1-17-1300/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-1300 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Aleksandr Leontjev süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p 2, § 424 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. veebruari 2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Aleksandr Leontjevi (isikukood 37906273724) kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, apellatsioon RESOLUTSIOON Süüdistatav Aleksandr Leontjevi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi apellatsioon Viru Maakohtu
3. veebruari 2017 otsuse peale jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord: määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule viieteistkümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. MAAKOHTU OTSUS
4. Viru Maakohus 28.02.2017 otsusega tunnistas Aleksandr Leontjevi süüdi ning karistas teda KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 3 aasta ja KarS § 424 järgi 1 aasta pikkuste vangistustega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus tema liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kestuseni 2 aastat 4 kuud. Lisakaristusena võttis kohus A. Leontjevilt KarS § 50 lg 1 p 1 järgi ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 5 kuuks.
5. KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tunnistas maakohus A. Leontjevi süüdi selles, et tema - 31.08.2015 omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet fentanüüli ja hoidis seda enda juures kuni kinnipidamiseni 01.09.2015 kell 01.52 Ida-Virumaal Tallinn-Narva maantee
6. kilomeetril. Oma rahakotist andis A. Leontjev politseitöötajatele üle 4 fooliumpakendit pulbrilise ainega. - omandas eeluurimisel tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 03.08.2016 kella 22.00 ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet furanüülfentanüüli, mida hoidis kuni kinnipidamiseni 03.08.2016 enda juures. Kinnipidamisel 03.08.2016 kella 22.00 ajal, aadressil XXX , leiti Aleksandr Leontjev rahakoti vahelt kaks fooliumpakendit pulbrilise ainega. Vastavalt ekspertiisiaktile 16E-AN0837 (07.09.2016) ekspertiisiks esitatud pruunikas pulber massiga kokku 0,089 g kahes fooliumvoldikus sisaldab 15% furanüülfentanüüli, pulbris sisaldub 0,013 g furanüülfentanüüli. 2.1 KarS § 424 järgi tunnistas maakohus A. Leontjevi süüdi selles, et tema 07.09.2016 kella 22.50 paiku juhtis tahtlikult Tallinnas XXX juures mootorsõidukit Audi 100 Avant registreerimismärgiga XXX , olles joobeseisundis (narkojoove). EKEI uuringuakti nr 1878T kohaselt tuvastati A. Leontjevilt uuringu läbiviimiseks võetud uriinist ained: fentanüül, furanüülfentanüül.
7. A. Leontjevile mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. 3.1 Kohus märkis, et arvestab A. Leontjevi süüd, karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist ja raskendavate asjaolude puudumist, kuriteo toimepanemise tehiolusid (süüdistatav ei tegelenud narkootilise aine levitamisega, omandas ja hoidis narkootilise aine enda tarbeks, samuti on ta juhtinud mootorsõidukit narkojoobes, asetades teiste isikute elu ja tervise ohtu), kuriteo toimepanemise perioodi, narkootilise aine mahtu, A. Leontjevi isikut ja varasemat karistust KarS § 424 järgi. Samuti võttis kohus arvesse vajadust lähtuda KarS § 184 lg 2 ja § 424 keskmistest määradest, õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Selliselt põhjendades leidis kohus, et A. Leontjevi tuleb karistada reaalse vangistusega KarS § 184 lg 2 sanktsiooni minimaalse määra lähedases ja KarS § 424 sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras. 3.2 Veel märkis kohus, et arvestab karistuse mõistmisel ka seda, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtul puudub alus A. Leontjevit karistusest vabastada või karistust muul viisil oluliselt kergendada. 3.3 Põhjendades vajadust võtta A. Leontjevilt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära juhtimisõigus viieks kuuks, märkis kohus, et juhtides sõidukit narkojoobe seisundis seadis süüdistatav ohtu teiste inimeste elu ja tervise. A. Leontjev on sõidukijuhina ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvalda. MAAKOHTU OTSUSE PEALE ESITATUD APELLATSIOON
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Leontjevi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi, kes taotleb kohtulahendi tühistamist kaitsealusele mõistetud karistuse osas ja palub tema karistust kas kergendada või kohaldada sõltuvusravi. 4.1 Kaitsja ei nõustu nimelt esimese kohtuastme seisukohaga, et A. Leontjevi ei ole võimalik karistusest tingimisi vabastada. Vandeadvokaadi arvates ei ole toimepandud kuriteod niivõrd rasked, et karistusest vabastamine nõuaks tingimata erandlikke asjaolusid või ei oleks antud juhul võimalik. Samuti saab mõistetud karistust lugeda lühiajaliseks, kuna see jääb väiksemaks kolme aasta pikkusest katseajast. Veel leiab kaitsja, et A. Leontjevi puhul erandlikud asjaolud aga ka esinevad, s.o ta omandas narkootilist ainet enda tarbeks, midagi edasi ei andnud ja seega kellegi teise tervist ei ohustanud. Süüdistatav on oma kuritegusid kahetsenud. Ta on säilitanud töövõime ja sõlminud kirjaliku töölepingu. Vangistuse korral ei ole teada, kas ja millal A. Leontjev jälle tööd leiaks. Ta on pidevalt töötanud välismaal ja seal korralikult käitunud. Seega isiklikud asjaolud vääriksid tingimisi karistust, kuna neid võib lugeda süüdlase isikut iseloomustatavateks erandlikeks asjaoludeks. Kui süüdistatavat ei saaks usaldada narkosõltuvuse tõttu, siis tuleks kohaldada sõltuvusravi vastavalt KarS § 692 lg-tele 1, 3 ja 6 p-le
9. 4.2 Kaitsja leiab veel, et kohus ei ole piisavalt põhjendanud kergendava asjaolu arvestamist ega seda tegelikult ka arvestanud, kuna A. Leontjev on puhtsüdamlikult oma tegusid kahetsenud. Seega 2 on maakohus mõistnud karistuse, mis ei vasta süüdistatava isikule (KrMS § 338 p-d 2, 3, 4), kui isik on oma süüst aru saanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Tartu Ringkonnakohus, hinnates esitatud apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, asub seisukohale, et edasikaebus on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata jätta.
11. KrMS § 326 lg-st 3 tuleneb nimelt, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et sellel puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga, mille rahuldamist kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks ei pea. Sellekohane otsustus tuleb lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades seejuures kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09, p 10.5). 6.1 Lahendi nr 3-1-1-49-10 p-s 5 on Riigikohus rõhutanud sedagi, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele (käesoleval ajal KrMS § 326 lg 3) tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09, p 8.5).
12. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kohtukaasuses on maakohus A. Leontjevile karistust mõistes juhindunud KarS §-s 56 sätestatust, karistus ei hälbi karistuspraktikast ning võimalus selle vähendamiseks, individualiseerimiseks tingimisi kohaldamata jätmise läbi või asendamiseks ravikohustusega, puudub. Siinkohal on aga tarvilik ära märkida seegi, et kuigi kaitsja L. Nirgi oma apellatsiooni taotluslikus osas soovib kas kaitsealuse karistuse kergendamist või ravi kohaldamist, selgub selle põhjendustest, et karistuse kergendamise all mõtleb ta vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist. Samas on vandeadvokaat ka siin unustanud nimetada, kas tema hinnangul kuulub rakendamisele KarS § 73 või §
13. Nagu aga juba märgitud, ühtegi argumenti selles, nagu oleks esimese kohtuastme poolt vajalikuks peetud karistusmäärad liiga kõrged, kaebusest ei selgu. Ehk siis edasikaebus on vaadeldav selle taotlustes vabastada A. Leontjev temale mõistetud 2 aasta 4 kuu pikkuse vangistuse kandmisest tingimisi või asendada karistus KarS § 692 alusel kohustusega alluda ravile.
14. Võttes kõigepealt seisukoha küsimuses, kas maakohus oleks pidanud A. Leontjevile mõistetud karistuse tingimisi KarS § 73 või § 74 alusel kohaldamata jätma, leiab kolleegium, et võimalik see ei olnud. Nimelt tuleb esimesena osundatud paragrahvi osas öelda, et see kuulub rakendamisele esmajoones isikute suhtes, kes on vangistusega karistatava kuriteo sooritanud esmakordselt või kellest võib arvata, et nad kuritegusid rohkem toime ei pane. Kuivõrd A. Leontjevil on koguni 8 kehtivat karistust, mis näitavad, et karistamised tema käitumise muutumist seni kaasa toonud ei ole, siis KarS § 73 rakendamine tema puhul kõne alla tulla ei saa. Samuti ei ole võimalik A. Leontjevile mõistetud karistust KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata jätta. Seda juba põhjusel, et kohtupraktika kohaselt tuleb süüdimõistetu karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, mille kohaselt peab tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKKo 3-1-1-59-07 p 13, 3-4-1-13-15 p 34). Seejuures tuleb aga silmas pidada sedagi, et materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate instituutidega, mis lähtuvad erinevatest eesmärkidest (vt RKKKo 3-1-183-12 p 10, 3-4-1-13-15 p 36). Seega tuleb küsimuse juures, kas A. Leontjevit saab vangistusest tingimuslikult vabastada, aluseks võtta karistus, mis mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel, s.o 3 aastat 6 kuud, mitte aga see, mis loetakse ärakandmisele kuuluvaks karistuseks pärast KrMS § 238 lg 2 sätte kohaldamist. Ehk siis A. Leontjevi karistuse täitmisele pööramata jätmist saaks kaaluda juhul, 3 kui temale oleks mõistetud vangistus pikkusega kuni 3 aastat, mis on KarS § 74 lg-st 3 tulenevalt katseaja maksimummääraks. 8.1 Ringkonnakohus märgib aga veel, et A. Leontjevi karistusest tingimisi vabastamine oleks välistatud ka teistel argumentidel. Nimelt tuleb reaalset vanglakaristust pidada vältimatuks tagajärjeks olukorras, kus süüdimõistetu kuritegeliku käitumise muutmisel on ebaõnnestunud nii kohaldatud kergemad karistusmeetmed (vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine, üldkasuliku töö kohustus) kui ka korduvad vanglakaristused. Eelmärgitud asjaolude valguses A. Leontjevi kuriteona narkootilise aine tarvitamine vaid enda poolt, kuritegude kahetsemine, töökoha olemasolu ja varasem töötamine sellisteks erandlikeks asjaoludeks, mis tema karistusest vabastamist põhjendaksid, kindlasti ei ole.
15. Käsitledes järgmiseks apellatsiooni taotlust asendada A. Leontjevile mõistetav vanglakaristus KarS § 692 alusel raviga, peab ringkonnakohus välistatuks sedagi. Nimelt näeb osundatud paragrahvi lõige 1 ette, et raviga võib kohus asendada üksnes kuuekuulise kuni kaheaastase vangistuse. See tähendab, et vangistuse määra kaudu on põhikaristuse asendamine raviga seatud sõltuvusse süüdlase süü suurusest KarS § 56 tähenduses. Kusjuures siingi tuleb tähele panna, et ka KarS § 692 ei ole kohaldatav juhul, kui lg-s 1 sätestatud vangistuse määrani jõutakse läbi menetlusõiguslike karistuste kergendamise aluste (RKKKo 3-1-1-83-12 p-d 10-11). Kuivõrd maakohus mõistis A. Leontjevile KarS § 64 lg 1 alusel karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, siis KarS § 692 kohaldamine juba eeltoodud põhjendustel ilmselgelt kõne alla ei tule. Samuti ei ole käesoleval juhul täidetud kõnealuse paragrahvi lg-st 4 tulenev nõue, mille kohaselt peab süüdistatav olema raviks andnud kirjaliku nõusoleku, mille ta saab anda pärast seda, kui talle on selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. Praeguselt on tegemist aga üksnes edasikaebuses sisalduva vandeadvokaadi märkega, et A. Leontjev on avaldanud soovi minna ravile. See, et tegemist ei ole isiku nõusolekuga vajalikus vormis, on ilmne.
16. Neil asjaoludel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. /allkiri/ Aarne Sarjas /allkiri/ Mati Kartau 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus