KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-7046 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi

§ 114

lg 1 p 1, 5 järgi ja Benjamin Hiienurm süüdistuses

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi üldmenetluses.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. märtsi 2017 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatava Filip-Artur Hiienurme kaitsja adv. Vladimir Sadekov, süüdistatava Benjamin Hiienurme kaitsja adv. Rünno Roosmaa, ringkonnaprokurör Gardi Anderson, kannatanud V.U, T.U ja J.R. Süüdistatavad Filip-Artur Hiienurm ja Benjamin (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsjad Adv. V.Sadekov ja adv. R.Roosmaa Prokurör Gardi Anderson RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus 13.märtsist 2017 Filip-Artur Hiienurme ja Benjamin Hiienurme suhtes tühistada osaliselt ja nimelt, neile mõistetud karistuse osas. Hiienurm Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega
2. Karistada Filip-Artur Hiienurme

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi 20 (kakskümmend) aastase vangistusega.

2. Karistada Benjamin Hiienurme

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi 20 (kakskümmend) aastase vangistusega.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. 1
3. Prokuröri ja kannatanute apellatsioonid rahuldada.
4. Määrata Advokaadibüroole Roosmaa makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Benjamin Hiienurmele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot.
5. Jätta eelmises punktis tekkinud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohtu
6. märtsi 2017 otsusega tunnistati süüdi - - Filip-Artur Hiienurm

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi ning karistati viieteist

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka loovutamisvahistuses viibitud aeg Leedu Vabariigis ning eelvangistuses viibitud aeg Eesti Vabariigis. Seeläbi arvati karistuse kandmise algust alates 1. veebruarist 2016. Tõkend vahistamine määrati tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Benjamin Hiienurm

§ 114lg 1 p 1, 5 järgi ning karistati viieteist

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka loovutamisvahistuses viibitud aeg Leedu Vabariigis ning eelvangistuses viibitud aeg Eesti Vabariigis. Seeläbi arvati karistuse kandmise algust alates

1. veebruarist
2. Tõkend vahistamine määrati tühistada kohtuotsuse jõustumisel. F.-A. Hiienurm ja B. Hiienurm tunnistati süüdi selles, et nemad 31.01.2016.a ajavahemikul kell 20.34-21.07 viibides koos taksojuht L.U´le kuuluvas sõiduautos Mercedes Benz registreerimismärgiga XXX ja sõites Pärnu linnast Rüütli 45 maja eest Pärnu maakonda Sauga valda Pulli külla, ründasid sõiduauto Mercedes Benz registreerimismärgiga XXX enda valdusesse saamise eesmärgil grupis koos noaga L.U´t. F.- A. Hiienurm ja B. Hiienurm ühise tegevuse käigus lõid noaga vähemalt 95 korda L.Ut pea, kaela, kaelatüve, kehatüve, üla- ja alajäsemete piirkonda. L.Ule olid tekitatud torke- lõikehaavad ja lõikehaavad kehatüve, pea, kaela, üla- ja alajäsemete piirkonnas koos parema kopsu vigastusega. Vigastuste tagajärjel tekkis sisemisest ja välisest verejooksust äge verekaotus, mis põhjustas L.U surma. 2 Seega F.- A. Hiienurm ja B. Hiienurm ühise tegevuse käigus panid grupis toime L.U tapmise, lüües temale vähemalt 95 haava erinevatesse kehaosadesse, millega tekitasid L.Ule kestvat valu ja seoses röövimisega, kui hõivasid L.Ule kuuluva sõiduauto. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava Benjamin Hiienurme kaitsja adv. Rünno Roosmaa taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse süüdimõistmist

§ 200lg 2 p 7 järgi ja karistuseks võimalikult leebe karistuse mõistmist.

Apellatsioonis on maakohtu otsuse tühistamise alusteks märgitud KrMS §§ 338 p 2 ja 3, 339 lg 1 p 7 e kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. Maakohtus oli kohtuliku uurimise põhiküsimuseks, kas L.U tapmise pani toime F.-A. Hiienurm või tema koos B. Hiienurmega. Maakohtu seisukoht, et süüdistatavate versioon toimunust on ebausaldusväärne ehk et tapmise pani toime ainult F.-A. Hiienurm, on põhjendamatu. See järeldus on võetud kokku vaid lausega, et kohtule teadmata põhjustel on asjas süüdistatavad otsustanud, et ainult üks neist võtab omaks tapmise ning teine eitab selles osalemist. Kohus jättis põhjendamata, miks on tegemist grupis toime pandud kuriteoga. Kahe vastuolu alusel süüdistatavate ütlustes, mis ei omanud mõrvasüüdistuses tähtsust, s.o kuhu keegi taksosõidu algul istus või millal taksojuht tagaistmele lükati, on maakohus hinnanud süüdistavate ütlused ebausaldusväärseteks. Järgnev maakohtu otsuse osa kattub ringkonnaprokuröri esitatuga. Samuti kritiseerib apellant kohtu järeldusi ning märgib, et temale on need mõistetamatud. Enamikku kohtu järeldustest vigastuste tekkemehhanismi osas peab apellant ebaolulisteks. Kohus on põhjendanud noa omistamist B. Hiienurm’ele otsuse lk’l 14 eelkõige sellega, et B. Hiienurm’e riietel olid tuvastatud verepritsmed, mis omakorda said võimalikuks üksnes siis, kui süüdistatav oli taksojuhi läheduses. Mõistetamatu on maakohtu väide nagu olnuks B. Hiienurm taksojuhile vigatuste tekitamise ajal mitme meetri kaugusel. Kohus ei ole otsuses põhjendanud väidet, et nuga oli B. Hiienurme vööl, samas kui mõlemad süüdistatavad on väitnud, et nuga oli kogu aja F.-A. Hiienurme vööl. See väide ei ole kohtu poolt kummutatud. 09.01.2017.a. istungil kirjeldas B. Hiienurm esmakordselt sündmusi detailselt, sh enda mitteosalemist taksojuhi tapmises, samuti selles, et saadud põlvetrauma välistas tal igasuguse osalemise järgnenud isikuvastases kuriteos. Seda kinnitas ka F.-A. Hiienurm kohtuistungil 09.01.17.a. 20.01.2017.a. istungil taotles prokurör võtta toimikusse 27.05.2016.a. uurimiseksperimendi protokolli koos pakendiga 34, millele apellant vaidles vastu. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et tegemist on kõlbmatu tõendiga, sest see rajaneb nii ebaõigetel lähteandmetel kui oletustel, tehtud enne süüdistatavate ütlusi kohtus. Süüdistatavate versiooni toimunust kinnitab 30.01.2017 istungil ütlusi andnud ekspert Heldi Kase, kes selgitas, et surnul oli piiratud ruum ja liikumisvõimalus. Piiratud ruumi mõistesse sobib kindlasti auto tagaiste. Ekspertiisiakti lk 11 p-st 4 ja eksperdi 30.01.2017 istungi selgitustest tuleneb, et vigastuste tekitamise vahendiks oli nuga ja seda on kinnitanud ka süüdistatavad. Sündmus on seetõttu üsnagi selge. Kohus on 3 leidnud teisiti, viidates grupilisele tegutsemisele. Põhjendamata jääb küsimus sellest, millega teine lööja siis taksojuhile vigastusi tekitas. Kohus on käsitlenud süüdistatavaid kaastäideviijatena, sest tapmist sellisel piinaval viisil ei saanud üks isik toime panna, süüdistatavatel oli ühine teootsus. Apellandi hinnangul võib olla siiski nii, nagu on väitnud süüdistatavad. Süüdistatavad ei ole kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse ajal suhelnud. Kohtu väide, et süüdistatavad leppisid kokku, mis sündmusi kohtus rääkida, on paljasõnaline. B. Hiienurm seisukoht on olnud ühesugune – tal pole puutumust taksojuhi tapmisega, ta osales autoröövis. Vaidlus puudub, et B. Hiienurm’e põlv oli saanud viga ning on usutav, et ta ei oleks olnud sel põhjusel isegi suuteline osalema taksojuhi ründes. Nuge oli üks ja sündmustes osalejad on selle paigutanud F.-A. Hiienurm’e kätte. Taksojuhi vigastused olidki tekitatud noaga. Sündmused toimusid pimedas ja kiiresti ning väidetavalt asus kogu taksojuhi ründe aja B. Hiienurm auto kõrval maas, sest ei olnud põlvevigastuse tõttu suuteline koheselt liikuma ja sekkus alles taksojuhi elutu keha liigutamiseks eemale. Selleks ajaks oli inimene surnud. Edasine on käsitletav aktiivosalusena jätkuvas röövis, milles algfaasis oli B. Hiienurm’e osa passiivne – autovõtmeid küsis juhilt vend jne, tõsi, taksoplafooni esmane maha kruvimine, mis jäi pooleli, oli B. Hiienurm’e osaks. Maakohus on kokkuvõtvalt kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, omistades B. Hiienurmele kaasosaluse mõrvas ning rikkunud oluliselt menetlusõigust seeläbi, et otsuses puuduvad olulised põhjendused, mis ei loo loogilist ja usutavat tervikpilti sündmusest. Süüdistatava F.-A. Hiienurme kaitsja adv. Vladimir Sadekov leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele osaliselt, seoses materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamisega ja protsessinormide rikkumisega. Kaitsja taotleb F.-A. Hiienurme süüdistunnistamist üksnes

§ 114lg 1 p 5 järgi ja palub kohaldada kergemat karistust.

Lisaks ei nõustu kaitsja maakohtuga, et F.-A. Hiienurm pani kuriteo toime koos B. Hiienurmega. Tuleb konstateerida täideviimise ekstsessi F.-A Hiienurmel, B. Hiienurm ei ole mõrvast osa võtnud. Lähtudes eeltoodust on maakohus materiaalõigust kohaldanud vääralt ning ebaõigesti määranud F.-A. Hiienurmele ülemäära range karistuse. Kaitsja hinnangul on maakohus hinnanud põhjendamatult süüdistatavate versiooni toimunust ebausaldusväärseks, kuna seda ei nähtu ühestki tõendist. Maakohus tuvastas süüdistatavate ütlustes vastuolud ebaolulistes asjades, s.o kes kuhu autos istus ja millal taksojuht tagaistmele lükati. Isikult, kes pani mõrva toime, ei saa eeldada perfektset mälu pisidetailide osas, sest tema emotsionaalne seisund ei ole selline nagu tavaolukorras. Kuna süüdistatavate versiooni järgi ei olnud tegu toime pandud grupis, siis puudub raskendav asjaolu

§ 58mõttes.

Lisaks on maakohus pikalt käsitlenud süüdistatavate versiooni, et taksojuht tapeti tagaistmel, leides, et arvestades tekitatud vigastusi, ei olnud selleks piisavalt ruumi. Samuti viitab vigastuste iseloom, sh lagipea vigastused, et need tekitati kohas, kus ruum ei olnud piiratud, s.o autost väljas. Samuti leidis maakohus, et tagaistmel viibides oleks vigastuste tekitamine paremale küljele olnud raskendatud. Kaitsja hinnangul on maakohus kirjeldanud, kuidas oleks süüdistatavatel ohvrit olnud mugavam tappa, süüdistatavad ei ole kogenud tapjad, mistõttu on maakohtu seisukohad kohatud. Ei 4 saa eeldada, et süüdistatavad, kes väidetavalt 10 minuti jooksul ohvrit tapsid, suutsid sel hetkel mõelda, kuidas ohver täpsemalt paigutada, et teda oleks lihtsam lüüa. Maakohtu järeldus, et auto tagaistmel on raskendatud paremale küljele sellise vigastuse tekitamine, ei tähenda, et nende vigastuste tekitamine oleks võimatu. Kuna maakohtu järeldused on kaheldava väärtusega, siis on ka maakohtu seisukoht süüdistatavate ütluste ebausaldusväärsuse kohta põhjendamatu. Läbiviidud uurimiseksperimenti ei saa pidada usaldusväärseks tõendiks ning seetõttu ei saa väita, et süüdistatavad panid ohvri tapmise toime koos. Uurimiseksperimendi tulemuseks on üksnes kaudne tõend. Seejuures on põhjendamatu maakohtu seisukoht, nagu oleks mõistetav, et süüdistatavad ei räägi toimunu kohta tõtt. Sellise lähenemise korral puudub üldse mõte süüdistatavatelt ütlusi võtta. Kuna uurimiseksperimenti ei ole läbi viidud süüdistatavate ütlusi arvestades ehk ei ole proovitud n-ö läbi mängida süüdistatavate versiooni, siis ei saa maakohus jõuda kindlale seisukohale, et kuritegu ei saanud toimuda nii nagu süüdistatavad seda kirjeldavad. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et tapmine pandi toime piinaval viisil. Maakohus tugines piinava viisi olemasolu põhistamisel Riigikohtu lahendile nr 3-1-1125-96, kus Riigikohus luges piinavaks kolmekümmet kolme peas ning ringkeres asuvat torke- ja lõikehaava, mis valmistasid kannatanule vähemalt 10-15-minutit suurt valu. Selles lahendis on piinava viisi väljaselgitamisel eelkõige tuginetud sellele, et ohver oli 10-15 minutit elus ja tegi hädakisa. Käesolevas asjas ei ole selgeks tehtud, kas ohver kaotas enne surma teadvuse ning kui kaotas, siis millal. Ekspert on suutnud üksnes kindlaks teha, et surm saabus u 10 minuti pärast esimesi vigastusi, kuid kui kaua ohver valu pidi tundma, ei ole selgeks tehtud. Ekspert viitas kohtus, et kannatanu oleks pidanud kaotama teadvuse enne surma, juba vähemalt verekaotuse tagajärjel. Valu tundmise osas ei suutnud ekspert samuti anda selget vastust: mõndadel juhtudel kannatanu tunneb valu, mõndadel mitte. Juba esimesed löögid olid ohvrile eluohtlikud ning algas verekaotus. Lühidalt on kaitsja seisukohal, et maakohus ei ole piinava viisi olemasolu piisavalt põhjendanud ning mõrva kvalifitseerimisel piinaval viisil toimepanduks, ei ole asjakohane tugineda Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-125-96. Piinav viis ei ole ühegi tõendiga tõendamist leidnud, seega on kohus materiaalõiguse normi valesti kohaldanud. Prokurör ja kannatanud taotlevad maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavatele mõistetud karistuse osas ning uue otsusega nende karistamist kas eluaegse vangistusega või maksimaalse tähtajalise vangistuse e 20 aastase vangistusega. Prokurör leiab, et nii süüdistatavatele mõistetud karistus ei vasta nende poolt toime pandud kuriteole ning ei arvesta piisaval määral üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kohus on küll märkinud, et lisaks kuriteo raskusele ja suurele süüle, on tuvastatav üks raskendav asjaolu, mis tingib karistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmäära, kuid samas on mõistnud sanktsiooni keskmäära lähedase karistuse. Kohus võttis seejuures arvesse, et tegemist on varem Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata isikutega. Süüdistatavate käitumises on tuvastatud mõrva (

§ 113

) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o piinav viis (p 1) ja seos röövimisega (p 5) ning raskendavaks asjaoluks, kuriteo toimepanemine grupis. Järelikult on süüdistatavate süü keskmisest oluliselt 5 suurem. Mõrv on toime pandud isiku suhtes, kes oma tööst tulenevalt peab usaldama kliente, olles end võõraste autosse lubamisega igakordselt ootamatusteks ühtepidi valmis, teisipidi mitte, olles täiesti kaitsetu. Võõra vara saamiseks oleksid süüdistatavad saanud valida vähem raske tagajärje. Kannatanule tekitati üle 95 vigastuse üle terve keha. Pärast mõrva toimepanemist tõsteti laip lihtsalt kraavi, sõideti minema ja vabaneti üleliigsetest asjadest ning põgeneti üldse Eesti Vabariigist. Tehiolude pinnalt saab sedastada süüdistatavate käitumises suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel. Süüdistatavate käitumises ja kuriteo tehiolude pinnalt saab välja tuua täieliku lugupidamatuse elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Toimepandud mõrv võis olla esialgu kantud vara saamise motiivist, kuid löökide arv ja löögivahendid – nuga ja kruvikeeraja - viitavad, et süüdistatavatel oli soov ja eesmärk ohver kindlasti tappa, teha seda piinaval viisil, suurte kannatuste ja kahjudega nii ohvrile kui tema lähedastele, üldsusele tervikuna. Üks esimesi lööke kannatanule oli eluohtlik, järgnevate löökide tegemisel kannatanu mingit ohtu süüdistatavatele ei kujutanud. Kannatanu osutas vastupanu üksnes enesekaitseks ning süüdistatavad lõid valimatult, intensiivselt, jõuliselt ja tahtlikult. Rohkelt on vigastusi pea piirkonnas, mil kannatanu oli täiesti kaitsevõimetu, surutuna ühe küljega tõenäoliselt sõiduauto vastu. Löömist ei lõpetatud enne, kui oldi veendunud, et ohver ei ela. Asjaolu, et süüdistatavad on varem Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata, ei tohiks üle kaaluda karistusähvarduse üldpreventiivset ega eripreventiivset eesmärki. Kannatanud märgivad oma apellatsioonis, et süüdistatavad panid toime ettekujuteldamatu teo ning võtsid väga rängal moel L.U elu. Selle teo tagajärjel jäid L.U taga igatsema abikaasa, lapsed, lapselaps, õde ja paljud teised, kellega L.U lähedane oli. L oli 31. jaanuari õhtul täitmas töökohustusi, transportides turvaliselt kliente. Kannatanud kahtlevad, kas teo toime pannud isikud väärivad teist võimalust. Arvestades kõiki raskendavaid asjaolusid, on 15 aasta pikkune vangistus liiga leebe. Karistus peaks olema kannatanute hinnangul rangem järgmiste asjaolude tõttu: süüdistatavad külastasid Eestit relvade soetamise eesmärgil; süüdistatavad väitsid istungil, et Eesti politsei viis neid oma töökohustuste täitmisega teo toimepanemiseni; B. Hiienurm vabanes päev varem arestimajast, kuid see ei takistanud teda toime panemast rasket kuritegu; süüdistatavatel ei olnud kohtus julgust rääkida tõtt; teo julmus, s.o 95 pussitamist noa ja kruvikeerajaga; F.-A. Hiienurme väide, et tal on aega vangis olla küll; süüdistatavad ei kahetse tegu, F.-A. Hiienurmel läks otsuse kuulutamisel isegi nägu naerule. Kannatanute kahtlevad, kas on õiglane, kui inimene kaotab elu ja lähedased olulise inimese ning süüdistatavad on 35 aasta vanuselt tagasi ühiskonnas. Kohus ei peaks olema karistuse mõistmisel varasema kohtupraktika raamides, vaid hindama teo iseloomu ja raskust. Peaks astuma jõulisi ja selgeid samme ühiskonnale signaali andmiseks - inimelu vastased piinavad kuriteod ei ole aktsepteeritavad ning saavad rangeima karistuse. Kui iga sellise järgneva kuriteo korral lükkame teole väärilise karistuse määramist edasi, siis tekivad nii kannatanutel kui ühiskonnal uuesti küsimused, miks selliste retsidivistlike tegude toimepanijaid vääriliselt ei karistata. Kannatanud usuvad, et Eesti kohtusüsteemil on suund tulevikku ja minevikus vastu võetud otsuseid tuleb arvesse võtta taustinfona. 6 Karistuse mõistmisel ei võetud arvesse olulist taustinfot. Selleks paluvad nad Tallinna ringkonnakohtul kasutada kõiki seadustest tulenevaid õigusi ning küsida täpsemat taustainfot süüdimõistetute kohta Ühendkuningriigi vastavatelt õiguskaitseorganitelt. Kannatanud paluvad Tallinna ringkonnakohtul tutvuda 13.03.2017 tehtud otsuse materjalide ja asitõenditega ning hinnata uuesti inimelu väärtust. Maakohus on ainsa karistuse vähendamise argumendina välja toonud asjaolu, et isikuid pole Eestis kriminaalkorras karistatud, kui samas ei ole tegemist Eesti Vabariigi alaliste elanikega, mis muudab Eestis süütegude toimepanemise ka raskemaks. Maakohus pole otsuses võtnud seisukohta kahe kvalifitseeriva asjaolu esinemise suhtes. Õiguskirjanduses on leitud, et süü on suurem, kui on täidetud mitu kvalifitseerivat tunnust ja toimepandud süüteo tagajärg raske. Kahele kvalifitseerivale tunnusele vastava mõrva eest, mille puhul

§-s 57 toodud kergendavaid asjaolusid ei esine, on põhjendatud mõista karistus ülemmäära lähedale ehk käesoleval juhul 20aastane või eluaegne vangistus. Süüdistatavate süüle vastav karistuse vahemik on mõrva toimepanemise eest mõistetava karistuse ülemine kvartiil ehk 17- kuni 20aastane või eluaegne vangistus. Kuivõrd maakohus on tuvastanud, et tegemist oli jõhkra kuriteoga ja süüdistatavate süü oli suur, on põhjendatud raskeima karistuse mõistmine. Juhul, kui isikud ei oleks varasemalt Eestis kriminaalkorras karistamata, oleks retsidiivsetele isikutele eluaegne vangistus kohane karistus niivõrd jõhkra kuriteo toimepanemise eest. Kuivõrd aga süüdistatavad on varasemalt Eestis karistamata, on kannatanute hinnangul igati kohane ja ka proportsionaalne karistus, mis vastab süüdistatavate süüle ja raskendava asjaoluga toime pandud jõhkrale mõrvale maksimaalse tähtajalise karistuse kakskümmend aastat vangistuse või eluaegse vangistusega. Apellatsioonimenetlus on registreeritud

1. aprillil 2017 a. Süüdistatavad on maakohtu motiveeritud otsuse tõlke saanud kätte
2. aprillil
3. Seega oli viimane apellatsiooni esitamise kuupäev
4. mai
5. 21.04.2017 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus süüdistatava B. Hiienurme vastuväide kannatanute apellatsioonile. Ta väidab, et teda ei ole Suurbritannias karistatud ja ta palub mitte teha päringut selle kohta. Leiab, et kohus ei saa teha sellesisulist päringut, kuna Leedu andis ta välja ainult selle mõrva uurimisega seoses ja teda ei antud välja selleks et uurida, mis kuritegusid ta Suurbritannias on toime pannud. Vastasel juhul rikutakse kokkulepet Leeduga ja ta tuleb tagasi anda. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
6. maist 2017 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 15.05.
7. Määratud tähtajaks esitas kirjaliku seisukoha prokurör. Prokurör leiab oma kirjalikes seisukohtades, et kannatanute apellatsiooni väited väärivad tähelepanu, kuna nendes on toodud välja aspektid, mida maakohus karistuse mõistmisel ei arvestanud. Süüdistatavate kaitsjate apellatsioonide osas leiab prokurör, et nendes ei ole välja toodud ühtegi uut asjaolu, mis ei oleks olnud maakohtule teada 7 või millega maakohus ei oleks arvestanud. Maakohtu otsuse motiivid süüdistatavate süüdimõistmises on jälgitavad ja põhjendatud, argumente selle tühistamiseks ei esine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, vaadanud läbi prokuröri kirjalikud seisukohad, tuli alljärgnevatele järeldustele.
8. Kaitsjate apellatsioonide osas. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate poolt esitatud apellatsioonides maakohtu otsusele tehtud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada süüdistatavate suhtes maakohtu poolt tehtud otsustust. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kaitsjate väide, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, on paljasõnaline. Esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid ehk tõendite analüüs puudub (RKKKo nr 3-1-1-46-07 p 6.2). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega ehk maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1-14-14, p 699). See on Riigikohtu kestev seisukoht (vt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-1-1-79-01;3-1-1-139-05; 3-1-1-100-12). Teiseks, kui juba apellatsioonis viidatakse sellisele kohtuotsuse tühistamise alusele nagu seda on KrMS § 339 lg 1 p 7, siis tulnuks kaitsjal taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 8 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust

1. mai 2008.a otsuses nr 3-1-1-27-
2. Hinnates kogutud tõendeid kogumis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatavate süü, nende käitumisele antud juriidilise hinnangu ja tõendite eelistuse osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus otsuses põhjendanud just omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ükski maakohtu poolt otsuses tehtud järeldusest paljasõnaline. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul selgelt otsuses märkinud, milliseid tõendeid ei pea usaldusväärseks (süüdistatavate ütlused) ja ka põhjendanud vägagi üksikasjalikult, miks ei saa süüdistatavate ütlusi süüküsimuse otsustamisel arvestada. Seejuures ei saa otsuse läbi lugenud isik kuidagi väita vastupidist. Maakohtu otsus on üles ehitatud süsteemselt ja loogiliselt, analüüsitud on iga süüdistatavate kaitseväidet ja iga üksiktõendi analüüs sisuliselt lõpeb sellega, et kohus tunnistab süüdistatavate ütlused, kas vastuolus olevaks teiste tõenditega, tuvastab vastuolusid süüdistatavate endi ütlustes, leiab, et ei ole eluliselt usutavad jne. Maakohus on oma otsuse motiveerivas osas täiesti põhjendatult märkinud, et võtmeküsimuseks kohtuvaidluses on küsimus sellest, kas tapmise pani toime FilipArtur Hiienurm, kes võtab tapmise omaks või tehti seda ühiselt e kaastäideviimise vormis nii nagu väidab süüdistus. Samas on maakohus ka selgitanud, et sellele küsimusele vastamiseks tuleb lahendada küsimus kumba versiooni pidada usutavamaks ning kuidas haakuvad süüdistatavate ja prokuröri seisukohad teiste kriminaalasjas kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 31-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Kohtukolleegiumi seisukohast sisaldab vaidlustatud kohtuotsus süüdistatavate ütluste usaldusväärsust puudutavat põhjalikku ja otsuse lugejale jälgitavat analüüsi ning tunnistades süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseks, on maakohus lähtunud viidatud Riigikohtu seisukohast ning arusaadavalt ja selgelt välja toonud need põhjused , mis tingisid tõendite eelistuse küsimuse lahendamisel just prokuröri versiooni eelistamist ning sellele versioonile ka süüdimõistva kohtuotsuse rajamise. Seejuures on maakohus oma otsuses põhjalikult ja süsteemselt hinnanud iga tõendit nii eraldi, kui ka kogumis teiste kogutud süüstavate tõenditega. Arutatavas kriminaalasjas on süüstavate tõendite kogum suur, sest süüdistatavad, kelle peamiseks eesmärgiks oli röövitud sõidukiga jõuda Eestist nii kaugele, kui võimalik, ei ole eriti vaeva näinud ühegi kuritööst mahajäänud jälje likvideerimisega. Läbi on viidud hulgaliselt ekspertiise ning maakohus on kõiki ekspertide järeldusi hinnanud ning põhjendanud, kuidas üks või teine tõend kummutab süüdistatavate peamise kaitseväie e. tapmise üksiktäideviimise. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellantide poolt apellatsioonides esitatud seisukohad. 9 Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatavate ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatavate ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsioonide väidete osas järgmist. Peamine kaitseväide on, nagu märgitud see, et F.-A. Hiienurm tappis üksi L.U ning B. Hiienurm selles ei osalenud. Selle väite jaatamiseks on apellantidel üks võimalus ja see on apellatsioonidest ilmselgelt ka väljaloetav. Nimelt, süüdistatavad räägivad tõtt ning puudub seaduslik alus neid mitte uskuda e lugeda nende ütlused ebausaldusväärseks. Kaitsjad vaidlustavad seejuures maakohtu seisukohta selles, et süüdistatavate ütlustes esinevad vastuolud, mis annaks aluse järelduseks, et süüdistatavad ei räägi tõtt. Seejuures ei eitata, et sellised vastuolud, millised maakohus süüdistatavate ütlustes tuvastas, tõesti esinevad, kuid need ei ole olulised, sest puudutavad sündmusi, mis ei oma tähtsust süüküsimuse otsustamisel ning mis puudutavad fakte, mida süüdistatavad lihtsalt ei pruugi mäletada. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Andmaks hinnangut süüdistatavate ütluste usaldusväärsusele põhjusel, et nende ütlused on teatud detailides erinevad, on maakohus põhjendatult arvestanud just neid erinevusi, mis on ilmnenud n-ö pisidetailides, mis ei pruugi küll mõjutada süüküsimust ja süüteo kvalifikatsioonni, kuid on olulised tõendite eelistuse küsimuse otsustamise. Ilmselgelt on olnud süüdistatavatel piisavalt aega peale Leedus kinnipidamist leppida kokku peamises kaitseväites e selles, et tapmise pani toime ainult üks ja kokkulepe hõlmas ka konkreetselt, kes seda tegi ning et tapmine toimus eelneva auto hõivamise kokkuleppe väliselt. Veenvaks ei pea kohtukolleegium ka seda, et vastuolud on tingitud mittemäletamisest. Tegemist on siiski erandliku sündmusega, sest inimese tapmine lihtsalt on seda. Teiseks, tegemist on eelnevalt kokkulepitud kuriteoplaaniga, kus ei saa jätta kokku leppimata seda, kes kuhu taksos istub ning kuidas rünnet alustada. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et maakohus ei ole lugenud süüdistatavate ütlusi ebausaldusväärseks mitte ainult sellel alusel, et nendes esinevad vastuolud n-ö pisidetailides. Maakohus on selgelt märkinud, et samuti kinnitavad teised kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud tõendid, et süüdistatavate ütlused toimunu 10 kohta ei vasta tõele (kohtuotsuse lk 9 viimane lause). Kaitsjad on vaidlustanud nii maakohtus kui ka apellatsioonis uurimiseksperimendi tulemusel saadud tõendi lubatavuse e väitnud, et kuna see oli läbi viidud enne seda, kui süüdistatavad andsid ütlusi, ei oma uurimiseksperimendi protokoll tõenduslikku väärtust. Viidates kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaridele leidis maakohus, et uurimiseksperimendi sisuks on katsed. See tähendab, et kuriteo asjaolude selgitamisel on tekkinud versioon mingi toimingu või sündmuse esinemise tajumise kohta. Selleks et veenduda versiooni tõepärasuses või lugeda seda kummutatuks, püütakse uurimiseksperimendi käigus võimalikult maksimaalselt taastada väidetava toimingu või sündmuse või selle tajumise olustik ja siis kontrollida, kas versioon leiab katselist kinnitust või mitte. Uurimiseksperimendi protokollist (IV kd t.l 11) nähtub, et uurimiseksperimendi teostamisel lähtuti kriminaalmenetluses kogutud tõenditest ning kohtuarsti lahangu tulemustest. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 16E-LäS0002/023 surnukeha ekspertiis teostati 02.02.2016.a. Uurimiseksperiment toimus 27.05.2016.a. Seega eksperimendi läbiviimise ajaks oli ekspert-kohtuarstil omapoolne seisukoht L.Ue tervisekahjustuste tekitamise viisist, järjekorrast ning võimalikust vigastuste tekitajate paiknemisest vigastuste tekitamise ajal. Kohtuarst-ekspert viibis 27.05.2016.a uurimiseksperimendi juures, st kohtuarst-ekspert sai vahetult selgitada ekspertiisiga tuvastatut ja jälgida eksperimendi läbi viimist, sh kas eksperiment kinnitab tema seisukohta või mitte. Antud juhul ongi kujunenud kuriteoversioon uurimiseksperimendi teostamise ajaks kogutud tõenditest, eelkõige tulenevalt L.U tuvastatud vigastustest (k/o lk 12). Viidates samuti kriminaalseadustiku kommentaaridele (KrMS prg 93 komm.5) märgib kohtukolleegium, et põhimõtteliselt on võimalik korraldada uurimiseksperimente ka ilma menetlusosaliste osavõtuta (seda kinnitab ka viidatud seadusesätte grammatiline ja loogiline tõlgendus), kuigi sellise uurimiseksperimendi kaalukuses tõendina võib pigem kahelda. Seetõttu on põhjust väita, et KrMS prg 93 lg-s 2 loetletud juhtumeid, mil peetakse kahtlustatava või süüdistatava osalemist uurimiseksperimendis näidustatuks, ei ole mitte erandjuhtumid, vaid pigem norm. Kohtukolleegium peab aga arutataval juhul vajalikuks rõhutada, et uurimiseksperimendi tulemus kujutab endast rohkete muude tõendite e ekspertiiside ja vaatlusprotokollide üksiktulemite koondtulemit e sellega on sisuliselt kokku võetud need järelmid, mis on saadud iga üksiktõendiga. Veel enam, andmaks hinnangut süüdistuse versiooni paikapidavusele ja lükates ümber kaitseversiooni, on maakohus oma otsuses analüüsinud kõiki neid tõendeid eraldi, millised olid lähteandmeteks uurimiseksperimendi läbiviimisel. Nimetatud tõendite analüüs koos igale tõendile antud hinnanguga ja vastava järeldusega on maakohtu otsuses esitatud 2 lehel (lk 10-11). Seejärel on maakohus analüüsinud tõendina ka uurimiseksperimendi tulemusi ning need kattuvad sisuliselt igale tõendile kohtu poolt eraldi antud hinnanguga ja tehtud järeldusega. Seega, isegi, kui nõustuda kaitsjatega, et uurimiseksperiment ei ole loonud tõenduslikku väärtust omavat tõendit, ei muuda see ei kohtu järeldusi ega kahanda ka maakohtu otsuse põhjendatust. Kuna süüdistatavate kaitseversioon on vastuolus kogutud ja uuritud tõenditega ning ei haaku ka ühegi maakohtu poolt tõendite analüüsi põhjal tehtud asjakohase järeldusega, on maakohus põhjendatult lugenud süüdistatavate kaitseversiooni ümberlükatuks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt tõendite hindamise protsessis kasutatud elulise usutavuse põhimõte samuti antud juhul asjakohane ning 11 süüdistatavate kaitseversiooni kummutav. Kohtukolleegiumi arvates ei ole juba süüdistatavate väide, et nad leppisid kokku varastada auto selliselt, et lasta ennast taksoga sõidutada kuskile ja siis võtta taksojuhilt auto ja telefon ning minema sõita e et nad oma ühises teootsuses välistasid vägivalla tekitamise juhile, tapmisest rääkimata, eos eluliselt ebausutav ega haaku kuidagi süüdistatavate teoeelse, teoaegse ega ka teojärgse käitumisega ning nende teojärgsete eesmärkidega. Süüdistatavate eesmärk oli varastatud autoga jõuda nii kaugele Euroopasse, kui võimalik, eeldatavasti Belgiasse. Taksojuhilt on kerge autot varastada seetõttu, et on võimalik ennast esitleda täiesti tavaliste ja heade kavatsustega klientidena, kes sõidavad kuskile linnast välja ja taksojuht viib kliendi nii kaugele, kuhu klient soovib. Varjata oma nägusid maskidega taksoteenust kasutav klient ei saa, sest ükski taksojuht ei võta peale sellist klienti. Taksojuhile jäävad meelde näod, riided, teatud muud üksikasjad (näiteks aktsent vms). Kui rekonstrueerida kuriteoplaan selliselt nagu seda väidavad süüdistatavad, tähendab see sisuliselt järgmist. Süüdistatavad, kelle eesmärk oli jõuda varastatud autoga Eestist nii kaugele, kui võimalik, jätavad varastatud auto omaniku küll ilma sõiduvahendist ja telefonist, kuid kehaliselt puutumatuna ning värskelt kliente mäletavana, asustatud punktile küllaltki lähedale, mis omakorda aga tähendab seda, et nad tabatakse enne, kui nad piirigi ületada jõuavad või vähemalt, kuulutatakse kiiresti tagaotsitavateks. Kõike eelnevat kokku võttes leiab kohtukolleegium, et maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses rekonstrueerinud aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid adekvaatselt, võttes võrdselt vaatluse alla nii kaitseversiooni kui ka süüdistusversiooni ning tõendite üksikasjalikul analüüsil põhineva tõendite hindamise protsessi tulemusel jõudnud argumenteeritult järeldusele, et süüdistatavad olid mõrva kaastäideviijad e tegutsesid mitte ainult kokkuleppel, vaid ühiselt väljatöötatud teoplaani alusel ja mõlema süüdistatava teopanus mõrva täideviimisel oli oluline. Seega on põhjendatult loetud ka karistust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine grupis. Süüdistatava Filip-Artur Hiienurme kaitsja, eitamata seda, et tema kaitsealune pani toime mõrva, leiab, et see ei ole toimunud piinaval viisil. Maakohus on tuginenud piinava viisi olemasolu põhistamisel Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-125-96, kus on Riigikohus pidanud piinavaks kolmekümne kolme peas ning ringkeres asuvat torke- ja lõikehaava, mis valmistasid kannatanule vähemalt 10-15-minutit suurt valu. Süüdistatava kaitsja rõhutab asjaolu, et Riigikohtu lahendis, millele Maakohus oma seisukoha põhistamisel tugines, on piinava viisi väljaselgitamisel eelkõige tuginetud sellele, et tunnistaja ütlustest nähtus, et kuriteosündmuse ajal kuulis ta korterist 53, mis paikneb tema korteri kohal, u 10-15 minuti vältel hädakisa. See tähendab seda, et sellega oli tõendatud asjaolu, et ohver oli selle 10-15 minuti vältel elus ning tundis selle aja jooksul järjepidevat valu. Käesolevas asjas ei ole aga selgeks tehtud, kas ohver kaotas enne surma ka teadvuse ning kui kaotas, siis millal. Kohtukolleegium peab käesoleval juhul vajalikuks rõhutada eelkõige fakti, et süüdistatavate poolt oli eesmärgipäraselt viidud mõrvapaik kohta, kus appikarjed olid juba eos mõttetud, neid ei saanud keegi peale süüdistatavate endi kuulda ning nõuda, et noahoopidest tekitatud valu tagajärjel piinade tõendamiseks pidanuks leidma tunnistajaid, kes kuulsid appikarjeid, on asjakohatu. Selles osas on suur vahe, kas kuriteosündmus on toimunud inimtühjas kohas või korteris. Kindlasti ei saa piinavat viisi eitada ainuüksi seetõttu, et appikarjeid kuulnud tunnistajad puudusid. Käesoleval juhul võib kindlalt ka väita seda, et 95 noahoopi ei tekitatud kannatanule mitte selleks, 12 et aega oli palju. Vastupidi, ilmselgelt oli süüdistatavatel kiire riigist lahkumisega. 95 noahoopi tekitati seetõttu, et kannatanu ilmutas pikalt elumärke. Võimalik, et mingit rolli omas seejuures ka tema riietus e. sulejope. Tuvastatud on, et kannatanu on kogu sündmuse vältel olnud esiistmel, tagaistmel, auto väliskülje vastas. Vastates küsimusele, kas ta ise oli võimeline liikuma või tõstsid mõrvarid mõrva toimepanemise käigus teda edasi-tagasi, jättes tahtlikult röövitava sõiduki salongi ja välisküljele veremäärdumisi, saab vastus olla vaid üks. Süüdistatavatele ei olnud kindlasti vaja, et auto, millega nad soovisid edasi liikuda, omaks verekahtlasi määrdumisi sees ja väljas. Need tekkisid seetõttu, et noahaavades, kuid veel elutahet ilmutav kannatanu oli suuteline osutama passiivset vastupanu ja olles küll väljapääsmatus olukorras, püüdis siiski eest ära liikuda. Seega pidi olema kannatanu teadvusel. Väita, et kannatanu ei tundnud seejuures suurt valu ning kestvaid füüsilisi vaegusi, on põhjendamatu. Kohtukolleegium on seisukohal, et korduvad löögid noaga ja kruvikeerajaga ja seda 10 minuti kestel, on vägivallateod, mis on hõlmatud ühtsest tahtlusest ja toimepandud üksteisele järgnevatena (kestev vägivald) ning need on subsumeeruvad piinamisena. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu poolt on süüdistatavate käitumisele antud õige juriidiline hinnang.
3. Prokuröri ja kannatanute apellatsiooni osas. Prokurör ja kannatanud on esitanud apellatsioonid, millistes vaidlustavad süüdistatavatele mõistetud vangistusmäära ja taotlevad kas eluaegse või maksimaalse tähtajalise vangistuse mõistmist. Enne, kui kohtukolleegium esitab oma seisukohad karistusmäärade põhjendatuse kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Mõistetav on kannatanute emotsionaalne seisund. Lähedase inimese surm, eriti vägivaldne surm ning see küsimus, miks just nende lähedane pidi sattuma mõrtsukate ohvriks ja teadmine, et see on sedavõrd juhuslike asjaolude kokkusattumine e teadmine, kui ta ei oleks sel momendil olnud seal, kus ta oli, oleks ta elus olnud, on emotsionaalselt raske ja sellest üle saada on pea võimatu kuna vastust sellele küsimusele ei ole. Kindlasti mõjub emotsionaalselt traumaatiliselt ka teadmine, mida kannatanud apellatsioonis rõhutavad e see ettekujutus, mida nende lähedane pidi enne surma läbi elama. Ka ei ole midagi mõistmatut selles, et inimestele, kes on elanud üle sellise emotsionaalse trauma, tundubki, et mõrvaritele mõistetud vangistusaastad on nende lähedase elu hind ja see on nende jaoks olematu hind. Tegelikult ei saa olla mõrtsukale mõistetud vangistusaastad inimese elu hinna ekvivalendiks nagu arvavad kannatanud ja karistusõiguses nad seda ei ole. Seaduseandja on kehtestanud mõrva eest sanktsioonis ettenähtud tähtajalise vangistuse alammäära ja ülemmäära e sanktsioonivahemiku ning erakorralise karistusena eluaegse vangistuse. Arvestades seda, et mõrva eest on võimalik mõista 8 aastat vangistust aga ka eluaegse vangistuse, mille pikkust ei saa küll ette arvestada, kuid kindlasti sõltub eelkõige süüdimõistetu vanusest, omavad konkreetse vangistusmäära mõistmisel erilist rolli mõrva tehiolud, millised määravad ka süü suuruse. Kohtukolleegium on veendunud, et süü suuruse hindamisel on suur vahe, kas mõrv sh röövmõrv, on toime pandud näiteks kannatanu ja süüdlase ühise joomingu käigus tekkinud tüli tagajärjel, kui kannatanud viibisid seltskonnas vabatahtlikult ja 13 suhtusid alkoholitarbimisse soosivalt või on ohvriks sattunud täiesti juhuslik möödakäija tänaval, müüja poekassa kõrval või taksojuht, kes parasjagu oli mõrtsukale sobivas kohas parkimas. Eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid, st lisaks suurele süüle ka äärmuslike üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist lähtuvalt

§ 56lg 1 teise lause 2.

ja 3. alternatiivis sätestatust. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis tema edasise käitumise suhtes (3-1-1-76-12). Valitsev kohtupraktika kinnitab, et eluaegne vangistus mõistetakse nendel juhtudel, kui isik on tapmise või tapmiskatse toime pannud korduvalt e kaks ja rohkem kordi ja seda kas siis ühe ja sama sündmuse käigus või mitte. Samuti, kui isik on enne tapmist toime pannud eluohtlike kehavigastuste tekitamise, vägistamise, röövimise , on nende eest kandnud pikaaegset vangistust, kuid ei ole mingeid järeldusi teinud. Süüdistatavad B. Hiienurm ja F.-A. Hiienurm on mõistetud süüdi ühe inimese röövmõrvas ja varasemalt nad raskete kuritegude eest karistust kandnud ei ole. Seega ei saa ka teha mingeid prognoose ja väita, et nad pärast tähtajalise vangistuse ära kandmist on ühiskonnas jätkuvalt ohtlikud ning ei ole muutnud oma suhtumist õiguskorda. Ringkonnakohtu arvates ei saa 20-aastaste ja varem raskete kuritegude eest karistamata isikute puhul väita, et nad jätkavad pärast tähtajalise karistuse ärakandmist tapmiste toimepanemist. Arvestades süüdistatavate iga, ei ole nende väärtushinnangud veel lõplikult välja kujunenud ja nende taasühiskonnastumine on tähtajalise vangistuse jooksul võimalik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluaegse vangistuse mõistmine antud juhul põhjendatud ning see hälbiks tunduvalt valitsevast kohtupraktikast. Siinjuures osundab kohtukolleegium kaasusele, mida nimetati nö „kurikamehe“ kaasuseks. Kriminaalasjas 1-10-17278 mõisteti „kurikamees“ süüdi ühes mõrvas, mis oli toime pandud piinaval ja julmal viisil ning samal viisil toimepandud mõrva katses, samuti vägistamises ja joobes sõiduki juhtimises. Tema ohvrid olid samuti juhuslikud möödakäijad. Varem oli isik karistamata. Kohus karistas süüdistatavat mõrva ja mõrvakatse eest 18-aastase vangistusega ning kuritegude kogumi eest 20 aastase vangistusega. Ka selles kriminaalasjas taotles prokurör mõrva ja mõrvakatse eest eluaegse vangistuse mõistmist süüdistatavale. Kohus põhjendas prokuröriga mittenõustumist sellega, et süüdistatava süü oli küll suur, kuid samas ei ole ta varem kriminaalkorras karistatud, mistõttu ühe mõrva ja ühe mõrvakatse eest ei ole põhjendatud maksimaalse, s.o. eluaegse vangistuse mõistmine. Kohtus V. B. vabandas kannatanute eest ja väljendas puhtsüdamlikult kahetsust toimepandu üle. See andis aluse arvestada tema karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p-s 3 nimetud puhtsüdamlikku kahetsust.

Kohtukolleegiumi hinnangul oli selles kaasuses oluliseks faktoriks karistuse mõistmisel just karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse – esinemine. Isikule, kes oma süüd tunnistab ja toimepandut puhtsüdamlikult kahetseb võib riigipoolne hukkamõist olla väiksem. Selleks, et otsustada prokuröri ja kannatanute apellatsioonides taotletud maksimaalse tähtajalise vangistuse põhjendatuse üle tuleb eelkõige vastata küsimusele, kas maakohtu poolt mõistetud 15 aastane vangistus e sanktsioonis ettenähtud tähtajalise vangistuse keskmäärale ligilähedase karistuse mõistmine on adekvaatne süü suurusele. Tunnistada tuleb seda, et 15 aastat vangistust on tegelikult pikaajaline 14 vangistus ja kui see on mõistetud noorele e ca 20 aastasele isikule, on see kindlasti hävitavam, sest aeg, mis on mõeldud õppimiseks, elukogemuste saamiseks, pere loomiseks, materiaalse heaolu saavutamiseks, tuleb veeta vanglas. Samas, kui tunnistada, et käesoleval juhul on absoluutselt põhjendatud võtta karistusmäära valikul lähtepunktiks sanktsiooni keskmäär e 14 aastat, siis arvestades seda, et esineb kaks kvalifitseerivat raskendavat asjaolu ning üks karistust raskendav asjaolu ja kuriteo tehioludest tulenevad süü astet selle suurenemise poole mõjutavad faktorid, siis ei väljenda kohtukolleegiumi arvates 15 aastat e 1 aasta enam, kui seda on keskmäär, nende kõigi raskendavate asjaolude esinemist. Raskendavate asjaolude rohkus on kohtukolleegiumi hinnangul üks näitaja, mis määrab süü suuruse ning tingib selle suuremaks tunnistamise. Kohtukolleegium leiab, et F.-A. Hiienurmele ja B. Hiienurmele karistuse mõistmisel ei ole maakohus arvestanud nende süü suurust ja kohtukolleegium peab nende süü suurusele vastavaks karistuseks maksimaalset tähtajalist vangistust e 20 aastat. Oluline on süü suuruse hindamisel mõrva tehiolude arvestamine ning antud juhul on selliseks süü suurust mõjutavaks asjaoluks eelkõige just see, et kannatanu oli täiesti juhuslik ohver, kes sel momendil oli lihtsalt süüdistatavatele sobivas kohas ning vastas nende eesmärgile e temalt oli võimalik röövida sõiduks vajalik auto. Kinnitamaks seda, et mõrvade eest karistuse mõistmisel arvestab kohus vägagi seda, kas süüdla(ne)sed ka kannatanu olid omavahel tuttavad ja kas vägivallaakt sai alguse just ühise joomingu käigus tekkinud tülist või on kannatanu nö juhuslik ettejäänud ohver, osundab kohtukolleegium veel järgmistele kohtupraktikast võetud näidetele. Näiteks kriminaalasjas 1-14-10916 tühistas Tartu Ringkonnakohus oma otsusega maakohtu otsuse, millega isik oli mõistetud süüdi

prg 114 lg 1 p 4 järgi kahe inimese tapmises (erinevad sündmused) ning seejuures üks tapmine oli toime pandud grupis ja teda oli karistatud eluaegse vangistusega. Ringkonnakohus leidis, et eluaegse vangistuse mõistmisel ei ole maakohus pööranud küllaldast tähelepanu A. B süü suurusele ja seda mõjutavatele asjaoludele, vaid keskendunud eelkõige A. B isikule. et mõlemad talle süüks arvatud tapmised pani A. B toime kannatanutega ühise alkoholitarbimise tulemusena tekkinud tüli käigus, kusjuures süüdistatav ei olnud tüli initsiaatoriks. Ringkonnakohus leidis, et taolistel asjaoludel toimepandud tapmisi ei ole alust vaadelda kui erakorralistel asjaoludel toimepandud tapmisi. Pigem on tegemist olmetüli käigus toimepandud tapmistega. Samas aga osundades juba varem viidatud „kurikamehe“ kaasusele, siis selles leidis maakohus, et süüd suurendavaks asjaoluks on see, et V. B. sooritas kuriteod tänaval kõndivate juhuslike inimeste suhtes, keda ta ei tundnud ja kes mingilgi moel ei andnud põhjust nende ründamiseks ja nende suhtes nii julmade kuritegude toimepanemiseks. Nagu eelpool ringkonnakohus juba rõhutas omas olulist tähtsust karistuse mõistmisel selles kriminaalasjas just karistust kergendav asjaolu, mis välistas maksimaalse tähtajalise vangistuse mõistmise. Palju kajastust leidis meedias ka nö „laagri mõrtsuka“ juhtum, kus narkootiliste ainete ostmiseks vajalike vahendite hankimise eesmärgil ründas mõrvar metsapargis selja tagant täiesti võõrast noort naist ja tappis ta piinaval viisil. Karistuseks mõisteti 20aastane vangistus. Esines küll karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsust – kuid tegemist oli isikuga, keda varem oli mitu korda karistatud küll kergemate 15 kuritegude eest, kuid ka oli korduvalt kandnud ka vangistust sh 5 aastast vangistust (1 – 12 – 1592). Kohtukolleegium on seisukohal, et 20 aastane vangistus on F.-A. Hiienurme ja B. Hiienurme süü suurusele adekvaatne vangistus ning selline karistus ei hälbi ka kestvast ja valitsevalt kohtupraktikast. See on karistus, mille puhul võib väita, et arvestatud on kõigi, nii kvalifitseerivate (kaks mõrva kvalifitseerivat tunnust), kui ka karistust raskendava asjaoluga (grupp) ja süü suurust iseloomustavate asjaoludega e mõrva tehioludega. Süüdistatavatel ei olnud oluline tappa konkreetset isikut, neile oli ükskõik keda tappa, peaasi, et saaks sõiduvahendi enda valdusesse. Süüdistatavatel oli madalatel omakasulistel motiividel eesmärk väljavalituks osutunud ohver kindlasti tappa. Seda kinnitavad nii kaasas olnud tapariistade valmisolek kiireks kasutamiseks (nuga oli käepäraselt paigutatud vööle), oma äranägemisel valitud soodne e inimtühi tapmiskoht, kannatanule terariistadega tekitatud vigastuste arv