Obsah (6)

§ 2§ 108§ 176§ 109§ 5§ 221

Tsiviilasi nr 2-16-11262 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Ilisson Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2016, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-11262 Tsiviil

§ 2lg 1 p-st 19 tulenevalt nn kohese sundtäitmise kokkulepe kui täitedokument.

Selline täitemenetlus ei ole suunatud mitte kinnisasja omanikult kui isiklikult võlgnikult võla kättesaamisele, vaid täitmine piirdub hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega on hageja I korteriomand võõrandatud kostja II võlgnevuste katteks. 10. Hagejad leiavad, et kostja I on vääralt arvestanud tulemi jagamisel kostja II poolt

§ 108lg 1 alusel esitatud hüvitisnõudega.

Seda põhjusel, et nii hageja I, kui täitemenetluses võlgnik ning hageja II, kui sissenõudja, vaidlesid kostja II nõudele vastu.

§ 108

lg 6 sätestab otseselt, et kui sissenõudjad ega võlgnik ei teata enne tulemi jaotamist kohtutäiturile, et vaidlevad avaldusele vastu, võetakse avalduse esitaja nõue tulemi jaotamisel ja jaotuskava koostamisel arvesse, lähtudes tema õiguse järjekohast. Hagejad leiavad, et kuna nad vaidlesid kostja II nõudele vastu, siis oleks tulnud kostjal I jätta kostja II nõue tulemi jaotuskavas arvestama. Sellega rikkus kostja I seaduses sätestatud korda ning tulemi jaotuskava tuleb vaidlustatud osas tühistada. 11. Teiseks leiavad hagejad, et kuigi kostja I on hüvitise suuruse määramisel lähtunud

§ 176

lõikest 2, mille kohaselt hüvitis isikliku servituudi ja tähtajatu reaalkoormatise eest makstakse õigustatud isikule igakuiste maksetena ja mille arvutamisel võetakse aluseks õiguse aastaväärtus, on kostja I rikkunud formaliseerituse printsiipi ning asunud kostja II 3 Tsiviilasi nr 2-16-11262 avaldust sisuliselt lahendama. Nimelt esitas kostja II

§ 108

lg 1 alusel avalduse, soovides hüvitist suuruses 105 000 eurot, kuid kostja I rahuldas avalduse vaid osaliselt. Hagejad leiavad, et olukorras, kus kostja I leidis, et kostjal II on õigus üksnes osalisele hüvitisele, oleks kostja I pidanud käsitlema ka hagejate vastuväiteid hüvitise määramisel. 12. Eeltoodust lähtuvalt on hagejad seisukohal, et kostja I on ületanud tulemi jaotuskava koostamisel oma pädevust ja samuti rikkunud seadust, mis ei anna kohtutäiturile õigust asuda lahendama

§ 108

lg 1 alusel avalduse esitanud isiku nõuet, kui sellele on sissenõudja ja võlgnik vastu vaielnud. KOSTJA I VASTUS (tlk 61-68)

1. Kostja I leiab, et jaotuskava on koostatud nõuetekohaselt, lähtudes kava koostamise ajal eksisteerinud õiguslikust olukorrast ning on kooskõlas kehtiva seadusandlusega. Hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
2. Kostja I on seisukohal, et

sätetest ei tulene kohtutäiturile kohustust või keeldu jätta arvestamata sissenõudjaks mitteoleva isiku, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, nõudega lõppenud õiguse eest hüvitise saamiseks tulemist. Kostja I leiab, et seaduses ei ole sätestatud seda, mis tagajärjed toob endaga kaasa sissenõudja ja/või võlgniku vastuvaidlemine sissenõudjaks mitteoleva isiku avaldusele saada tulemist hüvitist kustutatud õiguste eest. Ökonoomsuse põhimõttest lähtuvalt ei ole põhjendatud aga vastavasisulise keelu puudumise tõttu seaduses jätta säärane avaldus pelgalt vastuväite esitamise tõttu tähelepanuta. 15. Lisaks leiab kostja I, et oma tegevusega pole ta rikkunud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet. Formaliseerituse põhimõttega pole vastuolus nii jaotuskavas kasutusõiguse eest saadava hüvitise arvestamise viis ning lisaks pole kostja I andnud kasutusõiguse sisule teistsugust õiguslikku hinnangut, kui on lepingu sisuna selles kirjas. Kostja I leiab, et tema poolt kasutatud hüvitise arvestamise viis vastab

§ 176lg-tes 2 ja 3 toodule.

Seetõttu ei ole jaotuskava selles osas seadusega vastuolus. Kostja I lisab, et kasutusõiguse leping on notariaalne leping sarnaselt muu notariaalse lepingu kui täitedokumendiga. Kostja I, tegutsedes kohtutäiturina, ei ole kasutusõiguse sisule andnud teistsugust hinnangut, kui on lepingu sisuna selles kirjas. KOSTJA II VASTUS (tlk 70-76) 16. Kostja II leiab, et käesoleval hagil puudub õiguslik alus ning hagi tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata. 17. Kostja II on seisukohal, et hagejal I puudub õiguslik alus hagi esitamiseks, sest lähtuvalt

§ 109

lg-st 1 võib jaotuskava vaidlustada üksnes sissenõudja, kuid käesolevas asjas on jaotuskava vaidlustatud ka võlgnik, hageja I.

1. OKTOOBRI 2016 KOHTUISTUNG
2. Hagejate esindaja jääb hagiavalduses toodu juurde. Ta selgitab, et Rein Soopa on õigustatud isikuks hagi esitamisel, kuna täitemenetluse seadustik annab talle õiguse jaotuskava koostamisel vastuväidete esitamiseks.

§ 109

kohaselt on vastava õiguse olemasolu sissenõudjal, kuid käesoleval juhul tuleb arvestada, et võlgnikul on õigustatud huvi M. Moggomi nõudele vastuväidete esitamiseks. Hagejate esindaja on seisukohal, et 4 Tsiviilasi nr 2-16-11262 kohtutäitur on kõrvale kaldunud formaliseerituse printsiibist. Hagejate esindaja palub hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostjate kanda.

1. Kostja I jääb oma kirjalike vastuväidete juurde ning palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
2. Kostja II on seisukohal, et jaotuskava on koostatud õigesti. Lisaks märgib kostja II, et Rein Soopa ei ole hagi esitamisel õigustatud isikuks. M. Moggom selgitab, et kui kohtutäitur ei oleks tema nõuet jaotuskava koostamisel arvestanud, oleks ta kohtutäituri otsuse vaidlustanud. KOHTU SEISUKOHT
3. Kohus, tutvunud poolte esitatud seisukohtadega leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
4. Pooltel vaidlus on vaidlus kolme järgneva õigusliku küsimuse üle. Esiteks, kellel on seadusest tulenevalt õigus jaotuskava vaidlustada. Teiseks, kas kohtutäituril on

§ 108

lg 6 alusel olukorras, kus sissenõudja ja/või võlgnik vaidlevad vastu sissenõudjaks mitteoleva isiku avaldusele saada tulemist hüvitist kustutatud õiguste eest, kohustus jätta vaidlustatud nõudega jaotuskava koostamisel arvestamata või mitte. Kolmandaks, kas kostja I on rikkunud formaliseerituse printsiipi, mis seisneb käesoleval juhul jaotuskavas kasutusõiguse eest saadava hüvitise arvestamise viisis. Kohus käsitleb järgnevalt kõiki kolme õiguslikku küsimust. 23. Lähtuvalt

§ 109

lg-st 1 võib sissenõudja 15 päeva jooksul alates jaotuskava kättetoimetamisest esitada kohtutäituri ja puudutatud sissenõudja vastu hagi jaotuskava vaidlustamiseks jaotamismenetlust korraldava kohtutäituri büroo asukohajärgsesse maakohtusse. Lähtuvalt

§ 5lg-st 1 on sissenõudjaks isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja).

Teised täitemenetluse osalised

§ 5

lg 1 alusel on võlgnik, ehk isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Käesolevas tsiviilasjas on hagi esitanud nii Rein Soopa (hageja I) kui ka Jaak Vilonov (hageja II). Kohus leiab, et hagejat II tuleb pidada

§ 5

lg 1 alusel sissenõudjaks, sest hageja I suhtes on hageja II täitmisavalduse ja Tallinna notari Sirje Velsbergi 24.07.2015 notariaalse dokumendi nr 1638 alusel kostja I poolt alustatud täitemenetlus täiteasjas XXX sama kinnisasja osas. 24. Lisaks hagejale II on käesolevas tsiviilasjas hagi esitanud ka hageja I, keda tuleb

§ 5lg 1 kohaselt käsitleda võlgnikuna.

Kohus leiab, et lähtudes

§ 109

lg-st 1 võlgnik jaotuskava vaidlustada ei saa, sest säärane õigus kuulub vaid sissenõudjatele ja

§ 108lg 7 alusel õigustatud isikule, kelle nõuet tulemi jaotusel arvesse ei võetud.

Hageja I näol on tegu aga täitemenetluse seadustiku regulatsiooni mõttes vaid võlgnikuga, mitte sissenõudja või õigustatud isikuga. Kohus juhib hageja I tähelepanu asjaolule, et täitemenetluses hüpoteegi realiseerimisel saab kinnisasja omanik (võlgnik) oma õiguste kaitseks esitada

§ 221

järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi, mille kaudu saab ta kontrollida ka hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu. Pärast sundtäitmise läbiviimist koostatud jaotuskava vaidlustamine ei kuulu enam aga võlgniku seadusest tulenevate õiguste hulka. Seega ei ole hageja I isikuks, kellel on õigus esitada hagi jaotuskava vaidlustamiseks, mistõttu tuleb hageja I poolt esitatud nõue jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel. 25. Teiseks analüüsib kohus, kas kohtutäituril on tulenevalt

§ 108

lg-st 6 olukorras, kus sissenõudja ja/või võlgnik vaidlevad vastu sissenõudjaks mitteoleva isiku avaldusele saada tulemist hüvitist kustutatud õiguste eest, kohustus jätta vaidlustatud nõudega jaotuskava koostamisel arvestamata. Kohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et kohtutäitur oleks pidanud jätma vaidlustatud nõudega jaotuskava koostamisel arvestamata.

§ 108

lg 6 5 Tsiviilasi nr 2-16-11262 sätestab, et kui sissenõudjad ega võlgnik ei teata enne tulemi jaotamist kohtutäiturile, et vaidlevad avaldusele vastu, võetakse avalduse esitaja nõue tulemi jaotamisel ja jaotuskava koostamisel arvesse, lähtudes tema õiguse järjekohast. Margo Moggom on esitanud kohtutäiturile

§ 108lõike 1 alusel avalduse 105 000 euro suuruse hüvitise saamiseks tulemist.

Kostja I on lähtunud tulemi jaotuskava koostamisel

§ 176

lõigetest 2 ja 3 ning 04.05.2013 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu (tlk 78-87) p-st 2.11, mille kohaselt lepingu esemele II (XXX, Tartu linn asuv korteriomand, registriosa nr XXX) seatava isikliku kasutusõiguse aastaväärtuseks on 800 eurot.

§ 176

lg 3 kohaselt makstakse hüvitis isikliku servituudi ja tähtajatu reaalkoormatise eest õigustatud isikule igakuiste maksetena, mille arvutamisel võetakse aluseks õiguse aastaväärtus.

§ 176lg 3 lause 2 järgi makstakse säärane summa kolme kuu eest ette.

Jaotuskava kohaselt rahuldati kostja II nõue suurusega 105 000 eurot kostja I poolt osaliselt, ehk 9066.84 euro ulatuses, millest 200 eurot (kolme kuu maksed) tuli jaotuskava kohaselt maksta kostjale II ette jaotuskava jõustumisel ning ülejäänud summad tuli õigustatud isikule ehk kostjale II maksta igakuiste maksetena summas 66.67 eurot, arvestades seejuures sellega, et aastas kokku makstav summa oleks võrdne õiguse aastaväärtusega 800 eurot. Kohus on seisukohal, et kohtutäitur ei ole jaotuskava koostamisel rikkunud formaliseerituse printsiipi, ega hüvitise arvestamise viisi, mis on toimunud kooskõlas

§ 176lg-tega 2 ja 3.

1. Jaotuskava koostamisel kostjale II makstava lõpliku hüvitise määramisel lähtus kostja I õiguste järjekorrast, mille kohaselt arvestati XXX asuva korteriomandi enampakkumisel müümisest saadud summast (14 000 eurot) esmalt maha täitekulud summas 1197.72 eurot ja seejärel AS Nordea Finance kohtuliku hüpoteegiga tagatud võlanõue summas 3735.44 eurot. Niisiis kuulus kostja II nõue rahuldamisele ulatuses: 14 000-1197.72-3735.44 = 9066.84 eurot, mille kostja I jaotuskava punktis 3.
2. kostjale II ka välja mõistis.
3. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kostja I pole rikkunud kostjale II väljamõistetava hüvitise määramisel ja jaotuskava koostamisel formaliseerituse printsiipi, sest kostja I pole oma tegevuses asunud andma notariaalaktile (notari ametitoimingu nr 1158) õiguslikku hinnangut ja kostja I on kostjale II mõistetava hüvitise määramisel lähtunud

§ 176lg 2 ja lg 3 sätestatud regulatsioonist. MENETLUSKULUDE JAOTUS 28. Ts

MS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäeti rahuldamata, jäävad menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. 29. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuna kostjad I ja II menetluskulude nimekirja ei esitanud, jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 6