) § 101 lg 1 p 1 ja
Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana
MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et tüüptingimustes kokku lepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas (p. 6.13.2) on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest
lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8,05% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (
lg 1, § 94).
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 3
lg 1 kohaselt on perioodil 18.11.2015 – 30.06.2016 - 8,05% ja 01.07.2016-28.02.2017 - 8%. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis hageja arve eest alates arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast
Kohus leiab, et hageja nõue selles osas on põhjendatud ja seega tuleb kostjalt välja mõista viivised alates 01. märtsist 2017 kuni põhinõude summas 503,74 euro täitmiseni
Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.
-2 lg 2 p 2 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 euro. Hageja esindaja kohtuvälises menetluses on korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi (võlateatis ja hagihoiatused), kuid vaatamata meeldetuletusele, ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Võla sissenõudmiskulude aluseks on hageja esindaja kohtuvälises menetluses sissenõudmiskulude hinnakiri. Kohus leiab, et 40 eurot on mõistlikud võla sissenõudmiskulud ja need kuuluvad kostja poolt tasumisele. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 503,74 euro, seisuga 28. veebruari 2017 sissenõutavaks muutunud viivise 51,83 euro ja sissenõudmiskulu 40 euro osas, kokku 595,57 eurot ja viiviste alates 01. märtsist 2017 kuni põhinõude summas 503,74 euro täitmiseni
MS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda ning seega ei ole menetluskulude rahaline kindlaksmääramine vajalik. Menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.