Obsah (6)

§ 109§ 108§ 118§ 197§ 107§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 197 lõike 1 järgi kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellat​sioon​kaebusega vaidlustatud ulatuses. Riigi õigusabi tasu peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.

1. Vastustaja palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et ei ole oma tegevusetuse õigusvastasusele vastu vaielnud, kuid ei pea seda pahatahtlikuks. Ehkki kaebaja arsti vastuvõtule ei saanud, on talle võimaldatud valuvaigistit. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Esmalt võtab kolleegium seisukoha, kas kaebajale tuleb välja mõista rahaline hüvitis (I), seejärel kontrollib, kas riigi õigusabi tasu ja kulusid puudutavas osas on halduskohtu otsus tühistatud õigesti (II) ning viimaks lahendab kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (III). I
3. Kohtud on tuvastanud järgmised faktilised asjaolud. Kaebajal diagnoositi enne praeguses haldus​asjas vaidlusalust ajavahemikku mao-söögitoru tagasivooluhaigus ja kaksteistsõrmiksoole haavand. Kõhuvalu pärast määrati nii
4. kui ka
5. maiks 2013 kaebajale perearsti vastuvõtt Tallinna Vanglas, kuid teda ei viidud kummalgi korral arsti vastuvõtule, kuna vanglal polnud piisavalt saatjaid. Arsti vastuvõtule pääses kaebaja
6. juulil 2013, mil talle määrati retseptiravim Omep. Vahepealsel ajal oli kaebajal võimalik küsida vanglaametnike käest käsimüügiravimeid. Kaebajat ei teavitatud talle määratud arstiaegadest ning asjaolust, et ta oli registreeritud arsti vastuvõtule ka enne
7. juulit 2013, sai ta teada alles
8. juuli
9. a Tallinna Vangla vastusest taotlusele.
10. Pooled ei heida kohtutele ette, et nende asjaolude tuvastamisel oleks rikutud menetlusnorme. Järelikult saab kolleegium eeltoodud asjaoludest lähtuda. Samuti pole vaidlustatud ringkonnakohtu seisukohta, et kaebaja
11. ja
12. mail 2013 arsti juurde viimata jätmine oli õigusvastane ning sellega alandati kaebaja väärikust ning kahjustati tema tervist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõttes. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes üksnes selle üle, kas tekitatud kahju hüvitamiseks piisab õigusvastasuse tuvastamisest või tuleb tekitatud kahju hüvitada rahas.
13. Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Siiski on kolleegium RVastS § 9 lõiget 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigus​- vastasuse tuvastamisega (vt määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Kolleegium on leidnud, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (3-3-1-10-14, p 12.2). RVastS § 9 lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
14. Kaebaja õiguste rikkumise raskust hinnates saab arvesse võtta ajavahemiku
15. maist 2013 kuni
16. juulini
17. Kuigi kaebaja väide, et tema kõhuvalud algasid märtsis, on usutav, sest vastasel juhul poleks tal olnud tarvidust arsti poole pöörduda, ei ole asjas tuvastatud, et vangla oleks viivitanud teabe edastamisega meditsiiniosakonnale. Seega saab vangla tegevusetusest avalik-õiguslikus suhtes kõnelda alates
18. maist 2013, mil kaebajat ei viidud tervishoiuteenuse osutamise käigus määratud arsti vastuvõtule.
19. juulil 2013 pääses kaebaja lõpuks arsti vastuvõtule ning talle määrati retseptiravim, misjärel kaebaja sõnul vaevused kadusid.
20. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna arsti juurde viimata jätmist polnud võimalik tagantjärele kõrvaldada ning vangla ei reageerinud ka kaebaja
21. juuni
22. a pöördumisele, milles ta teatas, et pole juba kaks kuud perearsti juurde pääsenud. Asjas ei ole määrava tähtsusega ka küsimus, kas kaebajale enne arsti vastuvõttu pakutud käsimüügiravimid olid tema seisundit arvestades asjakohased või mitte, sest arsti vastuvõtul määrati talle efektiivne retseptiravim. Pole põhjust arvata, et kui kaebaja oleks pääsenud arsti vastuvõtule
23. juuli 2013 asemel
24. mail 2013, ei oleks talle seda määratud.
25. Arvestades, et kaebaja ei pääsenud vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu arsti vastuvõtule enam kui kahe kuu vältel ning teda ei toimetatud kahele järjestikusele vastuvõtule, tuleb süü vormiks pidada rasket hooletust. Mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Praegusel juhul on aga tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud mõista kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 200 eurot. II
26. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega määrati riigi õigusabi tasuks Harju Maakohtus, Tallinna Ringkonnakohtus ja halduskohtus osutatud riigi õigusabi eest 1728 eurot. Ringkonnakohus vähendas seda tasu 820 euro ja 80 sendini. Halduskohtus kindlaksmääratud riigi õigusabi tasu ja kulude muutmisel tugines ringkonnakohus

§ 109lõikele 4.

Kolleegium on selgitanud, et

§ 109

lõike 4 alusel menetluskulude jaotuse muutmine on kõrgema kohtu seadusest tulenev ülesanne, sõltumata sellest, kas menetluskulude jaotust on vaidlustatud või mitte (otsus asjas nr 3-3-1-42-16, p 16). Menetluskulude jaotust on vaja muuta sellepärast, et

§ 108lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kui kohtul ei oleks võimalik alama astme kohtu lahendi muutmisel või uue lahendi tegemisel alama astme kohtus kantud menetluskulude jaotust omal algatusel muuta, ei oleks

§ 108lõike 1 eesmärki võimalik saavutada.

18.

§-d 108 ja 109 ei reguleeri riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. RÕS § 22 lõike 7 järgi määratakse riigi õigusabi tasu ja kulud üldjuhul kindlaks igas kohtuastmes menetluse lõpus. RÕS § 23 lõike 1 järgi tehakse seda kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Põhjendatud tasu ja vajalikud kulud riigi õigusabi seaduse mõttes ei sõltu kohtumenetluse tulemusest. Seetõttu puudub kõrgema astme kohtul vajadus omal algatusel seda ümber hinnata. Omal algatusel saab kõrgema astme kohus muuta üksnes vastaspoolelt riigituludesse väljamõistetava riigi õigusabi tasu proportsiooni (

§ 118lõige 2), sest see sõltub kohtumenetluse tulemusest.

Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka asjaolu, et hoolimata kohtuotsusest on RÕS § 24 lõike 1 teise lause järgi advokatuuri juhatusel kohustus kahtluse korral kontrollida riigi õigusabi tasu ja kulude põhjendatust. Lisaks on

1. jaanuarist 2017 kehtiva RÕS § 23 lõike 4 järgi advokatuuril õigus ka riigi õigusabi tasu ja kulusid puudutavat kohtulahendit vaidlustada.
2. Kuna halduskohtu otsust ei vaidlustatud riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist puudutavas osas, on ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsust tühistades ületanud vastuolus

§ 197lõikega 1 apellatsiooni piire.

Halduskohtu otsus tuleb riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist puudutavas osas jõusse jätta. III

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 ja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4 tuleb tühistada. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hüvitamisnõude osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 200 eurot.
2. Kassaator on vaidlustanud ka riigi õigusabi tasu ringkonnakohtus. Kolleegium nõustub ringkonna​kohtuga, et asja keerukust ja mahtu arvestades oli ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud ajakulu 180 minutit. Asjas on alates halduskohtust vaieldud kitsa materiaalõigusliku küsimuse üle, kas on tekkinud rahaliselt hüvitatav mittevaraline kahju. Kaebaja esindaja ei esitanud ringkonna​kohtus olulises mahus uusi seisukohti.
3. Riigikohtule esitatud taotluse kohaselt on vandeadvokaat Veljo Viilol Riigikohtu menetluses kulutanud 660 minutit ehk 11 tundi. Kolleegiumi hinnangul ei saanud niisuguses mahus riigi õigusabi osutamine kassatsioonimenetluses ilmselgelt olla vajalik ega põhjendatud. Kolleegiumi järjekindla praktika kohaselt ei saa menetluskulud kassatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui apellatsiooni​astmes, kuna põhiosa asja lahendamisel olulisi probleeme on alama astme menetluses juba välja selgitatud (otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Praeguses asjas tuleb kassatsiooniastmes põhjendatuks lugeda riigi õigusabi tasu taotlus samuti 180 minuti ulatuses. Lähtudes justiitsministri
4. augusti 2016 määrusega nr 16 kehtestatud riigi õigusabi tasu määruse § 12 lõikest 1, rahuldab kolleegium taotluse 259 eurot ja 20 sendi ulatuses (sh 43 eurot ja 20 senti käibemaks). 23.

§ 109lõike 4 kohaselt tuleb Riigikohtul muuta menetluskulude jaotust.

Halduskohus luges kaebuse riigilõivuvabaks, ringkonnakohtus tasus kaebaja riigilõivu 15 eurot.

§ 108

lõike 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja nõudis hüvitist 500 eurot. Kuna nõue rahuldatakse 40% ulatuses, tuleb mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 6 eurot. Tasutud kautsjon tuleb tagastada (

§ 107lg 4).

24. Kokku on kohtud määranud riigi õigusabi tasude ja kulude suuruseks 2246 eurot ja 40 senti (1728 eurot halduskohtus, 259 eurot ja 20 senti ringkonnakohtus ning 259 eurot ja 20 senti Riigikohtus). Kolleegium mõistab

§ 118

lõike 2 alusel Tallinna Vanglalt riigituludesse sellest 40% ehk 898 eurot ja 56 senti. 25.

§ 175

lõike 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)