lg 1 ja § 67 lg 1 rikkumises ning määrati talle 19.10.2015 toime pandud 1 vanglaametnike seaduslikele korraldustele mitteallumise ja töökohustuse mittetäitmise eest distsiplinaarkaristusteks kahekümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine. Viimati nimetatud käskkirja peale koostas kaebaja 09.12.2015 kehtetuks tunnistamise nõudega vaide (16-17), milline jäeti 08.01.2016 vaideotsusega nr 6-12/345-2 (tl 19) täies ulatuses rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud meditsiiniosakonnas 03.03.2015, 09.06.2015, 16.06.2015, 20.08.2015, 22.08.2015, 19.10.2015, 28.10.2015 ja 12.11.2015 vormistatud tõendid (tl 37-44), II üksuse valvuri poolt 19.10.2015 koostatud ettekanne (tl 48), teade distsiplinaarmenetluse algatamise kohta (tl 49), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 46-47), kaebaja 04.11.2015 seletus ja 16.11.2015 vastuväide (tl 50-52) ning väljavõte tema tervisekaardist ajavahemiku 12.11.2015 kuni 11.03.2016 kohta ( tl 7073). Haldusasja nr 3-15-2501 toimikust võtab kohus omal algatusel asja materjalidesse kaebaja tervisekaardi väljavõtte ajavahemiku kohta 13.01.2015 kuni 12.11.2015 (tl 60-67). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 2. 06.02.2015 vormistatud kaebuses (tl 1-8) palus kaebaja Viru Vangla 18.11.2015 käskkiri nr 63/1500 tühistada. Ta väitis, et karistamine on õigusvastane, kuna ta pole süütegu toime pannud, vaid kasutas seaduslikku õigust keelduda tööst, milline seab ohtu tervise ja tekitab kannatusi. Ta väitis, et vangla tervishoiutöötajad ei ole süvenenud tema terviseprobleemidesse ega neist aru saanud ja vajalikku ravi võimaldanud ning menetleja pole seda Ida-Tallinna Keskhaigla arstilt ka üle kontrollinud. Seda pidas ta üksnes vangla huve järgivaks menetlusnõuete rikkumiseks ning lisas, et uue korralduse andmist peale õe külastust pole tuvastatud, menetlusdokumentide arusaadavasse keelde tõlkimata jätmisega ei võimaldatud tal oma seisukohti esitada ning karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Rikkumisteks pidas ta ka põhjenduste puudumist käskkirjas väites, et need on ümbertrükitud distsiplinaarmenetluse protokollist ning asjaolu, et korraldus anti hetkel, kui ta viibis kartseris ega omanud liikumisõigust. Veel esitas kaebaja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks tema sundimine tööle terviseprobleemidega ja kartseris viibimise ajal ning
E osades, mis ei sätesta, kes peab distsiplinaarmenetluse läbi viima ega pane vanglale kohustust tõlkida distsiplinaarmenetluse materjale süüdistatavale tema emakeelde.
lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punkti kolm kohaselt on vastavast kohustusest muuhulgas vabastatud kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel.
lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst ja seejuures pole seaduseandja kehtestanud, et vastava hinnangu peab andma kinnipeetavat varasemalt ravinud konkreetse valdkonna spetsialist. Kaebaja kohta on olemas meditsiiniosakonnas 03.03.2015 ja 28.10.2015 vormistatud tõendid, mille kohaselt on arst tunnistanud ta võimeliseks sooritama kuni 2 tunnise tööajaga päevas niisuguseid töid, millised ei eelda üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist. Tervisekaarti kirurgi poolt 29.01.2015 märgitud kande nr 60 kohaselt on tema küünarliigese liikuvus rahuldav, implantaat seda ei sega ja erakorraline operatsioon pole vajalik. 23.07.2015, 13.08.2015 ja 24.09.2015 tehtud kannetes nr 87, 90 ja 99 pole kirurg vastavat seisukohta muutnud ega leidnud, et valu üle kaebamiseks oleks põhjust. Sarnase seisukoha juurde on kirurg jäänud veel ka 21.01.2016 tehtud kandes nr
p 1 kohaselt peab kinnipeetav julgeoleku tagamiseks täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Neile mitteallumine saab olla õigustatud üksnes korralduse ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest või korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Sellist seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud lahendis nr 3-3-1-103-06 ja see on igati kohaldatav ka käesolevale juhtumile. Vaidlusaluses käskkirjas karistuste määramise alusena ära nimetatud korraldus rajanes põhiseaduse §-s 29 ja
lg-s 1 kehtestatud töötamise kohustusel ning kaebaja tööle määramise kohta 19.08.2015 antud käskkirjal nr 6-2/1302, mida polnud enne distsiplinaarmenetluse algust kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspärase korraldustega ja tal tuli sellele olenemata oma teistsugusest arvamusest alluda. Tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebajal küll kunagisest vigastusest tulenevad probleemid tervisega, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena ära nimetatu kinnitab, et menetluse käigus on kontrollitud tema tervisliku seisundi kohta antud tõendite olemasolu ja neis ei nähtu töötamise võimatust. Menetlejal puudus alus kahelda, et vanglas töötavad tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit ega arvata, et nad väljastavad tegelikkusele mittevastavate seisukohtadega tõendeid. Vastav alus puudub ka kohtul ning tähendust ei saa omada see, et kaebaja pole rahul talle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteediga ning peab oma probleeme selle tagajärjeks. 3 8.
lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumiseks 19.10.2015 antud korraldusele mitteallumises on tõendatud vanglateenistuse ametniku ettekande, selle kinnitamisega teise juures viibinud ametniku poolt ning distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Ta pole oma seletuses, vastuväites, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli tervisest tulenev põhjus. 19.10.2015 vormistatud meditsiiniosakonna tõend aga kinnitab, et tervishoiutöötaja hindas tema tolle hetke tervislikku seisundit, kuid objektiivset põhjust tööst vabastamiseks ei leidnud, mille peale andis valvur uue korralduse asuda tööle. 9. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud kõiki
E § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on vajaliku ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletusest, vastuväidetest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just kahekümne ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine teiste karistusliikidega võrreldes tema puhul kõige õigem. Kuna
lg 1 p-s 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saab niisugune karistus arvestada kaebaja isikut, tema varasemat korduvat karistatust just samasuguste rikkumiste eest ning vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule. See ei ole ka ülemäärase raskusega ning võib võrreldes teiste karistustega kõige paremini kaasa aidata õiguskorra tagamises ja õiguskuulekale käitumisele suunamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele tema suhtes. 10.
lg 22 kehtestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega. Eelnevalt käsitletud ettekandest, meditsiiniosakonna 19.10.2015 tõendist ja tervisekaarti samal kuupäeval tehtud kandest nr 103 nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema seisundit ka kontrollinud. Kuna kaebajat pole enne korralduse andmist ühegi teda läbi vaadanud arsti poolt alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai tervishoiutöötaja vastava kaebuse korral hinnata va tema konkreetse hetke tervisliku seisundit. Seejuures omab tähtsust üksnes tervishoiutöötaja hinnang, mitte aga see, kuidas kaebaja ise oma töövõimet hindas. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Alust vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks ei saa tuleneda ka kaebuses osundatud TTOS § 14 lg 5 pst
E § 8 lg-s 4 on käsitletud tema vabal ajal toimuvat väljaspool kambrit liikumist. Sätestatu ei tähenda keeldu liikuda ringi väljaspool kambrit siis, kui sellekohase korralduse annab vanglateenistuse ametnik. Kaebuses viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-41-11 seisukohad ei ole antud juhtumi puhul asjakohased, sest selles ei käsitletud kartseris viibiva kinnipeetava majandustööl töötamist, vaid soodustuse piiramist, millist saab anda väljaspool vanglat järelevalve all toimuvaks töötamiseks. 12. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetluslike nõuete rikkumist. Kaebaja on küll leidnud, et rikuti võimude lahususe ja õiglase menetluse põhimõtteid, sest menetleja ja karistuse määraja oli sama ametnik, kuid seejuures pole ta arvestanud, et esimesena nimetatu käsitleb seadusliku, täidesaatva ja kohtuvõimu jagamist eri organite vahel ega ole käesoleva juhtumi puhul üldse asjasse puutuv. Teine jääb aga sisutuks, sest vangistusalastest õigusaktidest vastavat keeldu ei tulene. Menetluse võib läbi viia ja karistuse määrata sama isik ning distsiplinaarkaristuse tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega poleks tegemist isegi siis, kui menetluse oleks läbi viinud vastavat pädevust mitteomav ametnik. Kuna VSkE §-s 17 kohaselt on
lg 4 alusel otsuse tegemine inspektor-kontaktisiku pädevuses, on vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramine toimunud pädeva isiku langetatud otsusega ning sellega ei rikuta kaebaja põhiseadusest tulenevaid õigusi. 13. Veel väidab kaebaja, et distsiplinaarmenetluse materjalide sisu polnud talle nende tõlkimata jätmise pärast arusaadav, mistõttu ei saanud ta kaitseõigust piisaval määral teostada. Kohtule esitatu seda siiski ei kinnita. Distsiplinaarmenetluse algatamise teatega tutvumisel on ta soovinud selle dokumendi tõlkimist või tõlgi võimaldamist, kuid on samal teatel oleva inspektor-kontaktisiku märke kohaselt ise tõlkimisest keeldunud. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel on ta samuti soovinud tõlkimist ning inspektor-kontaktisik on seda kokkuvõtvalt ka teinud. Toimunu kohta vene keeles kirjutatud selgituse ja distsiplinaarmenetluse protokolli peale esitatud vastuväite sisu tõendab arusaamist sellest, milles täpselt teda süüdistatakse. Vaide ja kaebuse on kaebaja koostanud eesti keeles ja seejuures ei ole ära nimetatud ühtegi olulist asjaolu, mis tal eesti keeles vormistatud dokumentide tõttu oma õiguste kaitsmise seisukohalt tegemata jäi. Vangistusalastes õigusaktides puuduvad distsiplinaarmenetluse dokumentide tõlkimist käsitlevad sätted.
HMS § 20 lg 1 ning § 20 lg 1 ja 2 tulenevalt on haldusmenetluse keel eesti keel ja juhul, kui menetlusosaline seda ei valda, kaasatakse tema kulul tõlk kui seaduse või määrusega pole sätestatud teisiti. Antud juhul niisugune seadus või määrus puudub. Ka keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 kohaselt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles. Nimetatud kord on põhiseadusega igati kooskõlas, sest selle § 51 sätestatu võimaldab saada riigiasutustelt vähemusrahvuse keelseid dokumente vaid neis paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 5958 vene rahvusest elanikku 01.01.2016 seisuga 49,67% ehk alla poole selle omavalitsusüksuse 11 996 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Kohtu poolt kaebuse menetlusse võtmise üle otsustamiseks välja nõutud isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli distsiplinaarmenetluse algatamise ajal 3637 euro ulatuses vaba raha. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamise hetkel moodustas tema rahaliste vahendite vaba jääk 3825,49 euro suuruse summa. Seega oli tal täiesti võimalik ise tõlkimise eest tasuda. 14. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Raili Randlane 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.