Obsah (6)

§ 63§ 37§ 67§ 38§ 39§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm 29. märts 2016 3-15-2630 Xxx kaebus Vir

) § 37 lg-s 1 ja § 67 p-s 1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega (tl 18-19).

1. Xxxesitas
2. augustil
3. a vaide Viru Vangla
4. juuli 2015 käskkirja nr 6-3/863 kehtetuks tunnistamiseks (tl 11).
5. Viru Vangla jättis
6. septembri
7. a vaideotsusega nr 6-12/248-2 Xxx vaide rahuldamata (tl 22).
8. Tartu Halduskohtusse saabus
9. oktoobril 2015 Xxx kaebus Viru Vangla
10. juuli 2015 käskkirja nr 6-3/863 tühistamiseks (tl 2-5). Ühes kaebusega esitas Xxx riigilõivust vabastamise taotluse. Kirjalikus menetluses esitas kaebaja
11. jaanuaril 2016 täiendavad selgitused ja vastuväited (tl 59-61).
12. Tartu Halduskohus võttis
13. novembri
14. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 30).
15. Vastustaja palus
16. detsembri
17. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda (tl 34-35). Vastustaja jääb täielikult Viru Vangla
18. juuli
19. a käskkirjas nr 6-3/863 ja
20. septembri
21. a vaideotsuses nr 6-12/248-2 märgitud seisukohtade juurde.
22. Tartu Halduskohus määras
23. detsembri
24. a määrusega asja lahendamise kirjalikus menetluses (tl 55). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
25. Kaebaja taotleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Viru Vangla ei ole kaebaja tööle määramisel arvestanud kaebaja tervisliku seisundiga, kuigi kaebaja selgitas kontaktisikule, et tema tervislik seisund ei võimalda töötamist. Kaebajale ei võimaldatud arsti vastuvõttu ning seejärel palus kaebaja kontaktisikult vastavalt enda ravile sobivat töögraafikut, kuna pärast ravimite manustamist ei ole kaebaja suuteline tööle asuma. 2) Kaebaja sai arsti vastuvõtule alles
26. juunil
27. a ning seejärel suunati ta eriarsti juurde, kes väljastas
28. augustil
29. a kaebajale tõendi, milles on märgitud, et töökohustusi võib täita, aga enne ravimite võtmist. 3) Tartu Vangla arst R. Aadamsoo
30. aprilli
31. a väljastatud tõend on puudulik, kuna viimane oleks pidanud kaebaja kohe suunama eriarsti vastuvõtule, kes oleks saanud määrata kaebaja töövõimekuse ja töö graafiku kaebaja ravist tulenevalt. Vastustaja aga on jätnud tähelepanuta, et kaebajal on krooniline ja pöördumatu haigus, mis vajab pidevat ravi. 4) Vastustaja väide, et kaebaja ei ole varasemalt viidanud enda terviseprobleemile, ei vasta tõele.
32. a alguses koostatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas (ITK) on märge 70% töövõimetuse kohta (tl 62). Kirjalikult pöördus kaebaja vangla poole tõesti
33. juunil
34. a, kuna tema varasemad suulised viited jäeti tähelepanuta ja kontrollimata. 2 5) Kaebaja ei nõustu vastustajaga selles, et eriarst J. Kogani
35. augustil
36. a väljastatud tõend ei puuduta antud juhtumeid. Kaebaja on kogu aeg viidanud sellele, et peale ravimite võtmist ei saa ta töötada, kuid töökorraldused anti alati peale õhtuste ravimite võtmist. 6) Toimunud distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja pidevalt viidanud ravimite kõrvalmõjule.
37. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised väited. 1) Ravimi kõrvalmõjule on kaebaja asunud viitama alles
38. juunil 2015, s.o distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes, mitte vanglaametnikult tööle asumise korralduse saamisel. 2) Kaebaja on pöördunud meditsiiniosakonna poole kaebusega iiveldusega seoses
39. juunil 2015 (tl 51p). Arsti poolt suunati kinnipeetav infektsionisti vastuvõtule. Viimasel infektsionisti vastuvõtul
40. veebruaril 2015 kaebusi tervise suhtes ei esitanud. Elektroonilise tervisekaardi andmetel saab kinnipeetav antiretroviirusravi alates 2008 aastast. Kõige sagedasemad Kivexa ja Stocrini kõrvaltoimed on palavik, nahalööve, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, väsimus, peavalu, liigese- või lihasvalu. Ülitundlikkusreaktsioonid võivad tekkida igal ajal Kivexa ravi käigus, kuid tõenäolisemalt esimese 6 ravinädala vältel. Ülitundlikkusreaktsioonid esinevad rohkem Stocrini ravi alustamisel ja vähenevad üldiselt esimeste nädalate jooksul. 3) Kaebaja saab viidatud ravi alates
41. aastast ja enne tööle asumise korralduse saamist ei ole kaebaja kordagi maininud ravimi kõrvalmõjusid ega kurtnud nende üle. Seega ei ole eluliselt usutav, et ravimi kõrvalmõjud ilmnesid alles siis, kui vanglaametnikud andsid kaebajale korralduse töötamiseks. 4) Eriarst J. Kogani
42. augustil 2015 väljastatud tõend ei puuduta vaidlustatud juhtumeid, kuna see on antud välja sisuliselt 2 kuud hiljem. Tegemist ei ole tõendiga, mis mõjutaks eelnevaid arsti(de) otsustusi. 5) Kaebaja keeldub põhimõtteliselt tööst – tervislik seisund tegelikult asjasse ei puutu. Distsiplinaararesti määramisel lähtus vanglaametnik distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditest, s.h meedikute otsustest ja langetas kogutud tõendite pinnalt otsuse. KOHTU SEISUKOHT
43. Asja materjalidest nähtuvalt esitas Xxx halduskohtule kaebuse Viru Vangla
44. juuli
45. a käskkirja nr 6-3/863 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega.
46. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist. 12.

§ 63

lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine.

1. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 3 10). Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus.
4. Praeguses asjas oli vaidlustatud käskkirjaga kaebajat karistatud

§ 37

lg-s 1 sätestatud töökohustuse nõude rikkumise eest ja

§ 67

p 1 rikkumise, s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. 15. Kinnipeetava töökohustus tuleneb

§ 37

lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui samast seadusest ei tulene teisiti. See säte on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 lg-ga 2 ning ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavate töö sunnitöö, mis oleks keelatud. Nimelt ei hõlma konventsiooni art 4 lg 3 p a järgi sunniviisiline või kohustuslik töötamine töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel.

§ 38

lg 1 järgi kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama.

§ 37lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

16.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

1. Riigikohus on korduvalt selgitanud (
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14),
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17) ja
6. septembri
7. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

1. Poolte vahel pole vaidlust selles, et Viru Vangla määras
2. aprilli
3. a käskkirjaga nr 6-2/650 kinnipeetav Xxx tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana alates
4. aprillist 2015 kuni
5. juulini 2015 tunnitasuga 63 senti vastavalt töötatud tundidele. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajale tutvustati nimetatud käskkirja. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja küll vaidlustanud Viru Vangla
6. aprilli
7. a käskkirja nr 6-2/650, kuid Tartu Halduskohus on
8. septembri
9. a määrusega asjas nr 3-15-2198 Xxx kaebuse selles osas tagastanud, sest läbimata oli kohustuslik kohtueelne menetlus. Viidatud kohtumäärus on jõustunud. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks kohtule esitanud korduva kaebuse
10. aprilli
11. a käskkirja nr 6-2/650 tühistamiseks. HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerumiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Tööle määramise käskkirja näol oli tegemist kehtiva haldusaktiga, mis oli kaebajale täitmiseks kohustuslik. 19.

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas

1. juuni
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10 (p-s 4 11), et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. 20.

§ 39

lg 1 sätestab: "Kinnipeetava töötingimused peavad vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevad erisused. Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused." Kinnipeetava tööle vanglas laieneb vangistusseaduses sätestatud erisustega töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS § 1 lg 3 p 1). Nimetatud seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Töötaja peab sellest viivitamata teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Riigikohus leidis 30. mai 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-12, et TTOS § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Sellise õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav

§ 67p-s 1 sätestatud kohustust.

Seega on asja lahendamiseks tarvis selgitada, kas kaebaja sai praegusel juhul tugineda TTOS § 14 lg 5 p-le

2. Asja materjalidest nähtub, et Viru Vangla arst on
3. mai
4. a tõendis leidnud, et Xxx on töövõimeline osalise tööajaga kuni kaks tundi päevas (tl 36). Kaebaja keeldus
5. juunil 2015 tööle minemast. Kinnipeetav ei soovinud med.õe visiiti (tl 38). Viru Vangla valvurite T. Roosimägi ja I. Vaarmani ütlustega on tõendatud, et kaebaja ei esitanud põhjendusi, miks ta keeldub
6. juunil 2015 tööle minemast (tl 45).
7. Kaebaja on
8. juunil 2015 (ekslikult märkinud kuupäevaks
9. mai) andnud ütlused toimunu kohta, milles ta märgib, et ta jääb nende ütluste juurde, mis ta esitas vastuväidetes seoses
10. juuni
11. a distsiplinaarmenetluse protokolliga (tl 47). Kaebaja märgib, et oma tervislikku seisundit arutab ta ainult arstiga, meditsiiniõe abi ei vaja. Kaebaja on seoses
12. juuni
13. a distsiplinaarmenetluse protokolliga selgitanud, et arst oleks pidanud temaga suhtlema, aga seda ei ole tehtud (tl 50p-51). Kaebaja selgitab, et pärast rohu võtmist ei ole ta võimeline midagi tegema.
14. Kaebaja keeldus
15. juunil 2015 taas tööle minemast, viidates sel korral tervislikele põhjustele (tl 48). Kui kaebaja keeldus
16. juunil 2015 tööle minemast, kutsuti kohale arst kaebaja tervisliku seisundi hindamiseks (tl 37p). Arst leidis, et tööst vabastamiseks põhjust ei näe. Kohtul pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, missuguseid tööülesandeid peab kinnipeetav üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega toime tulla ilma tervist ohtu seadmata ja endale ülemääraseid kannatusi tekitamata. Kohtul puudub alus kahelda arsti otsuses, kuna ainult arst võib kinnipeetava tervisliku seisundi hindamisel otsustada isiku töövõimelisuse.
17. Seega ei olnud kaebajal
18. juunil ja
19. juunil 2015 alust tööst keeldumiseks. Kui kaebaja vaidlustab arsti otsust, et
20. juunil 2015 oli kaebaja töövõimeline, siis sellise vaidluse lahendamine on maakohtu pädevuses (vt nt Riigikohtu erikogu
21. novembri
22. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13). Halduskohtu pädevuses pole ka hinnata vangla arsti otsustust, millal suunata kinnipeetav eriarsti vastuvõtule.
23. Kuigi
24. juunil 2015 on Viru Vangla arst märkinud, et kinnipeetav pöördus meditsiiniosakonna poole kaebustega iiveldusega seoses
25. juunil 2015 (tl 38p), on alles
26. augustil 2015 vangla arst otsustanud, et kinnipeetav võib töötada, kuid enne õhtuse tableti 5 Stocriini manustamist (tl 37). Kohus märgib, et Viru Vangla ei saanud
27. juulil
28. a otsust tehes kuidagi teada, mida leiab arst
29. augustil 2015, s.o peaaegu kuu hiljem.
30. Kohus selgitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamise järel tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas ja milline distsiplinaarkaristus kinnipeetavale määrata. Kinnipeetavale kohaldatavate distsiplinaarkaristuste loetelu on sätestatud

§ 63lg-s 1.

Määratav karistus peab olema proportsionaalne.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel.

§ 64lg 4 2.

lause alusel tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja põhjendada.

1. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Seadusega pandud töökohustuse mittetäitmist loetakse vanglas raskeks rikkumiseks, kuna see näitab, et kinnipeetav vanglas kehtivast korrast lugu ei pea. Kohus leiab, et vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki.
2. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. 29.

§ 63

lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni neljakümne viieks ööpäevaks. Kaevatava käskkirjaga määrati kaebajale

1. juuni
2. a rikkumise eest 12 ööpäevane kartserikaristus ja
3. juuni
4. a rikkumise eest samuti 12 ööpäevane kartserikaristus. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne.
5. Kohus leiab, et Viru Vangla
6. juuli
7. a käskkirjaga nr 6-3/863 ei ole rikutud haldusorgani sise- ega välispädevust. Käskkiri on antud kehtiva

§ 63lg 1 p-i 4 ja § 64 lg 4 alusel ning sellega kooskõlas.

Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Sellele ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ning rikkumise raskusega. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on vaidlustatav käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane.

1. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumist menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistus on kohane ja proportsionaalne. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Viru Vangla
2. juuli
3. a käskkiri nr 6-3/863 on õiguspärane ja ükski kaebaja poolt välja toodud asjaolu ei anna alust käskkirja tühistamiseks.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 6 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2017.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2017.a otsus Resolutsioon
5. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.03.
6. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
7. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi otsuse päises tähemärgiga S.
8. Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) summas 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. 7