vastuväidetele uuesti vastata.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kooskõlas Tallinna linna poolt kohtule esitatud kaebusega õigesti tuvastanud, et linn esitas riigi vastu kaebuse põhjusel, et ehkki

§ 2

lg-s 4 on sätestatud selgelt riigi kohustus tagada samas sättes loetletud hariduslike erivajadustega õpilastele õppimisvõimalused juba alates 01.09.2010, ei täida riik nimetatud kohustust ja see rikub ka kaebaja õigusi. Tallinna linna kaebus ei ole käsitatav kohaliku omavalitsuse poolt vabatahtlikult võetud kohustuse finantseerimise vaidlusena, kuna kaebaja on kohtumenetluse käigus läbivalt selgitanud, et vastustaja poolt oma seadusest tuleneva kohustuse mittetäitmise tõttu on Tallinna linn olnud sunnitud pidama ise üleval kuut spetsiifiliselt

§ 2

lg-s 4 sätestatud hariduslike erivajadustega (HEV2) õpilastele suunatud kooli ja kaebus ei hõlma tavalistes munitsipaalkoolides HEV õpilastele hariduse tagamiseks kantud kulutuste nõuet. 11. Ka apellatsioonimenetluses käib vaidlus endiselt selle üle, kuidas tõlgendada

§ 2

lg-t 4 ning vastustaja tõlgendab

§ 2

lg-t 4 ja selles sätestatud kohustust apellatsioonkaebusest nähtuvalt selliselt, et kui riik on Eesti territooriumi ükskõik millises osas asutanud mõne HEV2 erivajaduse jaoks riigikooli, on vastustaja

§ 2

lg-s 4 märgitud kohustuse täitnud kõigi Eestis elavate HEV2 laste suhtes olenemata nende elukohast ja puudest. Ringkonnakohus sellise tõlgendusega ei nõustu ja leiab, et

§ 2

lg 4 ei sätesta, et riigi kohustus viidatud paragrahvi mõistes seisneks vaid teatud arvu koolide avamises, minimaalse arvu õpilaste õpetamises neis koolides või üksnes teatud piirkonnas elavate õpilaste õpetamises. Ringkonnakohus nõustub selles osas kaebaja ja halduskohtuga, kes leidsid, et Tallinnas või Harjumaal elavate HEV2 õpilaste suhtes ei saa PS § 37 ja

§ 2

lg-s 4 sätestatud riiklikku kohustust pidada täidetuks üksnes riikliku HEV2 kooli pidamisega sadade kilomeetrite kaugusel konkreetsete õpilaste elukohast. Nimelt oli

§ 2

lg 4 sõnastus alates

jõustumisest 01.09.2010 järgmine: „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis-, kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, liitpuudega õpilastele, intellektipuudega õpilastele, tundeeluja käitumishäiretega õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele.“ Alates 01.09.2013 jõustus

§ 2

lg 4 muudatus, mille sõnastus on järgmine: „Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis- ja kuulmispuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele esineb täiendav hariduslik erivajadus, tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, toimetuleku- ja hooldusõppel olevatele õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele“ Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas selgitatakse

§ 2

lg 4 muutmist järgnevalt: „Eelnõuga täpsustatakse riigi ja omavalitsuste vastutust erivajadustega õpilastele haridusvõimaluste pakkumise eest. Luuakse suurem selgus nendes erivajadustes, mille puhul on vajalik ja otstarbekas õpe riigi peetavas erivajadustega laste koolis. Kaasava hariduse põhimõtteid arvestades peab riik tagama õppekohad 6 riigikoolis raskemate erivajadustega lastele: kooskõlas erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsiooniga nägemis-, kuulmis- ja liikumispuudega õpilastele, toimetuleku- ja hooldusõppel olevatele õpilastele, raskete psüühikahäiretega ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele. / …/ Sättega ei teki riigile kohustust võtta üle kohalike omavalitsuste poolt peetavaid hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud õppeasutusi (ei pea üle võtma ka § 2 lõikes 4 nimetatud hariduslike erivajadustega lastele mõeldud koole). Kohalik omavalitsus võib endiselt sellist kooli pidada. Lähtudes kohaliku omavalitsuse seaduse § 6 lõikest 2 on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või linnas põhikoolide ja gümnaasiumide ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Lisaks sellele rõhutab nii kehtiva seaduse § 2 lõike 4 esimene lause kui ka eelnõu § 2 lõike 4 esimene lause – hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Seega on pidamise õigus kõigil põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 1 lõikes 2 nimetatud võimalikel kooli pidajatel – riigil, vallal, linnal, eraõiguslikul juriidilisel isikul. Nii kehtiva seaduse kui ka eelnõu § 2 lõike 4 teise lause mõte on see, et raskemate hariduslike erivajaduste osas on riigil kohustus tagada neile õpilastele riigikoolide olemasolu (mida riik on ka raskemate erivajaduste puhul teinud)“. Käesolevas asjas ei ole vaidlust iseenesest selle üle, et HEV2 õpilaste õppe korraldamine ja vastavate koolide ülalpidamine on

§ 2

lg 4 teisest lausest tulenevalt riigi ülesanne, samas kui samasugust ülesannet võib omal vabal tahtel täita ka kohalik omavalitsus (

§ 2lg 4 esimene lause).

Ka Riigikohus on leidnud, et: „

§ 2

lg 4 määratleb seega hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamise ja ülalpidamise riigi ülesandena. /…/ Asjaolust, et

§ 2

lg-st 4 tuleneb riigi kohustus vastavate haridusasutuste asutamiseks ja ülalpidamiseks, ei tulene piiranguid hariduslike erivajadustega laste õpetamisele suunatud koolide asutamiseks munitsipaalkoolidena või erakoolidena“ (vt RKHK 17.02.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-38-15, p 12).
2. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vastustaja aga taganud piisavalt erivajadustega laste õppekohti kaebaja haldusalas ega selle läheduses. Kaebaja poolt 19.04.2016 esitatud seisukohas (kd I, lk 91-96) anti ülevaate riiklikust koolivõrgust Tallinna ja Harjumaa piirkonnas ning sellest nähtub, et viidatud territooriumil asub vaid üks HEV kool, mis pakub õpet samuti üksnes tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele, kusjuures nimetatud koolis on vaid 80 õpilaskohta. Lisaks konkureerivad kaebaja selgituste kohaselt Tallinna elanikest õpilastega viidatud K. Pätsi Vabaõhukooli õpilaskohale ka Harjumaa elanikud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole riik Tallinnas ega Harjumaal taganud riiklikku õpet näiteks nägemis-, kuulmis- ja liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks neile puuetele esineb täiendav hariduslik erivajadus, toimetulekuõppel olevatele õpilastele jne. Vastustaja poolt antud

§ 2

lg 4 tõlgenduse kohaselt peaks Tallinnas elavad nägemis- ja kuulmispuudega lapsed käima koolis hoopis Tartus, kus asuvad ainsad riiklikud koolid selliste puuetega lastele. Vastustaja väide, et ta on loonud koolikoha kõikidele

§ 2

lg-s 4 nimetatud HEV õpilastele on ebaõige ka seetõttu, et kaebaja selgituste kohaselt pole näiteks pimekurtidele Eestis ühtegi riiklikku haridusasutust ning ainult Tallinna linn pakub sellist spetsiifilist õpet (Tallinna Heleni Kool) õpilastele, kellel esineb üheaegselt nii nägemis- kui ka kuulmispuue. Sellest tulenevalt on halduskohus ringkonnakohtu arvates õigesti ja kooskõlas kohtumenetluses esitatud tõenditega tuvastanud, et vastustaja ei ole taganud piisavalt HEV2 õppekohti üle Eesti. Samuti ei ole kaebaja asja materjalidest nähtuvalt varasemates läbirääkimistes vastustajaga ega ka kohtumenetluses kordagi väitnud, et tulenevalt

§ 2

lg-st 4 peaks kõigile kaheksale viidatud sättes loetletud erivajadusele looma kaheksa HEV kooli igasse omavalitsusse. Ringkonnakohus nõustub samas kaebaja ja halduskohtu arvamusega, et HEV koolide asukoht ja õppekohtade hulk peaks sõltuma HEV õpilaste reaalsest arvust ja nende piirkondlikust 7 paiknemisest. Hariduse kättesaadavus ja riiklik ülesanne on täidetud juhul, kui koolikohad on loodud kõikidele koolikohustuslikele HEV2 lastele, kuid asja materjalidest nähtuvalt ei ole Tallinna linnas ega ka selle lähipiirkonnas vastustaja avanud alates

vastava sätte jõustumisest 2010. a mitte ühtegi uut HEV haridusasutust. Vastustaja on oma seadusest tuleneva kohustuse täitmise kinnitamiseks küll sedastanud, et ta on asutanud üle Eesti 18 kooli ja neist ühe Tallinnas, kuid üksnes koolide arv üle riigi ei tõenda

§ 2lg-s 4 sätestatud avalik-õigusliku kohustuse nõuetekohast täitmist.

Kaebaja ei ole asja materjalidest nähtuvalt vaidlustanud seda, et riik võibki pidada HEV koole Eesti erinevates kohtades, kuid õpilaste hulka ja nende vajadusi arvestavad HEV2 koolid peaksid asuma ka Põhja-Eestis, sest vastustaja pole samal ajal suutnud korraldada oma tegevust ja kohustuste täitmist ka nii, et Tallinnas elavad lapsed hakkaksid käima sadade kilomeetrite kaugusel paiknevates HEV2 koolides.

1. Lisaks eelnevale on kaebaja ringkonnakohtu hinnangul halduskohtus ka tõendanud vastustaja poolt tema kohustuse mittenõuetekohast täitmist, esitades kohtule lisaks omapoolsetele põhjendustele ka vastava statistika ning tõendeid juhtumitest, kus riigi peetavad HEV2 koolid on õppekoha andmisest keeldunud. Näiteks keeldus K. Pätsi Vabaõhukool lapsele õppekoha andmisest 14.08.2014 (kaebuse lisa nr 5) ja 10.06.2015 (19.04.
2. a seisukoha lisa nr 2 ja 3) ning Maarjamaa Hariduskolleegium 04.05.2015 (19.04.
3. a seisukoha lisa nr 5). Neist tõenditest nähtuvalt keeldusid riigikoolid õppekohtade andmisest enne õppeaasta algust ja K. Pätsi Vabaõhukooli direktor soovitas HEV õpilasel pöörduda õppekoha saamiseks Vastseliina Internaatkooli, mis aga suleti aga 31.08.2014, e kaks nädalat pärast sellekohase soovituse andmist. Samuti on kaebaja põhjendatult viidanud asjaolule, et soovitatud kool asus HEV õpilase elukohast 275 kilomeetri kaugusel. Lapse saatmine kooli tema elukohast sadade kilomeetrite kaugusele ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas PS §-s 37 ja

§ 2lg-s 4 sätestatud hariduse kättesaadavuse tagamise põhimõttega.

19.04.2016. a seisukoha lisast 4 nähtub veel, et isegi kohtade olemasolul ei võetaks K. Pätsi Vabaõhukooli kõiki vastava erivajadusega õpilasi, kuna seal kohaldatakse katseaega ning õpilasi valitakse. Sama dokumendi lisades nr 6-8 on toodud ka tõendid kolmest erivajadusega õpilasest, kes soovisid õppida K. Pätsi Vabaõhukoolis, kuid said koolist kohtade puudumise tõttu keelduva vastuse. PS § 37 järgi on laste hariduse valikul otsustav sõna vanematel. Seega on ka HEV2 lapse vanematel õigus otsustada, kas panna oma laps õppima kodulähedasse munitsipaalkooli või saata kaugemal asuvasse riigikooli. Ringkonnakohus teeb eelpool viidatu põhjal järelduse, et HEV2 õpilaste õppele keskendunud riigikoolide võrk ei arvesta Eesti rahvastiku kontsentreerumisega suurematesse linnadesse ega taga piisaval määral elukoha lähedasi koolikohti Tallinnas elavatele HEV2 õpilastele. Eeltoodust tulenevalt ei täida Eesti Vabariik enda

§ 2

lg-s 4 sätestatud kohustust viisil, mis motiveeriks lapsevanemaid kasutama praegu Tallinna linnas asuvate, HEV2 õpilastele suunatud munitsipaalkoolide asemel riigikoole. 14. Vaidlusaluse otsuse p-des 48 ja 49 selgitas halduskohus, et kuna PS § 37 kohaselt on õppimine kooliealistele HEV2 lastele kohustuslik, siis on riik kohustatud looma kooliealistele lastele vajalikul arvul õppeasutusi. Seega ei olnud küsimus mitte selles, kas HEV2 kool on elukohajärgne kool või ei, nagu on ekslikult leidnud vastustaja, vaid halduskohus analüüsis, kuidas tuleb tagada HEV2 lastele hariduse andmise kohustuse täitmine olukorras, kus vastustaja seaduses sätestatud riiklikku ülesannet nõuetekohaselt ei täida. Halduskohtu hinnangul tuleb koolikohustuslikele HEV2 lastele koolikoht tagada ka siis, kui riik jätab oma kohustuse täitmata. Kuivõrd hariduse andmise kohustus on ka KOV-il, siis riigi tegevusetuse korral peab koolikohad looma riigi eest KOV, sest õigus haridusele on oluline põhiõigus, mis 8 ei tohi jääda lastele kättesaamatuks ning riikliku ülesande täitmise kulud hüvitatakse sellisel juhul PS § 154 kohaselt riigieelarvest, leidis halduskohus. Halduskohus on seega tuvastanud, et Tallinna linn on riigipoolse kohustuse rikkumise tõttu sisuliselt kohustatud ise HEV koole pidama. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

§ 2

lg 4 siiski tõlgendada viisil, et juhul, kui kohalik omavalitsus on kunagi omal algatusel ja vabatahtlikult erivajadustega lastele oma territooriumil koolid loonud ja neid edasi peab ka pärast 2010. a, siis ongi KOV-il selline kohustus võetud igaveseks ning puudub võimalus nii selle ülesande täitmisest loobuda kui ka riigilt ülesande täitmisega seotud kulude hüvitamist nõuda. Selle kohta on Riigikohus Tallinna linna kaebuses Eesti Vabariigi vastu HTMi kohustamiseks arvutada välja ja tasuda erivajadustega õpilastele hariduse andmisega seotud koolipidamise kulud leidnud, et küsimus, kas

§ 2

lg-st 4 tuleneb riigi kohustus hüvitada kohaliku omavalitsuse kulud hariduslike erivajadustega õpilaste munitsipaalkoolide ülalpidamisel, on lahendatav kohtuasja sisulisel läbivaatamisel ning halduskohtu ja ringkonnakohtu ettevalmistavas menetluses esitatud väide, et sellest sättest ei tulene selgesõnalist kohustust eelnimetatud koolipidamise kulude hüvitamiseks, ei ole veenev ega piisavaks aluseks kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Riigikohus pidas võimalikuks, et viidatud sätte alusel võib tekkida riigil kohustus eraldada omal algatusel raha

§ 2

lg-s 4 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamiseks, mis ei välista, et vajaduse korral kehtestab seadusandja täpsema menetlusliku korra kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Ühtlasi leidis Riigikohus, et kohtul tuleb asja lahendamisel võtta seisukoht ka küsimuses, kuidas mõjutab riigi hüvitamiskohustust kohaliku omavalitsuse vastu, sh

§ 2

lg 4 alusel, see, kui kohalik omavalitsus on asunud omal algatusel ja vabatahtlikult riigi ülesannet täitma (RKHK 17.06.

1. a määrus asjas nr 33181-14, p-d 13-15). Seega on ka käesolevas asjas vajalik välja selgitada, kas Tallinna linn peab HEV2 õpilastele mõeldud koole üleval vabatahtlikult.
2. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus oleks pidanud fikseerima, millal Tallinna linn asutas kuus HEV õpilastele suunatud kooli, et selgitada seost koolide asutamise aja ja nende pidamise vabatahtlikkuse vahel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust olnud selle üle, et kõik kuus Tallinna linna peetavat HEV kooli on asutatud enne
3. a ja seda kinnitab ka kaebaja 19.08.
4. a vastus apellatsioonkaebusele (kd III, lk 5p). Ringkonnakohus nõustub ka selle küsimuse osas kaebaja ning halduskohtuga, et üksnes koolide asutamise ajast ei ole tuletatav nende vabatahtlik pidamine linna poolt. Tallinna linn ei ole kohtumenetluses kordagi väitnud, et asutas nimetatud HEV õpilaste koolid pärast

i jõustumist 2010. a, vaid on läbivalt selgitanud, et on riigi tegevusetuse tõttu sunnitud neid koole ikka veel omal kulul edasi pidama põhjusel, et riik oma

§ 2lg 4 teisest lausest tulenevat kohustust ei täida.

Ka halduskohus on vaidlusaluses otsuses otseselt märkinud, et olukorras, kus riik ei ole loonud piisaval hulgal HEV2 õppekohti, on Tallinna linnal olnud otstarbekam jätkata erikoolide pidamist, isegi kui need loodi enne

i jõustumist

1. a. Tallinna linn on asja materjalidest nähtuvalt korduvalt esitanud HTMile taotlusi hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamise üleandmiseks riigile, kuna tegemist on riikliku ülesandega. Näiteks taotles Tallinna linn HTMilt riikliku kohustuse täitmist ja selgitas, et pole nõus ise riigi kohustusi täitma juba 23.11.2011 (kaebuse lisa nr 1, Tallinna Haridusameti kiri nr 1.-6/2207). Lisaks pöördus Tallinna linn 27.03.2012 ja järgnevatel aastatel korduvalt HTMi poole, väljendades soovi saada teada, kuidas tagab riik alates 01.09.2012 õppimisvõimaluse Tallinna erikoolides õppivatele erivajadustega õpilastele, kelle vanemad on soovinud oma laste õpetamist erikoolis. Kirjas märgitakse muuhulgas ka seda, et täna täidab Tallinna linn seadusega riigile pandud ülesannet, finantseerides eelnimetatud erikoolide tegevust
2. a Tallinna eelarvest 920 tuhande euroga, mida tuleks aga kasutada omavalitsuse kohustuseks olevate hariduslike erivajadustega õpilaste õppe rahastamiseks. 06.07.2012 pöördus kaebaja uuesti kirjalikult HTMi poole ja pakkus välja kolm lahendust

§ 2

lg-s 4 sätestatu täitmiseks: 1) HEV õpilaste koolide üleandmine linnalt riigile; 2) senise olukorra jätkamine halduslepingu alusel 9 täiendava riikliku finantseeringu toel; 3) piirkonna vajadusi arvestavate võimaluste tagamine olemasolevates või täiendavates riigikoolides. Vastustaja keeldus väljapakutud lahendustest. Kaebaja taotles järjepidevalt riigi poolt tema kohustuste täitmist ning seda kuni käesoleva ajani ( vt. näiteks kaebaja 17.10.2014 ning 19.10.

1. a pöördumised mis on esitatud 19.04.
2. a seisukoha lisana nr 10). Halduskohus tuvastas seega õigesti, et kaebaja on aastaid esitanud vastustajale taotlusi Tallinna HEV2 õpilastele HEV koolide asutamise ja pidamise korraldamiseks, kuid vastustaja on seni sellest keeldunud. Sellest saab samuti järeldada, et kaebaja on järjepidevalt riigile teatanud, et ta ei soovi täita

§ 2lg 4 teises lauses sätestatud ülesannet riigi eest, s.

o ta ei pea eelpoolmärgitud kuut kooli vabatahtlikult. Kui kaebaja sooviks riiklikku ülesannet vabatahtlikult täita, siis ta ei teataks ilmselt taolise ülesande täitmise lõpetamise soovist vastustajale ja ei püüaks leida võimalusi ülesande täitmise üleandmiseks õigele kohustatud subjektile. Kuigi Tallinna linna katsed HEV2 õpilastele õppe korraldamiseks mõeldud munitsipaalkoole riigile üle anda ei ole õnnestunud, nõustub ringkonnakohus iseenesest vastustaja seisukohaga selles, et riigil on

§ 2

lg 4 alusel vabadus ise otsustada, kui palju ning millistes asukohtades HEV2 õpilastele riigikoole luua, mistõttu ei anna

