Obsah (9)

§ 121§ 263§ 73§ 65§ 68§ 75§ 56§ 57§ 69

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 12. juunil 2017.a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-2491 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Pavel Gontšarov

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu lühimenetluses 28.aprilli 2017 aasta otsus Süüdistatav Süüdistatav Risto Tammela, isikukood 38505224214; kodakondsus: EV kodanik; elukoht xxx, (viibib Tallinna Vanglas; emakeel: eesti keel; haridus: 7 klassi; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, viimati: Pärnu Maakohtu 24.03.2016. a otsusega

§ 263

lg 1 p 1 alusel 1 aasta vangistust,

§ 73lg 1,3 alusel tingimuslikult katseajaga 4 aastat (katseaeg 24.03.2016.

a kuni 23.03.

1. a); Apellatsioonide esitajad Süüdistatava kaitsja Tanel Mällas ja kannatanu L.T RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Risto Tammela kaitsja Tanel Mällase ja kannatanu apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS: 1
2. Risto Tammela süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on Pärnu Maakohtu 24.03.
3. a otsusega süüdi tunnistatud

§ 263

lg 1 p 1 järgi, olles seega

§ 121lg 2 p 3 täheldatud isik, 30.10.2016.

a ajavahemikul kell 02.52 kuni kell 02.56, Pärnu linnas Suur Posti 20 juures tänaval pani isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus temaga lähisuhtes oleva elukaaslase L.T suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Füüsilise vägivalla – korduva löömise ning valu tekitava kehalise väärkohtlemisega põhjustas Risto Tammela L.Tle füüsilist valu ning tervisekahjustused - vähese turse randmel, marrastuse paremal põsesarnal, huulte turse. Seega Risto Tammela, lähisuhtes toime pandud teisele inimesele valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega, kui tegu on toime pandud

§ 121

lg 2 p 3 täheldatud isiku poolt, pani toime

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS: 2. Pärnu Maakohus tunnistas Risto Tammela süüdi

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ja mõistis karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 24.03.2016.

a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 11 kuu 27 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat, 7 kuud 27 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati Risto Tammelal karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 30.10.2016, s.o 1 (üks) päev ning ärakandmata karistuseks loeti 2 aastat 7 kuud 26 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 28.04.2017.a. Tõkendina kohaldati vahistamist ning Risto Tammela võeti vahi alla kohtusaalist. APELLATSIOONID: 3. Apellatsioonid esitas kaitsja Tanel Mällas ja kannatanu. Kaitsja Tanel Mällas palub tühistada Pärnu Maakohtu 28.04.2017.a otsus, millega mõisteti Risto Tammelale vangistus 2 aastat ja 6 kuud. Teha asjas uus otsus, millega mõista Risto Tammelale kergem karistus määras, mida nõudis Risto Tammelale süüdistaja ning asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Karistuse kandmise ajal kohustada Risto Tammelat osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratavas sotsiaalprogrammis (

§ 75

lg 2 p 8) ning mitte tarvitada alkoholi ega narkootilisi või muid psühhotroopseid aineid (

§ 75lg 2 p 2).

3.1 Kaitsja märgib, et kohus ei ole karistuse määramisel arvestanud vangistuse laiemat mõju nii süüdimõistetule endale, kui tema perekonnale. Apellant leiab, et tema tegu oli äärmiselt kahetsusväärne ning väärib karistust, kuid oluline on mõista, et apellandi suhtes, kes on varasemalt 6-l korral karistatud ei ole vangistus aidanud ära hoida uute kuritegude toimepanemisele. Seevastu on tõhusam isiku suhtes ravi kohaldamine, millega on isik pärast kuriteo toimepanemist ka alustanud ning mis on kuni tänaseni oma positiivset tulemit ka näidanud. Isiku karistamine vangistusega ei mõjuta süüdlast ennast vaid kuivõrd Risto Tammela on peres peamiseks leivateenijaks, halveneks oluliselt elukaaslase L.T ja nende ühise tütre majanduslik olukord. Süüdistuse materjalist nähtub, et peres kasvab väikelaps ning L.T igakuine sissetulek koos riikliku peretoetusega on alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäära (280 eurot), millest ei jätkuks isegi eluasemekulude katmiseks. Perekonna peamiseks sissetulekuallikaks on Risto Tammela töötasu Soome ehitusettevõttest (ca 4 keskmist Eesti palka). Seega satuksid apellandi elukaaslane ja tütar põhisissetuleku kadudes majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda. Seega on küsitav, keda tegelikult Risto Tammela vangistusega karistatakse, samas kui preventatiivseid eesmärke täidaks Risto 2 Tammela puhul pigem ühiskondlikult kasulik töö, pidev järelvalve, alkoholiravi ning osalemine sotsiaalsetes programmides. 3.2 Riigikohus on rõhutanud, et isiku teojärgne käitumine võib mõjutada süü suurust. Apellant on oma käitumise tõsidust mõistnud ning asus kuriteosündmuse järgselt alkoholi väärtarvitamise probleemile lahendust leidma, lastes 24.11.2016 paigaldada alkoholivastase depoo-preparaat disufliraam (Espera) ampulli ning pöördus ka psühhiaatri poole pikaajalise ravi (2 a.) saamiseks. Veebruaris 2017.a koostatud kriminaalhooldusametniku ettekandest nähtub, et L.T sõnul ravi mõjub, Risto Tammela käitumine on oluliselt muutunud ning nende pereelu kvaliteet on paremaks läinud. Kohus seda asjaolu vangistuse määramisel arvestanud ei ole. Tuleb rõhutada ka seda, et alkoholism on pikaajalise alkoholi kuritarvitamise tagajärjel väljakujunenud krooniline haigus, mida iseloomustab pidev või periooditi ilmnev vastupandamatu alkoholihimu, võõrutussündroomi esinemine ning organismi kohanemine suurte alkoholiannustega ehk alkoholitolerantsuse tõus. Alkoholisõltuvuse korral nõrgeneb kontroll joodud alkoholikoguse, joomise kestuse ja ka käitumise üle. Kinnipidamisasutuses ei ole Risto Tammelal võimalik oma alkoholismi väljaravimist jätkata, mistõttu esineb suur oht, et vangistusel on isikule pigem negatiivne ning käitumismustri kordumist soosiv mõju. Ka elukaaslane, L.T, on avaldanud, et ei soovi Risto Tammela karistamist, vaid seda, et isik saaks adekvaatset ja igakülgset abi. 3.3 Kohtul on olnud varasemalt võimalus määrata isikule

75 alusel ettenähtud kontrollnõudeid, kuid kohus ei ole pidanud seda vajalikuks. Kaitsja arvates aga just läbi kontrollnõuete on isikul võimalik saada ravi oma probleemile seonduvalt alkoholi ja sellest tingitud psüühika häiretele. 3.4 Kannatanu ei nõustu kohtuotsusega karistuse osas. Kannatanu ei õigusta kuidagi oma elukaaslase käitumist tema suhtes vägivalla toimepanemisel, kuid kannatanu jääb selle juurde, et Risto Tammelat ei ole vaja karistada reaalse vangistusega. KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsioonidega leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud ( nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-11-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse määra ning asendamise osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 3 Kolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.1 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. 4.2 Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonides toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega Risto Tammelale lühemaajalise vangistuse mõistmiseks.

§ 121

lg 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Risto Tammelat karistanud 2 aastase 6 kuulise vangistusega, mida on vähendatud 1/3 võrra. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud kehalise väärkohtlemise (

§ 121

) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o lähi- või sõltuvussuhtes (p 2) ja korduvus (p 3), mistõttu on Risto Tammela süü keskmisest suurem. 4.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et isiku süü suurus sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Nõustuda ei saa apellandiga, et Risto Tammelale mõistetud karistus ületaks tema süü suurust. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel tahtluse liiki, kuivõrd süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Ka juhib kolleegium tähelepanu sellele, et õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11). Seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega, vaid kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; 4 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Käesoleval juhul on maakohus neid põhimõtteid järginud. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega.
5. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus, mistõttu puuduvad seaduslikud alused maakohtu poolt mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga näeb ette nende kohaldamise formaalsed eeldused.

§ 69

lg 1 sätestab üheselt, et kohus võib aresti või kuni kaheaastast vangistust mõistes või käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Seadusandja on tunnistanud lubatavaks ainult vangistuse asendamise üldkasuliku tööga juhul, kui isikule on mõistetud maksimaalselt kuni kaheaastane vangistus. Antud juhul mõistis maakohus süüdistatavale 2 aastase 6 kuulise vangistuse, mistõttu puudub materiaalõiguslik alus karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse

§ 69

sätteid just

§ 56lg 1 alusel mõistetud, mitte Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, seega kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga

§ 69alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-8312 p-d 10-11).

6. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5