Obsah (4)

§ 33§ 69§ 71§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2017. a Tartu Tsiviilasja number 2-14-5851

§ 33

lg 1 alusel peab tööandja maksma töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Töölepingu järgi tuli töötasu maksta kuu

1. kuupäeval. Maakohus märkis, et märtsikuus arvestas tööandja töötajale töötasu 6 tööpäeva eest summas 101,40 eurot. Märtsis 2014 oli kokku 21 tööpäeva. Hageja väite kohaselt töötas ta märtsis terve kuu. Kostja väitis, et hageja viibis puhkusel ajavahemikus 11.03.2014 kuni 31.03.
2. Seega töötas hageja märtsis 6 tööpäeva. Töövaidluskomisjonile esitatud tõendite kohaselt on hageja viibinud palgata puhkusel ajavahemikul 20.02.2014 kuni 21.02.2014 ja ajavahemikul 25.02.2014 kuni 28.02.
3. Tööandja esitas
4. aasta puhkusegraafiku, millest nähtub, et hagejale ei ole arvestatud puhkust märtsis
5. Seega kohustus hageja teavitama oma korralise puhkuse soovist ette 14 kalendripäeva kirjaliku avaldusega (

§ 69lg 3).

Kostja ei ole esitanud tõendeid, et töötaja oleks soovinud kasutada ettenähtud korralist puhkust. Tööandja ei ole ka mitte ühtegi tõendit esitanud, et töötaja oleks töölt kõrvaldatud või töölt puudunud. Maakohus sedastas, et töö mittetegemine või puhkusel viibimine on tõendamata ja seetõttu on töötajal õigus saada töötasu terve märtsikuu eest. Järelikult on arvestamata töötasu veel 15 tööpäeva eest. Seetõttu peab kostja maksma hagejale vähem makstud töötasu 253,60 eurot. 3.2.

§ 71

kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.

§ 70

lg 1 on töötajal õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” § 4 lg 1 sätestab, et kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel arvutatakse keskmist kalendripäevatasu. Tulenevalt sama paragrahvi lõikes 3 sätestatust keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Antud juhul on kohaldatavaks sätteks § 2 lg 2, mille kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sisse nõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Seega pidi kostja märtsis töötasu arvestades lähtuma hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014 kuni 28.02.2014 ning töösuhte lõppemisel kasutamata jäänud puhkuse päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.10.2014 kuni 31.03.

1. Hageja ei ole arvestanud asjaolu, et töötaja viibis töövõimetusehtedel ajavahemikul 18.10.2013 kuni 25.10.2013; 06.11.2013 kuni 15.11.2013; 24.11.2013 kuni 13.12.2013 ning 13.01.2014 kuni 17.01.2014 ning palgata puhkusel veebruaris 2014, mistõttu ei ole töötaja teinud tööd terve kuu ning töötasu ei saagi arvestada terve kuu eest. Samas tuleb keskmise töötasu arvestamise aluseks võtta töötasuna teenitud summad. Maakohus märkis, et hageja tegi arvestused lähtuvalt töötasust, milleks on 355 eurot; samas kui 2013 aastal oli kokkulepitud töötasu suuruseks 320 eurot. Seega oli hageja arvutuskäik saamata jäänud puhkusetasu arvestamisel ekslik. Keskmist töötasu tuleb arvestada arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud, mitte kokkulepitud töötasu suurusest. 4 Maakohus leidis eelnevalt, et tööandja on töösuhte lõppemisel tasunud töötasu väiksemas määras, mistõttu on ka see nõue muutunud sissenõutavaks töösuhte lõppemisel. Maakohus arvestas, et hagejal oli väljateenitud töötasu töölepingu lõppemisel 1806,87 eurot (1553,27 + 253,60). Hageja töötatud aja eest (01.04.2013-16.04.2015) oli õigus saada 29,2 päeva eest puhkusetasu. Arvestades väljateenitud ja sissenõutavaks muutunud töötasu suurust, milleks on 1553,27 eurot ning nimetatud perioodil arvestatud kalendripäevade arvu (177 päeva, kuna 5 päeva on riigipühad), kujuneb keskmiseks päevatasuks 10,20 eurot (1806,87 / 177) ning puhkusetasu suuruseks 297,84 eurot (10,20 x 29,2). Tööandja maksis puhkusetasu töösuhte kehtivuse ajal 186,06 eurot ning töölepingu lõppedes summas 79,20 eurot; kokku 265,26 eurot. Järelikult on kostja kohustatud lisaks maksma puhkusetasu summas 32,58 eurot. 3.
2. Maakohus rahuldas VÕS § 113 lõikele 1 viidates viivise nõude vähem tasutud töötasult (253,60 eurot) ning puhkusetasult (32,58 eurot). Sissenõuatavaks muutnud viivis on kokku 51,60 eurot. Maakohus ei pidanud õigeks sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet 40 eurot. VÕS § 113 lg 11 kohaldub ainult tarbijaõigussuhetes. 3.
3. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja riigi õigusabi kulud 864 eurot jättis maakohus riigi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus täitnud olulises osas seadusest tulenevat selgitamiskohustust ning see asjaolu on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus jättis olulisel määral täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 230 lg 2 teises lauses ja § 351 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Selgitamiskohustust rikuti eelkõige tõendamikoormuse osas. Faktilised asjaolud ja nõuded pidi kohus välja selgitama võimalikult varases staadiumis ehk eelmenetluses (TsMS § 392 lg 1 p 3). Kostja soovis kuulata kohtuistungil üle tunnistajad, kes saaksid kinnitada asjaolu, et hageja oli korralisel puhkusel. Kuna maakohus ei selgitanud kostjale, mida on vajalik tõendada, ei esitanud kostja tööaja graafikut ega taotlenud tunnistajate ülekuulamist kohtuistungil. Kostja lubas hageja puhkusele suulise avalduse esitamisega. See oli kujunenud tööandja tavaks, kuna tegu oli väikese kollektiiviga ning senini ei esinenud probleeme. Samas pidas kostja tööandjana tööaja ja puhkuse graafikut, mille alusel maksti välja töö- ja puhkusetasud. 5
5. Hageja vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastustaja hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamata, kuna kostja ei nimetanud ühtegi materiaalõiguse normi, mida maakohus rikkus. Ebaõige on kostja viide selgitamiskohustuse rikkumisele TsMS 230 lg 1 ja 351 lg 1 ja 2 kohaselt. TsMS § 230 lõike 1 alusel peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei saa koguda tõendeid oma algatusel. Samuti ei tohi kohus tegutseda menetlusosalise nõustajana. Lubamatu on olukord, kus kohus ütleb menetlusosalisele, kuidas või millise tõendiga saab mingit asjaolu tõendada. See rikuks võistlevuse printsiipi. Tsiviilkohtumenetluses kannab menetlusosaline ise esindaja valikust tulenevat riski. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
7. Apellandi väide, et maakohus ei täitnud piisavas ulatuses selgitamiskohustust ei ole põhjendatud. Hagejat esindas advokaat riigiõigusabi korras, kostjat (tööandjat) esindas lepingu alusel õigusteadmistega esindaja. Ringkonnakohus on käesolevat vaidlust eelnevalt läbi vaadanud ning 29.02.2016 veebruari otsusega saadeti asi eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu (hageja nõuete ja kohtu resolutsiooni vahel olid vastuolud) asi uueks läbivaatamiseks maakohtule (I kd lk 136). Pärast ringkonnakohtu otsust kohustas maakohus hagejat esitama uue hagiavalduse tervikteksti ning määras seejärel pooletele tähtaja kõigi seni veel kohtule teatamata asjaolude, vastuväidete, avalduste, taotluste ja tõendite esitamises ning andis kostjale eraldi tähtaja soovi korral oma kirjaliku vastuse täiendamiseks (lk 158). Asjas vaidluse all olevad faktilised asjaolud olid algusest pooltele teada, tõendamiskoormis tulenes TsMS§ 230 lg-st 1, kumbki pool pidi tõendama omi väiteid. Hageja esitas maakohtule tõendid, kostja oma vastuväiteid ei tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei pidanud täiendavalt tööandjale, kes oli menetluses esindatud õigusteadmistega isiku poolt, selgitama, et

§ 69

lg 3 kohaselt tuleb töötajal teatada puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Maakohus küsis kostjalt 7.06.2016 eelistungil, millal hageja oli puhkusel ning kostja vastas, et veebruari kuus (I kd lk 177).

1. Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus ei selgitanud välja faktilisi asjaolusid ega nõudeid. Hageja on kolmel korral haginõuet täpsustanud ja ümber sõnastanud, kuid jäänud sealjuures kahe nõude, s.o töötasu ja puhkusetasu nõude - juurde. Asja on maakohtus kahel korral menetletud. Faktilised asjaolud on hageja poolt selgelt esile toodud ning nende üle vaidlust ei ole. Vaidlus on faktiliste asjaolude tõendatusse üle ning maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud.
2. Ebaselge on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht „apellant soovis vajadusel kuulata kohtuistungil üle tunnistajad“ . Asja materjalide kohaselt ei ole kostja pärast hagi esitamist esitatud kostja vastuses (I kd lk 48), ega terviktekstina vormistatud hagile vastamisel (lk 167- 6 168) taotlenud tunnistajate ülekuulamist. Kostja vastuses soovis kostja asja läbi vaatamist kirjalikus menetluses. Ka asjas toimunud kahel kohtuistungil ei esitanud kostja ühtegi taotlust, sh tunnistajate ülekuulamiseks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olukorras kus menetlusosaline leiab, et tal jäi maakohtus asjaolu või tõend esitamata kohtu poolsete menetlusnormide rikkumise tõttu, tuleb apellatsioonkaebuses ringkonnakohut veenda, et see rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Apellant ei saa piirduda üksnes deklaratsiooniga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ja seetõttu jäid tõendid esitamata. Apellant peab TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 järgi põhistama, milline asjaolu või tõend ja mis põhjusel jäi esitamata ning taotlema ringkonnakohtult uue asjaoluga arvestamist ja uue tõendi asja juurde võtmist. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses taotlenud uute asjaolude või tõendite juurdevõtmist.
3. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Vastustaja esindaja osutas õigusabi riigi õigusabi korras. Apellatsioonkaebuse õiguslikule analüüsile ja vastuse koostamisele kulus 2 töötundi. Tasu on kokku 80 eurot, millele lisandub käibemaks 16 eurot; s.o kokku 96 eurot. Lähtudes RÕS §-st 22 lg 1 ja §-st 22 lg 7 ning Justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ §-st 10 lg 1, leiab ringkonnakohus, et vastustaja esindaja tehtud toimingud on vajalikud ja nendele kulutatud aeg on põhjendatud. Esindaja tunnitasu vastab seadusele. Järelikult tuleb vastustaja esindaja riigi õigusabi taotlus rahuldada ja mõista riigilt Advokaadibüroo Sven Sillar OÜ kasuks välja 96 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab otsusega menetluskulud apellandi kanda, tuleb apellandilt TsMS § 190 lg 3 alusel mõista vastustajale osutatud riigi õigusabi tasu 96 eurot välja riigi kasuks. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi