Obsah (4)

§ 121§ 158§ 45§ 2

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) § 121 lg 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G-E.R. esitas esindaja vahendusel
2. novembril 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti Tartu teenindusbüroo tegevuse peale kaebaja B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile lubamisest keeldumisel. Kaebuse kohaselt läbis G-E.R. B-kategooria mootorsõidukijuhi koolituse ning pöördus
3. oktoobril 2016 Maanteeameti Tartu teenindusbüroosse, et registreerida ennast liiklusteooria ja sõidueksami sooritamisele.
4. oktoobril 2016 teatas Tartu teenindusbüroo teenindaja, et G-E.R. t ei luba arvutisüsteem registreerida sõidueksamile, kuivõrd päringu kohaselt omavat kaebaja karistatust liiklussüüteo eest. Kaebuse kohaselt omab kaebaja karistatust karistusseadustiku (KarS)
5. ptk-s sätestatud eksimuste eest ning karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 8 kohaselt saaks nimetatud liiklusseaduse sätet arvestades kaebaja taotleda juhtimisõigust mitte varem kui
6. detsembril
7. Kaebuse esitaja leiab, et regulatsioon, mis piirab sellisel viisil isiku õigust taotleda mootorsõiduki juhtimisõigust, on vastuolus põhiseadusega. Kaebuses palutakse tunnistada Maanteeameti keeldumine ebaseaduslikuks ja kohustada Maanteeametit lubama G-E.R. B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile. Kaebaja palub jätta kohaldamata liiklusseaduse (LS) § 106 lg 1 p 4 ja tunnistada see põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 19 vastuolus olevaks.
8. Tallinna Halduskohus andis
9. novembri 2016 määrusega G-E.R. e kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule, kuhu kaebus saabus
10. detsembril
12. Tartu Halduskohus tagastas
13. jaanuari 2017 määrusega G-E.R. kaebuse

§ 121lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusel puuduvad eduväljavaated.

3.

1. Halduskohus leiab, et kaebaja ei saavuta esitatud kaebusega soovitud eesmärki, milleks on B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamine. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda. Kehtiva õiguse kohaselt ei väljastata juhiluba isikule, kes omab karistust KarS
2. peatükis sätestatud eksimuste eest. Kohus on kontrollinud kaebaja karistusandmeid ning leiab, et kaebaja saaks taotleda juhtimisõigust mitte varem kui
3. detsembril
4. 3.
5. Seega puudub kaebajal õigus taotleda B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile lubamist, kuna ta ei vasta LS § 106 lg 1 nõuetele. Kohus on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõigus on privileeg, mille saamiseks peab isik vastama teatud eeldustele. Juhtimisõiguse saab anda isikule, kellel on vastavad teadmised ja oskused ning kelle vanus, tervislik seisund, käitumine ja hoiak lubab ohutult ja nõuetekohaselt liikluses osaleda. Kuna kaebajale ei ole kunagi varem juhtimisõigust antud, siis on asjakohatu võrrelda teda isikutega, kellele on varasemalt juhtimisõigus antud ning siis karistusena ära võetud. 3.
6. Kaebaja on ise piiranud oma õigust vabale eneseteostusele. Juhtimisõigust omamata on kaebaja juhtinud sõidukit joobeseisundis, välistades sellega õiguse taotleda lähitulevikus mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti Tartu teenindusbüroo on õiguspäraselt kontrollinud kaebaja vastavust kehtestatud nõuetele ja keeldunud kaebaja registreerimisest eksamile. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. G-E.R. esitas esindaja vahendusel
8. veebruaril 2017 määruskaebuse, milles nõuab Tartu Halduskohtu
9. jaanuari
10. a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega saata kaebus tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks 4.
11. Kaebaja palus halduskohtult tunnistada LS § 206 lg 1 p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid vastavaid põhjendusi kohtumääruses ei sisaldu. Nimetatud säte on põhiseadusega vastuolus mitmel põhjusel: isikuid kellel on juhtimisõigus ja neid kellel ei ole juhtimisõigust koheldakse liiklusalase süüteo tõttu ebavõrdselt; karistusregistri järgsest karistatuse kustumisest piirangu arvestamine ei ole õige ja õiglane eriti mitme teo eest mõistetud karistatuse korral; piirang on silmakirjalik, kuivõrd see ei takista isikul taotleda juhtimisõigust teises riigis; piirang ei arvesta liiklusalaste rikkumistega mis on toime pandud välisriigis. 4.
12. Kaebaja leiab, et juhtimisõigus on privileeg sarnaselt relva omamise ja kandmise õigusega ning Riigikohus on korduvalt hinnanud relvaseaduses seatud piirangute legitiimsust ja proportsionaalsust arvestades isiku õigust vabale eneseteostusele. Tartu Halduskohus on tagastanud kaebuse kergekäeliselt ning põhiseaduses sätestatud kohustust rikkudes. Kohus peab sisulise arutamise käigus võtma seisukoha LS § 106 lg 1 p 4 põhiseadusega kooskõla kohta ja seejärel otsustama kaebuse rahuldamise küsimuse. 2
13. Tartu Halduskohus võttis 3 veebruari
14. a määrusega G-E.R. määruskaebuse Tartu Halduskohtu
15. jaanuari
16. a määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas määruskaebuse koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Tartu Halduskohus on
18. jaanuari
19. a määrusega kaebuse tagastanud

