Obsah (4)

§ 68§ 10§ 15§ 25

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-24-17 16.

) § 15 lg 2 punktide 1 ja 3 alusel, sest esineb isiku põgenemise oht ning tal puuduvad tagasi​pöördumiseks vajalikud dokumendid. Tulenevalt

§ 68

punktist 4 esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. veebruari
3. a määrusega PPA taotluse rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale, et kuna isikut on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel juba 18 kuud kinni peetud, ei ole isiku jätkuv kinnipidamine lubatav.
4. PPA esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluti halduskohtu määrus tühistada ning anda luba isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.
5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
6. märtsi
7. a määrusega PPA määruskaebuse, tühistas haldus​kohtu määruse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjenduste kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta, et PPA taotles isiku kinnipidamis​keskusesse paigutamist

, mitte VRKS alusel. Ajavahemikke, mil isikut peeti kinni

alusel ja VRKS alusel, ei saa summeerida. Tulenevalt

§ 68

punktist 4 esineb isiku põgenemise oht, samuti puudub isikul kehtiv reisidokument. Isiku käitumisest nähtub, et ta ei soovi lahkumisettekirjutust täita, mistõttu ei oleks

§ 10lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine tulemuslik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. N. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonna​kohtu
2. märtsi
3. a määruse ning teha uue lahendi, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei anna pelgalt asjaolu, et ta kolm aastat tagasi kaks kuud vanglakaristust kandis, alust arvata, et praegu esineks tema põgenemise oht. Isik on viibinud vahepeal korduvalt vabaduses ega ole kordagi püüdnud põgeneda või menetlustest kõrvale hoida. Seetõttu pole mingit põhjust eeldada, et ka sel korral oleks põgenemisoht reaalne. Kinnipidamine pole asjaolusid arvestades enam proportsionaalne.

§ 10lg 2 sätestab vähem koormavad abinõud, mis tagaksid samuti eesmärgi saavutamise.

1. PPA on vastuses määruskaebusele seisukohal, et jätkuvalt esineb vajadus isiku kinnipidamiseks. Kuigi isik ei ole senimaani vabaduses viibides menetlusest kõrvale hoidnud, ei vähenda see prognoositavat põgenemisohtu. Varem oli isik rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, mistõttu polnud tema väljasaatmine võimalik. Isik kinnitas halduskohtu istungil
2. mail 2017, et ei tee koos​tööd reisidokumendi hankimiseks ega soovi Iraaki naasta.
3. Vastuseks kohtunõudele selgitas PPA Riigikohtule, et vabaduses peab väljasaadetav tegelema ise reisidokumendi hankimisega ning kinnipidamiskeskuses viibides soovis isik korduvalt kohtuda Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga, et arutada võimalust Iraaki tagasi pöördumiseks. Seetõttu pöörduti Iraagi saatkonna poole reisidokumendi saamiseks alles
4. aprillil 2017, mil Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon teatas koostöö lõpetamisest isikuga. Ümbermõtlemine viitab soovile väljasaatmist takistada. Vabaduses viibides ei asunud isik täitma lahkumiskohustust ega tegelenud reisidokumendi hankimisega. Kuigi Iraagi saatkond Helsingis on
5. mail 2017 avaldanud, et isik peab ise pöörduma Helsingis asuvasse saatkonda, ei saa väljasaatmist pidada perspektiivituks enne seda, kui pole saadud vastust Välisministeeriumi kirjalikule noodile Iraagi Vabariigile isikule ajutise reisidokumendi väljastamise kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9.

§ 15

lõike 1 järgi võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab kinni​pidamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Seega tuleb isiku

alusel kinnipidamis​keskusesse paigutamisel esmalt hinnata, kas esineb vähemalt üks

§ 15lõikes 2 sätestatud alus.

Niisuguse aluse esinemisel tuleb täiendavalt kontrollida, kas

§ 10

lõikes 2 sätestatud järele​valvemeetmetega on võimalik tagada lahkumisettekirjutuse täitmist (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-96-07, p 19). 10. Ringkonnakohus tugines enda määruses nii põgenemisohule (

§ 15

lg 2 p 1) kui ka tagasi​pöördumiseks vajaliku dokumendi puudumisele (

§ 15lg 2 p 3).

11.

§ 15

lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega

1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ette​valmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogiliselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lõike 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisi​dokumenti. Ringkonnakohus ega PPA ei ole samas selgitanud, mida oleks isik pidanud praegusel juhul reisidokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus.
2. PPA ja ringkonnakohus on tuginenud põgenemisohu (

§ 15

lg 2 p 1) tuvastamisel

§ 68

punktile 4, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht siis, kui ta on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Puudutatud isiku eelmise, VRKS alusel toimunud kinni​pidamise asjas on kolleegium selgitanud, et

§-s 68 sätestatu jäigalt sõnastatud põgenemise ohu eeldusi tuleb kohaldada koos

§ 68

esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama (määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Viidatud määruse punktis 14 ei pidanud kolleegium puudutatud isiku põgenemise ohtu piisavalt suureks, et oleks täidetud ranged eeldused varjupaigataotleja teistkordseks kinnipidamiseks. Kolleegium, tuginedes asjaolule, et viibides vabaduses

1. märtsist 2016 kuni uue kinnipidamiseni
2. septembril 2016, ei põgenenud isik kusagile ning tal oli vabaduses viibimise ajal töökoht Eestis. Praeguses asjas ei ole need asjaolud muutunud. Lisaks oli isik täiendavalt vabaduses
3. novembrist 2016 kuni
4. märtsini
5. Isiku kinnipidamise taotluse esitamist ei tinginud ükski tema vabaduses tehtud tegu või muu PPA-le teatavaks saanud asjaolu peale selle, et Tallinna Ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a määrusega haldusasjas nr 3-16-2377 muutus lõplikuks Tallinna Halduskohtu
8. jaanuari
9. a määrus samas haldusasjas, millega piirati isiku õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis.
10. Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses. PPA ja kohtud ei saa aga sellegipoolest loobuda prognoosotsuse tegemisel isiku varasema käitumise hindamisest. Kolleegium on pidanud küll võimalikuks isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist piiratud informatsiooni tingimustes (määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14), kuid praegusel juhul ei ole tegemist niisuguse olukorraga. Kolleegiumi hinnangul ei saa eeltoodu valguses puudutatud isiku põgenemisohtu täielikult välistada, kuid tema kinnipidamiseks pole oht piisavalt suur. Kolleegiumi hinnangul pole ringkonnakohus ja PPA näidanud ära, miks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks ei piisa

§ 10

lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, ennekõike kindlaksmääratud elukohas elamise ja PPA-s enda registreerimise kohustusest.

1. Puudutatud isikut on PPA korduvalt ja pikaajaliselt juba kinni pidanud.
2. märtsist 2016 kuni
3. septembrini 2016 ning
4. novembrist 2016 kuni
5. märtsini 2017 vabaduses viibides ei asunud isik end varjama ega menetlustest kõrvale hoidma. Kuigi VRKS ja

alusel toimunud kinni​pidamisi ei saa summeerida, muudab korduvate kinnipidamiste pikk kestus kinnipidamise praeguses olukorras ebaproportsionaalseks.

1. Kolleegium rõhutab, et isik muutus Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari
3. a määrusega haldus​asjas nr 3-16-2377 väljasaadetavaks ning nimetatud määruse vaidlustamise võimalused ammendusid Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a määrusega. Isiku suhtes kehtib koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Õige on PPA seisukoht, et vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisi​dokumendi hankimisega. See aga ei tähenda, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinni​pidamiseks.
6. Eeltoodud põhjustel tuleb Tartu Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a määrus tühistada. Haldus​kohus jättis PPA taotluse rahuldamata, tuginedes ekslikult asjaolule, et VRKS alusel on isikut üle 18 kuu kinni peetud, samas kui PPA taotles luba isiku kinnipidamiseks

alusel. Selguse huvides tuleb tühistada ka Tartu Halduskohtu

1. veebruari
2. a määrus. Kolleegium teeb asjas uue määruse, millega jätab PPA taotluse isiku kinnipidamiseks rahuldamata.
3. Praeguseks ajaks on Tallinna Halduskohus
4. mai
5. a määrusega pikendanud luba puudutatud isiku kinnipidamiseks
6. septembrini
7. Kuivõrd halduskohtu
8. mai
9. a määrusega pikendati

§ 25lõike 1 alusel Tartu Ringkonnakohtu 16.

märtsi

1. a määrusega antud luba, ei ole esialgse kinnipidamise loa tühistamise järel enam isiku kinnipidamiseks alust. Seega tuleb isik viivitamatult vabastada.
2. PPA-l on õigus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada

§ 10lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmeid.

Kui isik neid süüliselt ei järgi, võib tekkida

§ 68

punktis 5 sätestatud täiendav alus eeldada isiku põgenemise ohtu ning PPA saab muutunud asjaolude tõttu taotleda haldus​kohtult luba isiku kinnipidamiseks. Samuti võib kinnipidamiseks täiendavalt põhjust anda see, kui isik ei täida edaspidi väljasaatmismenetluses kaasaaitamiskohustust dokumentide hankimisel.

1. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg on riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse kohaselt isikule õigusabi andmiseks kulutanud 4 tundi ja 40 minutit. Kuna riigi õigusabi määras isikule Riigikohus ning varasemas menetluses isikul esindajat ei olnud, peab kolleegium taotlust põhjendatuks. Lähtudes justiitsministri
2. augusti
3. a määrusega nr 16 kehtestatud riigi õigusabi tasu määruse § 11 lõikest 1, rahuldab kolleegium taotluse 403 euro ja 20 sendi ulatuses (sh käibemaks 67 eurot ja 20 senti). Kõnealune summa tuleb HKMS § 118 lõike 2 alusel mõista PPA-lt välja riigituludesse.
4. Tasutud kautsjon tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 107 lõike 4 alusel tagastada.
5. HKMS § 175 lõike 3 alusel asendatakse avaldatavas määruses kohtu algatusel puudutatud isiku nimi tähemärgiga "N.". (allkirjastatud digitaalselt)