Tsiviilasi nr 2-16-596 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2017.a, Tallinn Tsiv
) § 101 lg 1 sätestatud määras, ei ole hagejal vaja tõendada vajaduste olemasolu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on töövõimetu isik. Asjas on tõendatud kostja töövõimetuse määr 100%. Kostja ülalpidamisel rohkem alaealisi lapsi ei ole. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja igakuine sissetulek on töövõimetuspension koos sotsiaaltoetusega kuni 31.03.2016.a 344,82 eurot ning alates 01.04.2016.a 361,93 eurot. Kohus, kogudes tõendeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 5 alusel, tuvastas, et kostjale kuulub lisaks kontole Swedbank AS-is ka konto Nordea Bank AB Eesti filiaalis ning teine konto Swedbank AS-is. Nimetatud konto väljavõtetest nähtub, et kostja teostab regulaarselt sularaha sissemakseid keskmiselt 135 euro ulatuses kuus. Kohus leidis, et kostja väited selle kohta, et nimetatud sissemaksed on laen, mis tuleb tagastada, on paljasõnalised. Samuti on kostja tasunud hageja seaduslikule esindajale laenu hüvitist ja üüri 200 eurot kuus. Ka nimetatu kinnitas kohtu hinnangul, et kostja majanduslik olukord on parem kui ta näidata soovib. Lisaks on kostja kontole laekunud kinnisvara müügist 18 479 eurot, mille arvelt on ta ostnud uue eluaseme 7500 euro eest. Eelnenut kogumis hinnates leidis kohus, et kostja ei ole menetluse kestel esitanud tõeseid andmeid enda majandusliku olukorra kohta ning tal on võimalik tasuda hagejale miinimumelatist. Poolte vahel puudub vaidlus, et ajavahemikul 01.10.2015.a - 31.01.2016.a tasus kostja hagejale elatist 257 eurot. Kostjal tuli elatist tasuda nelja kuu eest 800 eurot (3 × 195 eurot + 215 eurot). Seega on kostjal tasumata ajavahemiku 01.10.2015.a - 31.01.2016.a eest 543 eurot (800 eurot - 257 eurot). Kohus ei andnud hinnangut hageja seadusliku esindaja majanduslikule olukorrale, kuna ei mõistnud elatist välja alla alammäära. Apellatsioonkaebus
- Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega vabastada kostja ülalpidamise kohustusest. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus ei võtnud arvesse kostja tervislikku ega majanduslikku olukorda. Kostja kulutab pensioni kommunaalteenuste eest tasumiseks ning ravimite, toidu ja muude vajalike asjade ostmiseks. Kostja keskmine igakuine kommunaalteenuste kulu on 85 eurot. Hügieenitarvete ja ravimite igakuine kulu moodustab keskmiselt 20 eurot. Igakuised toidukulud on 150 eurot. Kostja on igakuiselt kohustatud tasuma soetatud elamispinna eest laenumakset summas 155,27 eurot. Telefonikulu on 12 eurot. Majapidamistarvete igakuine kulu on 5 eurot. Seega ei ole kostja võimeline tasuma elatist 215 eurot kuus. Ajavahemikul 01.10.2015.a – 31.01.2016.a elasid kostja ja hageja koos ja kostja tasus pidevalt raha lapse ülalpidamiseks. Antud asja lahendamisel ei andnud kohus hinnangut hageja seadusliku esindaja majanduslikule olukorrale. Hageja seadusliku esindaja keskmine sissetulek on 750 eurot kuus, ja ta elab koos elukaaslasega, kelle sissetulek on u 1500 eurot kuus. Seega moodustab kostja perekonna sissetulek üle 2000 euro kuus. Kostja omandis ei ole kinnisvara ega vallasvara, tema ainuke sissetulek on pension koos sotsiaaltoetusega. Kostjal on raske majanduslik olukord ja igakuine sissetulek ei ole piisav igapäevaste vajaduste katmiseks. Kohus ei ole täitnud põhjendamiskohustust kostja poolt esitatud tõendite osas. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti võtnud apellatsioonkaebuse menetlusse (TsMS § 637 lg 21). 3
(7)Tsiviilasi nr 2-16-596 Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eelnimetatud kohtuotsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata.
- Kõigepealt märgib ringkonnakohus vastuseks hageja vastuväitele apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel, et tegemist ei ole lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 koosmõjus § 637 lg 21 mõttes. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat. Käesoleval juhul on hageja palunud kostjalt välja mõista elatise võlgnevuse 653 eurot ning alates 01.02.2016.a igakuise miinimumelatise (2016.a 215 eurot ning 2017.a 230 eurot kuus) kuni hageja täisealiseks saamiseni. Hageja saab täisealiseks 03.06.2021.a. Seega on hageja nõue arvestatuna põhinõudelt üle 2000 euro (TsMS § 405 lg 1) ning kohus ei saa asja lahendada lihtsustatud korras ega TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda.
- Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et maakohus ei võtnud arvesse tema tervislikku seisundit (100%-list töövõimetust) ega majanduslikku olukorda.
§ 102
lg 2 lause 3 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla miinimummäära, mh vanema töövõimetuse korral. Riigikohus on selgitanud, et üksnes kohustatud vanema töövõimetus ei anna alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära (RKTKo 3-2-1-14-08). Lapse ülalpidamiseks väljamõistetava elatise suurus sõltub vanema varalisest seisundist ning seega saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanemal ei ole muud vara ega sissetulekut, mille arvel ülalpidamiskohustust täita. Maakohus tuvastas, et lisaks pensionile ja toetusele teostab kostja regulaarselt sularaha sissemakseid oma pangakontodele keskmiselt 135 eurot kuus. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses nimetatud asjaolu tuvastamist vaidlustanud. 27.03.2017.a esitatud täiendavad vastuväited maakohtu otsusele on esitatud hilinenult. Kostjal kui apellandil on apellatsioonkaebuse muutmise ja täiendamise õigus üksnes apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõppemiseni ja muid avaldusi ja seisukohti saab kohus arvesse võtta üksnes seaduses sätestatud erandjuhtudel (TsMS § 634 lg 2). Neid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Samas märgib ringkonnakohus, et ei nõustu, et maakohus ei uurinud piisavalt kostja konto seisu ja raha päritolu. Kostja on 02.05.2016.a protokollist nähtuvalt saanud selgitada sularaha sissemaksete päritolu (I kd, tl 74). Maakohus võttis selles osas ka seisukoha. Maakohus leidis, et kostja väited selle kohta, et nimetatud sissemaksed on tagastamisele kuuluv laen, on paljasõnalised. Seega on maakohus õigesti arvestanud sularaha sissemakseid kostja sissetulekuna. Kostjal oli hiljemalt apellatsioonkaebuses võimalik tuua kohtu ette sellised asjaolud ja tõendid, mille alusel oleks usutav, et igakuiseid sularaha sissemakseid ei saa kostja sissetulekuna arvestada. Kostja seda ei teinud. Üksnes väide, et töövõimetuspensioni ja sotsiaaltoetuse puhul on tegemist kostja ainsa sissetulekuga, ei ole piisav, et tõendada, et kostja arvele tehtud sularahamaksed on tagastamisele kuuluv laen. Samuti on asjakohatud väited seoses kogumiskontoga. Kogumiskontole lapse jaoks raha kogumine ei ole elatise tasumine. Kogumiskontole kogunenud raha on võimalik arvestada kostja majandusliku seisundi kindlakstegemisel. Lisaks märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtub, et keskmiselt 135 eurot kuus on kostja teinud sularaha sissemakseid üksnes Swedbank AS arvelduskontole perioodil 01.10.2015.a – 09.05.2016.a (I kd, tl 165 jj) ning perioodil 01.10.2015.a – 31.01.2016.a (enne hagi kostjale kättetoimetamist) 175 eurot kuus. Lisaks eelnevale tuvastas maakohus, et kostjal on ka Nordea 4
(7)Tsiviilasi nr 2-16-596 Bank AB Eesti filiaalis konto, mille väljavõttest nähtub, et kostja teostas ka sellele kontole sularaha sissemakseid keskmiselt 400 eurot kuus perioodil 01.10.2015.a – 29.02.2016.a (I kd, tl 112 jj) ning perioodil 01.10.2015.a – 31.01.2016.a (enne hagi kostjale kättetoimetamist) 375 eurot kuus. Seega olenemata sellest, et kostjal on 100%-line töövõimetus, ei ole kostja muutnud usutavaks, et tema sissetulekud piirduvad üksnes töövõimetuspensioni ja sotsiaaltoetusega. Kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on usutav, et kostja varjab enda sissetulekuid. Apellatsioonkaebusele lisatud konto väljavõtte osas ei ole kostja apellatsioonkaebuses märkinud, mis asjaolu ta selle tõendiga tõendada soovib. Viidatud pangakonto väljavõttest nähtub, et ka pärast 09.05.2016.a on kontole laekunud igakuiselt sularaha sissemakseid lisaks pensionile ja sotsiaaltoetusele. Kohtumenetluse ajal pärast hagi kättesaamist sularaha sissemaksete vähenemine pangakontol ei ole asjaolu, millest kohus saaks järeldada, et kostja sissetulekud on vähenenud. Samuti lisas kostja apellatsioonkaebusele korteriühistu arveid kommunaalteenuste eest augustis, oktoobris ja septembris. Apellant ei ole aga põhjendanud, miks ta enda kulutusi kommunaalkuludele ja neid tõendavaid tõendeid varem ei esitanud. Seega keeldub kohus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest. Samas ei isegi kui eeldada kostja igakuiste kulutuste suuruse õigsust, ei kuuluks kaebus rahuldamisele.
- Maakohus tuvastas ka, et kostja kontole laekus kinnisvara müügist 18 479 eurot, millest 7500 euroga osteti uus eluase. Ka nimetatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ega toonud kohtu ette asjaolusid, miks ei peaks kinnisvara müügist saadud raha arvestama kostja majanduslikku seisundit hinnates. Seega leiab ringkonnakohus, et nii sularaha sissemakseid kui ka kinnisvara müügist saadud tulu saab arvestada kostja majandusliku seisundi hindamisel. Arvestades nimetatud summasid ning kostjalt väljamõistetud elatise suurust, ei ole alust leida, et kostja 100%-line töövõimetus takistab kostjal hagejale elatise tasumist miinimummääras. Seda enam, et sularaha sissemaksed ja laekuv pension ning toetused ei pruugi olla kostja ainukesed sissetulekud. Kostja peab kohtu ette tooma asjaolud ja tõendama, et 100%line töövõimetus takistab tal hageja ülalpidamist miinimummääras. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole. Sotsiaalkindlustusameti tõenditest nähtuvalt maksti kostjale kuni 31.08.2016.a töövõimetuspensioni 318,72 eurot ja sotsiaaltoetust 43,21 eurot kuus ning alates 01.09.2016.a töövõimetuspensioni 318,72 eurot kuus ja sotsiaaltoetust 53,70 eurot kuus ehk kokku 372,42 eurot. Arvestades maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et kostja saab igakuiselt täiendavalt sissetulekut 135 eurot, on kostja igakuine sissetulek vähemalt 507,42 eurot. Kui sellele lisada veel ka teiselt kontolt nähtuvad sularaha sissemaksed keskmiselt 400 eurot kuus, on kostja igakuised sissetulekud 907,45 eurot. Kostja sai korterimüügist 18 479 eurot, millest kulutas 7500 eurot uue korteri ostuks, mis tähendab, et kostjal jäi korterimüügist raha üle 10 979 eurot. Kui nimetatud summast arvata maha väljamõistetud elatise võlgnevus 543 eurot ja jagada see summa kuude arvuga, mille jooksul kostjal tuleb hagejale elatist tasuda (01.02.2016.a – 03.06.2021.a ehk 64 kuud), on see 163 eurot igakuiselt. Kostja tuludest igakuiste kulutuste mahaarvamisel (apellatsioonkaebuses väidetud 427,27 eurot) jääks kostjal üle keskmiselt 480,15 eurot (907,45 eurot – 427,27 eurot) igakuiselt hagejale elatise tasumiseks. Lisaks kuulub kostjale ka kinnisvara (korteriomand aadressil xxxxxx tn xx; I kd, tl 65), mida kostjal on võimalik eelduslikult müüa. Seega ei ole kostja muutnud usutavaks, et kostja majanduslik seisund ei võimalda hagejale miinimummääras elatise tasumist.
- Seoses tagasiulatuva elatisega märgib ringkonnakohus, et maakohus tuvastas ning võttis arvesse kostja poolt perioodil 01.10.2015.a – 31.01.2016.a tasutud elatise kokku 257 eurot. Kostja aga ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et sellel perioodil tasus kostja elatist igakuiselt täies ulatuses (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast) ega muid asjaolusid, miks eelnimetatud perioodil ei olnud kostjal elatise 5
(7)Tsiviilasi nr 2-16-596 kohustuse täitmise kohustust. Asjaolu, et kostja elas hagejaga koos, ei ole alus, et kaebus rahuldada. Ka koos elades tuleb vanemal osaleda lapse ülalpidamises.
- Kostja heitis maakohtule ette ka seda, et maakohus ei hinnanud hageja ema majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus leiab, et see rikkumine ei ole alus, et maakohtu otsust tühistada. Kohus ei saa arvesse võtta hageja ema elukaaslase sissetulekuid ega varasid, kuivõrd nimetatud isik ei ole hageja ülalpidamiseks kohustatud isik. Kostja on apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolu, et hageja ema igakuine keskmine sissetulek on 750 eurot kuus. Maakohtus väitis hageja ema, et tema töötasu on keskmiselt 400 eurot kuus. Ka kostja lähtus maakohtus sellest suurusjärgust ning märkis, et hageja perekonna keskmine sissetulek on 2500 eurot kuus (sh 2000 eurot hageja ema elukaaslase sissetulek). Hageja esitas kohtule arvutused, mille kohaselt oli hageja ema keskmine töötasu perioodil 2015.a oktoober – 2016.a mai keskmiselt 438,48 eurot, mille lisandusid toetused keskmiselt 74,52 eurot kuus ehk kokku 513 eurot kuus. Hageja ema sissetulekut perioodil 2015.a oktoober – 2016.a aprill kinnitab ka tööandja tõend (I kd, tl 99). Kostja poolt tasutud elatist hageja emale hageja ülalpidamiseks ei saa arvestada hageja sissetulekuna, kuna see on mõeldud hageja ülalpidamiseks. Seega ei saa leida, et hageja ema sissetulek on suurem kostja sissetulekust. Seega puudub alus elatise osavõlgnike 50/50 proportsioonist kõrvalekaldumiseks kostja kasuks.
- Hageja poolt esitatud uute tõendite osas märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebuse alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust. Maakohus tegi otsuse 29.12.2016.a, seega ei oma asja lahendamisel tähtsust hageja ema sissetuleku vähenemine alates 2017.a ning tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda. Hageja on esitanud uue tõendina ka süüdistusakti, millega hageja soovib tõendada, et kostja peksis hageja ema, kes oli seetõttu haiguslehel 2015.a novembris – detsembrikuus ja sellega kaotas töötasus. Ringkonnakohus ei leia, et see tõendaks asja lahendamisel tähtsust omavat asjaolu, sh töötasu langust. Maakohtus esitatud tööandja tõendile vastavalt on tuvastatud hageja ema sissetulekud perioodil 2015.a novembris – detsembris. Seega tuleb keelduda süüdistusakti vastuvõtmisest tõendina. Asjaolu, et kostja vahendid vabastati aresti alt, ei ole samuti asjaolu, mis omaks käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et kostja vahendid olid aresti all, seega ei arvestanud kohus sellega. Seega tuleb keelduda ka Harju Maakohtu 28.03.2017.a otsuse vastuvõtmisest tsiviilasjas nr 1-xx-xxxx.
- Kostja leidis, et maakohus on jätnud hindamata tema poolt esitatud asjaolud ja tõendid. Kostja väitis maakohtus ka, et ta osaleb hageja ülalpidamises, ostes toidukaupu ja valmistades sellest hagejale süüa, tasudes mobiiltelefoni arveid ja andes hagejale taskuraha. Maakohus nimetatud väiteid ei hinnanud. Nimetatud väited vaidlustas hageja 01.03.2016.a menetlusdokumendis (I kd, tl 27). Kostja eelnimetatud väiteid ei tõendanud. Samas märgib ringkonnakohus, et toidukaupade ostmine, mobiiltelefoni arvete tasumine ja taskuraha andmine hagejale ei saa arvestada kui elatise tasumist.
§ 100
lg-te 1 ja 2 alusel saab laps ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Erandlikult on võimalik ülalpidamist anda ka muul viisil kui rahalise maksena sellise kokkuleppe olemasolul (
§ 100
lg 1 lause 2) või mõjuval põhjusel (
§ 100lg 3).
Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et pooled oleks kokkuleppel määranud kindlaks, et kostja saab ülalpidamist anda muul viisil ja seda ei ole kostja ka väitnud.
§ 100
lg 1 lause 2 kohaselt kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus leida, et ülalpidamise andmiseks muul viisil on mõjuv põhjus, eriti olukorras, kus nõutaks elatist miinimummääras. Lapsele elatist maksev vanem peab arvestama sellega, et üldjuhul ta peab ülalpidamise kohustuse täitma rahas regulaarsete igakuiste 6
(7)Tsiviilasi nr 2-16-596 maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Sellise piirangu eesmärk on lapsele regulaarse ning stabiilse ülalpidamise tagamine. Ülalpidamise andmine rahas igakuiselt ettemakstult võimaldab elatist laste heaks kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Enda suvast lähtuvalt ja ebaregulaarselt erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ning seega ei täida ülalpidamise eesmärki. Lapsele vajalikke asju saab osta ning arveid tasuda laekunud elatisest lapse eest igapäev hoolitsev vanem. Kui kostja soovib lisaks igakuisele miinimumelatisele osta süüa ja asju ning tasuda muude teenuste eest, võib ta seda teha täiendavalt igakuisele miinimumelatisele. Samuti ei ole taskuraha tasumine lapsele käsitletav elatise tasumisena, kuna elatis tuleb tasuda lapse eest hoolitsevale vanemale. Lapsele raha andmist saab pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks üksnes juhul, kui vanemad on sellises elatise andmise viisis omavahel kokku leppinud. Selliseid asjaolusid kohtu ette toodud ei ole. Kostja ülejäänud väiteid on maakohus otsuses hinnanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kostja muud üldsõnalised etteheited maakohtupoolsete menetlusõiguste rikkumiste osas on põhjendamata ega ole alus, et kaebust rahuldada. Menetluskulude jaotus 14. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Apellatsioonkaebusest tulenevalt vaidlustab kostja haginõuete rahuldamist ning sellest tulenevalt menetluskulude jaotust. Arvestades, et maakohtu otsus jääb haginõuete osas muutmata, pole alust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. 15. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras. Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)