← Eesti

3-3-1-95-16

Obsah (4)§151§ 121§ 109§ 108

Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi ni

) § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes. Väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema kohe tajutavad ja järelikult hakkas kohe nende mõju ilmnemisest kulgema ka kaebetähtaeg. Seega pidi isik olukorras, kus kahju tekitati jätkuva toiminguga, arvestama sellega, et ta ei saa nõuda kahju hüvitamist pikema ajavahemiku eest kui nõude esitamisele eelnenud kolm aastat. Kaebaja esitas hüvitisenõude haldusorganile

  1. jaanuaril 2014, mistõttu saab ta hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta eest, st alates
  2. jaanuarist
  3. Ajavahemiku
  4. oktoober 2010 kuni
  5. jaanuar 2011 puhul on kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud. Ringkonnakohus leidis, et asjas ei nähtu ka tähtaja ennistamise aluseid. Tartu Ringkonnakohus jättis kaebuse eelnimetatud ajavahemikku puudutavas osas

§151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

5.

  1. WC-alune põrandapind tuleb arvata kambri üldpindala sisse. Kaebaja kasutuses oli alates
  2. jaanuarist 2011 alla 3 m2 põrandapinda järgmiselt: 1 päev 2,77 m2, 127 päeva 2,9 m2, 2 päeva 2,67 m2, 5 päeva 2,85 m2, 15 päeva 2,61 m2, 14 päeva 2,87 m2, 28 päeva 2,77 m2, 48 päeva 2,73 m2, 197 päeva 2,72 m2, 58 päeva 2,6 m
  3. Kaebaja oli ajavahemikul
  4. juuli 2011 kuni
  5. september 2011 kinnipeetav ja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,61–2,87 m
  6. Sellisel juhul ei ole kinnipeetaval õigust saada hüvitist, kui tema muid liikumisvõimalusi ei ole kitsendatud. Asjas ei nähtu, et kaebajal oleks VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud vabal ajal liikumise võimalust (neli tundi oma osakonna piires) sel ajal piiratud. Järelikult ei ole kaebajale 15 päeval, mil tema kasutuses oli 2,61 m2 isiklikku põrandapinda, ning 14 päeval, mil põrandapinda oli 2,87 m2, kahju tekitatud ning see aeg tuleb hüvitatavate päevade hulgast välja arvata. Järelejäänud 466 päeval viibis kaebaja vahistatuna kambrites, kus ühe isiku koha oli alla 3 m2 põrandapinda. Siinkohal tuleb hüvitise määramisel arvestada seda, kui palju ning kui kaua oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m
  7. 127 päeval oli ruutmeetreid 2,9 ja 197 päeval 2,
  8. Need minetused on suures, mitme kinnipeetavaga kambris ilmselgelt vähemärgatavad, sest niivõrd väikesest alast ilmajäämine ei saanud kaebajale olla reaalselt tajutav. Arvestada tuleb sedagi, et kuigi vaidlusaluste päevade koguarv on suur, ei olnud need ajavahemikud, mil kambris oli isiklikku pinda alla 3 m2, kuigi pikad. Üldjuhul vaheldusid need küllaltki pikkade ajavahemikega, mil kaebaja kasutuses oli 3 m2 märksa suurem põrandapind. See pidi kaebaja väidetavate kannatuste mõju leevendama. Muud õigused olid kaebajale tagatud. 5.
  9. Ringkonnakohus leidis, et asjas on õiglaseks hüvitiseks 150 eurot. 5.
  10. Väited kambri niiskuse ja puuduliku valgustuse kohta ei anna alust hüvitist suurendada. Usutav ei ole kaebaja väide, et kambris oli valgustus ebapiisav. Kaks 75W elektripirni umbes 16–17 m2 suuruses kambris annavad piisavalt valgust igapäevatoiminguteks vajalike tegevuste tegemiseks. Kaebaja haiguslugude väljavõttes ei kajastu kaebusi nägemise halvenemise või silmade valulikkuse üle. Liiga vähese valguse korral olnuks kaebajal võimalik soetada ka lugemislamp. Väited kambri niiskuse kohta ei pea paika, kuna kambris on keskküte ning võimalus kambrit õhutada. 5.
  11. Halduskohus tagastas põhjendatult nõuded, mis puudutasid duši kasutamise võimalust ning õhupuudust kambris, kuna nende kohta ei ole kaebaja kohtueelses menetluses taotlusi esitanud. 5.
  12. Ringkonnakohus jättis kaebaja menetluskulud (halduskohtus ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivud kokku 30 eurot) kaebaja enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  13. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus Tartu Ringkonnakohtu