§ 2

lg 4 kohalikule omavalitsusele õigust nõuda riigilt konkreetsete HEV2 õpilaste tarbeks loodud munitsipaalkoolide üle võtmist. Kuna kaebajal puudub seega õigus nõuda riigilt HEV2 õpilaste tarbeks loodud munitsipaalkoolide üle võtmist ja halduskohus on tuvastanud, et riigil puudub selleks ka tahe ning vaidlust ei ole ka selle üle, et vastustaja on keeldunud kaebaja ülalpidamisel olevate koolide täies mahus finantseerimisest, on oluline ka küsimus, kas on olnud võimalik HEV2 õpilaste takistusteta liikumine munitsipaalkoolist riigikooli. Käesoleva otsuse p-s 13 toodud selgitusi ja viidatud tõendeid arvestades saab ka antud juhul teha järelduse, et HEV2 õpilaste takistusteta liikumine Tallinna linna piirkonnast vastavatesse riigikoolidesse ei ole olnud tagatud. Riikliku ülesande kui avaliku kohustuse kohasest täitmisest saab aga rääkida siiski ainult siis, kui riigi loodud tingimused soosivad HEV2 lastel riigikoolis õppima asumist ning tagavad reaalselt õppekoha. Süsteem on õiguspärane vaid siis, kui laps, kes vastab HEV2 tunnustele, suunatakse kohe õige kohustuse täitja juurde ning lapsevanemal on võimalik oma laps kooli panna ilma täiendavate kitsenduste ning pingutusteta. Sellist süsteemi aga pole vastustaja enam kui kuue aasta jooksul tegelikult loonud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et kaebajal oleks antud olukorras võimalik munitsipaalkoolid ka lihtsalt sulgeda ning küll siis riik leiaks Tallinna piirkonna HEV2 õpilastele üle Eesti Vabariigi kohad. Käesolevas haldusasjas esitatud tõendid ei viita riigi võimekusele ka käesoleva hetke seisuga kõigile soovijatele riigikoolides piisaval arvul kohti tagada. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et Tallinna linn ei pea vähemalt alates 2011. aastast HEV2 õpilastele suunatud koole vabatahtlikult. Kuna

§ 2

lg 4 ei anna kaebajale õigust nõuda riigi poolt munitsipaalkoolide üle võtmist, kuid kaebaja on olnud sunnitud täitma ning täidab jätkuvalt HEV2 õpilastele suunatud munitsipaalkoolide ülalpidamisega riiklikku ülesannet, tuleb sätet tõlgendada viisil, et see annab kaebajale õiguse nõuda riigilt riikliku ülesande täitmisest tekkinud kulude hüvitamist ning seda olenemata asjaolust, et seadusandja ei ole kehtestanud täpsemat menetluskorda kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Vastasel korral riivaks praegune olukord jätkuvalt Tallinna linna põhiseaduse §-st 154 tulenevat enesekorraldusõigust.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus ka vastustaja 11.11.
2. a kirja valesti tõlgendanud. Halduskohus kontrollis menetluse käigus, mida on vastustaja teinud Harjumaa ja Tallinna HEV2 õpilastele koolikohtade tagamiseks. Kohus tsiteeris otsuse p-s 53 HTMi vastust, milles teatati, et: „Niipea, kui hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon 10 saab haridus- ja teadusministri poolt kinnitatud, alustame riigi erikoolide võrgu kava koostamist, mille käigus käsitletakse ka Tallinna ja Harjumaa koolide võrku ja lahendusi“. Halduskohus tuvastas, et esitatud tõendite kohaselt ei ole olukord selles osas Tallinna jaoks positiivses suunas muutunud, kuna ühtegi uut riiklikku kooli ei ole selles piirkonnas avatud ning mõned koolid on hoopiski suletud (nt Keila-Joa Kool). Samuti on põhjendatud kaebaja ja halduskohtu seisukoht, et vastustaja pole tõendanud, et ta oleks taganud kõigile Tallinna HEV2 õpilastele võimaluse käia riigikoolis Tallinnas või Harjumaal mõistlikus kauguses kodust, arvestades nõuetele vastava koolivõrgu põhimõtteid. Kuna Põhja-Eestis ja Tallinnas piisaval arvul õppekohti ei ole ja ka üle Eesti pole mõne puudeliigi kohta üldse koole, siis sunnitakse sel moel HEV2 koolikohti hoidma ja looma kaebajat, kuigi asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja igal aastal palunud vastustajal luua vastavad õppekohad ja võtta õpilased üle.
3. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel seadusest tulenevalt riigilõivu tasumisest vabastatud ja kumbki pool ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja taotlust apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamiseks koos vastavate kuludokumentidega ei esitanud, siis puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonimenetluse kulude jaotamiseks käesoleva otsusega. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 11 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/