§ 121lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.

Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtu seisukohaga, et kaebus kuulub tagastamisele, kuid ei nõustu halduskohtuga kaebuse tagastamise aluse osas. Ringkonnakohus leiab, et kaebus kuulub tagastamisele

§ 121lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

Seda eelkõige järgnevatel põhjendustel. 7. Kaebaja taotles halduskohtule esitatud kaebuses ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses jätta LS § 106 lg 1 p 4 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Määruskaebuse kohaselt on säte vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega ja riivab PS §-s 19 nimetatud õigust vabale eneseteostusele.

§ 158

lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

1. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus sätte põhiseaduspärasust kontrollima eelkõige siis, kui norm on põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (RKHKo
2. november 2012, nr 3-3-1-44-12, p 24 ja seal viidatud kohtupraktika). LS § 106 lg 1 p 4, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli kaebaja taotleb, sätestab, et auto ja mootorratta juhtimisõigus antakse ja esmane juhiluba väljastatakse isikule, kellel ei ole karistatust karistusseadustiku
3. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omab niisugust karistatust. Eeldades, et kaebajal on täidetud LS § 106 lg 1 p 1-3 ja 5, on norm asjassepuutuv, kuna normi kehtetuse puhul ei oleks kaebajal nimetatud takistust juhtimisõiguse taotlemisel.
4. Kaebaja arvates rikub LS § 106 lg 1 p 4 kaebaja PS §-ga 19 kaitstud õigust vabale eneseteostusele. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole sõiduki juhtimisõigus isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi. Eelkõige on see üks viise, mille kaudu isik saab realiseerida PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele (RKÜKm
5. aprill 2004, nr 3-3-1-69-03, p 33). Kuna vaidlusalune norm seab imperatiivse piirangu juhtimisõiguse taotlemisele ja seega õigusele sõidukit juhtida, on normi rakendamisel ringkonnakohtu hinnangul tegemist PS § 19 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse riivega.
6. Lisaks väidab kaebaja, et LS § 106 lg 1 p 4 ei ole kooskõlas PS §-s 12 sätestatud üldise võrdsuspõhiõigusega. PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (RKÜKo
7. juuni 2005, nr 3-4-1-2-05, p 40). Kaebaja on välja toonud, et eelkõige koheldakse ebavõrdselt isikuid, kes liiklusalase süüteo toimepanemisel omavad juhtimisõigust ja isikuid, kes süüteo toimepanemise ajal ei oma juhtimisõigust. Kaebuses toodud argumentatsiooni kohaselt seisneb ebavõrdne kohtlemine eelkõige karistuse mõistmise aluste ja karistuse kehtivuse erinevuses ja seega erinevates võimalustes taotleda (uuesti) juhtimisõigust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja poolt välja toodud gruppide puhul LS § 106 lg 1 p 4 kohaldamisel tegemist ebavõrdselt koheldavate gruppidega. Küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (RKÜKo
8. juuni 2005, nr 3-4-1-2-05, p 40). Isikul ei saa olla juhtimisõigust a priori, seda tuleb taotleda ettenähtud 3 korras. Juhtimisõiguse andmine ettenähtud korras kinnitab, et isik on teadmiste ja oskuste poolest võimeline vastava kategooria sõidukiga teeliikluses osalema. Olukorras, kus isik ei ole juhtimisõigust taotlenud ega saanud, ei ole isiku selleks vajalikud teadmised ja oskused tuvastatud. Vastavalt on karistusseadustiku
9. peatükis sätestatud teo toimepanemisel ühel juhul piiratud isiku võimalus saada juhtimisõigus ning teisel juhul võib teda karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega juhtimisõigust omavad ja juhtimisõiguseta isikud, kes panevad toime karistusseadustiku
10. peatükis sätestatud teo ei kuulu võrreldavate isikute gruppi. Vastavalt ei saa ole põhjendatud kaebaja väide, et teda koheldakse alusetult ebavõrdselt, kuna juhtimisõigust omavalt isikult võib juhtimisõiguse karistusena ära võtta maksimaalselt kolmeks aastaks. Kui isik ei ole juhtimisõigust saanud ja sellegipoolest juhib sõidukit ilma selleks õigust omamata, ongi seadusandja ette näinud piirangu tema õigusele juhtimisõigust taotleda, kusjuures isiku karistatuse kestus, s.o tähtaeg, mille jooksul juhtimisõigust ei saa taotleda, sõltub eelkõige tema toime pandud teo raskusest. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et täpne ei ole kaebaja väide nagu tooks lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine isiku jaoks kaasa maksimaalselt kolmeaastase juhtimisõiguseta perioodi. Vastavalt KarS § 55 lg-le 1 KarS §-des 49 kuni 522 sätestatud lisakaristuse mõistmisel koos aresti või vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega määratud tähtajale. Seega ka KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel algab kohtuotsusega määratud lisakaristuse tähtaeg kulgema alles isiku vanglast vabanemisel ka juhul, kui vangistus on mõistetud liitkaristusena lisaks KarS
11. peatükis sätestatud süüteole ka muu süüteo eest.
12. Liskas osutab ringkonnakohus, et LS § 106 lg 1 p 4 kohaldatakse sarnaselt kõigile isikutele vaatamata sellele, kas neil eelnevalt on olnud juhtimisõigus või mitte - kui isik omab karistatust KarS
13. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest, ei ole talle võimalik anda auto ja mootorratta juhtimisõigust ja ta peab ootama karistuse tähtaja möödumist. LS § 106 lg 1 p 4 alusel ei mõisteta karistust liiklussüütegude eest ega arvestata karistatuse kustumist, mistõttu ei ole tegemist normiga, mille alusel koheldaks erinevalt juhtimisõigust eelnevalt omanud ja mitte omanud isikuid.
14. Eespool on jõutud järeldusele, et LS § 106 lg 1 p 4 kohaldamisel võib esineda PS §-s 19 nimetatud vaba eneseteostuse õiguse riive. Samas tuleb silmas pidada, et õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalusele autot juhtida, on lähtuvalt PS § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust. Riigikohus on sedastanud, et vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud (RKTKo
15. jaanuar 2010, nr 3-2-1-152-09, p 11). Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on KarS 23 peatükki koondatud süüteod, mille puhul kaitstavaks õigushüveks on paljude inimeste elu ja tervis, kuna neid süütegusid iseloomustab sihitus abstraktse, määratlemata hulga inimeste vastu. Samas leidub peatükis ka süütegusid, mis on peatükki paigutatud otstarbekuse kaalutlusel (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. P. Pikamäe, lk 1009). Käesoleval juhul on ringkonnakohtu arvates seadusandja soovinud LS § 106 lg 1 p 4 kehtestamisega takistada nende isikute poolt juhtimisõiguse taotlemist, kelle poolt toime pandud sõiduki ohutu liiklemise või käitumiseeskirjade rikkumised on käsitletavad KarS
16. peatükis sätestatud kuriteona ehk seadusandja on piiranud raskeimate liiklussüütegude toime pannud isikute õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute ja õiguskorra kaitseks. Ringkonnakohus möönab, et kõigi KarS
17. peatükis nimetatud süütegude puhul (näiteks KarS § 426) ei pruugi olla põhjendatud juhtimisõiguse andmise piiramine liiklusseaduse mõistes, kuid see väljub käesoleva vaidluse piiridest. LS § 106 lg 1 p 4 seatud piirangu eesmärgiks on seega isikute, kes oma varasema käitumisega on ohustanud teiste isikute elu ja õiguskorda, mittelubamine sõidukit juhtima, mistõttu omab sätestatud piirang legitiimset eesmärki. 4
18. PS § 11 kohaselt saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust – seega peab piirang olema proportsionaalne. Ringkonnakohtu arvates on LS § 106 lg 1 p 4 sätestatud piirang proportsionaalne: see on sobiv, kuna piirab kuriteona kvalifitseeruva liiklussüüteo toime pannud inimestel võimalust taotleda juhtimisõigust, vajalik, kuna võimaldab kaitsta teiste isikute elu ja tervist ning mõõdukas arvestades piiranguga kaitstavate õigushüvede kaalukust. Juhtimisõiguse puudumise tõttu pole isiku liikumisvabadus täielikult piiratud, tal on sellegipoolest võimalik ka ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta end teostada, kasutades selleks teisi liikumisvõimalusi.
19. Eelnevast tulenevalt on LS § 106 lg 1 p 4 ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas põhiseadusega ning puuduks alus kaebuse sisulisel lahendamisel sätte kohaldamata jätmiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.
20. Kaebuses on esitatud Maanteeameti Tartu teenindusbüroo toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõue ja kohustamisnõue lubada G-E.R. B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile. Kaebuse eesmärgiks on kaebaja lubamine sõidueksamile, et omandada B-kategooria juhtimisõigus. 16.

§ 45

lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ja õigusvastasuse kindlakstegemine parendab kaebaja olukorda. Tuvastamisnõude rahuldamise korral konstateerib kohus üksnes seda, et vaidlustatud toiming on õigusvastane, kuid see ei muuda toimingut olematuks ega võimalda seetõttu reeglina ka tagajärgi kõrvaldada. Tulenevalt kaebuse eesmärgist, milleks on kaebaja lubamine mootorsõidukijuhi eksamile, on kaebaja õiguste kaitseks tõhusam vahend kohustamiskaebuse esitamine, mille kaebaja on koos õigusvastasuse tuvastamise nõudega ka esitanud. Seega tuleb kaebus õigusvastasuse tuvastamise nõude osas tagastada

§ 121

lg 2 p 1 alusel, kuna tõhusama õiguskaitsevahendi olemasolu tõttu puudub kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigus. 17.

§ 2

lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seega eeldab kohustamiskaebuse põhjendatus isiku õiguste rikkumist haldusorgani keeldumise või jätkuva tegevusetusega (s.h keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või sooritamiseks. 18. Halduskohus märgib siinjuures õigesti, et kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kehtiv õigus seda ei võimalda.

§ 158

lg 2 kohaselt hindab kohus toimingu tegemise õiguspärasust toimingu tegemise aja seisuga. Vaidlus puudub selles, et kaebajal takistab mootorsõidukijuhi eksamile registreerumast kehtiv LS § 206 lg 1 p 4. Seega ei ole kehtiva sätte olemasolul, kus vastustaja tegevus eksamile mitteregistreerimisel oli õiguspärane, kohtul võimalust rahuldada kaebuses sisalduvat kohustamiskaebust ja see tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. jaanuari 2017 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ 6