  14. septembri
  15. a otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamine 20 000 euro ulatuses on põhjendatud. Kaebaja palub rahuldada ka need kaebuse nõuded, mis puudutavad õhupuudust kambris ja vähest võimalust võtta dušši. Mida väiksem on ruum, kus inimesed viibivad, seda vähem on liikumisvõimalust ning õhku. Kui kambris on palju inimesi, on seal ka palju esemeid, mis vajavad ruumi ning tekitavad tolmu. Iga päev tuleb koristada, pesta põrandaid, kuid see nõuab asjade liigutamist. Ühtlasi paneb koristamine higistama, kuid suvel higistatakse kambris ka koristamiseta. WC koristamine puhastusvahenditega ning nende sattumine riietele ja nahale tekitab sügelust. Nendel põhjustel on kambrisse vaja dušši. Koristamise ja isikliku hügieeni eest hoolitsemise nõue tuleneb vangla kodukorrast. Ruumi vähesus, õhu ja duši puudumine takistasid kaebajal tegelemast ravi​võimlemisega. Kaebaja leiab, et täiendas kaebust õhupuudust ja duši kasutamise võimalust puudutavate nõuetega õigel ajal. EIK on maininud, et WC-d ei arvestata kambripinna sisse. Kambris oli võrguga õhuaken. Akna külge keevitatud lisavõre takistab õhu pääsu kambrisse. Õhu vähesuse tõttu tõuseb kambri temperatuur. Kaebaja lisas, et ta pöördus juba
  16. a-l vanglas valitsenud kinnipidamistingimuste tõttu Tallinna Vangla poole. Kaebaja leiab, et tal on õigus esitada vangla halbade kinnipidamistingimuste peale kaebusi alates
  17. a-st.
  18. Tallinna Vangla leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus jättis õiguspäraselt aja​vahemiku
  19. oktoober 2010 kuni
  20. jaanuar 2011 osas kaebuse läbi vaatamata, kuna kahju hüvitamise nõue oli esitatud tähtaega rikkudes. Kohus ei saa praegusel juhul arvesse võtta väiteid, mis puudutavad pesemisvõimaluste tagamist ja õhuvahetuse toimimist kambris, kuivõrd kaebaja ei ole nimetatud osas kohustuslikku kohtueelset menetlust vangistuseaduse (VangS) § 11 lg-le 8 järgi läbinud. Kaebaja ei ole varasemas menetluses esitanud ka väiteid seljatrauma ja ravivõimlemise kohta. Ei ole õige, et suurem põrandapind ei oleks muutnud kaebaja eluolu ühelgi viisil paremaks. Ruumikitsikuses viibitud aeg vaheldus ajavahemikega, mil kaebajal oli suurem liikumisvõimalus, ja see võib olla hüvitise ja selle suuruse üle otsustamisel leevendavaks asjaoluks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Kaebaja on esitanud kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemike
  22. oktoober 2010 kuni
  23. september 2011 ja
  24. märts 2012 kuni
  25. detsember 2013 eest.
  26. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sellest sättest tuleneb, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule, kes kahju hüvitamise taotluse esitas, teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Sättes mainitud 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine üldse lubatav on.
  27. Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet, mis puudutab ajavahemikku
  28. oktoober 2010 kuni
  29. jaanuar 2011, mittetähtaegseks, kuigi otsuse resolutsioon seda ei kajasta. Nimetatud ajavahemikku puudutavat nõuet tuleb jätkuvalt kohtu menetluses olevaks pidada. Halduskohus on leidnud, et kaebus on tähtaegne ka eelmainitud ajavahemiku osas, põhjendades oma arvamust sellega, et kui isik viibis jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes, tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isik mõistma, et talle on kahju tekitatud. Kui kahjust teadasaamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõppeb. Kogu kinnipidamist ühes vanglas ei saa pidada üheks jätkuvaks toiminguks siis, kui kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-15, p 13). Halduskohus lisas, et selle ajavahemiku puhul tuleb kahjunõude tähtaega arvestada hetkest, mil kaebaja Tallinna Vanglast vabanes, s.o
  30. septemberist
  32. Riigikohus leiab, et praeguses asjas ei saa lähtuda ringkonnakohtu mõttekäigust, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamise nõude tähtaegsust ja selle esitamiseks kohalduvat kolmeaastast tähtaega hakata lugema hetkest, mil kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse, st
  33. jaanuarist
  34. Asjas ei ole esitatud selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et vaidlusaluse ajavahemiku vältel oleks kinni​pidamis​tingimused oluliselt muutunud. Kaebaja viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris, kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt. Isegi kui kaebaja mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada, algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil kaebaja sai aru, et talle on kahju tekkinud. Kohtupraktika kohaselt ei ole lühiajalist kitsastes oludest viibimist põhjust pidada inimväärikust alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta endast veel eraldi toimingut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  35. mai
  36. a otsus haldusasjas nr 33-1-98-16, p 12).
  37. EIK märkis
  38. oktoobri
  39. a otsuses nr 7334/13, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaar​sõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal toodud viited). Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.
  40. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eespool nimetatud ajavahemikul 781 päeva vahistatu staatuses kambrites, kus kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind jäi alla 3 m2 (2,37–2,99m2). Kinnipeetavana viibis kaebaja kambrites, mille põrandapind ühe isiku kohta jäi alla 3 m2 (2,61–2,87 m2) kokku 32 päeval.
  41. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kinnipeetavana ja vahistatuna ka tingimustes, kus talle oli tagatud isiklikku põrandapinda üle 3 m
  42. Sellisel juhul tuleb kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK art 3 nõuetele hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16). Riigikohus nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, mis puudutavad muid väidetavaid kambris esinenud puudusi, st ei tuvastatud, et kamber oleks olnud liigniiske või et kambri valgustus oleks olnud ebapiisav. Ka kassatsioonkaebuses väidab kaebaja, et ta sai võimaluse kasutada dušši vaid korra nädalas ning lisaks ei olnud kambrid piisavalt õhutatud. Halduskohus on õigesti keeldunud vastu võtmast eelnimetatud väiteid sisaldanud kaebuse täiendust, kuna selles osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (

§ 121lg 1 p 4 ja Vang

S § 11 lg 8; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-14, p 20 koos seal viidatud lahenditega). Väide, et kaebaja ei saanud kambris valitsenud olude tõttu tegeleda ravivõimlemisega, tuleb jätta tähelepanuta, sest sellele ei ole kaebaja varasema menetluse käigus osutanud.
  3. Kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku 265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva). Need ajavahemikud vaheldusid päevadega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku 516 päeva), ning samuti viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m
  4. Neid asjaolusid tuleb arvesse võtta isikule kohase hüvitise määramisel. Eelnevat arvesse võttes on kolleegiumi hinnangul kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest 1500 eurot.
  5. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teeb ise uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1500 eurot. 17.

§ 109

lg 4 kohaselt tuleb Riigikohtul uue otsuse tegemisel muuta ka menetluskulude jaotust. Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot, mida saab pidada põhjendatud menetluskuluks. Kautsjoni tasumisest kassatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.

§ 108

lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsio​naalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitist 20 000 eurot. Kuna kahju hüvitamise nõue rahuldati 7,5% ulatuses, tuleb

§ 108

lg 2 alusel mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2 eurot ja 25 senti. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.