Obsah (7)

§ 164§ 651§ 657§ 171§ 163§ 175§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 24. mai 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-54023 Ts

§ 164lg 1).

1. Maakohus viitas, et PKS § 210 lg 1 ja § 211 kohaselt tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasaade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuste tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 13). Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhte lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga. Poolte vahel puudub vaidlus, et poolte abielu registreeriti xx.xx.xxxx ja abielulised suhted lõppesid lahutamisega xx.xx.xxxx. Kuna hagi ühisvara jagamiseks on esitatud peale 01.07.2010, siis tuleb vara jagada kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi, mille kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et ühisvara hulka kuulub korteriomand asukohaga XXXXX, Xxxxx xxx-xx. Kohus leidis, et korteriomand tuleb ühisvara jagamisel jätta hageja ainuomandisse, sest nii hageja kui kostja on seda taotlenud. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et omandist ilmajäänud abikaasale tuleb määrata õiglane hüvitis, mis määratakse kindlaks omandi kaotamise aja seisuga (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjades nr 3-2-1-101-08, nr 3-2-1-38-10 jt). Kohus leidis, et õiglaseks hüvitiseks omandi kaotanud ühisomanikule on pool omandi väärtusest. Hageja poolt kohtule esitatud Oberhaus kinnisvarafirma eksperthinnangu nr xx xxx/TR kohaselt on korteriomandi turuväärtus 54 000 eurot. Kostja ei ole turuväärtust vaidlustanud.
3. PKS §-st 38 tulenevalt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamisel või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohustuste jagamisele abikaasade vahelistes suhetes kohaldatakse PKS-s vara jagamise kohta sätestatut. Enne 01.
4. 2010 kehtinud PKS § 141 järgi ei ole abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. 01.07.2010 kehtinud PKS § 20 lg-st 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varaliste kohustuste eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Poolte vahel ei ole vaidlust, et ühisvaral lasuvate kohustuste hulka kuuluvad 25.07.2006 poolte ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused, ning et abielusuhte lõppemise ajal xx.xx.xxxx oli laenulepingu nr xx-xxxxxxx alusel tagastamata laenusumma 47 106,40 eurot. Riigikohus on 21.03.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 p-s 14 leidnud, et kui pärast abielu lõppemist on üks abikaasa tasunud laenumakseid oma lahusvara 4 arvel, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid. Pooled ei vaidle selle üle, et alates abielulahutusest xx.xx.xxxx tasub laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja. Vaidlus puudub selle üle, et 11.03.2016 seisuga on hageja tasunud laenumakseid (põhiosa ja intresse) 17 778,04 eurot. Kohus leidis, et laenukohustuse täitmise hulka kuulub tasumine nii põhivõla kui intresside eest. Kuivõrd pool laenulepingust tulenevatest kohustustest, s.o 8889,02 eurot, tuli täita ka kostjal, siis tuleb hageja poolt ainuisikuliselt täidetud laenukohustus (nii põhivõlg kui intressimaksed) võtta arvesse ühisvara jagamisel hageja poolt kostjale omandi kaotuse eest hüvitise maksmisel.
5. Hageja väitis, et on perekonna huvides võtnud Swedbank AS-ilt 20.07.2005 laenu 25 000 krooni (s.o 1597,79 eurot) ja AS-lt Krediidikassa 21.05.2007 laenu 10 000 krooni (s.o 639,12 eurot). Hageja arveldusarve väljavõttest nähtuvalt sai hageja 20.07.2005 laenu (lepingu nr 05-15044-VL) summas 25 000 krooni. Kohus leidis, et hageja arveldusarve väljavõttega on leidnud tõendamist, et saadud laen summas 25 000 krooni oli võetud perekonna huvides ja see on ära kasutatud pere igapäevasteks kuludeks nagu söögikulud, sideteenused, lapsega seotud kulud, meelelahutus jt. Swedbank AS 22.04.2015 tõendist nähtuvalt oli 01.07.2008 seisuga laenulepingu alusel tagastamata laenusumma 9296,09 krooni (594,13 eurot). Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud laenulepingust tulenev võlgnevus on hageja poolt tasutud. Hageja on küll 07.01.2006 menetlusdokumendis märkinud, et nimetatud laenu tagastamiseks on ta tasunud 4507 eurot, kuid ei ole täpsustanud, milline oli laenu tagastamise periood ja millises summas on hageja tasunud intresse. Sellest tulenevalt jättis kohus tähelepanuta hageja poolt laenulepingu nr xxxxxxxx-VL alusel väidetavalt tasutud intressid või muud kulud ning asus seisukohale, et hageja on tasunud AS-le Swedbank laenulepingu nr xx-xxxxxx-VL alusel laenu põhiosa summas 9296,09 krooni (594,13 eurot). Kohtule esitatud hageja arvedusarve väljavõttest nähtuvalt on hageja saanud 21.05.2007 AS-lt Krediidikassa laenu 10 000 krooni. Kohus leidis, et hageja arveldusarve väljavõttega on leidnud tõendamist, et 21.05.2007 AS-lt Krediidikassa saadud laen oli võetud perekonna huvides ja see on ära kasutatud pere igapäevasteks kuludeks nagu söögikulud, sideteenused, lapsega seotud kulud, elekter ja vesi jt. Kohus tuvastas, et hageja on tasunud AS-le Krediidikassa 21.05.2007 võetud laenu pärast poolte abielusuhte lõppemist 3348,00 krooni (213,98 eurot). Kuivõrd pool eelnimetatud laenulepingutest tulenevatest kohustustest tuli täita ka kostjal, siis leidis kohus, et hageja poolt oma lahusvara arvelt täidetud laenukohustused tuleb võtta hageja poolt kostjale ühisvara jagamisel omandi kaotuse eest hüvitise maksmisel arvesse.
6. Kostja väitis, et 28.07.2006 võtsid pooled laenu summas 13 000 eurot T Ki’lt. Selle kohta vormistas kostja vastava kirjaliku võlatunnistuse. Tegemist oli perekonna huvides võetud ja kulutatud laenuga. Kohus asus seisukohale, et kostja poolt välja antud võlakirjaga on leidnud tõendamist, et kostja on TIKlt 28.07.2006 võtnud võlgu 13 000 eurot. Samuti luges kohus tõendatuks, et laen on võetud ja kasutatud perekonna huvides, muuhulgas Xxxxx xxx-xx, XXXXX korteri omandamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kostja tasunud laenuandjale TIK’le võlgnevust, mistõttu on viimane pöördunud oma nõudega kohtusse ja on esitanud avalduse täitemenetluse algatamiseks. Täitemenetluse raames nõutakse kostjalt kokku 18 164,01 eurot. Põhivõlgnevusele lisanduvad seadusega ettenähtud intressid, kohtukulud ja sissenõudmistasu. Kohus leidis, et kuna tegemist on poolte ühisvara hulka kuuluva kohustusega, siis vastutavad nimetatud kohustuse täitmise ja kohustuste sissenõudmisega seotud kulude eest nii hageja kui kostja. 5
7. Kohus jättis AS-ga Swedbank sõlmitud laenulepingust nr xx-xxxxxxx tuleneva laenukohustuse laenusaajate omavahelises suhtes hageja kanda ja TIK’ga sõlmitud laenulepingust tuleva kohustuse kostja kanda. Kuna hageja kanda jääb korteriomandiga seotud laenukohustus, tuleb korteriomandi väärtusest 54 000 eurot maha arvata 47 106,40 eurot (kohustuse suurus abielusuhte lõppemise aja seisuga). Saadud summa 6893,60 eurot moodustab ühisvara väärtuse, mis hüvitise arvestamisel tuleb jagada pooleks, s.o 3446,80 eurot. Samas on kohus tuvastanud, et hageja on tasunud pärast abielu lõppemist oma lahusvara arvelt laenulepingust xx-xxxxxxx tulenevaid laenumakseid kokku 17 778,04 eurot, laenulepingust nr xx-xxxxx-VL tulenevaid laenumakseid 594,13 eurot ja AS-ga Krediidikassa sõlmitud laenulepingust tulenevaid laenumakseid 213,98 eurot, mille kogusummast pool, s.o 9293,08 eurot, peaks kandma kostja. Kohus on jätnud kostja kanda TIK’ga sõlmitud laengulepingust tuleneva kohustuse summas 18 164,01 eurot, millest pool, s.o 9082,01 eurot, peaks kandma hageja. Seega on hüvitise suurus, mida hageja peab kostjale enamsaadud ühisvara arvelt tasuma 3677,87 eurot (9293,08 eurot (hageja nõue kostja vastu) – 9062,01 eurot (kostja nõue hageja vastu) +3446,80 eurot (hageja poolt kostjale hüvitatav ühisvara väärtus). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8. 02.05.2016 esitas kostja Harju Maakohtu 31.03.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada hagejalt kostja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning palub teha uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis kokku summas 12 566,89 eurot.
9. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara eest tasumisele kuuluva hüvitise arvutamisel kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Maakohus võttis alusetult arvesse pärast abielulahutust hageja poolt laenulepingu nr xxxxxxxxx alusel tehtud tagasimaksed summas 17 778,04 eurot. Kuna korteriomand ja selle ostmiseks võetud pangalaen on vara jagamisel jäetud hagejale, siis ei mõjuta pärast abielulahutust tehtud laenu tagasimaksed kostjale tasumisele kuuluva hüvitise suurust. Pärast abielu lõppemist tasutud laenumaksed on hageja kohustused. Riigikohus lahendas tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 vastupidise situatsiooni. Seega on maakohus praegusel juhul ekslikult vähendanud pärast abielulahtust tehtud tagasimaksete arvelt hüvitist 8889,02 euro võrra ning hagejalt tuleks kostja kasuks välja mõista kokku 12 566,89 eurot (3677,87+8889,02). Vastus apellatsioonkaebusele
10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 17.

§ 651

lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus vähendas hagejalt kostja kasuks väljamõistetavat hüvitist 8889,02 euro võrra (s.o laenulepingu nr xx-xxxxxxx alusel pärast abielusuhete lõppu tehtud tagasimaksete kostja kanda jäetud osa võrra). 18. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles hagejalt jäeti kostja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja mõistmata hüvitis summas 8446,88 eurot. Selles osas tuleb teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja hüvitis 6 summas 8446,88 eurot. Muus osas tuleb maakohtu Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. otsus jätta muutmata.

1. PKS § 38 kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega 26.07.2006 poolte ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust nr xx-xxxxxxx tulenevad kohustused hageja kanda. Maakohus tuvastas, ja pooled ei vaidle selle üle, et alates abielu lahutamisest 07.07.2008 on tasunud laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja, ning et 11.03.2016 seisuga on hageja tasunud laenumakseid summas 17 778,04 eurot. Maakohus leidis, et kuna pool laenulepingust tulenevatest kohustustest, s.o 8889,02 eurot, tuli täita ka kostjal, siis tuleb hageja poolt ainuisikuliselt täidetud laenukohustus võtta arvesse ühisvara jagamisel hageja poolt kostjale omandi kaotuse eest hüvitise maksmisel. Kostja on seisukohal, et maakohtul ei olnud alust pärast abielulahutust tasutud laenumaksete võrra hüvitist vähendada.
2. Riigikohus on 21.03.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07 p-s 14 selgitanud, et pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel. Kohustuse suurus määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kui pärast abielusuhete lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei olnud ühisvara jagamisel alust pärast abielusuhete lõppemist hageja poolt tasutud laenumakseid arvesse võtta. Praeguses asjas on jäetud 26.07.2006 poolte ja Swedbank AS vahel sõlmitud laenulepingust nr xx-xxxxxxx tulenevad kohustused laenusaajate omavahelises suhtes hageja kanda ning ühisvara jagamisel arvestas maakohus laenujääki 07.07.2008 seisuga. Ka laenu tagasimakseid on pärast abielusuhete lõppemist tasunud hageja. Seega on maakohus võtnud ebaõigesti arvesse pärast abielusuhete lõppemist hageja poolt tasutud laenumaksed summas 17 778,04 eurot.
3. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et korteriomandi väärtusest 54 000 eurot tuleb maha arvata 47 106,40 eurot (kohustuse suurus abielusuhte lõppemise aja seisuga) ning saadud summa 6893,60 eurot tuleb hüvitise arvestamisel jagada pooleks, s.o 3446,80 eurot.
4. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled ka selle üle, et kostja on kohustatud hüvitama hagejale 404,06 eurot (s.o pool Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust nr xx-xxxxx-VL ja ASga Krediidikassa sõlmitud laenulepingust pärast abielusuhte lõppemist hageja tasutud laenumaksetest). Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust ka selles, et kostja nõue hageja vastu on 9082,01 eurot (s.o pool TIKga sõlmitud laenulepingust tulenevast kohustusest). Järelikult on hüvitise suurus, mida hageja peab kostjale enamsaadud ühisvara arvelt tasuma 12 124,75 eurot (9082,01-404,06+3446,80). Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega hagejalt kostja kasuks välja hüvitise summas 3677,87 eurot. Eeltoodust tulenevat teeb ringkonnakohus selles osas uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja hüvitise summas 8446,88 eurot (12 124,75-3677,87). Menetluskulude jaotus
5. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse enamsaadud ühisvara eest väljamõistetud hüvitise suuruse osas, ei ole kolleegiumi hinnangul alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. 7
6. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust ning lähtudes

§ 171

lg 1 ja

§ 163

lg 1 peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta ringkonnakohtu menetluskulud 95 % ulatuses hageja ning 5 % ulatuses kostja kanda. Kostja on palunud mõista hagejalt välja ringkonnakohtu menetluskulud summas 1000 eurot (sh riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulu 700 eurot). Kostjale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 100 eurot kokku 7 tundi. Sealhulgas on maakohtu otsuse analüüsile, kostjaga konsultatsioonile ja apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud 6 tundi; hageja vastuse analüüsile 0,5 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, millest võib järeldada, et taotletav menetluskulu sisaldab ka käibemaksu. 25.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja tunnihind 100 eurot (sh käibemaks) jääb turuhinna raamidesse. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades on maakohtu otsusega tutvumise, kliendiga seotud konsultatsiooni ja apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik 5 tunni ulatuses. Kogu ulatuses loeb kohus põhjendatuks hageja vastusega tutvumise ajakulu 0,5 tundi. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ajakulu 0,5 tundi. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega

§ 175lg 1 mõttes (RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12).

Kuna kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, kuulub menetluskulu väljamõistmisele koos käibemaksuga (

§ 174lg 8).

Eeltoodust tulenevalt on kostja lepingulise esindaja kulu põhjendatud kokku 550 euro ulatuses. Samuti on põhjendatud kulu apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 300 eurot. Seega tuleb hagejalt vastavalt menetluskulude jaotusele kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud summas 807,50 eurot (95% summast 850 eurot). Hageja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Seega puuduvad hagejal menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 8