Obsah (5)

§ 201§ 131§ 109§ 51§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 16. mai 2017, Tartu 3-16-936 Haldusasi M.V.

§ 201lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

1. Asjas ei ole vaidlust, et maksuotsusega tuvastatud kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega
2. aprillil
3. Menetlusosalised on apellatsioonimenetluses jätkuvalt eri meelt selles, kas täitmisavalduse alusel toimuva täitemenetluse tõttu on aegumine jätkuvalt katkenud või algas katkenud aegumistähtaja kulgemine uuesti
4. jaanuaril
6. Aegumise katkemise ja katkenud aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise määratlemisel tuleb lähtuda vastava sündmuse ajal kehtinud õigusest.
7. aastal kehtinud maksukorralduse seaduse redaktsioonis (MKS v.r) nägi § 132 lg 4 p 4 ette, et maksuvõla sundtäitmise aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral ning uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta
8. jaanuarist. Kuigi halduskohus ei ole asja lahendamisel tuginenud MKS v.r sätetele, vaid MKS kehtiva redaktsiooni analoogilistele normidele, on halduskohus lõppastmes siiski põhjendatult leidnud, et täitmisavalduse esitamine M.V. maksuvõla sissenõudmiseks tingis maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise, kuid samaaegselt ei toonud kaasa aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamist
9. jaanuarist
10. Kuna MKS v.r § 132 lg 4 p 4 kohaselt on aegumise katkemise aluseks täitemenetluse alustamine, siis vastavalt saab aluse äralangemiseks pidada täitemenetluse lõpetamist. Täitemenetluse alustamise pidamine aegumise katkemise aluse äralangemiseks (MKS v.r § 132 lg 5) oleks ilmses vastuolus MKS § 132 lg 4 p-ga 4 arvestades täitemenetluse olemust. Sisuliselt on sama seisukohta väljendanud Riigikohus vastustaja ja halduskohtu viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-11-06 (p 11), leides, et aegumise katkemise aluse äralangemisena tuleb mõista näiteks täitemenetluse lõpetamist. Ebaselge ja seaduslikkuse põhimõttega vastuolus oleks kaebaja pakutud käsitlus, et mõnel juhul võib siiski ka täitemenetluse alustamine kaasa tuua aegumistähtaja uuesti kulgema hakkamise. Kaebaja ei ole siinjuures nimetanud millise kriteeriumi alusel käesoleval juhul tuleb lugeda temalt maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamist ühtlasi aegumise katkemise aluse äralangemiseks. Seetõttu on põhjendatud lugeda, et M.V. maksuvõla sissenõudmise aegumine on täitemenetluse ajaks katkenud ning tähtaja kulgemine algab uuesti täitemenetluse lõpetamise järel.
11. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vastupidist järeldada ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §159 lg-le 1 tuginedes. Viidatud säte näeb ette, et aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Seega ei sõltu eraõigusliku nõude aegumine täitemenetlusest ega selle lõppemisest, vaid katkenud aegumistähtaeg hakkab täitmisvalduse esitamisest kohe uuesti kulgema. Kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatakse tsiviilõiguse üldpõhimõtted (§ 1), siis ei ole TsÜS § 159 lg 1 vahetult kohaldatav avalik-õigusliku maksukohustuse aegumise üle otsustamisel. Isegi, kui see nii oleks, tuleks maksukorralduse seaduse vastavaid sätteid pidada eriregulatsiooniks TsÜS üldregulatsiooni suhtes, mistõttu saaks siiski juhinduda maksukorralduse seaduse normidest, mitte TsÜS § 159 lg-st
12. 3 Küll annab TsÜS § 159 lg 1 võimaluse võrdluseks MKS v.r § 134 lg 4 p-ga 4 ja lg-ga
13. Nende sätete võrdlemise nähtub, et olukorras, kus seadusandja on soovinud siduda aegumise katkenud tähtaja uue kulgema hakkamise täitmisavalduse esitamise, mitte muu tingimuse sabumisega, on see selgesõnaliselt õigusnormis ka sätestatud. Seega viitab TsÜS § 159 lg 1 ja MKS v.r § 132 lg 4 p 4 ja lg 5 võrdlemine sellele, et seadusandja ei ole soovinud siduda maksukohustuse uue aegumistähtaja kulgema hakkamist maksukohustuse sundtäitmiseks täitmisavalduse esitamisega.
14. Ringkonnakohus möönab, et maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemine maksuvõla sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse ajaks võib kaasa tuua maksukohustuse kehtivuse pika aja jooksul ning maksukohustuslasele ei ole kohustuse lõppemine seetõttu prognoositav. Kaebaja õiguste piiramine selliselt on õigustatud avaliku huviga maksude laekumise tagamiseks. Käesoleval juhul ei nähtu kaebaja väidetest ega asjas kogutud tõenditest, et pikaajaliselt toimunud sundtäitmine oleks olnud kaebaja suhtes ebaproportsionaalselt koormav. Ka ei ole M.V. viidanud toimingutele, mida maksuhaldur või täitur saanuks teha, et saavutada maksukohustuse täitmine. Kuna maksuvõla tasumine on eelkõige kaebaja enda kohustus, siis on vähemalt kaheldav, kas kaebaja saabki maksuhaldurile ette heita maksuvõla ebaefektiivset sissenõudmist olukorras, kus ta ise ei ole võtnud samme maksuvõla tasumiseks. Teisalt viitab ringkonnakohus sellele, et kehtiv õigus näeb kaebajale ette võimaluse tunnistada enda maksejõuetust, taotledes enda pankroti väljakuulutamist ning selle järel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kaudu saavutada muu hulgas ka maksukohustuse lõppemine. Kui kaebajal püsivalt puuduvad vahendid maksukohustuse täitmiseks saab ta sellisel viisil ise vältida maksukohustuse püsimist määramata tähtaja jooksul. Vastavalt vähendab see maksukohustuse aegumise määramata ajaks katkemise regulatsiooni mõju tema õigustele. Võrdluses eraõigusliku aegumisregulatsiooniga ei ole samuti käesoleval juhul põhjust isiku õiguste ebaproportsionaalset riivet jaatada. Kuigi eraõigusliku täitedokumendi täitmiseks esitamine toob kaasa uue aegumistähtaja kohese kulgema hakkamise, on eraõigusliku nõude aegumistähtaeg ise oluliselt pikem. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Seega vaidlustatud korralduse andmise ajal ei oleks nõue kaebaja vastu aegunud ka eraõigusliku regulatsiooni kohaselt.
15. Kaebaja argumentatsioon tugineb MKS kehtivale redaktsioonile, mille § 132 lg 5 p 1 näeb ette, et sundtäitmise aegumistähtaeg katkeb kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel. Sätte sõnastus erineb MKS v.r § 132 lg 4 p 4 sõnastusest, sidudes aegumise katkemise sõltuvusse täitmisavalduse esitamisest, mitte täitemenetluse algatamisest. Kuid MKS § 132 lg 6 sõnastus on identne MKS v.r § 132 lg 5 sõnastusega, mistõttu peab ringkonnakohus eespool toodud seisukohti MKS v.r § 132 lg 4 p 4 ja lg 5 sätte tõlgendamisel asjakohaseks ka MKS kehtiva redaktsiooni kohaldamisel. Sätte süstemaatilisel tõlgendamisel seetõttu endiselt ei saa jaatada uue aegumistähtaja kulgema hakkamist täitmisavalduse esitamisest. Sellist seisukohta toetab maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (eelnõu 414 SE, vastu võetud
16. mail 2013) seletuskiri, milles MKS § 132 lg 4 p 4 muutmist põhjendatakse sooviga välistada aegumistähtaja katkemine maksuhalduri iga täitetoimingu tegemisel ning siduda aegumise katkemine üksnes kohtutäiturile täitmisavalduse esitamisega. Samas ei ilmne seletuskirjast, et muudatus oli kavandatud muutma senist praktikat uue aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta. Seega ei ole
17. jaanuaril 2014 jõustunud MKS redaktsiooniga muudetud maksunõude aegumise katkemise regulatsiooni kaebaja jaoks oluliselt soodsamaks. Selle kohaldamine ei tooks kaasa kaebuse rahuldamist, mistõttu ning puudub vajadus hinnata, kas MKS § 132 lg 5 p 1 koostoimes MKS § 132 lg-ga 6 oleks kaebaja kasuks kohaldatavad tagasiulatuvalt.
18. Kaebaja ei ole väitnud kaevatava korralduse õigusvastasust muul põhjusel. Ka ringkonnakohtule ei ole sellise aluse esinemine äratuntav. Korralduse on andnud selleks pädev haldusorgan, see on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks, kookõlas maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusega ega koorma kaebajat ülemääraselt. 4
19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega halduskohtule menetlusõiguse rikkumise kohta istungi korraldamata jätmisel. M.V. apellatsioonkaebus, samuti ringkonnakohtu otsuse põhjendused osutavad selgelt, et asjas on vaidlus üksnes õiguse kohaldamise, mitte faktiliste asjaolude üle. Selles olukorras oli halduskohus õigustatud hindama asjas istungi korraldamise vajalikkust ega olnud seotud kaebaja vastava taotlusega (

§ 131lg 1 p 2). Teistsugust järeldust ei tingi ka kaebaja apellatsioonkaebuses esile toodud soov istungil rõhutada Ts

ÜS § 159 lg 1 regulatsiooni asjakohasust kaebuse lahendamisel. Kaebaja väide on esitatud juba kaebuses ja kohus pidi sellega mittenõustumist lahendi tegemisel põhjendama sõltumata asja läbivaatamisest kohtuistungil või kirjalikus menetluses. Käesolevas asjas ei ole TsÜS § 159 lg 1 tähelepanuta jätmine mõjutanud asja lahendamist, kuna tegemist ei ole asjasse puutuva normiga. Teiseks leidis ringkonnakohus eespool, et TsÜS § 159 lg 1 võrdlev tõlgendamine ei kinnita kaebaja seisukohta maksunõude aegumise katkemise ja uue aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta. Seega ei too halduskohtu otsuse põhjendamispuudus kaasa apellatsioonkaebuse rahuldamist.

1. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga nagu ei oleks halduskohus andnud menetlusosalistele tähtaega kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
2. augusti
3. a määrusega andis halduskohus menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ning määras kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Kuigi määruses ei ole kuludokumente otsesõnu nimetatud, ei saanud kuludokumentide esitamise vajadus kaebajale arusaamatuks jääda, sest

§ 109

lg 1 ls 3 välistab menetluskulude väljamõistmise kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral ja halduskohus ei näinud ette muud tähtaega nende esitamiseks. Kui menetluses tekkis vajadus esitada täiendavaid seisukohti, oli võimalik taotleda täiendavalt tekkinud menetluskulude väljamõistmist.

§ 51

lg-st 4 tulenevalt peab menetlusosaline sel juhul põhistama hilinemiseks mõjuva põhjuse esitamist, samas ei ole kohtul alust jätta taotlus tähelepanuta ainuüksi selle hilinenult esitamise tõttu. Kuigi halduskohus on otsus märkinud, et tagastab kaebaja 4. oktoobril 2016 esitatud taotluse selle hilinenult esinemise tõttu, selgimata kas taotluse lahendamine oleks tinginud menetluse viibimist, ei too see käesoleval juhul kaasa otsuse muutmist menetluskulude jaotamise ja väljamõistmise osas. Ainuüksi kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ei saanu halduskohus kaebaja kasuks menetluskulusid välja mõista (

§ 108

lg 1), mistõttu ei mõjutanud taotluse tagastamine menetluskulude jaotust ega väljamõistmist.

1. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Maksu- ja Tolliameti
2. märtsi
3. a korraldus nr 9-1/0681 ja
4. aprilli
5. a vaideotsus nr 6 1/3312-2 on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.
6. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
7. oktoobri 2016 otsus muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
8. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 108lg 1).

MTA ei ole apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 5 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt