3-3-2-1-16

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-2-1-
3. Eriarvamusega on ühinenud riigikohtunikud Peeter Jerofejev, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu.
4. Toetades Riigikohtu üldkogu
5. juuni
6. a kohtuotsust osas, milles R. Kalda teistmisavaldus jäeti läbi vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas, jäime selle kohtuasja arutamisel eriarvamusele, leides, et R. Kalda teistmisavaldus oleks tulnud jätta täielikult rahuldamata järgmistel põhjustel.
7. On tõsi, et HKMS § 240 lg 2 p 8 sisaldab sarnaselt muude menetlusseadustikega alust kohtulahendi teistmiseks olukorras, kus kohtuasjas tehtud kohtulahendi peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebus on rahuldatud konventsiooni või selle protokollide rikkumise tõttu. Tähelepanuta ei saa siiski jätta, et seadusandja pole teadlikult kõnealust teistmisalust sätestanud automaatsena, st alati kui Euroopa Inimõiguste Kohus on mõnes asjas tuvastanud konventsiooninõuete rikkumise, vaid seadnud teistmisele rea eeldusi. Nii tuleb ka HKMS § 240 lg 2 p 8 kohaselt teistmine ette võtta vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada või sellega tekitatud kahju muul viisil hüvitada kui teistmise kaudu. Seadusandja selline ettevaatlikkus vaadeldava teistmisaluse sõnastamisel on arusaadav, sest erinevalt mõnest muust teistmisalusest, mis juba olemuselt seab kohtulahendi legitiimsuse kahtluse alla (nt HKMS § 240 lg 2 p 5: kohtuniku või menetlusosalise või tema esindaja kuritegu, mille ta on toime pannud teistetavat kohtuasja arutades), vajab kohtuasja teistmine Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist tulenevatel põhjustel iga kord hindamist. Üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu tauniv hinnang ei saa olla riigisisese menetluse taasavamise aluseks juba puhtpraktilistel põhjustel. Seega oleks üldkogu enamus pidanud ka põhjendama, mil viisil mõjutas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asja otsustamist ja miks ei ole tuvastatud rikkumist võimalik teistel viisidel kõrvaldada. Paraku lahendist neile küsimustele, mis iseenesest moodustavad HKMS § 240 lg 2 p-s 8 sätestatud normikoosseisu tunnused, vastust ei leia. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et Euroopa Inimõiguste Kohus luges ise
8. jaanuari
9. a otsuses kaebaja konventsiooniga tagatud õiguste rikkumise õiglaseks hüvituseks rikkumise kui sellise tuvastamise.
10. Vastupidiselt üldkogu enamuse seisukohale oleme seda meelt, et kui siiski pidada oluliseks, et pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu
11. jaanuari
12. a otsust oleks R. Kaldale tagatud juurdepääs parlamendi ja õiguskantsleri veebilehtedele, siis oleks seda saanud lahendada ka teisiti. Üldkogu enamus on rajanud praeguse lahendi suuresti väitele, et R. Kalda õiguste rikkumine on jätkuv, ja seetõttu tuleb menetlus selles asjas uuesti avada. Oleme seisukohal, et taoline väide pole põhjendatud. On küll õige, et ka tänasel päeval ei ole kinnipeetavatel, sealhulgas R. Kaldal võimalik pääseda ligi parlamendi ja õiguskantsleri veebilehtedele. Samas ei tulene nendele veebilehtedele juurdepääsupiirang mitte Riigikohtu üldkogu
13. detsembri
14. a otsusest ja sellele eelnenud kohtulahenditest, vaid asjaolust, et poolteist aastat pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast lahendit kehtib VangS § 311 ikka veel vastuvõtmisjärgses sõnastuses ehk muutmata kujul. Seega pole kinnipeetavate teatud veebilehtede kasutuse takistuseks mitte teistetavad kohtulahendid, vaid Riigikogu kehtestatud seadus. Teisalt on mõistetamatu soov näha R. Kalda olukorras tema õiguste jätkuvat rikkumist. Üldkogu enamus näib lähtuvat arusaamast, et R. Kalda õiguste rikkumine – nii nagu seda tagantjärele tuvastas Euroopa Inimõiguste Kohus
15. jaanuari
16. a otsusega – algas
17. septembrist 2007, mil ta esimest korda esitas Tartu Vanglale taotluse lubada talle ligipääs kolmele veebilehele, ning kestab tänaseni. Taoline lähenemine on põhjendamatu juba ainuüksi põhjusel, et infotehnoloogia (sh arvuti- ja veebikasutus) on äärmiselt kiiresti arenev valdkond. Internetikasutus, sealhulgas selle turvalisuse tagamine aastal 2017 ei ole kuidagi võrreldav selles vallas aastal 2007 valitsenud olukorraga, millel rajanesid eelnevad kohtulahendid. Seega pole ühtegi takistust, miks ei oleks R. Kalda võinud oma eesmärki saavutada vanglale uue asjakohase taotluse esitamisega. Muutunud olustikku arvestades on väär pidada uue taotluse läbivaatamise takistuseks neid kohtulahendeid, mis tehti tema eelmise taotluse lahendamise käigus. Uut taotlust esitades oleks kinnipeetav saanud taotleda vanglasisese veebikasutuse uuesti hindamist, sealhulgas uut kehtiva vangistusõiguse tõlgendust, mis oleks kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Niisiis on kaebaja käsutuses sobivad õiguskaitsevahendid ja tema suhtes tehtud varasemate kohtulahendite teistmiseks puudub alus.
18. Praeguse kohtuasja üleselt ei saa aga jätta märkimata, et kuni seadusandja ei ole viinud VangS § 311 eeskirju vastavusse Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt Eesti suhtes
19. jaanuaril 2016 tehtud otsuse järelmitega, on kohtusüsteemi võimalused riigisisese õiguse ja konventsiooni kooskõla tagamisel piiratud. Üldkogu enamuse seisukohta kajastava kohtulahendi ridade vahelt näib kumavat arusaam, nagu oleks konventsiooni nõuete täitmine ainuüksi kohtute ülesanne. Arvestamata on jäetud, et konventsiooni osalisteks on siiski riigid ning konventsiooni nõuete täitmine on kõigi riigivõimuharude ülesanne, Eestis esmajoones parlamendi kohustus. Kuni Riigikogu ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu
20. jaanuari
21. a otsust täitmiseks võtnud, tuleb halduskohtul ka teistetud kohtuasja uuesti arutades madalama õiguse kohaldamisprioriteedi tõttu juhinduda esmalt VangS § 311 nõuetest. Tegemist on sättega, mille põhiseaduspärasust on Riigikohtu üldkogu juba hinnanud ja tunnistanud selle oma
22. detsembri
23. a kohtuotsusega põhiseadusega kooskõlas olevaks. Seadusesätte vastuolu konventsiooniga ei tähenda selle vastuolu ka põhiseadusega. Nimetatud seisukohta jagab ka üldkogu enamus, sest kõnealuse kohtuotsusega jäeti muutmata üldkogu
24. detsembri
25. a otsuse põhjendused VangS § 311 põhiseaduspärasuse kohta ja jäeti esitatud teistmisavaldus läbi vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas. Kuigi saab üksnes nõustuda kohtuotsuse selgitustega, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe põhjendatult ette selles menetluskorras tehtud kohtulahendite teistmist, tähendabki see ühtlasi, et halduskohtul tuleb sarnaselt asja esmakordse arutamisega pöörduda esmalt VangS § 311 poole, mis praegu ei luba kinnipeetavatel kasutada internetti, välja arvatud õigusaktide ametlikud andmebaasid ja kohtulahendite register. Lisaks sätte põhiseaduspärasuse uuesti hindamisele soovitas üldkogu enamus kohtuotsuse p-s 24 alternatiivse lahendusena konventsiooni otsekohaldamist. Sellist lahendust ei saa aga toetada olukorras, kus riigisisese õiguse norm ühemõtteliselt ei võimalda tõlgendamise kaudu teistsuguse lahenduseni jõudmist. Suunata õiguse rakendajaid kõrvale heitma riigisisest õigusnormi ja kohaldama selle asemel otse konventsiooni, tähendab õigusselgusetuse külvamist ja õiguskindluse vähendamist, sest nii pole võimalik õigust kohaldades enam juhinduda kehtivast õigusest. Seda enam, et üldkogu pole otsuses andnud ühtki suunist, millal tuleb haldusorganitel ja kohtutel edaspidigi riigisisene õigus kohaldamata jätta, võttes selle asemel vaidluse lahendamise vahetuks aluseks konventsiooni ja selle rakenduspraktika. Viimase märkimisväärselt suurt mahtu silmas pidades pole mingit põhjust eeldada, et olukord, kus Eesti riigisisene õigus lahkneb konventsiooni rakenduspraktikast, piirdub üksnes praeguse kohtuasjaga. Eeltoodut silmas pidades oleme seisukohal, et õiguskorra ühtsuse tagamiseks on vältimatult vajalik, et nimelt seadusandja viiks kiiremas korras VangS § 311 nõuded kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu
26. jaanuari
27. a kohtuotsusega. Just see saab olla kõnealuse kohtulahendi riigisiseseks järelmiks, mitte aga
28. a-l käivitatud halduskohtumenetluse uuendamine. Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu