4-17-520/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-17-520 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi Maido Türksoni väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. jaanuari 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik Maido Türkson (isikukood: 38809202246; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel); RESOLUTSIOON
4. Viru Maakohtu
5. jaanuari 2017 otsus jätta muutmata. Maido Türksoni apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult
6. päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. MENETLUSE KÄIK
7. Viru Maakohus arutas väärteoprotokolli kohaselt Maido Türksonile LS 224 lg 2 järgi etteheidetavat tegu selles, et tema 24.01.2017 kell 02.05 Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas Estonia pst maja 30a juures juhtis mootorsõidukit ning tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest ARDM0070 mõõdeti tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,47mg/l +/- 0,05 mg/l, lõplik mõõtetulemus 0,42 mg/l. 1.1 Viru Maakohus 25.01.2017 otsusega tunnistas M. Türksoni temale LS § 224 lg 2 järgi etteheidetavas teos süüdi ja mõistis talle karistuseks 6 päeva aresti, algusajaga 24.01.
8. LS § 224 lg 3 p 1 alusel võttis kohus temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 4 kuuks. 1.2 M. Türksonilt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist põhjendas kohus järgmiselt. Juhtides sõidukit alkoholijoobe seisundis, seadis M. Türkson ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Ta on juhina ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Senise kohtupraktika kohaselt peab üldjuhul sõidukit joobes juhtinud isikult juhtimisõiguse ära võtma ning vaid erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata. Menetletavas väärteoasjas selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid olla lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks, tuvastatud ei ole. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele ja mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaksid sellise lisakaristuse kohaldamise.
9. 02.03.2017 esitas M. Türkson kohtuotsuse peale apellatsiooni, taotledes lahendi tühistamist osaliselt, s.o temale mõistetud lisakaristuse osas. M. Türkson märgib, et ta on üle elanud autoavarii. Tal on püsivad vigastused seoses vasema õla- ja küünarliigese liikuvuse piiratusega, samuti põhjustavad selgroo nimmeosa kõverus ja jalgade erinevad pikkused tema lonkava kõnnaku. Sellest tingituna ei saa ta pikka aega jala käia ja vajab igapäevavajaduste rahuldamiseks autot. Seda enam, et tema kasvatada on kaks alaealist last ja juhilubadest ilmajäämisel oleks oluliselt halvendatud perekonna toimetulek. M. Türkson leiab, et eeltoodud põhjused on lisakaristuse kohaldamata jätmiseks küllaldased. Kuna temalt ei ole varem juhtimisõigust ära võetud, võib lisakaristust kohaldada minimaalse määra lähedal. 2.1 M. Türkson on oma väidete kinnituseks apellatsioonile lisanud Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo otsused temal töövõimetuse tuvastamise kohta (vigastusest tingitud töövõime kaotuse protsent on 40), laste sünnitõendid ja abielu registreerimise tõendi.
10. Kohtuvälise menetleja esindaja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna nooremuurija Alina Reškina esitas ringkonnakohtule vastuskirja. Vastuskirjas juhtis esindaja ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et apellatsioon on esitatud hilinenult. Vastavalt VTMS § 137 lg-le 3 esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele VTMS § 113 lg 4 p 1 kohaselt kohtus tutvumiseks kättesaadav. Viru Maakohtu otsus oli kohtukantseleis kättesaadav alates 15.02.2017, ehk apellatsiooni esitamise viimane päev oli 01.03.
12. Tartu Ringkonnakohus 15.03.2017 määrusega nägi ette M. Türksoni apellatsiooni läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes ühtlasi menetlusosalistele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti kuni 24.03.
14. Määratud aja jooksul esitasid kirjalikud seisukohad kohtuvälise menetleja esindaja A. Reškina ja M. Türkson. 5.1 Kohtuväline menetleja palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Esindaja hinnangul on M. Türksonile mõistetud karistus proportsioonis nii tema süü kui teo tõsiduse ja raskusega. Sellele, et menetlusalune isik kasvatab kahte last ning juhilubadest ilmajäämisel oleks halvendatud perekonna toimetulek, oleks ta pidanud mõtlema enne teo toime panemist. M. Türkson ei ole ka isik, kellele oleks mootorsõiduki kasutamine vajalik liikumispuude tõttu. Arvestades korduvaid väärteokaristusi, on M. Türksoni näol tegemist mootorsõiduki juhiga, kelle käitumine on üleolev ja vastutustundetu. Temale varasemalt karistuseks määratud rahatrahvid on tasumata alates
15. aastast. 5.2 M. Türkson märgib, et jääb oma apellatsiooni juurde. M. Türkson juhib tähelepanu asjaolule, et tal on 9 kehtivat rahatrahvi ja vastavaid nõudeid ta kohtutäiturile ka tasub. Ülejäänud trahvinõuded on aegunud. Ta ise leiab, et 9 rahatrahvi 4 aasta jooksul ei ole tema aastast autosõidu mahtu arvestades üldse ülemäära suur ja vastab juhtide 2 keskmisele liikluskäitumisele. Seega on alusetu kohtuvälise menetleja väide, et kaebaja käitumine on kuritahtlik ja tahtlikult seadusi eirav. Seda enam, et maakohus on ekslikult nimetatud tema väärteokaristuste arvuks 20, kuna 11 neist olid otsuse tegemise ajaks kustunud, s.o kohus ei oleks tohtinud neid arvestada (Riigikohtu lahendid 3-1-1-79-03, 3-1-1-111-12, 3-1-1-70-16). Selline kohtupoolne rikkumine on aluseks kohtuotsuse osaliseks tühistamiseks lisakaristuse
16. kuuks äravõtmise osas (RKKKo 3-2-1-9-17). Seda enam, et teda toimetati kohtuistungile otse arestikambrist ja talle ei võimaldatud menetluses kaitsjat, olgugi, et ta seda taotles. Ehk siis tema kaitseõigusest ilmajätmisega väärteoasja nr 4-17-520 kohtueelses ja kohtumenetluses on rikutud tema kaitsepõhiõigust PS § 13 ja § 21 teise lause mõttes, mis annab aluse kohtuotsuse tühistamiseks. M. Türkson leiab ka, et kohtuväline menetleja on valesti käsitlenud tema võimet oma perekonda ülal pidada, kui tal ei ole juhilube. Ta märgib, et on oma isa loodud perefirma töötaja, mis teenindab Säästumarketite kauplusekette ning erinevaid keskusi, tehes nendes püsilepingute ehitus- ja remonditöid, firma sissetulek sõltub kaebaja tööst. Töö iseloomust tulenevalt tuleb tal väga palju autoga ringi sõita Ida-Virumaal ja väljaspool maakonna piire. Tööde kiireloomulisusest ja iseloomust ning tööajast ning tööahendite kohale toimetamise seisukohast, ei saa ta tööülesandeid täita kasutades ühistransporti. Perefirma on antud piirkonna oluline maksumaksja ja kui juhilubade äravõtmise tagajärjel kaebaja kaotab töö, siis on raske, isegi võimatu leida töötajat, kellel on sellised erioskused ja ettevalmistus kui kaebajal. Juhilubade ilmajäämisel perefirma lõpetab töö ning riik ja kohalik omavalitsus kaotab olulise tähtsusega maksumaksja. Ülalpooltoodust tulenevalt, kui temalt võetakse ära juhiload, siis ei saa ta oma igapäevatööd teha ega elatist teenida. Seega ta kaotab sissetuleku ja muutub võimatuks perekonna suhtes hoolitsuskohustuse täitmine. Seega on kaebajale juhilubade ja auto juhtimisõiguse säilitamine tingimusteta vajalik. M. Türkson märgib, et juhtimisõiguse säilimine on talle väga oluline ka tervislikel põhjustel. Autoavarii tagajärjel on ta tervislik seisukord niivõrd halb, et ta ei saa voodist üles tõusta enne, kui ta ei ole saanud valuvaigistavaid süste. Tal on selline selgroovigastus, mis olulisel määral häirib ja piirab tema liikumisvabadust, kuna selgroog pigistab seljanärvi kinni viisil, mis tekitab talle jalgsi liikumisel väljakannatamatut valu. Seepärast ei saa ta lapsi lasteaeda viia ilma isikliku auto juhtimisõiguse olemasoluta. M. Türkson lisab, et kuna tal on 40% puue ja väga halb tervislik seisukord, siis on tal raske või isegi võimatu võimetekohast tööd leida. Seda enam, et kõik tööd, mida kaebaja on võimeline ja saab oma tervislikust seisukohast tulenevalt teha, nõuavad mootorsõidukijuhtimise õiguse olemasolu. M. Türkson leiab seega, et juhtimisõiguse äravõtmine on tema suhtes ülekohtune, ebaproportsionaalselt koormav, seab ohtu tema ja ta perekonna igapäevase normaalse toimetuleku ja asetab tema perekonna vaesusesse ning sotsiaalabi saajaks. M. Türkson märgib veel, et maksab liiklustrahve igakuiselt 80 eurot, s.o kohtutäitur peab töövõimetuspensionist kinni 30 eurot ja töötasust kinni 50 eurot, et tema kasutada jääks igakuiselt vajaminev elamismiinimum. Samuti toonitab ta, et kahetseb oma liiklusrikkumisi, kuid leiab, et need on pisirikkumised, s.o nt turvavööta sõitmine. Arvestades, et tegemist oli tema esmakordse joobes juhtimisega, siis võiks karistuse määramisel piirduda ainult rahatrahviga. Ta on viimasest karistusest õppust võtnud ja edaspidi on ta liikluskuulekas liikleja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Tartu Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et M. Türkson on apellatsiooni maakohtu otsuse peale esitanud tähtaegselt. Nimelt algas viieteistpäevane kaebetähtaeg juhindudes VTMS §-st 38 ja KrMS § 171 lg-st 1 tema jaoks kulgema alates 16.02.2017 ja lõppes 02.03.
18. Selliselt, s.o viimasel päeval, M. Türkson edasikaebuse e-kirjaga apellatsioonikohtule ka saatis. Kuivõrd M. Türkson viitas oma kaebuses nii kohtuvälises menetluses kui kohtumenetluses väidetavalt aset leidnud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, siis käsitleb kolleegium kohe ka seda. 3 M. Türksoni etteheide seisneb nimelt selles, et teda jäeti ilma kaitseõigusest, kuigi ta seda taotles. Taoline väide kohtutoimiku materjalide pinnalt tõestust aga ei leia. Selgub ju M. Türksoni menetlusaluse isikuna ülekuulamise protokollist kohtuvälises menetluses, tema kinnipidamise protokollist ja kohtuistungi protokollist, et talle on tutvustatud tema õigusi VTMS § 19 järgi, kuid soovi kaitsja osavõtuks ta ei avaldanud. Kahel viimasel protokollil on ka märge, et taotlusi tal ei ole. Kaitsja kaasamist menetlusse ei ole M. Türkson taotlenud ka ringkonnakohtult. Küll on ta apellatsioonikohtule esitanud volikirja, millest selguvalt osundavad talle õigusabi OÜ R&J juristid. Ehk siis eelmärgitust selguvalt on kaebaja viide tema kaitseõiguse rikkumisest täielikult otsitud ja asjakohatu.
19. Arutades, juhindudes VTMS § 146 lg-st 2, väärteoasja üksnes M. Türksoni apellatsiooni piires, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsustus võtta M. Türksonilt juhtimisõigus ära
20. kuuks on põhjendatud ja jääb muutmata. Seda vaatamata tõdemusele, et ekslik on esimese kohtuastme arusaam, justkui tuleks kohtupraktika kohaselt sõidukit joobes juhtinud isikult juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja vastupidine toimimisviis on võimalik vaid erandlikel asjaoludel. Eelmärgitud seisukoht lisakaristuse mõistmise vajadusest rakendub Riigikohtu järjepideva seisukoha kohaselt nimelt vaid olukordades, kus süüdlast on mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud korduvalt (RKÜKo 3-4-1-2-05 p 50, RKKKm-d 3-1-1-54-07 p 6, 3-1-1-55-07 p 6). M. Türksoni karistusandmetest selguvalt on taoline rikkumine temal aga esmakordne. Eelosundatud minetus maakohtu otsuse tühistamist M. Türksonile lisakaristuse mõistmise osas kaasa aga ei too. Seda põhjusel, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist tuleb vajalikuks pidada ka juhul nagu praegu, s.o olukorras, kus menetlusalust isikut ei ole küll varem karistatud LS § 224 järgi (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades), kuid ta on toime pannud korduvaid teiseliigilisi liiklussüütegusid. Nimelt osundavad M. Türksoni jätkuvad liiklusrikkumised üheselt asjaolule, et senised karistamised on tema käitumise muutmisel ebaõnnestunud ning üksnes põhikaristus tema puhul eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ei ole. Ehk siis ilmneb vajadus rakendada M. Türksoni suhtes lisakaristust. Tema selline täiendav mõjutamine on vajalik, kuivõrd tema hoolimatus liiklusseaduse täitmisel võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii tema enda kui kaasliiklejate suhtes. Eelmärgitud seisukohta ei väära ka apellatsiooni väited. Kõigepealt ei ole selleks kindlasti kaebaja osundus asjaolule, et tema tasumata rahatrahvide sissenõuded on suures osas aegunud, s.o välja arvatud üheksal juhul. Märgitud arvu peab M. Türkson seejuures marginaalseks, leides, nagu vastaks rikkumiste selline arv keskmise juhi liikluskäitumisele. Ringkonnakohus menetlusaluse isiku sellise mõtteavaldusega nõustuda aga kuidagi ei saa, seda enam, et juba
21. aastal karistati M. Türksoni erinevate liiklusrikkumiste eest kolmel korral, tänasel päeval menetletava väärteo ja eelmise toimepanemise vahe oli üksnes 3 kuud ning varasem rahatrahv (nagu eelnevadki) on tasumata. Samuti ei saa nõustuda M. Türksoni väitega selles, et karistada on ta saanud vaid pisirikkumiste eest. Nimelt selgub Karistusregistri õiendist, et talle on mõistetud karistusi nt lubatud sõidukiiruse ületamise eest LS § 227 lg 2 (kahel korral) ja lg 3 (ühel korral) järgi, mootorsõiduki juhi poolt varalise kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustamise eest vastutust ette nägeva LS § 223 järgi ja liiklusõnnetusest mitte teatamise eest (LS § 236). Ehk siis järeldust, nagu oleks tegemist tühiste rikkumistega, teha võimalik kuidagi ei ole. Tõsi, õige on küll ka kaebaja märge, et lisaks on ta parkinud keelatud kohas, samuti jätnud end juhina turvavarustusega nõuetekohaselt kinnitamata. Edasiselt märgib kriminaalkolleegium, et ei pea võimalikuks muuta ka esimese kohtuastme otsustust M. Türksonilt juhtimisõiguse äravõtmise kestvuse osas. Nimelt tuleb lisakaristuse kohaldamist
22. kuuks pidada põhjendatuks olukorras, kus süüdlane tunnistati süüdi LS § 224 lg 2, s.o kvalifitseeritud koosseisu alusel, püüded teda korduvate karistuste läbi mõjutada on luhtunud, karistusteks mõistetud rahatrahvid on tasumata ja tema jätkuvat ohtlikkust teistele liiklejatele tuleb jaatada. Olgu veel märgitud, et LS § 224 lg 3 p 1 näeb juhtimisõiguse äravõtmise ajaliste raamidena ette 3 kuni 9 kuud, ehk siis praeguselt ongi maakohus rakendanud M. Türksonile lisakaristust 4 tunduvalt alla kõnealuses sättes toodud keskmise määra. Selle täiendavaks vähendamiseks kolleegium võimalust ei näe. Apellatsiooni väited, s.o M. Türksoni kinnitused juhtimisõiguse vajalikkusest temale seoses tema tervisliku olukorra, töökoha säilitamise ja laste sõidutamise vajadusega, ringkonnakohut maakohtu otsust tühistama ei veena. Nimelt ei saa süüdlase sellistel argumentidel olla määravat tähendust olukorras, kus tema rikkumised on järjepidevad ning esineb negatiivne prognoos nende jätkumiseks ka edaspidi. Samuti jääb kolleegiumile täielikult arusaamatuks, et kuidas olukorras, kus isik tunnetab juhtimisõiguse olemasolu enda ja oma pere jaoks igapäevaselt ning eluliselt nii tähtsana, ei motiveeri see siiski teda oma liikumiskäitumist muutma. Praegune õigusjärelm on M. Türksoni enda pidevate liiklusrikkumiste tagajärg ning selle rakendamise neljakuulise tähtaja jooksul tuleb tal oma elu teisiti korraldada. Ringkonnakohus märgib veel, et juhtimisõiguse võiks M. Türksonilt jätta praeguselt ära võtmata vaid juhul, kui oleks selgunud, et ta vajab seda seoses liikumispuudega, s.o KarS § 50 lg 2 välistab sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise selliselt isikult, kes kasutab seda liikumispuude tõttu. Käesoleval juhul osundatud KarS § 50 lg 2 juhtumiga tegemist aga ei ole. M. Türksonil on küll autoavarii tagajärjel tuvastatud töövõime kaotus 40% ulatuses kestvusajaga 2 aastat (töövõimetuse tekkimise aeg 26.10.2016), kuid tema esitatud dokumentidest ei selgu, et tal oleks fikseeritud puue PISTS (puuetega inimeste sotsiaalhoolekande seadus) § 2 lg 21 tähenduses.
23. Eeltoodut arvestades ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 5