RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) §-s 620 ja § 753 lg-s 2 sätestatud vahekohtu otsuse tunnustamist välistavaid asjaolusid.

1. a lepingu p 22 kohaselt lahendatakse lepingust tulenevad vaidlused vahekohtus vastavalt Stockholmi vahekohtu reglemendile. Stockholmi vahekohtu otsusest nähtub, et pooled on lepingut pikendanud
2. detsembrini
3. Puudutatud isik võttis lepingulise esindaja vahendusel vahekohtumenetlusest osa. Stockholmi vahekohtu
4. septembri
5. a kinnituse kohaselt on vahekohtu otsus lõplik ja täidetav otsuse tegemise kuupäevast. Vahekohtu otsuse võib vaidlustada menetluslikel alustel piiratud ajavahemiku jooksul. Puudutatud isiku lepingulised esindajad said vahekohtu otsuse kätte pärast selle tegemist, sest nad saatsid avaldaja esindajatele juba
6. augustil 2015 kirja, millest see nähtub. Seega ei ole pooltele edastatud vahekohtu otsust alles
7. septembril
8. Avaldus ei ole esitatud menetlusvälise isiku huvide kaitseks. Vahekohtu otsusest nähtub, et puudutatud isik hüvitab avaldajale menetluskulud 650 000 Rootsi krooni (ei sisalda käibemaksu) ja kuludelt makstava intressi alates vahekohtu otsuse tegemise päevast kuni kulude tasumiseni ning mõlemalt poolelt on mõistetud välja solidaarselt vahekohtumenetluse tasud vahekohtunikele ja vahekohtule. Vahekohtu otsus ei ole ebaselge ning on Eestis täidetav. Avaldusest nähtub, et
9. juulist kuni
10. oktoobrini 2015 oli Rootsi intressiseaduse § 6 järgi intress 8% aastas. Nimetatule puudutatud isik vastu ei vaielnud. Avaldaja saab koos täitemenetluse avaldusega esitada kohtutäiturile Rootsi intressiseaduse § 6 väljavõtte, millest nähtub intressi suurus.
11. Puudutatud isik palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, milles avaldus rahuldati ja mõisteti puudutatud isikult avaldaja menetluskulude katteks välja hüvitis. Puudutatud isik ei vaidlustanud määrust osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata avaldaja menetluskulude väljamõistmise taotlus. Ringkonnakohtu menetluskuludena palus puudutatud isik mõista avaldajalt välja 1270 eurot ja viivise sellelt seadusjärgses määras lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Puudutatud isik vaidles avaldaja menetluskuludele osaliselt vastu. Määruskaebuses tugines puudutatud isik sellele, et tõendatud ei ole vahekohtu kokkuleppe olemasolu, viite tõttu intressiseadusele on vahekohtu otsus ebaselge ega ole täidetav ning kohtule esitatud vahekohtu otsus ei ole apostillitud ega ole seega autenditud konventsiooni art 4 lg 1 lit a mõttes.
12. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskuludena palus avaldaja puudutatud isikult välja mõista 951 eurot 13 senti. Avaldaja vaidles puudutatud isiku menetluskuludele osaliselt vastu.
13. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tallinna Ringkonnakohus jättis
15. detsembri
16. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse menetluse kulud jättis ringkonnakohus puudutatud isiku kanda, kellelt mõistis avaldaja kasuks välja 434 eurot 63 senti. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi esitas avaldaja kohtule Stockholmi vahekohtu otsuse kinnitatud koopia (inglise keeles) ja selle tõlke eesti keelde, mille on kinnitanud vandetõlk Erik Tomberg. Seega on avaldaja esitanud kohtule konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a nimetatud dokumendi. Konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a ei ole sätestatud, et avaldaja peaks esitama kohtule apostilliga kinnitatud vahekohtu otsuse. Kuna kohtule esitatud vahekohtu otsusel on kinnitanud ärakirja õigsust vahekohtu jurist, kes on kaaskirjas ühtlasi kinnitanud, et vahekohtu otsus on lõplik ja täidetav otsuse tegemise päevast, vastab see konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a sätestatud tingimustele. Puudutatud isik ei ole väitnud, et Stockholmi vahekohus ei ole tema suhtes sellise sisuga otsust teinud. Maakohus leidis ekslikult, et avaldaja on esitanud nõuetekohase vahekohtu kokkuleppe.
17. a lepingu p 20.1 järgi kehtis leping
18. detsembrini
19. Vahekohtu otsuse kohaselt puudutas avaldaja ja puudutatud isiku vaidlus aga ajavahemikku 2013-
20. Kuna konventsiooni art 2 lg-te 1 ja 2 järgi peab vahekohtu kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult, ei piisa kokkuleppe tõendamiseks avaldaja väitest, et kokkulepet pikendati, ega sellest, et vahekohus on tuvastanud kokkuleppe pikenemise. Maakohus pidi hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt kohustama avaldajat esitama vahekohtu kokkuleppe pikendamise kohta konventsiooni nõuetele vastavad dokumendid, kuid ei teinud seda. Ringkonnakohus kõrvaldas puuduse ja kohustas ise avaldajat vastavaid dokumente esitama. Avaldaja esitas ringkonnakohtule tema ja puudutatud isiku
21. novembri
22. a kokkuleppe (
23. a kokkulepe) ja selle tõlke eesti keelde, millest nähtub, et lepingupooled pikendasid
24. a lepingut
25. detsembrini
26. Seega on avaldaja tõendanud, et leping, milles sisaldus ka vahekohtu kokkulepe, kehtis ajavahemikul 2013-
27. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku vastuväide, et avaldaja ei ole tõendanud lepingu kehtimist ajavahemikul
28. jaanuarist 2010 kuni
29. novembrini 2012, mistõttu ei saa lugeda lepingut kehtivaks ka
30. novembrist
31. Piisab, et avaldaja on tõendanud, et lepingupooled pikendasid kokkulepet ja see kehtis ajavahemikul, mille jooksul ilmnesid vahekohtus lahendatud vaidluse aluseks olnud asjaolud. Tähtsust ei ole ka puudutatud isiku väitel, et lepingu pikendamise kokkuleppele on alla kirjutanud isik, kes ei ole avaldaja varem esitatud registri väljavõtte kohaselt avaldaja juhatuse liige. Kuna registriväljavõte on esitatud avalduse esitamise ajal (
32. oktoobri
33. a seisuga), kuid pikendamise kokkulepe sõlmiti
34. novembril 2012, ei saa sellest järeldada, et avaldaja nimel oleks lepingu pikendamise allkirjastanud esindusõiguseta isik. Puudutatud isiku vastuväited avaldusele ei anna samuti alust jätta vahekohtu otsust tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, et pooled ei võinud Eesti õiguse järgi vahekohtu kokkulepet sõlmida või et otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine oleks vastuolus Eesti avaliku korraga. Puudutatud isik ei ole tuginenud ühelegi konventsiooni art 5 lg-s 1 sätestatud alusele, mis annaks põhjust keelduda vahekohtu otsust tunnustamast. Maakohus on puudutatud isiku vastuväidetele piisavalt põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
35. Puudutatud isik palub määruskaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning jätta avaldus rahuldamata. Puudutatud isik märkis Riigikohtu menetluskuludeks 546 eurot, paludes välja mõista ka seadusjärgse viivise sellelt. Puudutatud isik vaidles osaliselt vastu avaldaja menetluskuludele. Puudutatud isiku arvates ei ole esitatud vahekohtu kokkulepet. Avaldaja ei ole tõendanud, et
36. detsembrist 2009 kuni
37. novembrini 2012 kehtisid varasemad lepingutingimused, sh vahekohtu kokkulepe, muutmatul kujul. Kui vahekohtu kokkulepet on pikendatud, peavad olema esitatud kõik pikendamiskokkulepped. Ringkonnakohtu lahendist ei ole jälgitav, miks ringkonnakohus nõustus asjaoluga, mille avaldaja jättis tõendamata (Remy Nilsoni esindusõigus). Vahekohtu autenditud originaalotsuse all tuleb mõista apostillitud vahekohtu otsust, millega vahekohtu asukohariik oma ametliku asutuse kaudu kinnitab, et vahekohtu asukohariigi õiguse järgi on vahekohtu otsus tehtud seaduspäraselt ja on kehtiv. Vahekohtu otsus ei ole täidetav ebaselguse tõttu. Kohtutäituril ei ole pädevust tõlgendada täitedokumenti viisil, et ta ise tuvastab, millise välisriigi millise õigusaktiga on „intressiseaduse“ puhul tegu ja mis on selle sisu.
38. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohtu menetluskulud puudutatud isiku kanda ja mõista temalt välja 1212 eurot 50 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
39. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

§ 691

p 5, § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

1. Kolleegium käsitleb esmalt välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise üldisi eeldusi ja korda (I), seejärel Stockholmi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise formaalseid eeldusi konventsiooni art 4 alusel (II) ning edasi sisulisi eeldusi konventsiooni art 5 alusel ja otsuse täidetavust (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas Eestis on alust tunnustada ja täita Stockholmi vahekohtu
3. juuli
4. a otsust. Avaldaja taotlusel tunnustas maakohus seda otsust ja tunnistas selle Eestis täidetavaks. Puudutatud isiku määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata.
5. Puudutatud isikul on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus sarnaselt väisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise asjaga tulenevalt

§ 754

lg-st 2, § 625 lg 2 esimesest lausest ja § 696 lg 1 teisest lausest (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-14, p 8). 14.

§ 754

lg 1 järgi tunnustatakse välisriigi vahekohtute otsuseid ja võetakse Eestis täitmisele üksnes vastavalt konventsioonile ja teistele välislepingutele. Konventsiooni kohaldamist kinnitab ka selle art 1 lg 1. Tulenevalt

§ 754

lg-st 2 tuleb välislepinguga reguleerimata osas kohaldada

erisätteid välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise suhtes ning kolmandas järjekorras

sätteid välisriigi kohtulahendite tunnustamise kohta (

§ 620

jj), mis asendavad kohaldamisel riigisisese vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise sätteid. 15. Konventsiooni art 3 esimese lause järgi tunnustab iga lepinguosaline riik vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele, vastavalt art-tes 4 jj kehtestatud tingimustele. Konventsiooni art 4 näeb ette vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavad dokumendid ja art 5 alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks. TMS § 2 lg 1 p 6 järgi on täitedokumendiks Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsus, samuti muu vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsus. Välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise korda reguleeritakse

-s esmajoones §-des 754 ja

1. Eelneva põhjal tuleb vahekohtu otsuse Eestis sundtäitmiseks seda Eesti kohtulahendiga tunnustada ja tunnistada see täidetavaks. Seejuures kontrollitakse esmajoones konventsiooni art-te 4 ja 5 eelduste täitmist. II (A)
2. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega, et Stockholmi vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist ei välista see, et otsust ei ole esitatud nõuetekohases vormis, kuid täiendab kohtute põhjendusi.
3. Avaldaja esitas kohtule Stockholmi vahekohtu
4. juuli
5. a ingliskeelse otsuse vahekohtu juristi (legal counsel) Anja Håvedal-Ippi kinnitatud koopia ja selle tõlke eesti keelde, mille on kinnitanud vandetõlk (I kd, tl 76-126).
6. Konventsiooni art 4 lg 1 lit a kohaselt tuleb vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitada autenditud originaalotsus või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia (the duly authenticated original award or a duly certified copy thereof). Konventsiooni rakendamise juhise (UNCITRAL Secretariat Guide on the Convention on the Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards (New York, 1958); http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/arbitration/NY-conv/2016_Guide_on_the_Convention.pdf) art 4 komm 44 järgi tuleks otsuse ehtsuse kindlakstegemiseks kinnitada vahekohtunike allkirju ja koopia kinnitamiseks seda, et tegu on originaali ehtsa koopiaga. Konventsiooni rakendamise juhise art 4 komm-de 51-54 järgi ei näe konventsiooni art 4 lg 1 lit a ette kinnitamiseks pädevat ametiasutust ning eri kontekstis on eri riikide kohtud pidanud koopia kinnitamiseks pädevaks erinevaid asutusi ja isikuid. Konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a ega mujal konventsioonis ei ole sätestatud, et avaldaja peaks esitama kohtule apostilliga kinnitatud vahekohtu otsuse, nagu väidab puudutatud isik.
7. Konventsiooni art 7 lg 1 järgi ei jäta konventsiooni sätted kumbagi asjast huvitatud poolt ilma mitte ühestki õigusest kasutada ära vahekohtu otsust sel viisil ja sellises ulatuses, nagu lubavad selle riigi seadused või kokkulepped, kus sellisele otsusele toetumist nõutakse (The provisions of the present Convention shall not … deprive any interested party of any right he may have to avail himself of an arbitral award in the manner and to the extent allowed by the law or the treaties of the country where such award is sought to be relied upon). Sellest järeldab kolleegium, et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks Eestis piisab otsuse esitamisest ka Eesti menetlusseaduses esitatud vormis.

§ 757

lg-te 1 ja 3 järgi ei ole vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavale vahekohtu otsusele erilisi vorminõudeid aga kehtestatud, vaid esitada tuleb vahekohtu otsus või selle tõestatud ärakiri. Eesti seadus ei nõua vahekohtu otsuse ehtsuse kinnitamiseks ei otsuse kui sellise ega vahekohtunike allkirjade tõestamist ega apostilliga kinnitamist. Puudutatud isik ei ole ei Stockholmi vahekohtu olemasolu, pädevust ega ka vaidlusaluse otsuse olemasolu ja tegemist selle allkirjastanud vahekohtunike poolt ka sisuliselt vaidlustanud ning esitatud asjaolud ei anna selleks vähimatki alust ka kolleegiumile. Avaldaja tugines otsuse vormipuudusele ka alles ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses (I kd, tl 184, 185). Kuigi

§ 662

lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjenduseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei ole puudutatud isik selgitanud, miks tal maakohtu menetluse ajal vahekohtu otsuse ehtsuses kahtlusi ei tekkinud. 20. Kolleegium märgib siiski, et esitatud vahekohtu otsuse koopia ei pruugi formaalselt vastata ei konventsiooni art 4 lg 1 lit a ega

§ 757lg 1 nõuetele.

Nimelt ei ole esitatud andmeid, et koopia kinnitanud Stockholmi vahekohtu juristil (vt I kd, tl 76, 102) on õigus vahekohtu otsuse ärakirja tõestada. Siiski ei järeldu ainuüksi sellest, et otsuse olemasolu ei ole Eesti kohtu jaoks tõendatud ning vahekohtu otsus tuleks jätta tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata. Tegemist on üksnes võimaliku formaalse puudusega. Kolleegiumi arvates on avaldaja vahekohtu otsuse olemasolu ja selle sisu piisavalt tõendanud. Puudutatud isik ei ole neid vaidlustanud ega ka otsuse koopia tõestamist kahtluse alla seadnud.

1. Riigikohtus ei ole puudutatud isik enam tuginenud sellele, et otsus ei oleks jõustunud või täidetav. (B)
2. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega ka selles, et pooltel oli sõlmitud vahekohtu kokkulepe, kuid muudab ringkonnakohtu määruse sellekohaseid põhjendusi.
3. Konventsiooni art 2 ja art 4 lg 1 lit b järgi on välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eeldus ka kirjaliku vahekohtu kokkuleppe esitamine kohtule originaallepinguna või nõuetekohaselt kinnitatud koopiana.
4. Vahekohtu vaidluse aluseks olnud
5. a lepingu p-s 22 sisaldus ka Stockholmi vahekohtu kokkulepe (I kd, tl 24, 32). Puudutatud isiku väitel kehtis see leping p 20.1 järgi aga
6. detsembrini
7. Avaldaja väitel pikendasid pooled lepingut
8. detsembrini 2015, mille tõendamiseks esitas ta ringkonnakohtule ka
9. a kokkuleppe (II kd, tl 31). Puudutatud isiku arvates ei ole avaldaja sellega tõendanud, et pooled pikendasid vahekohtu kokkuleppe kehtivust.
10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et avaldajal ei olnud vaja tõendada lepingu kehtimist ajavahemikul
11. jaanuarist 2010 kuni
12. novembrini
13. Piisab sellest, kui avaldaja on tõendanud, et lepingupooled pikendasid algset kokkulepet ja see kehtis ajavahemikul, mille jooksul ilmnesid vahekohtus lahendatud vaidluse aluseks olnud asjaolud, s.o 2013 −
14. Põhjendamatu on aga ringkonnakohtu käsitlus avaldaja nimel
15. a kokkuleppe allkirjastanud R. Nilsoni esindusõigusest. On õige, et asjaolu, et R. Nilsoni ei ole
16. oktoobri
17. a registri väljavõttel avaldaja esindusõigusliku isikuna nimetatud, ei tähenda, et ta ei võinud olla esindajaks
18. a-l. Samas ei ole avaldaja R. Nilsoni esindusõiguse tõendamiseks
19. a-l esitanud tõendeid, mh registri väljavõtet ega puudutatud isiku väitele esindusõiguse puudumise kohta (II kd, tl 36 pöördel) isegi reageerinud. Ka Riigikohtu menetluses on avaldaja piirdunud kinnitusega, et R. Nilson tegutses avaldaja esindajana (vastus määruskaebusele, p 15), viidates seejärel asjas mittekohalduvale Eesti materiaalõiguse sättele (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 lg 2). Piisav ei ole ainuüksi vahekohtu otsuses sisalduv seisukoht
20. a lepingu pikenemise kohta
21. a
22. detsembrini, mis ei ole pealegi antud vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamise kontekstis (I kd, tl 78, 104).
23. Tuvastatud asjaoludel on puudutatud isik aga vahekohtumenetluses osalenud. Vahekohtu otsusest endast nähtub (I kd, tl 87, 113), et vahekohtusse pöörduski just puudutatud isik ise. Tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et puudutatud isik oleks vahekohtusse pöördudes vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe olemasolu või teinud seda hiljem vahekohtumenetluses. Seega on vahekohtu kokkuleppe võimalik vormipuudus vahekohtusse pöördumisega kõrvaldatud. 26.
24. Konventsioon ei näe ette vahekohtu kokkuleppe vormipuuduste kõrvaldamise võimalust menetluses osalemise teel. Samas võimaldab konventsiooni art 7 lg 1 avaldajal tugineda vahekohtu otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel ka Eesti seadusega antud õigustele (vt ka määruse p 19). Kuigi konventsiooni art 7 lg 1 tekstis ei räägita vahekohtu kokkulepete tunnustamisest, saab lähtuda sellest, et see hõlmab ka vahekohtu kokkulepetele kehtivaid ja konventsiooni art-st 2 liberaalsemaid riigisiseseid vorminõudeid (vt konventsiooni rakendamise juhise art 7 komm-d 31-38; MüKoZPO/Adolphsen UNÜ § 2 Rn. 18-21 ja § 4 Rn 8, beck-online). Konventsiooni vorminõuetest kõrvalekaldumise võimalusele viidatakse ka UNCITRAL
25. a soovituses konventsiooni art II lg 2 ja art 7 lg 1 tõlgendamise kohta (Recommendation regarding the interpretation of article II, paragraph 2, and article VII, paragraph 1, of the Convention on the Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards, done in New York, 10 June 1958

§ 719

lg 1) nõuab vahekohtu kokkuleppele kirjalikult taasesitatavat vormi ja selle kohtule esitamist otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eeldusena (

§ 757lg 1).

Samas ei mõjuta vorminõude järgimata jätmine

§ 719

lg 3 järgi kokkuleppe kehtivust, kui pooled nõustuvad vaidluse lahendamisega vahekohtus. 26.3. Lisaks on puudutatud isiku käitumine kolleegiumi hinnangul vastuoluline, kuna ta on nõustunud vahekohtumenetlusega ega ole selles menetluses esitanud vastuväiteid vahekohtu kokkuleppe puudumise kohta ega ole ka hiljem esitanud väiteid, et tal sellist võimalust varem ei olnud. Seega võib tema tuginemine kohtus vahekohtu kokkuleppe puudumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 200lg-d 1 ja 2).

III

1. Kolleegium ei nõustu puudutatud isikuga, et Stockholmi vahekohtu otsus ei ole täidetav ebaselguse tõttu.
2. Vahekohtu otsuse kohaselt on avaldajalt mh välja mõistetud menetluskulud 650 000 Rootsi krooni ja intress neilt kuludelt intressiseaduse § 6 kohaselt („pursuant to sections 6 of the Interest Act) (I kd, tl 101, 125). Kolleegiumi arvates, ei ole mõistlikku kahtlust, et viidatud õigusakt on Rootsi intressiseadus (Räntelag (1975:635) (https://www.riksdagen.se/sv/dokument-lagar/dokument/svenskforfattningssamling/rantelag-1975635_sfs-1975-635), kuigi vahekohus võinuks oma otsuse resolutsioonis sellele ka täpsemalt viidata. Vahekohtu otsuses on viidatud, et vaidlus lahendatakse Rootsi õiguse alusel (I kd, tl 80, 106), viitega
3. a lepingu p-le
4. Vaidlus lahendati Rootsis Stockholmi vahekohtus. Ka puudutatud isik ei ole väitnud, et ei saa aru, millise õigusaktiga on tegu.
5. Rootsi intressiseaduses on reguleeritud viivitusintressi (viivise) maksmise kohustust sarnaselt Eesti VÕS § 113 lg-ga
6. Rootsi intressiseaduse § 6 kohaselt on viivitusintressi aastamääraks üldjuhul 8%, millele lisandub intressiseaduse § 9 kohaselt Rootsi Keskpanga iga poole aasta tagant määratav intressimäär.
7. Eesti kohtumenetlustes tehtud lahendites on võimalik VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane seadusjärgne viivis välja mõista selliselt, et kuni otsuse tegemiseni mõistetakse see välja kindla summana ning sealt edasi protsendina põhinõudest (

§ 367

). Sarnaselt saab

§ 177

lg 4 kohaselt tulevase viivise ette näha hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Selliselt näevad paljud Eesti kohtulahendid resolutsioonis ette sarnase viivise maksmise korralduse, nagu seda on väljendatud praeguses Stockholmi vahekohtu otsuses. Sarnane viivise väljamõistmine on võimalik ka Eesti vahekohtumenetluses. 31. Välisriigi vahekohtu lahendi Eestis täitmisele ei tohiks konventsiooni art 3 teise lause järgi seada oluliselt rangemaid tingimusi kui Eesti vahekohtu lahendite täitmisele, mis samuti võivad tugineda viivise väljamõistmisele välisriigi materiaalõiguse alusel (vt ka

§ 742

). Välisriigi seaduse järgi viivise arvutamine võib olla ette nähtud ka välisriigi kohtulahendis, mida samuti tuleb Eestis täita, seejuures otsust täiendavalt täidetavaks tunnistamata.

1. Riigikohus on korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11;
4. novembri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1- 110-16, p 16). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt nt Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11;
8. novembri
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Kolleegiumi arvates ei ole kohtutäituril Stockholmi vahekohtu otsuse täitmiseks viivise osas vaja tegeleda materiaalõiguslike küsimuste lahendamisega. Tegemist on tehnilise, matemaatilise küsimusega, kuidas arvutada välja (vahe)kohtulahendiga väljamõistetud viivis, mille arvutamise periood algab lahendis märgitud ajast ja lõpeb põhinõude täieliku täitmisega (vt ka TMS § 56 lg 3) ning mille suurus tuleneb seadusest, olgugi et praegusel juhul välisriigi seadusest. Täitemenetluse tõhususe ja võlgniku õiguste kaitse huvides on see, kui sissenõudja esitab kohtutäiturile koos täitmisavaldusega nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete suuruse kuni täitmisavalduse esitamise ajani ning näitab ka üksikasjaliku arvutuskäigu (koos välisriigi seaduse tekstiga, vajadusel tõlkega), kuidas ta nimetatud tulemusele on jõudnud. Edasi arvutab viivist kohtutäitur ise.
10. Kolleegium märgib, et vajadusel saab nii võlgnik kui sissenõudja esitada täitemenetluses hagi ka välisriigist pärineva täitedokumendi (sh vahekohtu otsuse) selgitamiseks

§ 368

lg 2 alusel ning seda sõltumata sellest, kas on minetatud võimalus saada selgitus lahendi andnud organilt. Samuti on võimalik ka välismaise täitedokumendi (sh vahekohtu otsuse) alusel toimuv täitemenetlus tunnistada TMS § 221 alusel lubamatuks. IV 34. Riigikohtu menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

§ 171

lg 1 alusel puudutatud isiku kanda.

§ 174

lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Maakohtus ja ringkonnakohtus väljamõistetud menetluskulude rahalist suurust ei ole vaidlustatud. 34.

1. Riigikohtule esitatud avalduses palub avaldaja puudutatud isikult välja mõista Riigikohtus kantud esindajakulud 1212 eurot 50 senti. Taotluse kohaselt kulus õigustoimingutele kokku 6 tundi 50 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli keskmiselt 186 eurot 50 senti. Avaldaja on vastuseks Riigikohtu järelepärimisele kinnitanud, et esindajakulud ei sisalda käibemaksu. Puudutatud isiku arvates on avaldaja põhjendatud ajakulu 1,5 tundi ja tunnitasuks tuleks lugeda 130 eurot. 34.
2. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud esindajakulud on

§ 175lg 1 esimese lause mõttes põhjendatud ja vajalikud osaliselt.

Arvestades vaidluse eseme põhiosas kattuvust ringkonnakohtu menetlusega ja avaldaja seisukohtade sarnasust seal, vaidluse mitte ülemäära suurt keerukust ja mahukust ning avaldaja vastuse kohatist ebapiisavust ja asjakohatust (nt R. Nilsoni esindusõiguse tõendamata jätmine, viitamine kohaldamisele kuuluva Rootsi materiaalõiguse asemel Eesti omale (kaebuse p 15)), loeb kolleegium põhjendatud esindajakuluks 700 eurot. 34.3. Lisaks menetluskuludele tuleb

§ 177

lg 4 alusel puudutatud isikult avaldaja taotlusel tema kasuks mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. 35. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik