Obsah (13)

§ 459§ 654§ 633§ 238§ 669§ 232§ 436§ 348§ 692§ 652§ 647§ 173§ 149

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 459 lg 1 alusel muuta, kuna pärast elatise väljamõistmist on hageja majanduslik olukord oluliselt halvenenud ning nii suure elatise maksmine ei ole enam vajalik, sest muutunud on kostja vajadused. Hageja tervislik seisund on halvenenud ja tal on Sotsiaalkindlustusameti

1. juuni
2. a otsusega nr 1110698 tuvastatud töövõimetus 50% ulatuses. Hageja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks hagi esitamise ajal oli 285 eurot. Hagejal ei ole väärtuslikku vallasvara ega Eestis kinnisvara, mida saaks võõrandada. Hagejal on Venemaal kinnisvara, kuid tal puuduvad andmed vara seisukorra kohta. Samuti tuleb hagejal tõenäoliselt ühel hetkel kolida Venemaale elama.
3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Elatise vähendamiseks puudusid eeldused, kuna hageja majanduslik olukord on alati olnud väga hea ning kostja igakuised kulutused olid
4. aastal enam kui 1500 eurot ja on ajas suurenenud.
5. Harju Maakohus rahuldas
6. mai
7. a otsusega hagi osaliselt ja muutis väljamõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis alates
8. juulist 2014 kuni kostja täisealiseks saamiseni hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on väljamõistetud elatise suurust võimalik muuta, kui lapse vajadused ja/või vanema varaline seisund on kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega võrreldes muutunud (

§ 459lg 1 p 1, perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1, PKS § 102 lg 1).

Maakohus selgitas, et ei saa kostja kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda elatise väljamõistmisel esinenud asjaoludest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga. Maakohus tuvastas, et kostja igakuised vajalikud ja tõendatud kulud, arvestades tema vajadusi ja tavalist elulaadi, on 887 eurot (kulutused koolile 165 eurot, söögile 200 eurot, eluasemele 100 eurot, puhkusele 139 eurot, ravile 55 eurot, hügieenile 50 eurot, tennisekoolile 65 eurot, koorile 25 eurot, koori kontserdisõitudele 50 eurot ja flöödiringile 38 eurot). Maakohus leidis, et hageja ei suuda kohtulahendiga kostja kasuks väljamõistetud elatist tasuda. Maakohus tuvastas, et hageja igakuine sissetulek on 631 eurot 84 senti (keskmine töötasu 341 eurot 33 senti, sotsiaaltoetused 53 eurot 70 senti, pension 236 eurot 81 senti), äriregistri andmetel ei tegele ta ettevõtlusega, tal ei ole Eestis kinnisvara, kuid on kaks kinnisasja Vene Föderatsioonis (kaks elumaja koos majandushoonetega), tal on kaks sõiduautot, millele on seatud erinevate täitemenetluste raames keelumärked, tema pangakonto SEB Pank AS-is on arestitud 27 230 euro ja 41 sendi ulatuses. Hageja suhtes on käimas mitmeid täitemenetlusi. Hageja igakuised kulutused eluasemele, toidule, transpordile ja sidele on 285 eurot ning tulenevalt tema tervislikust seisundist on tõenäoline, et hageja kannab iga kuu kulutusi ka tervishoiule. Maakohus leidis, et pärast igakuiste kulutuste kandmist jääb hagejale maksimaalselt 346 eurot 84 senti, mistõttu ei ole hageja võimeline kostjale väljamõistetud määras (447 eurot 38 senti) ülalpidamist andma. Maakohtu arvates võimaldab Veera B (kostja ema) majanduslik seisund kostjale vajalikul määral ülalpidamise. Kostja emal on stabiilne ja piisav sissetulek, talle kuulub kinnisasi Tallinnas Haabersti linnaosas ja ta on äriregistri andmetel kasumliku ja varaka äriühingu OÜ Analiit-AA juhatuse liige, osanik ja asutaja. Maakohus vähendas hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist, kuna hageja majanduslik olukord ei võimaldanud väljamõistetud määras elatist tasuda, ta oli osaliselt töövõimetu, mistõttu olid raskendatud tema võimalused teenida suuremat sissetulekut ja hagejale ei jäänud pärast elatise ja muude igakuiste kohustuste tasumist piisavalt raha, et tagada iseenda piisav ülalpidamine. Maakohus leidis, et praeguses asjas ei esinenud PKS § 102 lg-s 2 kirjeldatud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue elatise vähendamiseks rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. 5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus vähendas kostjale makstavat igakuist elatist pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja palus apellatsioonimenetluse kulud kostjalt välja mõista. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning kostja apellatsioonkaebuse ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebusele tõenditena lisatud Harju Maakohtu 29. märtsil 2016 kriminaalasjas nr 1-16-183 tehtud otsuse, kostja 6. oktoobri 2015. a taotluse ja kohtuga peetud kirjavahetuse vastuvõtmisest ning jättis maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt ei korranud neid.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et elatise vähendamise nõude lahendamiseks tuli

§ 459

lg 1 p 1, PKS § 99 lg 1 ja PKS § 102 lg 1 kohaselt analüüsida, kas kostja igakuised kulud olid põhjendatud ja millises ulatuses oli hageja võimeline kostjale elatist tasuma. Ringkonnakohus leidis, et igakuise elatise vähendamiseks ei pidanud eelnimetatud elemendid esinema kumulatiivselt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja vajadusi ja tavalist elulaadi arvestades olid tema igakuised kulud 887 eurot. Maakohus tuvastas tõendite alusel veenvalt, et hageja igakuine sissetulek oli 631 eurot 84 senti ja kulud vähemalt 285 eurot. Lisaks sissetulekutele võttis maakohus nõude osalisel rahuldamisel arvesse hageja töövõime kaotust 50% ulatuses ja hageja vara, sh järelevalveta ja rahaliste kohustustega koormatud kinnisasju Venemaal ning erinevate võlgnevuste suurt ulatust ja täitemenetluste rohkust. Maakohus jõudis veenvalt järeldusele, et hageja halb majanduslik olukord ei võimalda maksta kostjale elatist rohkem kui seaduses sätestatud miinimummääras. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas ei olnud tähtsust hageja suurel elatisevõlgnevusel ning maakohtu otsusel, millega hageja mõisteti süüdi karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi kostja ülalpidamise kohustuse rikkumises. Kostja ülalpidamise kohustuse rikkumine on taunimisväärne, kuid see ei ole eraldivõetuna elatisenõude vähendamise eelduseks. Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei takista poolel taotleda perioodiliste maksete suuruse muutmist, kui pärast otsuse jõustumist on oluliselt muutunud maksete suurust mõjutavad asjaolud. Ringkonnakohus selgitas, et kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12). Seetõttu oli praegusel juhul põhjendatud tuvastada kostja ema majanduslik olukord. Ringkonnakohus keeldus

§ 633lg 5 alusel Harju Maakohtu 29.

märtsil 2016 kriminaalasjas nr 1-16-183 tehtud otsuse vastuvõtmisest, kuna kostja ei põhjendanud tõendi lubatavust ja see ei ole ilmselt vajalik. Ringkonnakohus keeldus 6. oktoobri 2015. a taotluse ja kirjavahetuse vastuvõtmisest

§ 238lg 1 p 2 ja § 639 lg 1 alusel, sest tõend on juba toimikus (II köide, tl 2-4).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohtu otsus jäeti muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, keelduti apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest ning jäeti menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kostja palub saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus kostja õigusliku ärakuulamise põhimõtet (

§ 669lg 1 p 1).

Lisaks on kohtulahendid olulises ulatuses jäetud põhjendamata (

§ 669lg 1 p 5).

Ringkonnakohus hindas tõendeid valikuliselt ja vastuoluliselt (

§ 232lg-d 1-2, § 235).

Osa kostja faktiväiteid (hageja on kostja ülalpidamise kohustust rikkunud alates 2005. aastast, mistõttu ei ole vaja eelduslikult kaaluda tema kohustuste vähendamist) on jäetud tähelepanuta (

§ 436lg-d 1-4 ja 7, § 442 lg 8, § 654 lg-d 1 ja 4).

Kohtud ei jõudnud jälgitavalt järeldusele, et hageja varaline seisund (hagejale kuulub välismaal kinnisvara) toetab tema nõude osalist rahuldamist. Ringkonnakohus jättis kontrollimata ja hindamata asjaolu, et muu hulgas kuulub hagejale kinnisvara, mille arvel saab võlad tasuda ja maksta korrapäraselt igakuist elatist. Kohtud asusid kontrollimatule seisukohale, et Venemaal asuvatel hageja kinnisasjadel ei ole väärtust, kuna need on koormatud rahaliste kohustuste ning täitemenetlustega. Ringkonnakohus ei andnud kostjale kohtuistungil võimalust esitada oma seisukoht pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta (

§ 348lg 1, § 351 lg 1) ning seetõttu on lahend üllatuslik.

Kohtud rikkusid ka

§ 459

lg-t 1 ja kohaldasid valesti PKS § 99 lg-t 1 ning § 102 lg-t 1 pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel. Elatise vähendamisel ei saa arvestada üksnes hageja tervislikku ja varalist seisundit puudutavaid väiteid, ilma et arvestataks kohustatud isiku kohustuse täitmist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-d 1-3, § 77 lg 1) ja tema süüdimõistmist KarS § 169 tähenduses (vanema kuritahtlik kõrvalehoidumine oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele kohtu poolt välja mõistetud elatusraha maksmisest), lapse huve ja tema õigust saada ülalpidamist kulutustega tõendatud osas. Kohtud ei arvestanud kostja loomulikku elulaadi. Hageja ei saa taotleda kohtulahendiga fikseeritud kohustuse vähendamist, kui ta seda kohustust üldse ei täida. See oleks vastuolus hea usu (VÕS § 6) ja mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 7). Ringkonnakohus keeldus põhjendamatult apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest, sest need on asja õigeks lahendamiseks (hageja on oma kohustusi rikkunud) tähtsad (VÕS § 652 lg 4). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 9. Riigikohtu varasema praktika kohaselt võib üksnes

§-s 459 sätestatud eeldustel nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Elatise suuruse muutmisel

§ 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 32, 36;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Maakohus selgitas praeguses asjas, et ei saa kostja kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda elatise väljamõistmisel esinenud asjaoludest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga. Riigikohtu varasema praktika kohaselt tuli olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11;
7. oktoobri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12). Seega leidsid kohtud kooskõlas lahendi tegemise ajal kehtinud Riigikohtu seisukohaga, et elatise vähendamise nõude lahendamiseks tuli analüüsida, kas kostja igakuised kulud olid põhjendatud ja millises ulatuses oli hageja võimeline kostjale elatist tasuma.
9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praeguses asjas oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on tuvastanud, et hagejale kuuluvad Vene Föderatsioonis Novgorodi oblastis Valdai rajoonis Novaja Sitenka külas asuvad kinnisasjad (elumajad koos majandushoonetega), ning üldsõnaliselt märkinud, et hageja suhtes on käimas hulganisti täitemenetlusi. Ringkonnakohus leidis, et lisaks sissetulekutele võttis maakohus nõude osalisel rahuldamisel arvesse hageja töövõime kaotust 50% ulatuses ja hageja vara, sh järelevalveta ja rahaliste kohustustega koormatud kinnisasju Venemaal ning erinevate võlgnevuste suurt ulatust ja täitemenetluste rohkust. Kohtud ei ole tuvastanud kinnisasjade väärtust konkreetselt ega nende mõju hageja varalisele seisundile ja võimele kostjale elatist maksta. Seega on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et kohtud ei ole hageja varalist seisundit hinnates arvestanud, et hagejale kuulub Vene Föderatsioonis kaks elumaja koos majandushoonetega, ega põhjendanud, miks nad viidatud asjaolu ei arvestanud.
10. Kolleegium on pärast praeguses asjas ringkonnakohtu lahendi tegemist
11. juunil 2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 tehtud lahendis varasemat praktikat täpsustades selgitanud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 37.1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb lähtuda kolleegiumi täpsustatud seisukohast. Kohtud ei saa seaduse tõlgendamisel lähtuda varasemast praktikast, kui normile antud tõlgendust on muudetud. Tõlgendust muutev Riigikohtu lahend ei muuda tõlgendust üksnes selle lahendi jaoks, vastasel juhul võiks olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega teiste sarnaste samal ajal menetletavate asjadega (vt ka Riigikohtu
14. aprilli
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 13). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas Vene Föderatsioonis asuvad kinnisasjad olid hagejal olemas ka kompromissi sõlmimise ajal. Juhul, kui kinnisasjad olid olemas juba kompromissi sõlmimise ajal, siis ei ole hageja varaline seisund kinnisasjade omamise näol eelduslikult muutunud ja seetõttu ei oleks alust kinnisasjade omamist praegusel juhul hageja varandusliku seisundi hindamisel arvestada. Küll aga võib nimetatud kinnisasjade väärtus olla pärast kompromissi sõlmimist oluliselt muutunud ja mõjutanud hageja varalist seisundit ja võimet kostjale elatist maksta. Ringkonnakohtul tuleb tuvastada, kas juhul, kui hagejal olid nimetatud kinnisasjad juba kompromissi sõlmimise ajal, on nimetatud kinnisasjade väärtus praeguseks ajaks sedavõrd oluliselt suurenenud, et võimaldaks hagejal vaatamata töövõime kaotusele maksta elatist ikkagi kompromissiga kokkulepitud suuruses.
16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguse asja lahendamisel ei tule kohtuotsuse tegemisel arvestada hageja suurt elatisevõlgnevust kostjale ega seda, et hageja on KarS § 169 järgi mõistetud süüdi kostja ülalpidamise kohustuse rikkumise eest. Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista hageja õigust taotleda

§ 459alusel perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist.

1. Eelneva tõttu keeldus ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult ka apellatsioonkaebusele lisatud Harju Maakohtu
2. märtsil 2016 kriminaalasjas nr 1-16-183 tehtud otsuse, millest nähtub, et hageja mõisteti süüdi KarS § 169 järgi, vastuvõtmisest. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei põhjendanud viidatud tõendi lubatavust ning tõend ei ole ilmselt vajalik, ning keeldus tõendi vastuvõtmisest. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus viitas ekslikult tõendi vastuvõtmisest keeldumise alusena

§ 633

lg-le 5, mille kohaselt, kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Ringkonnakohtul tulnuks praeguses olukorras märkida tõendi vastuvõtmisest keeldumise alusena

§ 652

lg 4, mille kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus keeldus põhjendatult ka apellatsioonkaebusele lisatud

1. oktoobri
2. a taotluse ja kirjavahetuse vastuvõtmisest, kuna tõend juba asus maakohtu toimikus.
3. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei andnud kostjale kohtuistungil võimalust esitada oma seisukoht poolte vahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta. Kostja ei ole kassatsioonkaebuses välja toonud, et oleks taotlenud asja läbivaatamist istungil.

§ 647

lg 1 järgi, kui apellant ega vastustaja ei ole nõudnud asja läbivaatamist kohtuistungil, võib kohus asja läbi vaadata ja lahendada apellatsioonkaebust kohtuistungil arutamata. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et ta oleks palunud asja läbivaatamist istungil. Vastuses hageja vastuapellatsioonkaebusele on kostja märkinud, et ei soovi asja arutamist kohtuistungil. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei ole asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses rikkunud menetlusõiguse norme. 15. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kassatsioonikautsjon

§ 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada.

§ 149

lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull