Obsah (4)

§ 44§ 121§ 43§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-857 Haldusasi Tr Service OÜ kaebus Eesti Advokatuuri Aukohtu

) § 121 lg 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, 1 et tema faktilised väited on tõendatud (p 1) või kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (p 2). 5. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kes taotles aukohtumenetluse algatamist. Sellise kaebuse sisulise menetlemise eelduseks on aga see, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (

§ 44lg 1).

Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-1450174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse.

1. Puutuvalt aukohtumenetluse algatamise taotluse menetlemisse on Tallinna Ringkonnakohus näiteks 24.09.2015 otsuse nr 3-14-50174 p-s 12 selgitanud, et kuna aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel tema õiguste või kohustuste üle, siis ei saa ka huvitatud isiku seisundit selles menetluses samastada menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 14; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016, p 15) ning puudub põhjus nõuda aukohtumenetluse algatamisest keeldumise otsuse motiveerimist samas mahus nagu olukordades, kus haldusorgan otsustab kaalutlusõiguse alusel isiku subjektiivsete õiguste üle. Samuti ei ole tavapärase haldusmenetlusega võrreldav aukohtu uurimiskohustuse ulatus (vt määrus nr 3-14-52251, p 17). Viimati viidatud määruse p-s 17 toonitas Tallinna Ringkonnakohus, et huvitatud isik peab taotluses ära näitama, milles taotluse aluseks olevad asjaolud advokaadi poolt kutse-eetika normide rikkumisel seisnevad: millist konfidentsiaalset teavet on advokaat lubamatult edastanud, kellele ja kuidas on advokaat kliendi kohta halvustavat suhtumist välja näidanud jms. Kui taotlus on põhistamata, ei saa aukohtul olla kohustust asuda tõendeid omal algatusel koguma.
2. Viidatud kohtupraktikat arvestades puudub kaebajal õigus nõuda aukohtu 23.02.2017 otsuse tühistamist ning advokatuuri kohustamist algatada advokaadi suhtes aukohtumenetlus põhjendusega, et kaebaja hinnangul pani advokaat siiski toime distsiplinaarsüüteo. Sellisel alusel esitatud kaebus tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

1. Kaebaja on kaebuses viidanud siiski ka menetluslikele rikkumistele – kaebaja hinnangul ei ole aukohus tema etteheiteid ja tõendeid vaadanud ega arvestanud. Nagu eespool viidatud, saavad menetluslikud rikkumised iseenesest olla kaebeõiguse aluseks.
2. Kaebaja leidis 20.12.2016 aukohtule esitatud avalduses, et T. Mullari on käitunud hoolimatult, sest ei ole kaebaja pöördumistele vastanud ega ka temaga ise ühendust võtnud. Kaebaja soovis peaasjalikult teada, mis on mõistlik aeg, mida mõeldakse kliendi regulaarse teavitamise all. Vaidlustatavast aukohtu otsusest nähtub, et kaebaja 20.12.2016 aukohtule esitatud avalduse menetluses on võetud selgitused advokaat T. Mullarilt. Advokaadi selgituste kohaselt esindas 2 Advokaadibüroo Mullari & Koch kaebajat 07.09.2015 õigusteenuse kliendilepingu alusel tsiviilasja nr 2-14-60748 (Tr Service OÜ hagi Katevara Grupp OÜ vastu) apellatsioonimenetluses, mis lõppes Tartu Ringkonnakohtu 12.10.2015 otsuse jõustumisega 12.11.
3. Sellest ligi neli kuud hiljem (16.03.2016) vestles advokaat Tr Service OÜ juhatuse liikme A. Olliga võimalusest esitada nõuded kolmandate isikute vastu juhul, kui osutub võimatuks nõude täitemenetluses sissenõudmine, kuid kokkulepet ei sõlmitud, kuna advokaat ei pidanud nõuete esitamist perspektiivikaks. Otsuse põhjendavas osas analüüsis aukohus vastavalt kaebaja 20.12.2016 avaldusele küsimust, kas T. Mullari on kaebaja pöördumistele vastamata jätmisega ning temaga ise ühendust võtmata jätmisega rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg-t
4. Aukohus põhjendas, et aukohtule esitatud kirjavahetusest ei nähtu, et advokaat oleks jätnud õigusteenusega seotud pöördumistele vastamata (sest 16.03.2016 kohtumisega seonduvalt kokkulepet kliendisuhte jätkamiseks ei sõlmitud) ning seega ei ole talle etteheidetav rikkumine tuvastamist leidnud. Seega nähtub vaidlustatavast otsusest, et kaebaja 20.12.2016 pöördumist on sisuliselt menetletud, tema esitatud e-kirjavahetust arvestatud ning hinnatud, kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused. Otsusest järelduvalt leidis aukohus, et mh 30.03.2016 ja 05.04.2016 e-kirjad ei olnud seotud õigusteenuse osutamisega, millega seoses tulnuks kliendi järelepärimistele vastata (sest puudus kliendisuhe). Järelikult on kaebuses tehtud etteheide ekirjadega arvestamata jätmise ning ainult advokaadi selgitustega arvestamise kohta alusetu. Lisaks ei ole kaebaja aukohtule esitatud avalduses tuginenud huvide konfliktile ning avalduses esitatud hagi tagamisega seonduvatest põhjendustest ei selgu, et kaebaja soovis advokaadi tegevuse kontrollimist ka seonduvalt hagi tagamisega. Kaebaja taotles sõnaselgelt vaid advokaadi tegevuse hindamist seoses tema kui väidetava kliendi regulaarse teavitamata jätmisega ning arvestades eespool viidatud Tallinna Ringkonnakohtu määruse nr 3-14-52251 p-s 17 esitatud seisukohti ei pidanud aukohus kaebaja avaldusest ise tuletama täiendavaid etteheiteid, mida kontrollida. Seda olenemata asjaolust, et avaldusele olid lisatud ka Soldina Õlibaas OÜ ja T. Mullari seost näitav skeem (avalduse lisa 5) ja koopia advokatuuri eetikakoodeksist, milles olid värviliselt tähistatud mitmed sätted või nende osad. Kaebaja ei põhistanud aukohtule, millise konkreetse etteheite ta nende lisade põhjal advokaadi tegevusele teeb.
5. Kokkuvõtvalt nähtub vaidlustatavast otsusest, et aukohtumenetluse algatamist on kaalutud ning esitatud põhjendused, miks menetlust kaebaja 20.12.2016 avalduses esitatud põhjendusi arvestades ei algatata. Järelikult on kaebus menetluslikke rikkumisi puudutavas osas perspektiivitu ja kaebaja ei saavutaks sellega eesmärki, mistõttu tuleb kaebus tagastada

§ 121lg 2 p 2 alusel.

11.

§ 43lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti halduskohtusse.

Kohus märgib veel, et kui kaebaja arvates tekitas advokaat talle oma tegevusega kahju, on tal võimalus pöörduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras hagiga maakohtusse ning tõendada oma kahjunõuet advokaadi vastu sõltumata asjaolust, kas advokatuuri aukohus advokaati karistab või mitte. 12.

§ 104

lg 5 p 2 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lõike 2 alusel.

Kuna kaebus tagastatakse

§ 121

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, siis ei tagasta kohus asjas tasutud riigilõivu 15 eurot (tl 16). /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 3