← Eesti

3-1-1-33-17

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-33-17 20. juuni 2017 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Roosma Kohtuasi Kriminaalas

§ 385

p 10 on põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist. Esindaja taotleb maakohtu lahendite tühistamist ning I. T-le ka viivisenõude täitmise kohustuse panemist. Ringkonnakohtu määrus

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrusega jäeti taotlus tunnistada KrMS § 385 p 10 põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata,
  4. novembri
  5. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise osas jäeti kaebus kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ning osas, milles kaebus puudutas maakohtu
  6. detsembri
  7. a ebaselguste lahendamise määrust, jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis,

§ 385p 10 küll piirab kannatanu kaebeõigust, kuid mitte põhiseadusvastaselt. Kr

MS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel saab isikule panna kannatanule kuriteoga vahetult tekitatud kahju hüvitamise kohustuse, mitte aga kaudsete kulude hüvitamise kohustust. Tsiviilhagi muus osas läbi vaatamata jätmisel, näiteks kaudsete kahjude osas, on kannatanul võimalik pöörduda tsiviilkohtu poole. Kuna KrMS § 385 p 10 kohaselt ei ole KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustatav, jättis ringkonnakohus määruskaebuse osas, mis puudutas kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, läbi vaatamata. Seoses maakohtu

  1. detsembri
  2. a määrusega märkis ringkonnakohus, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrus oli jõustunud, lahendas maakohus selle määrusega õigustatult üksnes
  3. novembri
  4. a määruse täitmisel ilmnenud kahtlusi ja ebaselgust. Ringkonnakohus nõustus maakohtu esitatud seisukohtadega, et ebaselguste kõrvaldamise menetluses ei ole võimalik isikule panna lisakohustust, ja jättis seetõttu kannatanu esindaja kaebuse vastavas osas rahuldamata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat M. Greinoman, taotledes KrMS § 385 p 10 põhiseadusvastaseks tunnistamist, ringkonnakohtu määruse tühistamist ja I. T-le viivise tasumise kohustuse panemist. Kannatanu esindaja leiab,

§ 385

p 10 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda kannatanul vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamisel isikule pandava kahju hüvitamise kohustuse ulatust. Tegemist on kannatanu kaebeõiguse ebaproportsionaalse piiranguga: kannatanu ei saa vaidlustada kahjunõude ulatust, mis toob kannatanu jaoks kaasa vajaduse oma õiguste kaitseks uuesti pöörduda kohtusse tsiviilkohtumenetluse raames, tasuda riigilõivu ja õigusabi tasu. Kannatanu esindaja on seisukohal, et kuna tsiviilhagis on võimalik viivise tasumist nõuda, peab olema võimalik panna viivise tasumise kohustust ka KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel. Kui tsiviilhagis on esitatud õiguspärane viivisenõue, kannatanu ei ole menetluse käigus sellest loobunud ja süüdistatav on nõustunud kahju hüvitama, ei saa kohus kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamisel jätta tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise kohustust omal algatusel isikule määramata. 9. Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur,

§ 202

kohaldamisel ei saa isikule panna kaudsete kahjude hüvitamise kohustust, v.a juhul, kui isik on nõus sellise kohustuse endale võtma. Kohtuistungil nõustus kannatanu hüvitama kuriteoga tekitatud kahju, s.o vahetult tekitatud kahju; kannatanu ei nõudnud isikule viisise tasumise kohustust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS §-s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest,

§ 385p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse Kr

MS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, kriminaalmenetluse et lõpetamise selline edasikaebepiirang määruses laieneb sisalduvatele automaatselt otsustustele (vt kõigile Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a määrus asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. Eelmärgitud lahendis leidis kriminaalkolleegium,

§ 385

p-s 10 sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel kriminaalmenetluse tagamise vahendite lõpetamise kohta tehtavat otsustust seetõttu, et see on kohtu kaalutlusotsustus ega ole menetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotud (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, eeskätt p-d 45–49).

  1. Kriminaalmenetluse oportuniteedi alusel lõpetamise kohustuslikud eeldused sätestab KrMS § 202 lg
  2. Viidatud sätte kohaselt on alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks juhul, kui 1) tegemist on teise astme kuriteoga, 2) isiku süü ei ole suur, 3) isik on kuriteoga tekitatud kahju heastanud või asunud seda heastama, 5) isik on kriminaalmenetluse kulud tasunud või võtnud endale kohustuse need tasuda, 6) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, 7) prokuratuur on taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist ning 8) isik on sellega nõustunud.
  3. Nende eelduste olemasolul võib kohus KrMS § 202 lg 2 alusel kaalutlusõigusest lähtuvalt panna süüdistatavale tema nõusolekul tähtajalisi kohustusi. Hoolimata kaalutlusruumist ei saa aga kohus neid kohustusi määrata kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusest lahutatult ja kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamiseks esitatud süüdistatava seisukohta ignoreerides. Tuleb arvestada, et süüdistatava nõusolekul talle mõne KrMS § 202 lg-s 2 sätestatud kohustuse määramisega muudetakse kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus tingimuslikuks, sidudes selle vastava kohustuse täitmisega ning võimalusega kohustuse täitmata jätmisel kriminaalmenetlust KrMS § 202 lg 6 alusel uuendada. Seega on süüdistatavale määratud kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa.
  4. Eeltoodud kaalutlustel tuleb KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p-st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada.
  5. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 15 ja
  8. märtsi
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p 24 ning neis viidatud varasem kohtupraktika). Praeguse asja tehiolude valguses ei teki kolleegiumil KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangu põhiseaduspärasuses kahtlusi järgmistel põhjendustel.
  10. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kolleegium selgitab, et kannatanu tsiviilhagi jääb selles olukorras kohtu menetlusse tervikuna, s.o osas, milles see oli kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise hetkel kohtu menetluses. Seda ka juhul, kui kohus otsustab KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel panna isikule kohustuse hüvitada kannatanule tekitatud kahju ulatuses, mis on väiksem kannatanu tsiviilhagis esitatud nõuete kogusummast. Kui isik täidab talle kohtu pandud kohustused tähtaegselt, puudub alus kriminaalmenetluse uuendamiseks ka juhul, kui kohtu pandud kahju hüvitamise kohustuse ulatus ei kattu kannatanu esitatud nõuete ulatusega. Sellises olukorras on kannatanul võimalik oma nõue selle täitmata osas esitada tsiviilkohtumenetluses. Kui aga isik ei täida talle pandud kohustusi tähtaegselt ja kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 39). Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse tingimuslikul lõpetamisel kohtu menetlusse tervikuna, jätkub ka tsiviilhagi menetlus kriminaalmenetluse uuendamisel tervikuna, sõltumata sellest, millises ulatuses kohustati isikut hüvitama kannatanule tekitatud kahju. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et kohtupraktika kohaselt on kannatanul õigus tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata, mis tähendab, et kannatanul avaneb võimalus esitada sama nõue tsiviilkohtumenetluse korras (vt määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 40).
  11. Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. juuli
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). Seega säilib kannatanul tsiviilhagi kriminaalmenetluses läbi vaatamata jätmisel võimalus oma nõude maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses.
  16. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuigi KrMS § 385 p 10 piirab ka kannatanu edasikaebeõigust, säilib käesoleva asja tehiolude valguses kannatanul piisavalt tõhus võimalus oma nõudeõiguse maksmapanekuks: olenevalt asja edasisest käigust saab kannatanu oma õigusi piisavalt tõhusalt kaitsta kas kriminaalmenetluses (s.o ennekõike juhul, kui kriminaalmenetlus uuendatakse) või tsiviilkohtumenetluses. Pidades silmas,

§ 385

p-st 10 tulenev edasikaebepiirang on menetlusökonoomia põhimõtte valguses iseenesest proportsionaalne (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 16) ning seda, et käesoleva asja tehiolude valguses on kannatanul säilinud piisavalt tõhus võimalus oma õiguste kaitsmiseks (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7), ei saa nimetatud edasikaebepiirangut pidada praegusel juhul ebaproportsionaalseks.
  5. Kannatanu esindaja on vaidlustanud ringkonnakohtu määruse ka osas, milles jäeti rahuldamata kannatanu esindaja taotlus tühistada Harju Maakohtu
  6. detsembri
  7. a määrus. Selle määrusega jättis maakohus rahuldamata kannatanu esindaja taotluse panna I. T-le lisakohustus täita kannatanu tsiviilhagis esitatud viivisenõue, mille täitmise kohustust maakohus
  8. novembri
  9. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses I. T-le ei pannud. Kuigi KrMS § 202 lg 2 p 1 ei välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist, on isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa: KrMS § 202 lg-s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse tingimuslikku lõpetamist (vt käesoleva lahendi p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule uute kohustuste määramist ka KrMS § 4271 ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. Kuna maakohus ei pannud kriminaalmenetluse tingimusliku lõpetamise määruses I. T-le kannatanu esitatud viivisenõude täitmise kohustust, ei saa seda kohustust I. T-le panna ka pärast kriminaalmenetluse tingimuslikku lõpetamist. Sellest johtuvalt on maa- ja ringkonnakohus jätnud kannatanu esindaja taotlused vastavas osas õigustatult rahuldamata.
  10. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus õigustatult jätnud kannatanu esindaja kaebuse maakohtu
  11. novembri
  12. a määruse osas läbi vaatamata ning maakohtu
  13. detsembri
  14. a määruse osas rahuldamata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  15. jaanuari
  16. a määruse muutmata ja kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.