Riigikohtunik Jüri Põllu konkureeriv arvamus Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2017. a otsuse kohta haldusasjas nr 3-3-2-1-16. 1. Olen nõus üldkogu otsuse resolutsiooni punktidega 1, 2 ja 4 ning enamiku põ

§-s 311 sätestatud piirang, mille kohaselt kinnipeetavad ei saa kasutada veebilehekülgi www.riigikogu.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.coe.ee, on põhiseadusega kooskõlas.

1. Möönan, et praegust asja on võimalik lahendada ka nii kitsalt, nagu seda tegi üldkogu enamus. Iseenesest oli praeguses asjas võimalik jätta võtmata seisukoht VangS § 311 põhiseaduspärasuse kohta ja lähtuda kitsalt sellest, et lahendatakse teistmisavaldust, mis on esitatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240 lg 2 p 8 alusel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus rahuldas
2. jaanuaril 2016 R. Kalda individuaalkaebuse ning tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 10 rikkumise. Kuid minu arvates ei ole selline kitsas lähenemine käesoleva eriarvamuse punktis 5 esitatut arvesse võttes mõistlik.
3. Ma ei nõustu ka põhjendusega, millele tuginedes jättis üldkogu praeguses otsuses käsitlemata selle, kas asjas nr 3-3-1-5-09 Riigikohtu üldkogus vaidluse all olnud VangS § 311 on või ei ole põhiseadusega kooskõlas. Üldkogu jättis praeguse otsuse resolutsiooni punktiga 3 teistmisavalduse läbi vaatamata põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas. Üldkogu põhjendas oma seisukohta otsuse punktis 14 sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei näe ette võimalust teista põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud jõustunud kohtulahendeid. Üldkogu viitas oma seisukoha põhjendamisel põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. novembri
5. a otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-32-
6. Nõustun sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta kohtulahendi teistmise võimalust. Arvan, et praegune asi ei ole analoogiline asjaga nr 3-4-1-4-12, mida sooviti teista asjas nr 3-4-1-32-
7. Asjas nr 3-4-1-4-12 tegi üldkogu kohtuotsuse resolutsioonis otsustuse, mis on sätestatud PSJKS § 24 lg-s
8. Kohtuasi nr 3-3-1-5-09, milles tehtud otsust praegu teisteti, ei ole minu arvates põhiseaduslikkuse järelevalve asi. Arvan, et tegemist on haldusasjaga. Üldkogu oli asjas nr 3-3-1-5-09 PSJKS § 14 lg 3 alusel küll "ühe jalaga" põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ja "teise jalaga" halduskohtumenetluses. Kuid üldkogu ei lahendanud
9. aasta kohtuotsuse resolutsioonis põhiseaduslikkuse järelevalve asja, sest ei teinud kohtuotsuse resolutsioonis ühtegi PSJKS § 15 lg-s 1 ettenähtud otsustust. Üldkogu võttis
10. aasta otsuse resolutsioonis üksnes seisukoha haldusasjas esitatud kahe kassatsioonkaebuse ning halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste kohta, tuginedes oma otsuse resolutsiooni tehes küll otsuse põhjendavas osas võetud seisukohale,

§ 311on kooskõlas põhiseadusega.

Minu jaoks on otsustav just see, et üldkogu ei teinud

1. aasta kohtuotsuse resolutsiooni PSJKS § 15 alusel ega lahendatud selle otsuse resolutsioonis ühtki PSJKS §-s 15 nimetatud küsimust. Olukorras, kus üldkogu aastal 2009 pidas vaidlusalust sätet põhiseaduspäraseks, ei saanudki ta teha sama kohtuotsuse resolutsiooni PSJKS § 15 lg 1 p 2 alusel, sest kohtuotsuse põhjendavat osa arvesse võttes polnud sätet, mida saanuks tunnistada põhiseaduse vastaseks. Polnud ka taotlust, mida saanuks PSJKS § 15 lg 1 p 6 alusel jätta kohtuotsuse resolutsiooniga rahuldamata. Oli vaid Riigikohtu halduskolleegiumi määrus, mille resolutsiooniga määrati "[a]nda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule". Arvan, et kohtulahendi teistmine saab seonduda kohtulahendi resolutsiooniga selgelt lahendatud küsimusega. Ei ole ju teistmisavalduse rahuldamine mõeldav ilma kohtuotsuse resolutsiooni tühistamata või muutmata ning teistmisavalduse rahuldamata jätmine ilma kohtuotsuse resolutsiooni jõusse jätmata. Kuna
2. aasta kohtuotsuse resolutsioonis ei võtnud üldkogu PSJKS § 15 lg 1 alusel ühtegi seisukohta, ei näe ma menetlusseadustikes takistusi asuda R. Kalda teistmisavalduse lahendamisel õigustloova akti põhiseaduspärasuse küsimuses teistsugusele seisukohale, kui samas küsimuses oli asutud teistetava kohtuotsuse põhjendavas osas. Arvan, et asi nr 3-3-1-5-09 oli üksnes haldusasi, sest
3. aasta otsuse resolutsioon tugines ilmselgelt üksnes HKMS § 230 lg 5 p-le 3 ning lahendas üksnes selles sättes nimetatud küsimust. Nendel põhjendustel arvan ka seda, et üldkogu praeguse otsuse resolutsiooni punkti 3 järele puudus vajadus. Teistmisasjas ei ole avaldaja seonduvalt põhiseadusega esitatud taotlust, mille rahuldamata jätmise kohta tulnuks võtta seisukoht kohtuotsuse resolutsioonis. Väide,

§ 311

on vastuolus põhiseadusega, on avaldaja õiguslik põhjendus, millele tulnuks vastata kohtuotsuse põhjendavas osas.

1. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis
2. jaanuari
3. a otsuse punktis 45, et riivatud on EIÕK artikliga 10 kaitstud teabe saamise õigust. Otsuse punktis 53 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et rikkumine seisneb selles, et Eesti kohtud ei ole analüüsinud detailselt turvariske, mis väidetavalt tulenevad kõnealustele veebilehtedele juurdepääsu andmisest ning Riigikohus ja Eesti riik ei ole suutnud veenvalt näidata, et kaebajale kolmele veebilehele juurdepääsu võimaldamine oleks tähendanud märkimisväärseid lisakulutusi. Kui halduskohus leiab pärast üldkogu praegust otsust asja uuel läbivaatamisel, et veebilehtedele www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee juurdepääsul turvariske ei ole või et turvariskide kõrvaldamiseks ei tule teha märkimisväärseid kulutusi, siis kujuneb minu arvates ebanormaalne ja vastuoluline olukord. Ühelt poolt on vaidlusalustele veebilehekülgedele juurdepääsu välistav VangS § 311 asjas nr 3-3-1-5-09 tehtud otsuse põhjendava osa järgi põhiseaduspärane sellepärast, et üldkogu selle otsuse kohaselt on sekkumine põhiseaduse § 44 lg-ga 1 kaitstud kaebaja õigusesse väheintensiivne ning nendele veebilehekülgedele juurdepääsu võimaldamisega kaasnevad turvariskid, mille maandamiseks on vaja teha lisakulutusi. Teisalt on asja uuesti läbi vaadanud Eesti kohus käesoleva punkti esimeses lauses esitatud järeldusele jõudmiseks paratamatult lähtunud sellest, et rikutud on EIÕK artiklit
4. Seejuures on põhiseaduse § 44 lg 1 ja konventsiooni artikli 10 kaitseala vaadeldavas küsimuses kattuv.
5. Arvan, nagu arvasin koos kolleegidega ka asjas nr 3-3-1-5-09 esitatud eriarvamuses,

§ 311ei ole kooskõlas põhiseaduse § 44 lg-ga 1. Oleksin praeguses asjas kohtuotsuse resolutsiooniga tunnistanud Vang

S § 311 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles see säte imperatiivselt välistab juurdepääsu lehekülgedele www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee. Seejuures saanuks sätte kehtetuks tunnistada selliselt, et kinnipeetavad saaksid juurdepääsu nendele veebilehekülgedele üksnes osaliselt. 7. Ehkki möönan, et üldkogul oli õiguslik võimalus saata asi halduskohtule uueks otsustamiseks, oleksin siiski rahuldanud teistmisavalduse ja halduskohtule esitatud kaebuse osaliselt, pannes vastustajatele, mitte aga halduskohtule kohustuse uuesti lahendada R. Kalda taotlus ning hinnata seejuures turvariske ja nende ületamise võimalusi ja kulukust. Selline lahendus oleks pannud vastustajatele kaalutlusõiguse kohustuse ja välistanuks võimaluse avada nende veebilehekülgede osas teistes kohtuasjades uuesti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Jüri Põld