KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-16-1457 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Ko

§ 113lg 1 järgi. Ta palub teha selles osas uue otsustuse, millega tunnistada tema kaitsealune selles kuriteos süüdi Kar

S § 115 järgi ja talle siin karistust mõistes arvestada nimetatud paragrahvi sanktsioonimääradega. 6.1 Kaitsja märgib, et Vahur Sikka hinnangul oli ta K.K. i tapmistegu toime pannes äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille põhjustasid kannatanu öeldud solvangud. Taoline solvavate väljendite esitamine kestis pikemat aega. Tüli käigus laskis K.K. süüdistatavale kahel korral pisargaasi näkku. Pärast mõningat rahunemist alustas kanntanu konflikti uuesti, solvates nii 4 süüdistatavat kui tema elukaaslast. Süüdistatav selgitas kohtule, et ühel hetkel ta enam ei mäleta, mis juhtus. Järgmisena mäletab, et ta oli köögis ja pesi verist nuga. 6.2 Süüdistatava ütlused kannatanu käitumise kohta on usutavad, kuna neid kinnitavad ka teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Tunnistaja A.K. seletas kohtule, et K.K. ja Vahur Sikk tülitsesid võrdlemisi tihti, tülide algatajaks ning aktiivsemaks pooleks oli sageli K.K. , kes joobnuna suutis konflikti tekitada ka vähetähtsast olmeprobleemist. Tunnistaja S.S. kirjeldas, kuidas K.K. ütles Vahur Sikkale maja trepikojas selle peale, kui süüdistatav ei saanud korteri välisust lahti, et temast ei ole midagi tolku, ta on kasutu ja lõi süüdistatavat labakäega näkku. Seega puudub alus kahelda selles, et ka ööl vastu 02.10.2015 solvas K.K. süüdistatavat korduvalt ning tema käitumine oli provotseeriv. 6.3 Kohus on möönnud, et K.K. käitus süüdistatava suhtes ebaviisakalt ja võis olla konflikti algatajaks. Samas välistas maakohus kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tulemuste põhjal selle, et Vahur Sikk võis tapmisteo ajal olla äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Kaitsja arvates on ekspertide kategoorilises vormis antud arvamus arusaamatu. Vahur Sikk on andnud tapmise asjaolude kohta kogu aeg sarnaseid ütlusi, väites, et ta noaga löömist ning sellele vahetult eelnenud ja järgnenud sündmusi ei mäleta. See, et Vahur Sikk on kirjeldanud mõnevõrra erinevalt muid süüdistusega seonduvaid asjaolusid, ei anna alust välistada temal äkki tekkinud hingelise erutuse seisundit, mille põhjustasid kannatanu solvangud. KrMS § 7 lg 3 sätestab, et kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Apellandi hinnangul on maakohus antud reegli vastu eksinud ning puudub põhjus eelistada ekspertide arvamust teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Eeltoodut arvestades tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 115 järgi ning vähendada vastavalt talle mõistetud karistust.

1. Prokurör Milvi Väin oma apellatsioonis taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o Vahur Sikka õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi 25.09.2015 kuriteos. Ta palub Vahur Sikka siin süüdi tunnistada ning määrata talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel tuleks see karistus lugeda kaetuks KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud 8 aasta pikkuse vangistusega. 7.1 Kohus on tuvastanud, et A.P. a ütluste kohaselt oli K.K. i põsel näha punetus. Edasi on kohus fotot uurides leidnud, et põsel ei ole näha selgelt eristatavat punetust. Foto kvaliteet ei saa aga üle kaaluda sündmuskohal viibinud politseiniku ütlusi. Kohapeal ei ole K.K. ka kindlalt väitnud, et ei soovi avaldust esitada. Ta ei suutnud vaid kohe otsustada. Kuuendal päeval pärast seda sündmust ta aga tapeti Vahur Sikka poolt. 7.2 K.K. on seoses Vahur Sikka poolse kehalise väärkohtlemisega teinud politseile tunduvalt rohkem väljakutseid kui on süüdistuseks formuleerunud. See asjaolu koos tapmisteoga annavad tunnistust sellest, et K.K. sai Vahur Sikka vägivaldse käitumise tõttu kannatada. Tähelepanu väärib 25.09.2015 häirekeskusele K.K. i poolt tehtud kõne, kus ta küsimusele: „Kas viga saite?,“ vastab: „Korraks“ ja samuti selgitab oma kartust Vahur Sikka ees sedavõrd, et jooksis vetsu peitu. Veel väärib tähelepanu surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti vigastuste kirjeldav osa, mille kohaselt on värskeid verevalumeid kaelal kirjeldatud kui lillakaspunaseid, kuid tuvastatud on ka sinine nahaalune verevalum vasakul pool sarna piirkonnas, mis viitab varasema vägivalla tagajärjele (selgelt näha ka sündmuskohal laiba fotol ning ekspertiisi lisana oleval fotol). 7.3 Kohus ei ole seega arvestanud K.K. il ilmnenud vigastusega nahal ja hilisemalt tekkinud jäljega ega ka K.K. i tegelikku kartust Vahur Sikka ees ja tema päästeametile antud selgitusi. Vahur Sikka tegu K.K. i löömises ja talle valu ning vigastuse tekitamises 25.09.2015 on tõendatud, sest nõrgema kannatanu löömine, mille tagajärjel esialgu tekib põsele punetus ja hiljem sinine verevalum ning milline löömine on tinginud hädaabinumbrile helistamise, on ka tavalisele kõrvalseisjale tajutav kui kannatanule valuaistingu tekkimise võimalus, olenemata kannatanu joobest. Vastuväide süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonile 5
2. Prokurör Milvi Väin oma vastuväidetes palub jätta maakohtu otsuse

§ 113lg 1 järgi muutmata.

Ta leiab, et kohus on hinnanud tõendeid kogumis, esimese kohtuastme siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning põhjendused on piisavad. Ringkonnakohtu seisukoht 9. Tartu Ringkonnakohtu istungil 06.12.2016 jäid süüdistatav ja tema kaitsja oma apellatsioonkaebuste juurde, palusid maakohtu otsuse

§ 113lg 1 järgi tühistada ning süüdistatava Kar

S § 115 järgi süüdi tunnistada. Prokuröri edasikaebusele vaidlesid süüdistatav ja tema kaitsja vastu. Riiklik süüdistaja jäi samuti enda apellatsiooni juurde ja palus jätkuvalt Vahur Sikka KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi 25.09.2015 kuriteos süüdi mõista. Süüdistatava ja advokaat Kalju Kutsari kaebusi ta põhjendatuteks ei pidanud.

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus Vahur Sikka süüdi tunnistamises KarS § 113 lg 1 järgi ning õigeksmõistmises KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi 25.09.2015 kuriteos on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Süüdistatava, tema kaitsja ja ka prokuröri edasikaebused jäävad täielikult edutuiks. Nimelt on kolleegium seisukohal, et esimene kohtuaste on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ning õiguslikult veatu on ka faktilistele asjaoludele antud materiaalõiguslik hinnang. Kohtuotsuse põhistused on ka igati piisavad ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kuivõrd kohtulahend sisaldab ka vastuseid kõigile apellatsioonides esitatud argumentidele, siis tuleb nentida, et apellatsioonikohtul siin midagi uut ning põhimõttelist lisada lihtsalt ei ole. Seetõttu kasutabki kriminaalkolleegium KrMS § 342 lg 3 p-st 1 tulenevat ja ka Riigikohtu poolt aktsepteeritud võimalust (vt RKKKo-d 3-1-1-23-11 p 18, 3-1-1-92-11 p 15.1) jätta oma lahendis esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ning märgib apellatsioonide väidetele vastates üksnes järgmist.
2. Alustades süüdistatava ja tema kaitsja Kalju Kutsari apellatsioonidest, peab märkima, et esimene apellatsioonimenetluses üles jäänud küsimus seisneb selles, kas Vahur Sikka tapmistegu tuleb kvalifitseerida tapmise põhikoosseisu järgi või selle priviligeeringuna, s.o provotseeritud tapmisena. Maakohtuga nõusolevalt tuleb kohe ära nimetada, et ka ringkonnakohtu hinnangul kohtulikul arutamisel uuritud tõendid provotseeritud tapmist, s.o KarS § 115 koosseisu käsitlevat kaitseversiooni ei kinnita. 11.1 Nimelt tuleb kõigepealt tähele panna, et KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Ehk siis selle süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu ning tapmine ongi n-ö reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Teisisõnu öelduna peab provokatsiooni ja erutusseisundi vahel valitsema põhjuslik seos – kannatanu kutsub provotseeriva teoga esile tagajärje, s.o oma surma (vt RKKKo 3-1-1-10-13, p 8). Juhul, kui kohus tuvastab, et tapmisteole eelnes kannatanu vägivaldne või solvav tegu, peab edasiselt alati kontrollima, kas tema selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi. Tugev hingelise erutuse seisund on seejuures juriidilisele hindamisele avatud tunnus, mis tuleb tuvastada eelkõige kriminaalasja tehioludele tuginevalt ja selleks on lubatud kõik tõendid. Vajadusel võib osutatud küsimuse lahendamiseks oluliste asjaolude kindlakstegemiseks määrata ekspertiisi (vt RKKKo-d 3-1-1-86-04 p-d 10 ja 11.2, 3-1-1-10-13 p 9). 11.2 Eelmärgitud n-ö põhitõdesid arvestades märgib ringkonnakohus esmalt ära, et nagu maakohus kindlaks tegi, toimus Vahur Sikka ja K.K. i vahel 01.10.2015 ööl vastu 02.10.2015 konflikt. Selle algatajaks oli süüdistatava ütluste kohaselt K.K. , kes hakkas norima teemadel lapsed, süüdistatava töökoht ja uus elukaaslane, avaldades sh olevat end Vahur Sikka tööandjale öelnud, et süüdistatav 6 enam tööle ei tule. Samuti lasi K.K. süüdistatava väitel talle kahel korral gaasi näkku. Edasi on Vahur Sikk andnud ütlusi, et tüli vaibus ja nad suhtlesid päris normaalselt. Umbes poole tunni pärast hakkas kannatanu norimisega otsast peale samadel teemadel. Järgnevat süüdistatav aga enam ei mäleta ja arvatavasti noaga löömine siis juhtuski. 11.2.1 Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kõrvalisi tunnistajaid K.K. i ja süüdistatava vahel toimunud konfliktil ei olnud, sündmuspaigalt leitud kotist avastati gaasiballoon ning tunnistaja A.K. e ütluste kohaselt oskas K.K. süüdistatavat alkoholijoobes olles endast välja ajada, siis tuleb kriminaalasjas lähtuda sündmuse kulgemisest selliselt, nagu Vahur Sikk seda kirjeldanud on. Ehk siis sarnaselt esimese kohtuastmega ei välista ka kriminaalkolleegium, et K.K. sel ööl süüdistatava suhtes vaenulikult ja ründavalt käituda tõesti võis. 11.3 Eelmärgitud seisukohale asudes leiab ringkonnakohus maakohtuga sarnaselt edasiselt aga sedagi, et K.K. i käitumine, sh tema öeldud solvavad lausungid, ei olnud oma olemuselt ja kaalult sellised, et need oleksid saanud Vahur Sikkal esile kutsuda tugeva hingelise erutuse seisundi KarS § 115 tähenduses. Kuivõrd maakohtu vastavad põhistused on hinnatavad ammendavatena ning need kajastuvad ka käesoleva otsuse p-s 3.1.2, siis käesolevalt need ülekordamist ei leia. Kolleegium märgib vaid, et esimese kohtuastme seisukoht järgib põhimõtet, et kuigi mõne teo või väljaütlemise tajumine solvavana on alati subjektiivne, peab süüdistatava emotsionaalses reaktsioonis ja sellest kantud käitumises olema siiski teatav arusaadavus, s.o tema tegu saab mõistetavaks just kannatanu eelnevat käitumist hinnates ja äärmiselt ülemäärane emotsionaalne reaktsioon aktsepteeritav ei ole. 11.3.1 Järgmiseks on maakohus, hinnates kannatanu käitumise mõju, ära nimetanud selle, et kui K.K. hakkas erinevatel teemadel süüdistatava kallal n-ö norima ja lasi temale kahel korral ka gaasi näkku, siis võttis Vahur Sikk enda sõnade kohaselt naisel kaelast kinni ja tõukas ta vastu uksepiita. Ehk siis kuigi süüdistatav reageeris vägivaldselt, ei kandnud kannatanu väljaöeldu oma sisus sellist teavet või solvangut, et see oleks mõjunud Vahur Sikkal äkilist tugevat hingelist erutust esile kutsuvana. Vastupidi, seejärel olukord pooleks tunniks hoopiski rahunes ning koos samas toas tarvitati õlut edasi. Seejärel hakkaks K.K. taas Vahur Sikkale samadel teemadel etteheiteid tegema ning järgnevat süüdistatav enda sõnul enam siis ei mäleta. Ringkonnakohus leiab siin, et kuigi süüdistatav võis aset leidnud konfliktist, selle jätkumisest ja kannatanu ütlemistest häiritud olla ning viha tunda (ja tõenäoliselt see nii oligi), siis õiguslikku tähendust sellisel hingeseisundil ei ole. Inimene peab suutma oma emotsioonidest mõjutatud käitumisreaktsioone kontrollida õigusnormidega vastuollu minemata. Ringkonnakohtu hinnangul ongi ju raske (või isegi võimatu) ette kujutada isikuvastast kuritegu, mille puhul selle toimepanija ei oleks olnud teatava emotsionaalse pinge seisundis (olgu see siis vaen, kättemaks, viha, suguiha). 11.3.2 Veel peab siinkohal toonitama sedagi, et maakohus on õigesti oluliseks pidanud ka seda, et kuriteoööl tekkinud konfliktis ei olnud süüdistatava jaoks midagi tavapäratut. Tõendikogum näitab nimelt, et omavaheline tülitsemine ja solvangute lausumine oli Vahur Sikka ning K.K. i suhtluses pidev. Ehk siis kannatanu käitumises ei olnud süüdistatava jaoks midagi ootamatut, veelgi vähem tema tervist või isegi elu ohustavat ning tegemist ei olnud ka Vahur Sikka eneseväärikuse ränga alandamisega. Samuti ei saa öelda, et süüdistatav kannatas K.K. i poolse pikemaajalise provotseerimise all ning seekordselt lihtsalt ületas taluvuse piiri. On ju kriminaalasjas selgunud, et pidevad konfliktid ei olnud tingitud mitte üksnes kannatanu käitumisest, vaid süü neis on olnud asetatav mõlemale osapoolele. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Vahur Sikka vägivaldne reageering oli temale ka omane, s.o süüdistatavat on varem vägivallategude eest karistatud korduvalt. 11.4 Edasi on maakohus KarS § 115 objektiivse koosseisu täitmiseks vajaliku eriline isikutunnuse, s.o süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundi, välistanud ka tema kuriteojärgse käitumise põhjal. Kuivõrd kohtu arutuskäik on põhjalik ja selge siingi ning ringkonnakohus sellega täielikult nõustub, siis n-ö dubleerimist see sellel kohal ei leia. Esimese kohtuastme vastavad põhjendused on ära toodud ka käesoleva lahendi p-s 3.1.
3. Kriminaalkolleegium toonitab siinkohal 7 vaid, et maakohtu seisukoht on õigesti olnud kantud põhimõttest, mille kohaselt räägib isikul tugeva hingelise erituse seisundi esinemise vastu asjaolu, et ta suudab teo toimepanemise järel käituda kaalutletult ja sihipäraselt, nagu see käesolevalgi juhul sedastatav tõesti on. 11.5 Viimasena käsitleb ringkonnakohus nii Vahur Sikka kui tema kaitsja poolt välja toodud etteheidet, mille kohaselt maakohus välistas süüdistataval tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimise vääralt justkui vaid ambulatoorse kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi tulemuste põhjal. Vahur Sikk ise on toonitanud sedagi, et teda külastasid vanglas 2 inimest, kes esitasid talle mõned küsimused tema mineviku kohta, st kogu ekspertiis selles seisneski. 11.5.1 Ringkonnakohus, alustades ümberpöördult kõigepealt süüdistatava väitest, märgib siin, et ekspertiis teostati tõepoolest ambulatoorselt, kuid seda mitte üksnes Vahur Sikkaga kohtumise põhjal. Ekspertiisi läbiviimisel kasutati ka süüdistatava digitaalses haigusloos, Tartu Vangla tervisekaardis ning kriminaalasja toimikus sisalduvaid andmeid. Ehk siis leida, et eksperdid vastasid neile esitatud küsimustele pealiskaudselt, ei saa. 11.5.2 Vastuseks kaitsja apellatsiooni väitele märgib kriminaalkolleegium aga esmalt, et kõnealuse ekspertiisi määramise vajadust teatud juhtudel on oma otsuse nr 3-1-1-10-13 p-s 9 möönnud juba Riigikohus. Samuti ei näe ka ringkonnakohus põhjust, mis peaks olukorras, kus hindamise objekt jääb n-ö inimpsüühikat iseloomustavate nähtuste valdkonda, erialaspetsialisti abi kasutamise võimaluse välistama. Teiseks juhib kolleegium advokaadi tähelepanu asjaolule, et osundatud ekspertiisiakt ei ole sugugi mitte ainsaks ega isegi mitte kandvaks tõendiks, mille pinnalt maakohus Vahur Sikkal tugeva hingelise erutuse seisundi tekkimise välistas. Vaidlustatud kohtulahendist ilmneb nimelt selge positsioon, et KarS § 115 objektiivse koosseisu täitmiseks vajalik erutusseisund ei ole tuvastatav üksnes ekspertiisi käigus, vaid see tuleb kindlaks teha nii kannatanu kui süüdistatava käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel, ja selliselt esimene kohtuaste toiminud ka on. 11.6 Kokkuvõtvalt asubki ka ringkonnakohus seisukohale, mille kohaselt ei saa käesoleval juhul rääkida sellisest Vahur Sikka äärmuslikust emotsionaalsest seisundist, mis oleks käsitatav tugeva hingelise erutusena KarS § 115 tähenduses. Tõenduslikku baasi, millele süüdistatava ja tema kaitsja soovitud järeldus rajada, lihtsalt ei ole. 11.7 Lühidalt märgib ringkonnakohus seoses Vahur Sikka ja tema kaitsja apellatsioonidega ära veel niipalju, et neis taotletakse süüdistatavale tapmisteo eest õiglase karistuse mõistmist. Kuivõrd nimetatud soov on seotud seisukohaga, et süüdistatava käitumine tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi, siis puudub maakohtu poolt Vahur Sikkale KarS § 113 lg 1 järgi vajalikuks peetud karistuse ülevaatamiseks alus.
4. Minnes järgmiseks prokuröri apellatsiooni juurde, vajab kõigepealt märkimist maakohtu seisukoht, mille kohaselt on Vahur Sikka tegu K.K. i löömises süüdistuses nimetatud viisil, s.o ühel korral lahtise käega näkku, tõendatud. Esimese kohtuastme sellist otsustust vaidluse alla seatud ka ei ole. Vahur Sikka süüdimõistmise KarS § 121 lg 2 p-de 2, 3 järgi 25.09.2015 kuriteos on kohus edasiselt aga välistanud seetõttu, et tuvastatud ei ole kumbki selle kuriteokoosseisu objektiivset külge täitev teoalternatiiv, s.o löömisega kannatanu tervise kahjustamine ja/või talle sellega valu tekitamine. Olgu kohe ära öeldud, et ringkonnakohus, vastupidiselt riiklikule süüdistajale, maakohtu taolise positsiooniga täielikult ka nõustub ning, nagu käesoleva otsuse p-s 10 juba märgitud, vaidlustatud kohtuotsuses sisalduvaid põhistusi oma lahendis üle ei korda. 12.1 Käsitledes seega üksnes prokuröri poolt edasikaebuses ja ka apellatsioonikohtu istungil välja toodud argumente, peab kõigepealt ära nimetama, et K.K. suri 01.10.2015 ööl vastu 02.10.2015, s.o 6 päeva pärast 25.09.2015 sündmust, kusjuures vahepealsel ajal ta Vahur Sikka poolt tema löömise osas politseile kuriteoavaldust ei esitanud ja ka arsti poole ei pöördunud. Ehk siis küsimusele 8 kannatanu tervise kahjustamise või talle valu tekitamise osas tuleb vastata ilma, et ta oleks kahjustada saamist või valuaistingu tundmist oma ütlustes kinnitanud. 12.2 Prokuröri hinnangul on süüdistatava poolt K.K. i tervise kahjustamine ja temale löömisega valu tekitamine tõendatud sellega, et kannatanu on teinud häirekeskusesse korduvaid kõnesid, politseiametnik A.P. a märkas sündmuskohal K.K. i põsel punetust ning surmajärgsetel fotodel on näha surnu näol selgelt eristatavaid verevalumeid. Ringkonnakohus, selliseid väiteid kaalunud, neid Vahur Sikka käitumises kuriteokoosseisu tuvastamiseks piisavateks aga ei pea. Nimelt tuleb esmalt märkida, et politseile väljakutsete tegemine iseenesest mingitki alust ümberlükkamatuks järelduseks kannatanu tervise kahjustada saamisest või valu tundmisest ei anna. Seda enam, et kuigi K.K. helistas septembrikuus häirekeskusesse kolmel korral, siis kuupäevade 09.09.2015 ja 19.09.2015 osas märked Vahur Sikka poolt kannatanu kallal füüsilise vägivalla tarvitamisest puuduvad. 25.09.2015 K.K. i telefonikõne põhjal kohale ilmununa patrullpolitseinik A.P. a kannatanu põsel õrna punetust tõesti küll täheldas, kuid siin on esimene kohtuaste asjakohaselt leidnud, et selle tekkepõhjused võisid peituda mujal (vt käesoleva otsuse p 3.2.2). Kindlasti ei olnud punetus aga nii silmatorkav, et see oleks politseiametniku poolt K.K. ist tehtud fotodele jäädvustunud. Tõsi, mööda ei saa vaadata asjaolust, et kannatanust surma järgselt tehtud piltidel (s.o sündmuskoha vaatlusel ja ekspertiisi läbiviimisel pildistatutel) tema näo vasakul pool sinine plekk sedastatav kaheldamatult on. Samas selgub, et selle tekkeviisi või aja osas igasugune kindel teave aga puudub. Nimelt tuuakse surnu ekspertiisiaktis, sh selle eksperdiarvamuse all toodud osas, küll välja, et K.K. i näo vasakul pool on nahaalused verevalumid ja pehmete kudede turse, kuid akti alajaotuses „Eksperdiuuringute tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus“ seisab, et nimetatud vigastus on tõenäoliselt tekitatud lühikest aega enne surma saabumist löökidest kõvade tömpide esemetega, näiteks rusikatega näo piirkonda (I kd lk 130). Mingeidki varasemaid verevalumeid K.K. i näol ekspertiisiakt ei nimeta. Kummastaval moel ei ole Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert Jana Tuusovile maakohtu istungil kõnealuse vigastuse kohta ainsatki küsimust aga esitatud. Tõendite pinnalt tekkinud vastuolu on seega jäänud lahendamata. Seepärast ei saa praeguselt kuidagi asuda prokuröri soovitud veendumusele, nagu oleksid kannatanu surnukeha näol nähtavad verevalumid sidustatavad Vahur Sikka ühekordse lahtise käega tehtud löögiga ligi nädal enne K.K. i surma. 12.3 Tõsi, siinkohal ei saa märkimata jätta, et KarS § 121 teoalternatiivina valu põhjustamine ei nõuagi mingit silmaga nähtavat tagajärge, s.o tegemist on valuaistinguga, millega tegelikku nn koekahjustust ei peagi kaasnema. Taolisele tõdemusele vaatamata ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul aga asuda seisukohale, et K.K. süüdistatava poolt talle ühel korral lahtise käega näkku löömisest valu kindlasti tundis. Kõigepealt tuleb nimelt ära mainida, et päästekeskusesse tehtud kõnes ja patrullpolitseinik A.P. aga 25.09.2015 sündmuskohal vesteldes kannatanu valu tundmist ei kurtnud, kuriteoavaldusega ta 6 päeva jooksul politseisse ei pöördunud ning tema tihe suhtlus Vahur Sikkaga jätkus, s.o veel 01.10.2015 käidi koos Lätis õlut ja alkoholi ostmas ning koos peeti sel õhtul Riia tn 8 hoovis suuremas seltskonnas ka pidu. Küll on tuvastamist leidnud aga see, et 25.09.2015 õhtul oli K.K. tugevas alkoholijoobes ning tunnistaja A.P. a ütluste kohaselt oli Vahur Sikka ja kannatanu vahel olnud konfliktsituatsioon. Süüdistatav oli politseiametnik A.P. ale öelnud sedagi, et just K.K. oli olnud see, kes teda esimesena lõi. Ehk siis kriminaalkolleegiumi hinnangul ei pruukinud kannatanu nii tugevast joobest kui konfliktist tingituna Vahur Sikka löögist lahtise käega märkimisväärset valuaistingut tunda. Siinjuures viitab apellatsioonikohus oma taolise positsiooni kinnituseks ka RKKKo 3-1-1-29-15 p-le 11.1, kus on märgitud, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muuhulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost psüühilisest seisundist või muudest subjektiivset laadi asjaoludest. 12.4 Eeltoodut kogumise arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et esimene kohtuaste on tõendite analüüsimise järel põhjendatult pöördunud in dubio pro reo põhimõtte poole ning langetanud Vahur Sikka suhtes õigeksmõistva otsuse. Nimelt ei tohi olukorras, kus kohtud ei ole tõendikogumile üldhinnangu andmise tulemil süüdistatava süüs veendunud täielikult, teha otsust tema kahjuks, vaid ta tulebki õigeks tunnistada. 9
5. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused. 13.1 Kaitsja Kalju Kutsar esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt osales advokaat 06.12.2016 kohtuistungil 30 minuti jooksul, mille eest ta soovib tasu 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot), ning tema sõidukulud marsruudil Valga-Tartu-Valga olid 64.80 eurot (sh käibemaks 10.80 eurot). Ehk siis kokku soovib kaitsja tasu ja hüvitist 88.80 eurot, sh käibemaks 14.80 eurot. 13.1.1 Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus küsitud summades on põhjendatud ning vastavuses ka kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleeriva ministri määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-ga 10, § 6 lg-ga 5, § 17 lg-tega 1,
6. Ehk siis väljamõistmisele kuulub 88.80 eurot, sh käibemaks 14.
7. Tulenevalt KrMS § 185 lgst 2 jääb nimetatud kaitsja kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulu aga riigi kanda, kuivõrd apellatsioonimenetlus toimus muuhulgas ka prokuröri esitatud apellatsiooni alusel. 13.2 Viimaseks, s.o apellatsioonimenetluse tulemusi resümeerides, märgib ringkonnakohus veel vaid niipalju, et jätab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1-st juhindudes muutmata ning esitatud edasikaebused rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas Mati Kartau Tiit Lõhmus 10