Obsah (7)

§ 445§ 651§ 654§ 657§ 442§ 664§ 459

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2017, Tallinn Tsiviilasja

) § 331 lõike 1 alusel ja tagastas need kostja esindajale. Kostja esitas 22.12.2016 uuesti need samad dokumendid, millised ta oli esitanud 12.12.2016 ja milliseid kohus keeldus asja materjalide juurde võtmast 14.12.2016 istungil. Kohus jäi 12.12.2016 4 istungil avaldatud seisukoha juurde. Kohus määras 14.12.2016 istungil menetlusosalistele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks, kuid täiendavate tõendite ring oli kindlalt piiratud ja kohtu poolt määratava tähtaja eesmärgiks ei olnud anda kostjale võimalus esitada uuesti need materjalid, mille vastuvõtmisest oli kohus keeldunud 14.12.2016 istungil.

1. Hageja II palus mõista kostjalt välja elatise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohus tuvastas, et hageja II põlvneb kostjast. Seega on hagejal II õigus nõuda kostjalt ülalpidamist perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 punkti 1 alusel. Kohus viitas PKS § 100 lõigetele 1 ja 2 ning § 101 lõikele
2. Kuivõrd hageja nõuab elatise väljamõistmist seaduses sätestatud määras, ei pea ta oma igapäevaste vajaduste rahuldamise kulusid tõendama (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-121-15, punkt 14; nr 3-2-1-78-13, punkt 15; nr 3-2-1-120-14, punkt 14). Kostja leidis, et esinevad alused elatise vähendamiseks, sest kostjal on tuvastatud töövõime kaotuse määr 50% ning kostja ülalpidamisel on veel kaks alaealist last, kes jäävad hagi rahuldamisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Alused elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra näeb ette PKS §
4. Kostja esitas tõendi, et tal on tuvastatud töövõime kaotuse määr 50% (t I kd lk 33–34), ning märkis, et töövõime kaotuse põhjustanud haigestumise tõttu (st insuliinisõltuv suhkrutõbi) ei saa ta enam töötada nii palju nagu varem. Kuigi kostjal on tuvastatud osaline töövõimetus, ei takista see kostjal teenida endiselt sissetulekut selleks, et rahuldada enda vajadusi ja anda ülalpidamist oma alaealistele lastele. Kuigi kostja väidab, et haigestumise tõttu ei saa ta enam töötada nii palju kui varem, ei ole kostja vaatamata kohtu ettepanekule (t I kd lk 65) esitanud tõendeid, et tal esinev töövõimetus on põhjustanud sissetuleku vähenemise. Kostja ei tõendanud sissetuleku suurust enne haigestumise avastamist ja pärast seda ega ole tõendanud, et sissetulek vähenes haigestumise tõttu. Kostja töötab XXXXXXXXXs xxxxxxxna ega ole väitnud ega tõendanud, et haigestumise tõttu oli ta sunnitud vahetama raskema, kuid tulusama töö lihtsama, kuid väiksema sissetulekuga töö vastu. Kostja poolt esile toodud asjaolude alusel asus kohus seisukohale, et kostja oli töötanud xxxxxxxna enne osalise töövõimetuse tuvastamist ning jätkas tööd samal erialal ka pärast seda. Kuivõrd kostjal tuvastatud haigestumine, mis põhjustas osalise töövõimetuse, ei takistanud tal jätkata tööd samal erialal ja teenida sissetulekut, ning kostja ei ole tõendanud, et osaline töövõimetus oleks põhjustanud sissetuleku vähenemise, asus kohus seisukohale, et kostja osaline töövõimetus ei piira tal võimalust teenida sissetulekut, et anda alaealistele lastele ülalpidamist miinimummääras.
5. Kostja esitas tõendi, et peale hageja on tema ülalpidamisel veel kaks alaealist last, st M.R (t I kd lk 32, 52) ja A.M (t I kd lk 35, 48-51). M.R elab koos ema S.Riga ning A.M elab koos ema ja kostja abikaasa N.Miga. Kohus tegi kostjale 23.09.2016 ettepaneku (t I kd lk 65) kirjeldada ja tõendada elulisi asjaolusid, millest nähtuks tema teiste laste olukord ja esitada tõendid tema teiste laste emade sissetulekute kohta. Kostja ei ole esitanud andmeid M.R vajaduste kohta ja milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid M.R ema sissetuleku kohta. Kohus asus seisukohale, et M.R igakuised vajadused ei ületa miinimumi ja tema ema on võimeline andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Kostja esitas tõendi, et maksab M.R elatist keskmiselt 150 eurot kuus (t I kd lk 71-77, 141-146).
6. Kostja ei esitanud andmeid ka oma tütre A.M igapäevaste vajaduste kohta ja milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kostja esitas vaid tõendi, et alates 01.09.2016 käib A.M lasteaias (t I kd lk 81). Kohus asus seisukohale, et A.M igakuised 5 ülalpidamiskulud ei ole kõrgemad kui kahekordne miinimumelatis. Kostja annab A.Mle ülalpidamist 150 eurot kuus, kandes raha üle lapse ema pangakontole (t II kd lk 41). A.M ema on töötu (t I kd lk 83) ja talle laekub igakuiselt töötutoetus 97-132 eurot (t II kd lk 41). N.Mle makstakse igakuiselt lapsetoetust A.M ülalpidamiseks 50 eurot kuus ja lapsehooldustasu kuni A.M 3-aastaseks saamiseni 38.35 eurot (t II kd lk 211-212). Lapsetoetust ei saa arvestada N.M igakuiseks sissetulekuks, mille arvel saaks ta anda ülalpidamist tütrele, kuivõrd riik maksab vanemale lapsetoetust lapse vajaduste rahuldamiseks. Kuigi N.Ml puudub töö ja ta on registreerinud ennast töötuna, ei vabasta see vanemat kohustusest anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras ja vanem peab tegema kõik endast sõltuva, et rahuldada lapse vajadusi seaduses sätestatud määras. Kohtu ette ei ole toodud asjaolud, et N.M puhul esineks alus anda lapsele ülalpidamist alla miinimumi. Samas asus kohus seisukohale, et kostja ei ole avaldanud kõiki andmeid N.M sissetuleku kohta. Kostja esitas oma XXXXXXXXX pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et teeb ülekandeid N.M pangakontole XXXXXXXXX krediidiasutuses (t I kd lk 164). N.Mle kuulub konto XXXXXXXXX pangas, mille väljavõtet, vaatamata kohtu 23.09.2016 ettepanekule esitada andmeid lapse ema sissetuleku kohta (t I kd lk 65), kostja ei esitanud. Usutav ei ole, et N.M rahuldab oma ja lapse vajadusi talle langevas ulatuses, arvestades seejuures kostja poolt A.Mle makstavat elatise suurust 150 eurot kuus, riigi poolt makstavate toetuste arvel. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema abikaasa N.M oleks taotlenud riigilt või kohalikult omavalitsuselt toetusi materiaalselt vähekindlustatud isikute jaoks. Kuivõrd kostja ei ole esitanud kõiki andmeid oma abikaasa N.M sissetuleku kohta, eeldas kohus, et N.M on võimeline andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras. Vastava kohustuse paneb lapsevanemale ka kehtiv PKS ja töökoha puudumine ei vabasta vanemat sellise kohustuse täitmisest.
7. Kohus ei nõustunud hageja II väitega, et A.M emale maksab XXXXXXXXX riik lapsetoetust. Hageja ei ole oma väidet tõendanud. Hageja esitas tõendid, et kui isik on Euroopa Liidu kodanik, kes töötab või on töötanud XXXXXXXXXs ajal, mil ta perekond elab teises riigis, võidakse sellisel juhul maksta lapsele lapsetoetust, ning toetuse taotleja peab vastama teatud nõuetele (t II kd lk 37-38). Esitatud tõendi alusel ei saa asuda 06.12.2016 menetlusdokumendis märgitud seisukohale, et lapsetoetust makstakse automaatselt kõigile XXXXXXXXXs sündinud lastele. Eeltoodud tõenditest järeldub, et XXXXXXXXXs töötaval/töötanud vanemal on võimalus taotleda lapsetoetust, mis viitab sellele, et toetuse maksmiseks peavad olema täidetud teatud eeldused. Seda kinnitab ka kostja esitatud XXXXXXXXX pädeva asutuse kirjas märgitu (t I kd lk 78-79). Kirjast nähtub, et kostja taotlus määrata lapsetoetus lükati tagasi, sest kostja ei ole esitanud andmeid, mis võimaldavad kontrollida toetuse määramise eeldusi. Hageja ei ole tõendanud, et A.M puhul on vastavad eeldused täidetud ja lapse vanemal/tel on õigus taotleda XXXXXXXXX pädevalt asutuselt lapsetoetuse maksmist.
8. Hageja II elab koos emaga. 14.12.2016 istungil avaldas hageja II ema, et tema igakuine sissetulek on ca 600 eurot. Lapse ema esitas tõendi oma väite kinnitamiseks (t II kd lk 15-17). Hageja II emale kuulub korter aadressil xxxxxxxx xx-xx xxxxx, mida hageja II ja tema ema kasutavad elukohana (t I kd lk 200-201). Hageja II emal on veel üks alaealine laps, kes elab nendega koos. Hageja II emale kuulub sõiduauto xxxxxxxx (esmane registreerimine 13.02.2003; t II kd lk 42-43). Kohus leidis, et hageja II emale kuuluva vara arvel ei saa nõuda lapsele ülalpidamise andmist. Lapsevanemale kuuluvat korterit kasutatakse lapse ja vanema elukohana, mistõttu selle võõrandamine või üürile andmine ei ole põhjendatud. Samuti on sõidukit vaja pere vajaduste rahuldamiseks. 6
9. Kohus kogus andmeid kostja varalise seisundi kohta ja tuvastas, et kostjale ei kuulu kinnisvara (t I kd lk 199; II kd lk 9). Äriregistrist nähtuvalt ei kuulu kostjale osalusi äriühingutes ja ta ei tegutse juhatuse liikmena (t II kd lk 6). Riikliku autoregistri andmetel kuulub kostjale sõiduauto xxxxxx (ehitusaasta 1994; t II kd lk 7-8). Kostjale kuulub pangakonto AS-is xxxxxxx, millele laekub igakuiselt pension 167.40 eurot (t I kd lk 89-90). Kostja esitas XXXXXXXXX krediidiasutuse pangakonto väljavõtte, millele laekub kostja igakuine palk keskmiselt 1320.33 eurot (t I kd lk 164, XXXXXXXXX kroonide konverteerimisel eurodesse võttis kohus aluseks välisvaluuta vahetuskursi ostuhinna (t I kd lk 147-155) kostjale palga maksmise kuupäeval). Seega moodustab kostja igakuine sissetulek keskmiselt 1487.73 eurot (1320.33+167.40). Kostja märkis, et kuivõrd ta elab XXXXXXXXXs, siis suurem osa tema igakuisest sissetulekust kulub kulude kandmisele elukohariigis. Kostja väitel moodustavad tema igakuised kulud keskmiselt 941.81 eurot kuus. Kostja esitas ka tõendid osade kulude, st autopassid (t I kd lk 165 173) ja korteri üürileping (t I kd lk 174-177), kandmise kohta. Samas pidas kohus põhjendatuks kostja väidet, et tema sissetuleku hindamisel tuleb arvesse võtta, et XXXXXXXXXs on kulud toidule, riietele jne märgatavalt kõrgemad kui Eestis. Kostja on esitanud ka sellekohase tõendi (t I kd lk 156-158).
10. Kostja esindaja leidis, et hageja II ema varaline seisund on parem kui kostja oma ja lapse ema kanda peaks jääma lapse ülalpidamiskulud suuremas ulatuses. Kohus viitas PKS § 105 lõikele
11. Kohus tuvastas eelpool, et hageja II ema igakuine sissetulek on ca 600 eurot kuus ning talle kuulub korteriomand ja sõiduk, mille arvel ei saa anda lapsele ülalpidamist. Peale hageja II on lapse ema ülalpidamisel veel üks alaealine laps. Kostja igakuine sissetulek on 1487.73 eurot ja talle kuulub sõiduauto. Samas kohus möönis, et kuivõrd kostja elab XXXXXXXXXs, kus elatustase on Eestist kõrgem, on tema igakuised kulud Eesti keskmisest suuremad. Kostja peab andma ülalpidamist kolmele alaealisele lapsele. Kohus ei nõustunud kostja esindaja väitega, et hageja II ema varaline seisund on parem kui kostjal. Kohtu hinnangul on kostja varaline seis parem, kui hageja II emal, või arvestades XXXXXXXXXs elamisega kaasnevaid kulusid, ligikaudu sarnane hageja II ema varalise seisundiga. Seetõttu asus kohus seisukohale, et mõlemad vanemad peavad andma hagejale II ülalpidamist võrdsetes osades ja puudub alus jätta PKS § 105 lõike 3 alusel lapse ülalpidamiskulud hageja II ema kanda suuremas ulatuses.
12. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-12 (punkt 15) rõhutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. St, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lõike 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
13. Seega peab vanem tegema kõik endast sõltuva, et anda oma alaealistele lastele ülalpidamist miinimummääras. Vajadusel peab vanem oma vajadusi piirama ja kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus on tuvastanud, et kostja igakuine sissetulek moodustab 1487.73 eurot. Jagades märgitud summa neljaga (kostja ja tema ülalpidamisel olevad kolm alaealist last), saame 371.93 7 eurot, milline summa on piisav selleks, et anda kõigile kostja ülalpidamisel olevatele lastele ülalpidamist miinimummääras. Kostja igakuine sissetulek võimaldab tal anda kõigile tema ülalpidamisel olevatele lastele ülalpidamist võrdselt seaduses sätestatud määras ja hagi rahuldamise korral ei osutu kostja teised alaealised lapsed vähem kindlustatuks kui hageja II.
14. Kohtu hinnangul on võimalik vähendada kostjalt hageja II kasuks väljamõistetavat elatist tulenevalt Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt tuleb kohtul elatise suurust määrates arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike toetustega (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-127-09, punkt 15). Hagi esitamise ajal oli kuni 31.12.2016 kehtinud riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 lõike 4 kohaselt lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot. Alates 01.01.2017 kehtiva perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lõike 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot.
15. Eelnevast tulenevalt rahuldas kohus hageja II nõude osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja II kasuks välja elatise 190 eurot, st elatise miinimummäär hagi esitamise hetkel (st 215 eurot), millest on arvestatud maha pool (st 25 eurot) riigi tasutavast lapsetoetusest. Kostjalt tuleb mõista välja elatis alates hagi esitamisest 04.03.2016 kuni lapse täisealiseks saamiseni.
16. Hageja II taotlusel määras kohus elatise maksmise korra

§ 445

lõike 1 esimese lause alusel selliselt, et kostja peab maksma elatist lapse ema pangakontole iga kuu

1. kuupäevaks.
2. Kostja märkis, et ta on maksnud hagejale II elatist alates lapse sünnist, mistõttu on tal tekkinud seisuga 16.11.2016 elatise ettemaks 2650 eurot, mis on piisav selleks, et lugeda hagejale II ülalpidamine antuks perioodi 01.03.2016-31.07.2017 eest 150 eurot kuus ja augusti 2017 eest 100 eurot. 16.11.2016 menetlusdokumendis loeb kostja hagejale II antud ülalpidamise katteks mh maksed korteri eest perioodil 11.09.2013-25.12.2014, kus laps oli eeldatavasti elanud (t I kd lk 207). Kohus määras 14.12.2016 istungil kostjale tähtaja, et täpsustada kulude arvestust seoses hageja II võimalike eluasemekulude kandmisega. Kostja ei ole kohtu korraldatust täitnud ega esitanud hagejale II kantud eluasemekulude arvestust. Kohus jättis arvestama kostja väite, et ta oli andnud hagejale II ülalpidamist perioodil 11.09.2013-25.12.2014 lapse eluasemekulude kandmise teel, sest kostja esitatud lapse eluasemekulude arvestus ei ole jälgitav, ei arvesta korteris tegelikult elanud isikute arvu ja arvestuse alusel ei saa tuvastada, kui suures ulatuses võis kostja anda hagejale II ülalpidamist perioodil 11.09.2013-25.12.2014, kandes lapse eluasemekulusid.
3. Kostja väitis, et lapse ülalpidamiskulude katteks tuleb lugeda ka tema makstud lapse massaažikulud 100 eurot (t I kd lk 207). Kostja esitatud pangakonto väljavõttest ei nähtu, et massaažikulu oleks kantud lapsele. Lisaks ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et vanemate vahel oli kokkulepe PKS § 100 lõike 3 mõttes, et kostja saab anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatust erineval viisil, st mitte maksta lapsele elatist lapsega koos elavale vanemale, vaid kanda iseseisvalt lapsega seotud kulud.
4. Kohus nõustus kostja väitega, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ülalpidamist andva vanema poolt hagi esitamisele eelnenud perioodil vabatahtlikult antud ülalpidamisega. Kohtu hinnangul võib vanem anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatust suuremas määras. Kuid kohtu arvates ei saa lugeda põhjendatuks, et kui 8 vanem maksab teatud perioodi jooksul lapsele elatist üle miinimumi, tekib ülalpidamist andma kohustatud vanemal elatise ettemaks, mille täieliku ärakasutamiseni oleks vanem vabastatud lapsele ülalpidamise andmisest. Elatise maksmise eesmärk on kanda igakuiselt lapse vajalikke ülalpidamiskulusid miinimummääras, mis eeldab seda, et lapsele ülalpidamist andma kohustatud vanem peab maksma lapsele elatist regulaarselt, st igakuiselt ja lapsega koos elavale vanemale tuleb tagada lapse esmavajaduste rahuldamiseks piisavate vahendite olemasolu. Seetõttu ei nõustunud kohus kostja väitega, et tal on tekkinud lapse ees elatise ettemaks, mistõttu ei peaks kostja maksma lapsele elatist kuni ettemaksu ärakasutamiseni 31.07.
5. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et vanemad leppisid PKS § 100 lõike 3 mõttes kokku, et kui kostja maksab teatud ajavahemikul elatist seaduses ettenähtust suuremas summas, siis sellega loetakse täidetuks kostja kohustus anda lapsele ülalpidamist edasiulatuvalt.
6. Kostja esitatud tõenditest ei nähtu ka, et kostja oleks hagi esitamisele eelnenud perioodil andnud hagejale II ülalpidamist igakuiselt seaduses sätestatud määras. Kostja esitas tõendid, et teatud perioodil oli ta maksnud hagejale II elatist miinimummääras või üle miinimumi: nt 2014.a maksis kostja igakuiselt lapsele elatist 200 eurot (t I kd lk 8-9, 207), kuigi tol ajal oli elatise miinimum 177.50 eurot ja perioodil jaanuar-juuli 2015 maksis kostja igakuiselt elatist 200 kuni 400 eurot kuus (t I kd lk 10, 208), kuigi kehtiv elatise miinimum oli 195 eurot ja august-detsember 2015 maksis kostja elatist 195 eurot kuus (t I kd lk 208-209). Samas nähtub esitatud tõenditest, et kostja on maksnud elatist jaanuaris, veebruaris, oktoobris, novembris ja detsembris 2016 150 eurot kuus ehk alla miinimumi (st 215 eurot) või ei ole elatist 2016.a üldse maksnud (t I kd lk 209-210; II kd lk 14). Ülalpidamise andmise kohustuse rikkumiseks saab lugeda olukorda, kus kohustatud vanem on maksnud lapse ülalpidamiseks raha, kuid ei ole oma ülalpidamiskohustust täitnud piisavalt või on täitnud seda ebaregulaarselt (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-108-07, punktid 11-12). Kuivõrd kostja ei ole maksnud hagejale II elatist 2016.a seaduses sätestatud määras, on ta rikkunud lapse ülalpidamise kohustust ja lapsel on õigus nõuda kostjalt elatise väljamõistmist.
7. Seoses kostja taotlusega võimaldada tal tasuda elatise võlgnevus osade kaupa summas 30 eurot kuus, märkis kohus järgmist. Elatis mõistetakse kostjalt välja alates hagi esitamisest 04.03.
8. Hageja II ei nõua kostjalt elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt. Seega ei ole kostjal tekkinud elatise võlgnevust perioodi eest enne hagi esitamist. Kohus tõlgendas kostja taotlust määrata otsuse täitmise kord elatise võlgnevuse tasumise osas selliselt, et kostja palub määrata alates hagi esitamisest kuni otsuse kuulutamiseni sissenõutavaks muutunud elatise maksmine osamaksetena. Asja materjalides on tõendid selle kohta, et kohtumenetluse käigus on kostja maksnud hagejale II elatist ainult oktoobris 2016 150 eurot, novembris 2016 150 eurot ja detsembris 2016 150 eurot (t I kd lk 210; II kd lk 14). Kohtul puuduvad andmed, kas ja millises summas on kostja maksnud lapsele elatist jaanuaris
9. Selleks, et vältida võimaliku ebaõige sissenõutavaks muutunud elatise summa määramist, saab kohus määrata kohtumenetluse kestel sissenõuetavaks muutunud elatise tasumise korra perioodi eest 04.03.201631.12.
10. Nimetatud perioodil pidi kostja maksma hagejale elatist kokku 1431.61 eurot (arvestuskäik: elatis perioodi 04.03.2016-31.03.2016 eest 171.61 eurot (190 eurot (elatis miinimummääras (215 eurot) - pool peretoetusest (25 eurot) : 31 päeva) = 6.12 eurot päevas x 27 päeva) + elatis perioodi eest aprill-september 2016 1140 eurot (190 eurot (elatis miinimummääras (215 eurot) - pool peretoetusest (25 eurot) x 6 kuud) + elatis oktoobri, novembri ja detsembri 2016 eest 120 eurot (190 eurot kuus - kostja tasutud 150 eurot kuus (t I kd lk 210; II kd lk 14). Kohus ei pidanud põhjendatuks määrata perioodi 04.03.2016-31.12.2016 eest sissenõutavaks muutunud elatise tasumise 9 korda selliselt, et kostja maksaks elatist igakuise osamaksena 30 eurot kuus, sest sellisel juhul kuluks sissenõutavaks muutunud elatise tasumisele üle kolme aasta, mis läheb vastuollu hageja II huvidega saada menetluse kestel sissenõutavaks muutunud elatist mõistliku aja jooksul. Samas arvestas kohus elatise maksmise korra määramisel asjaolu, et kostja ülalpidamisel on veel kaks alaealist last ja et kostja igakuised kulud XXXXXXXXXs on Eesti keskmisest kõrgemad. Kohus määras

§ 445

lõike 1 esimese lause alusel perioodi 04.03.2016-31.12.2016 eest sissenõutavaks muutunud elatise maksmise korra selliselt, et kostja maksab elatist osamaksetena 60 eurot kuus kuni sissenõutavaks muutunud elatise täieliku tasumiseni.

1. Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Hageja II apellatsioonkaebus
2. 23.02.2017 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja II otsuse osaliselt, s.o otsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud väljamõistetud elatise summa ja punktis 6 sätestatud menetluse ajal sissenõutavaks muutunud elatise tasumise korra osas. Hageja II palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega märkida otsuse resolutsiooni punkti 5, et kostjalt välja mõista hageja kasuks elatis 190 eurot alates 04.03.2016 kuni 31.12.2016 ja elatis 210 eurot alates 01.01.2017 kuni hageja II täisealiseks saamiseni, ning punkti 6 muuta selliselt, et igakuiseks osamakseks on mitte 60 eurot, vaid 119.30 eurot. 05.04.2017 kohtuistungil loobus hageja II apellatsioonkaebusest osas, milles palus muuta maakohtu otsuse resolutsiooni punkti
4. Hageja II ei nõustu kohtu otsustusega, millest tulenevalt on kostja kohustatud tasuma menetluse jooksul sissenõutavaks muutunud elatise 1431.61 eurot kahe aasta jooksul. Kohus ei selgita niivõrd halastavat suhtumist kostjasse. Menetluse käigus ei ole välja selgitatud materiaalset olukorda perekonnas, mille mõlemad täisealised liikmed töötavad XXXXXXXXXs. Jättes esitamata oma abikaasa pangakonto väljavõtted varjas kostja tahtlikult oma abikaasa tulusid, kelle arvelduskontole laekus osaliselt ka kostja töötasu, samuti XXXXXXXXX riiklik lastetoetus. Kohus hindas ebaobjektiivselt hageja esitatud väljavõtet Internetist lastetoetuste maksmise ja nende suuruse kohta, eeldades, et toimikus olev kostja abikaasa tõend tema dokumentide esitamata jätmise kohta on olnud XXXXXXXXX võimudele aluseks XXXXXXXXX riikliku lastetoetuse määramisest ja väljamaksmisest keeldumisele. Hageja II hinnangul ei või olla kostja elatise võlgnevuse maksmise tähtaeg pikem kui üks aasta ja seetõttu palub ta kohustada kostjat maksma iga kuu võlgnevusest 119.30 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
5. 03.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse osaliselt, s.o tema poolt 22.12.2016 esitatud dokumentide vastuvõtmisest keeldumise osas (resolutsiooni punkt 1), kostjalt väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas (resolutsiooni punkt 5) ja menetluse ajal sissenõutavaks muutunud elatise tasumise korra osas (resolutsiooni punkt 6). Kostja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega võtta asja materjalide juurde kostja 22.12.2016 esitatud dokumendid; mõista kostjalt hagejale II välja elatis 150 eurot kuni kostja töövõime taastamiseni ja sissetuleku suurenemiseni või kuni hageja II täisealiseks saamiseni; arvestada perioodi 04.03.201631.12.2016 eest sissenõutavaks muutunud elatise summa tasutuks varasemal perioodil või tasumisele kuuluva elatise summa tuvastamisel määrata selle tasumise kord selliselt, et kostja tasub sissenõutavaks muutunud elatise summa igakuiste osamaksetena 30 eurot 10 kuni sissenõutavaks muutunud elatise täieliku tasumiseni. Menetluskulud jätta hageja II kanda.
6. Kostja esindaja esitas seoses 22.12.2016 dokumentide vastuvõtmisest keeldumisega kohtuistungil vastuväite, kuna sellega dokumentide vastuvõtmisega ei oleks põhjustatud asja venimist. Dokumentide hilinemisega esitamine oli tingitud nende tõlkimise vajadusest. Kuna 14.12.2016 istungil ei arutanud kohus asja lõpuni ja kohus andis pooltele tähtaja tõendite, taotluste ja seisukohtade esitamiseks, siis kostja poolt enne kohtu määratud tähtaega dokumentide esitamine oli õiguspärane. Tuleb arvestada ka, et need dokumendid puudutavad kostja sissetuleku vähenemist ja seetõttu omavad olulist tähtsust asja lahendamisel.
7. Esinevad alused hageja II kasuks väljamõistetava elatise vähendamiseks, sest kostjal on tuvastatud töövõime kaotuse määr 50% ning kostja ülalpidamisel on veel kaks alaealist last, kes jäävad hagi rahuldamisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Seda, et kostjal oli varem suurem sissetulek, tõendab asjaolu, et hageja II seaduslikule esindajale kandis kostja igakuiselt eluaseme kuludeks ja hageja II ülalpidamiseks ligi 500-600 eurot kuus. Ka hageja II seaduslik esindaja, tutvunud kostja XXXXXXXXX konto väljavõttega ja sinna laekuva töötasuga, väitis menetluse käigus, et kostja varasem sissetulek oli parem ja tema nõudis selle põhjal elatise väljamõistmist.
8. Kohus tuvastas kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 1487.73 eurot. Kohus ei arvestanud kostja ajutist sissetuleku vähenemist toimunud avarii tulemusel. Kohus möönis, et kuivõrd kostja elab XXXXXXXXXs, kus elatustase on Eestist kõrgem, on tema igakuised kulud Eesti keskmisest suuremad. Arvestades kohtu tuvastatud asjaolusid, on selgusetu järeldus, et kostja varaline seis on parem või ligikaudu sarnane hageja II ema varalise seisundiga. Kostja omandis XXXXXXXXXs ei ole kinnisvara või eluaset erinevalt hageja II emast, kes omab korteriomandit.
9. Kuna kohus ekslikult järeldas, et kostja sissetulekud seoses töövõime kaotusega ei vähenenud, on ekslik ka järeldus, et kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lõike 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Otsusest ei selgu, kuidas kostja saab piirata oma vajadusi olukorras, kus tema kulutused XXXXXXXXXs on niigi minimiseeritud.
10. Kohus tuvastas, et kostja igakuine sissetulek on 1487.73 eurot (arvestamata selle vähenemist praegusel ajal), mille jagas neljaga (kostja ja tema ülalpidamisel olevad kolm alaealist last) ja sai 371.93 eurot. Kohtu põhjendus, arvutuskäik ja järeldus on vastuolus kohtu enda tuvastatud asjaoluga, et XXXXXXXXXs on kostja kulud toidule, riietele jne märgatavalt kõrgemad kui Eestis ja et kostja toimetulekuks XXXXXXXXXs on vaja märgatavalt suuremat summat võrreldes sellega, kui kostja elaks Eestis. Eelmärgitud arvutusest on ilmne, et kohus ei võtnud arvesse kostja suuremat toimetulekuvajadust XXXXXXXXXs elamiseks ja töötamiseks.
11. Kostja leiab jätkuvalt, et tal on tekkinud seisuga 16.11.2016 elatise ettemaks 2650 eurot, mille ta palub arvestada hagejale II tasutava elatise katteks. Perioodi 04.03.201631.12.2016 eest sissenõutavaks muutunud elatise maksmise kord kahjustab kostja teiste laste ülalpidamist ja kostja enda tavapärast ülalpidamist. Kaevatavast otsusest tulenevalt peab kostja 2017.a igakuiselt tasuma hagejale II elatist 210 eurot ja veel lisaks 60 eurot, 11 seega kokku 270 eurot. Seega peaks kostja kolme lapse peale tasuma igakuiselt 690 eurot. Järelikut jääb kostjale tema niigi 162.42 euro võrra kuus vähenenud igakuisest sissetulekust alles 635 eurot. Märgitud summast jätkub kostjale ainult üüri summas 350 eurot tasumiseks ja peale seda jääb järele 285.31 eurot, millest ei jätku isegi toidu ostmiseks. Eeltoodust on ilmne, et kostja ei ole võimeline täitma kaevatavat otsust enda toimetulekut kahjustamata. Vastustaja seisukoht
12. Hageja II ja kostja vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
13. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et hageja II ega kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks ega muutmiseks.

§ 651

lõike 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kumbki pooltest ei ole maakohtu otsust vaidlustanud isaduse tuvastamise nõude rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni punktid 23, 7-9), seega selles osas on otsus jõustunud. Vaidlustatud osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist.

§ 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. 44.

§ 442

lõike 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh poolte seni veel lahendamata taotlused. Esmalt käsitleb kohus kostja tõendite vastuvõtmise taotlust. Kostja esitas apellatsioonkaebuses mh taotluse võtta asja materjalide juurde kostja poolt 12.12.2016 ja uuesti 22.12.2016 esitatud dokumendid, s.o tõend avarii kohta, kindlustusseltsi arve ja selle tõlge, politsei trahvinõue ja selle tõlge ning tööandja kahjunõude tasumise graafiku, milliste asja juurde võtmisest maakohus keeldus. 05.04.2017 kohtuistungil võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde kostja poolt 12.12.2016 esitatud tööandja kahjunõude osalise tasumise graafiku, politsei trahvinõude ja selle tõlke ning tõendi avarii kohta. Lisaks esitas kostja istungil täiendava tõendina töövõimetuse tuvastamise 30.01.2017 otsuse, mille kohus samuti asja materjalide juurde võttis. Vastuvõetud tõenditele annab kohus hinnangu käesolevas otsuses kostja apellatsioonkaebuse väiteid käsitledes. Kohus jättis 05.04.2017 istungil tõendina vastu võtmata kindlustusseltsi arve, kuna selle kohta oli esitatud ainult tõlge. Kostja vastuväidet kohtu tegevusele ei esitanud, kuid esitas XXXXXXXXXkeelse dokumendi kohtule elektrooniliselt istungi ajal. Taotlust tõendi vastuvõtmiseks kostja korduvalt ei esitanud ja kohtul puudub alus selle tõendina tsiviilasjas arvestamiseks.

1. Lisaks eeltoodule esitas kostja peale istungit, s.o 06.04.2017 ja 17.04.2017, konto väljavõtted märtsis ja aprillis elatise ja selle võlgnevuse osalise tasumise kohta. Ka nimetatud dokumentide tõendina vastuvõtmisest tuleb keelduda, kuna need on esitatud hilinemisega. Kohus ei andnud kohtuistungil kostjale täiendavat tähtaega tõendite esitamiseks. Tõendid ei oma ka asja lahendamisel tähendust, kuna puudutavad otsuse täitmist. Kohtumenetluse jooksul tasutud summade arvel tuleb lugeda otsus enne jõustumist osaliselt täidetuks. Kuivõrd kõik dokumendid, mille vastuvõtmisest kohus käesolevaga keeldus, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale tagastada. 12
2. Samuti tuleb kohtul lahendada hageja II poolt osaliselt apellatsioonkaebusest loobumise taotlus. 05.04.2017 kohtuistungil teatas hageja II, et loobub apellatsioonkaebusest osas, milles paluti muuta maakohtu otsuse resolutsiooni punkti
3. Kolleegium leiab, et hageja II osaline loobumine apellatsioonkaebusest tuleb

§ 664lõike 1 alusel vastu võtta ja kaebuse selles osas menetlemine tuleb lõpetada.

Kaebusest loobumine väljamõistetud igakuise elatise suuruse arvestamise kohta (maakohtu otsus resolutsiooni punkt 5) ei riku alaealise hageja õigusi, kuna kohtuistungil selgitas kohus välja, et hageja esindajad mõistsid resolutsiooni sõnastust vääralt. Hageja ei soovinud vaidlustada ½ igakuise riigi poolt tasutava lapsetoetuse võrra alla seaduses sätestatud miinimummäära elatise väljamõistmist.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Esmalt käsitleb kolleegium kostja apellatsioonkaebust osas, milles vaidlustatakse väljamõistetava igakuise elatise suurust ning seejärel käsitleb kolleegium kostja kaebust perioodi 04.03.2016-31.12.2016 eest sissenõutavaks muutunud elatise osas (mh väidet, et väljamõistetud summa tuleb lugeda tasutuks kostja poolt varasemal perioodil tasutud elatise arvel) ning mõlema poole kaebust menetluse ajal sissenõutavaks muutunud elatise tasumise korra osas.
2. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt esile toodud asjaolud (osaline töövõimetus, teiste alaealiste laste olemasolu) ei anna alust vähendada kostjalt hageja II kasuks väljamõistetavat elatist alla miinimummäära suuremas ulatuses kui ½ riiklikust lapsetoetusest. Kaebuses leiab kostja, et kohus jättis vääralt elatise väljamõistmisel arvestamata kostja osalise töövõimetuse, mille tagajärjel ei saa kostja enam maksta hagejale II elatist miinimummääras, ning ekslik on kohtu arvamus, et kostja osaline töövõimetus ei piira tema võimalust teenida sissetulekut. Kolleegium märgib, et kostja suutmatus osalise töövõimetuse tõttu tasuda hagejale II elatist miinimummääras, ei ole tõendatud. Nagu maakohus kostjale selgitas, on selleks, et tuvastada temal sissetuleku langus osalise töövõimetuse tõttu, vaja tõendada tema sissetulek enne ja pärast osalise töövõimetuse tuvastamist. Käesolevas asjas on kostja esitanud tõendid üksnes sissetuleku kohta pärast osalise töövõimetuse tuvastamist. Kohus ei saa järeldada kostja sissetuleku vähenemist asjaolust, et hageja emaga kooselu ajal tasus kostja hagejale elatist üle seaduses sätestatud miinimummäära ning lisaks eluasemekulusid. Kohaseks tõendiks, millest kohus saaks tuvastada kostja suurema sissetuleku enne osalise töövõimetuse tuvastamist, oleks nt kostja pangakonto väljavõte asjakohase perioodi kohta. Nimetatut ei ole kostja kohtule esitanud, kuigi maakohus selgelt sellise tõendi asjakohasusele tähelepanu juhtis ja esitamiseks tähtaja andis. Seega on kostja ise jätnud kasutamata võimaluse oma sissetuleku muutuse tõendamiseks. Kuivõrd asjas ei ole tõendatud, et kostjal on osalise töövõimetuse tuvastamise tagajärjel sissetulek langenud, ei anna viidatud asjaolu alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
3. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostjal kahe teise alaealise lapse olemasolu ei anna antud juhul alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Tõendatud ei ole, et teised lapsed osutuksid hageja II kasuks miinimummääras elatise väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja II. Maakohus on arvestanud kostja varalise võimekuse hindamisel asjaoluga, et XXXXXXXXXs on toimetulekukulud suuremad. Samas on kohus asjakohaselt viidanud Riigikohtu poolt mitmetes lahendites (mh hiljutises lahendis nr 3-2-1-15-17) rõhutatud seisukohale, mille kohaselt, kui nõue on esitatud miinimumsummas elatise väljamõistmiseks, on lapse ülalpidamiskohustus primaarne. Nii märkis Riigikohus viidatud lahendi punktis 12, et on oma varasemas 13 praktikas (vt nt lahend nr 3-2-1-118-12, punkt 15) leidnud, et vanem peab hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras ning eeltoodust järeldub kolleegiumi hinnangul, et vanematel on alaealise lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, kuid seejuures ei saa vanemalt nõuda, et ta teeniks sissetulekut, mis võimaldab tasuda miinimummäärast suuremat elatist. Praeguses asjas on tegemist miinimummääras elatise väljamõistmisega. Seega oli maakohtu poolt põhjendatud tugineda Riigikohtu seisukohale (lahendi nr 3-2-1-118-12 punktis 15), mille kohaselt juhul, kui vanema sissetulek ja varalise seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lõike 2 teise lause järgi tema kasutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega peab vanem tegema kõik endast sõltuva, et anda oma alaealistele lastele ülalpidamist miinimummääras. Arusaamatu on kostja etteheide maakohtule, et kaevatavast otsusest ei selgu, kuidas kostja saab oma vajadusi piirata olukorras, kus tema kulutused XXXXXXXXXs on minimiseeritud. Kohtu ülesanne ei ole selgitada elatist maksma kohustatud vanemale, mille arvelt peaks ta oma vajadusi piirama, et ülalpidamiskohustust täita. Kui kostja leiab, et tema sissetulekud võrreldes toimetulekukuludega XXXXXXXXXs jäävad ülalpidamiskohustuse täitmiseks ebapiisavaks, tuleks kostjal otsida täiendavaid võimalusi sissetulekute saamiseks. Samuti tuleks sellises olukorras kostjal kaaluda võimalust naasta (mh tööle) Eestisse, kus toimetulekukulud on väiksemad.
4. Asjakohane ei ole ka kostja väide, mille kohaselt kaevatava otsuse loogika järgi peaks kostja sama palju kui hagejale II ehk vähemalt 210 eurot kuus tasuma ka oma teistele alaealistele lastele. Sellist järeldust maakohtu otsuse põhjal teha ei saa. Kostja teiste laste ülalpidamiskohustuse ulatus sõltub nende vajadustest ja nende emade varalisest võimekusest. Küll aga võttis kohus kõigi laste puhul arvesse seaduses sätestatud miinimummääras elatise, kui veendus, et tõendatud sissetuleku puhul on kostja vahendite ühetaolise kasutamise korral võimeline võrdselt ülal pidama nii kolme last kui ennast. Tegelikkuses jääb kostjale enda tarbeks igakuiselt suurem summa kui 371.93 eurot, sest kostja tõi esile, et tasub teistele lastele nende emadega kokkuleppel 150 eurot kuus. Juhul, kui kostja teiste laste emad pöörduvad kohtusse elatise suuremas summas väljamõistmiseks, võib see anda kostjale aluse pöörduda kohtusse hageja II vastu elatise suuruse muutmiseks (

§ 459lõige lõige 1).

1. Maakohus leidis õigesti, et käesolevas asjas puudub ka alus kohaldada PKS § 105 lõikest 3 tulenevat, kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja II ema, s.o hageja I varaline seisund oleks parem kui kostjal. Maakohus võttis vanemate varalise seisundi hindamisel õigesti arvesse üksnes vanemate sissetuleku, kuna hageja I omandis olev kinnisasi on kasutusel pere eluasemena ning sõiduautot vajatakse pere vajaduste rahuldamiseks. Seega ei ole hageja I omandis sellist vara, mida saaks arvestada tema n-ö täiendava sissetulekuna (nt kinnisasi, mida saaks välja üürida vmt) ning kohus luges õigesti hageja ema sissetulekuks 600 eurot. Arvestades sellest maha hageja II eelduslikud ülalpidamiskulud samas summas nagu kostjalt välja mõisteti, s.o 210 eurot, jääb hageja II emale järgi ca 390 eurot. Kostja sissetulekuna tuvastas kohus 1487.73 eurot, millest arvestades maha elatise hagejale II 210 eurot + kahe aasta jooksul tasutava 60 eurot, samuti kostja kahele teisele lapsele tasutava elatise kummalegi 150 eurot, jääb kostjale järgi 917.73 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et eeltoodust nähtuvalt on kostja varaline seis võrreldav hageja II ema varalise seisundiga. 14
2. Kolleegium leiab, et kostja ajutine sissetuleku vähenemine toimunud avarii tõttu ei anna alust tasumisele kuuluvat elatist ajutiselt vähendada. Kostja esitas tõendid, mille kohaselt peab ta enda põhjustatud avarii tõttu tasuma tööandjale perioodil 05.11.2016-05.04.2017 igakuiselt 1546.50 xxx (167.28 eurot; t II kd lk 99). Tööandjaga kokkuleppel talle tekitatud kahju hüvitamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul PKS § 102 lõike 2 mõistes mõjuvaks põhjuseks, mis annaks aluse maksta ajutiselt elatist alaealisele lapsele alla miinimummäära suuremas ulatuses, kui maakohus määras. Lisaks ei saa kohtule esitatud tõenditest järeldada, et kostjal puudus tööandjaga kokkuleppe sõlmimisel makseperioodi kohta läbirääkimise võimalus nt pikema makseperioodi saavutamiseks põhjusel, et ülalpidamisel on kolm alalealist last. Erinevatele võlausaldajatele maksekohustusi täites ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas eelistada üht võlausaldajat teistele, eriti kui teisteks on alaealised lapsed. Tsiviilseadustiku üldosaseaduse (TsÜS) § 138 lõike 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.
3. Nõustuda tuleb maakohtuga ka osas, milles kohus leidis, et hagejale II tasutava elatise katteks ei saa arvestada 2650 eurot, mida kostja käsitleb n-ö elatise ettemaksuna. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et vanemate vahel oli PKS § 100 lõike 3 mõistes kokkulepe, millega loetakse kostja poolt tasutud massaažikulude 100 eurot ja teatud perioodil suuremas summas elatise tasumisega täidetuks kostja kohustus anda hagejale II ülalpidamist edasiulatuvalt. Samuti jättis kohus õigesti arvestamata kostja poolt tasutud eluasemekuludega, kuna kostja esitatud lapse eluasemekulude arvestus ei ole jälgitav ning selle alusel ei saa tuvastada kui suures ulatuses võis kostja anda hagejale II ülalpidamist perioodil 11.09.2013-25.12.2014, kandes lapse eluasemekulusid. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja täiendavaid selgitusi esitanud. Seega mõistis kohus õigesti kostjalt menetluse jooksul sissenõutavaks muutunud elatise katteks välja 1431.61 eurot. Nagu kohus eelnevalt märkis, tuleb nimetatud summa tasumise osas otsuse täitmisel arvestada kostja poolt menetluse jooksul võlgnevuse katteks tasutud summadega.
4. Nii kostja kui hageja II on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus määras menetluse jooksul sissenõutavaks muutunud elatise 1431.61 eurot tasumise korra selliselt, et kostjal tuleb nimetatud summa tasuda 60 euroste igakuiste osamaksetena. Hageja II leiab, et kohus ei põhjendanud niivõrd halastavat suhtumist kostjasse ning arvestades mh, et menetluse käigus ei selgitatud välja kostja perekonna materiaalset olukorda ning et kostja varjas tahtlikult oma naise tulusid, ei tohiks võlgnevuse tasumise tähtaeg olla pikem kui üks aasta, seega tuleks kostjal tasuda 119.30 eurot kuus. Kostja leiab, et maakohtu määratud tasumise kord kahjustab tema toimetulekut ja tema kahe ülejäänud lapse huve. Kolleegium hinnangul vastab maakohtu määratud võlgnevuse tasumise kord mõlema poole huvidele ega kahjusta ei hagejat II ega kostjat ebamõistlikult. Tegemist on kohtu kaalutlusotsusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on diskretsiooni piire ületanud või rikkunud oluliselt menetlusõigust. Selliseid rikkumisi maakohtule ette heita ei saa. Kohus on oma otsustust põhjendanud, arvestades mh asjaoludega, et kostja ülalpidamisel on veel kaks alaealist last ja et kostja igakuised kulud XXXXXXXXXs on Eesti keskmisest kõrgemad, samas ka hageja huviga saada menetluse jooksul sissenõutavaks muutunud elatist mõistliku aja jooksul. Seega ei ole asjakohane hageja II kaebuse väide, et kohus ei ole oma „halastavat“ suhtumist kostjasse põhjendanud. Samuti ei ole hageja II toonud kaebuses esile selliseid elulisi asjaolusid, millest tulenevalt on hageja II jaoks hädavajalik võlgnevuse tasumine igakuiselt ca 60 eurot suuremas summas. Kuivõrd hageja ei ole vastavat vajadust põhistanud, puudub kolleegiumi hinnangul alus igakuise osamakse suurendamiseks, arvestades ka kostja võimalusi. Samas ei anna kostja kaebuse 15 väited alust ka osamakse vähendamiseks. Hageja II suhtes oleks ebamõistlik kõnealuse summa liiga pikk tasumise tähtaeg, s.o 30 euro suuruste osamaksete puhul ca 4 aastat. Nagu kohus otsuses eelnevalt märkis, jääb kostjale peale tema kõigi kolme lapse ülalpidamiskohustuse täitmist ning arvestades mh hagejale II tasutava elatise hulka ka 60 eurot võlgnevuse katteks, ca 917.73 eurot, mitte 635 eurot nagu kaebuses märgitud. Siinkohal ei arvestanud kolleegium küll tööandja kahjunõude katteks tasutava maksega 162.42 eurot kuus, mis aga peaks praeguseks hetkeks olema täies ulatuses tasutud (nagu avaldas ka kostja esindaja 05.04.2017 kohtuistungil, vt protokolli lk 2). Seega puuduvad ka kostja kaebuses elulised asjaolud, mis annaks aluse muuta otsuse täitmise korda kostja soovitaval viisil.
5. Kuivõrd hageja II ega kostja ei esitanud apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja, seega ei soovi kumbki pool oma menetluskulude teiselt pooltelt väljamõistmist, jätab kolleegium, arvestades ka seda, et mõlema poole apellatsioonkaebused jäid rahuldamata, apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda. Seega puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/