Obsah (7)
§ 121§ 65§ 68§ 263§ 69§ 75§ 561-17-2491 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2017, Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-2491 (16267001028) Kohtukoosseis kohtunik Indrek
§ 121
lg 2 p 2, 3 järgi lühimenetluse korras Abiprokurör Liisa Nuut Süüdistatav Risto Tammela Isikukood või sünniaeg: Elu- või asukoht ja aadress: Kodakondsus: Haridus: Emakeel: Ülalpeetavad: Töökoht või õppeasutus: Karistatus: 38505224214 xx xxx) xxx xxx xxx xxx Kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas, kokkuleppel Kannatanu L. T RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 315 lg 4, § 238 lg 1 p 4, § 180 lg 1 kohus otsustas: Süüdi tunnistada Risto Tammela kogu esitatud süüdistuses
§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ning mõista karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. Kr
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja 1
(9)1-17-2491 karistuseks lugeda 1 (aasta) ja 8 (kaheksa) kuud vangistust.
§ 65lg 2 alusel suurendada karistust Pärnu Maakohtu 24.03.2016.
a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 11 (üksteistkümne) kuu ja 27 (kakskümne seitsme) päeva vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks 2 (kaks) aastat, 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.
§ 68
lg 1 alusel arvata Risto Tammelal karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg 30.10.2016, s.o 1 (üks) päev ning ärakandmata karistuseks lugeda seega 2 (kaks) aastat, 7 (seitse) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. Kohaldada tõkendiks vahistamine ning võtta süüdimõistetu koheselt vahi alla kohtusaalis. Karistusaja alguseks lugeda 28.04.2017.a. Menetluskulud Välja mõista süüdimõistetult riigituludesse menetluskuludena KrMS § 180 lg 1, § 175 alusel sundraha 705 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
- Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid CD-R plaat ja DVD plaat jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist ning loobumisel jõustub kohtuotsus järgmisest päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
- peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). 2
(9)1-17-2491 Apellatsioonteate esitamisel on motiveeritud otsus pooltele kättesaadav alates 18.05.2017 kell 15:00 Pärnu kohtumaja kantselei kaudu. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK Risto Tammela on kohtu alla antud süüdistatuna selles, tema, isikuna, kes on Pärnu Maakohtu 24.03.2016. a otsusega süüdi tunnistatud
§ 263
lg 1 p 1 järgi, olles seega
§ 121lg 2 p 3 täheldatud isik, 30.10.2016.
a ajavahemikul kell 02.52 kuni kell 02.56, xxx juures tänaval pani isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus temaga lähisuhtes oleva elukaaslase L. T suhtes toime kehalise väärkohtlemise – Risto Tammela tõstis kõnnitee äärekivil istuva kannatanu L. T juustest kinni hoides L. T pea, pärast mida lõi vähemalt ühel korral parema käe rusikaga L. T näo piirkonda, misjärelt tõstis löögist allavajunud kannatanu pea uuesti juustest ning lõi vähemalt ühel korral vasaku käega pea piirkonda, mille tulemusel kannatanu L. T kukkus selili kõnniteele. Seejärel lõi Risto Tammela, L. T juustest kinni hoides, kannatanu pea vähemalt ühel korral vastu puidust lippaeda ning vähemalt ühel korral kannatanut põlvega pea piirkonda. Pärast seda lõi Risto Tammela vähemalt ühel korral käega kannatanu L. T pea kukla piirkonda, surudes seejärel kannatanu pead juustest kinni hoides alla, misjärel lõi esmalt vähemalt ühel korral käega näo piirkonda, raputas juustest ning lõi vähemalt kahel korral parema põlvega kannatanu L. T näo piirkonda. Pärast seda, kui kannatanu L T Risto Tammela käsul põlvitas, lõi Risto Tammela kannatanut jalaga pea piirkonda. Füüsilise vägivalla – korduva löömise ning valu tekitava kehalise väärkohtlemisega põhjustas Risto Tammela L. T füüsilist valu ning tervisekahjustused - vähese turse randmel, marrastuse paremal põsesarnal, huulte turse. Seega Risto Tammela, lähisuhtes toime pandud teisele inimesele valu tekitanud kehalise väärkohtlemisega, kui tegu on toime pandud
§ 121
lg 2 p 3 täheldatud isiku poolt, pani toime
§ 121lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Kohtuistungil prokurör nõudis Risto Tammela süüdi tunnistamist
§ 121lg 2 p 2,3 järgi ja tema karistamist 2 aastase vangistusega; Kr
MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.
§ 65
lg 2 alusel suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 24.03.2016. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata karistuse 11 kuu ja 27 päeva vangistusega, liitkaristuseks mõista 2 aastat, 3 kuud ja 27 päeva vangistust.
§ 68lg 1 alusel lugeda kantuks eelvangistuses viibitud aeg 30.10.2016.
a, s.o 1 päev. Ära kandmata karistuseks lugeda seega 2 aastat, 3 kuud ja 26 päeva vangistust.
§ 69
ja § 73 lg 4 alusel asendada vangistus 2 aastat (720 tundi), 3 kuud (90 tundi) ja 26 päeva (26 tundi) – 836 (kaheksasaja kolmekümne kuue) tunni üldkasuliku tööga ja töö tegemise tähtajaks määrata 2 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Üldkasuliku töö tegemise ajal on Risto Tammela kohustatud järgima
§ 75
lg-s 1 sätestatud järgmisi kontrollnõudeid.
§ 75
lg 2 p 8 alusel määrata kohustuseks osaleda kriminaalhooldusametniku poolt määratavas sotsiaalprogrammis.
§ 75lg 2 p 2 alusel määrata kohustus mitte tarvitada alkoholi.
Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid ÜKT määramist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, hinnanud kõiki kohtuistungil uuritud tõendeid nende kogumis siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et esitatud süüdistus on täies mahus tõendamist leidnud. 3
(9)1-17-2491 Kohtuistungil Risto Tammela tunnistas end esitatud süüdistuses süüdi ning jäi kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde. Tunnistajate ütluste, häirekeskuse kõne ning kiirabikaarti ja patsiendikaardiga on kogumis kinnitust leidnud esitatud süüdistuse järgi, et kuriteosündmus leidis aset 30.10.2016.a ajavahemikul kell 02.52 kuni kell 02.56, xx juures tänaval. Kannatanu on keeldunud 29.10.2016 vastu 30.10.2016 öösel toimunud sündmuste kohta ütluste andmisest, kuna on süüdistatava elukaaslane. R. Tammela on andnud ütlusi, et ei mäleta sündmust, kuna oli väga purjus, ta jõi kodus ning Kuursaalis viina. Ta oli joonud juba alates 27.04.
- Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt R. Tammela keeldus 30.10.2106 kell 03.40 puhumast ning märkuste kohaselt tuvastati R. Tammelal joove 30.10.2016 kell 09.30 0,3 mg/l. Tunnistaja E. N, kes töötab taksojuhina, ütluste kohaselt võttis ta takso peale Pärnu linnas ühe lõbustusasutuse juurest mehe ja naise. Mees oli rõveda sõnapruugiga ning käskis naist sõnadega „lits istu autosse“. Ta viis mehe ja naise xx tänavale. Mees tundus olevat joonud, kuid adekvaatne. Naine oli hästi vaikne, alandlik ja istus autos hästi ukse vastas. Sündmust osaliselt enda kodu aknast pealt näinud ja kuulnud tunnistaja B. M ütluste kohaselt nägi ta kuidas takso uksest tuli välja naine, peale seda kui meeshääl oli kõva häälega öelnud „sina lits käi välja autost“. Mõne hetke pärast hüüdis mees naisele „oota“ või „kuhu sa lähed“. Ta kuulis naise nuttu ning meest ütlemas „sina aja jalad harki“. Tunnistaja helistas hädaabisse
- Kogu sündmus ei jäänud aga tema vaatevälja ning midagi füüsilist naise ja mehe vahel ta pealt ei näinud. Asitõendi, hädaabinumbrile 112 30.10.2016 kell 02.55 paiku tehtud kõne vaatlusprotokoll kinnitab tunnistaja ütlusi. Politseinikust tunnistaja S. U ütluste kohaselt sõitis ta koos B. K väljakutse pale xxx hoovi kõrvale ning nägi, et puu all pikali oli naisterahvas, kes nuttis ja tema nägu oli verine. Naine ütles, et tema mees, R. Tammela, oli teda peksnud ning ta kardab oma lapse ja ema pärast. Kohus märgib, et tegemist on kuulduste tõendiga otseses mõttes ja see kirjeldab tegelikku kannatanu üleelamist ja hirmu süüdistatava ees. Tunnistaja S.U ütluste kohaselt oli kannatanud naisterahvaks L. Tr. Tunnistaja kutsus kiirabi ja teise patrulli ning läks koos M. H R. T otsima. Nad leidsid R. Tammela kuuride vahelt pikali maas, ta eitas L. T löömist ning keeldus ka indikaatorvahendisse puhumast. Politseinikud toimetasid R. Tammela kainestusmajja. Eelnimetatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ning üksteisega haakuvad. Asitõendi, turvakaamerasalvestuse 30.10.2016, vaatlusprotokollist ning turvakaamera salvestuselt endalt nähtub otseselt R. Tammela poolt L. T peksmine ning sellega on täielikult tõendatud kogu süüdistuses esitatud R. Tammela tegevus L. T valu tekitavas kehalises väärkohtlemises. Nimelt nähtub eelnimetaud tõenditest kuidas R. Tammela jõhkralt peksab nii rusikate, käte ja jalgadega elutähtsasse piirkonda, pea piirkonda ning ka põlvitavat ning maas lamavat kannatanut ning tirib kannatanut juustest, samuti lööb peaga vastu aeda. Kannatanu vigastused on tõendatud kiirabikaartiga, millisest nähtuvalt on kannatanu saanud pindmise peavigastuse ning anamnees lähisuhtevägivald, elukaaslane peksnud, löönud rusikaga ja 4
(9)1-17-2491 põlvega näkku, kiskunud juustest. Nägu ja riided porised. Parema silma all marrastus, huuled turses, patsient kaebab peavalu. Samuti tõendab kannatanu vigastusi patsiendikaart, mille kohaselt kannatanul esines pindmine peavigastus, pea pindmised hulgivigastused, pindmine randme-ja käevigastus, randme ja käe muude osade kontusioon. Uuringute arhiivi väljavõttest nähtuvalt on kannatanul teostatud peaaju kompuutertomograafia. Kannatanu vigastused nähtuvad ka politseinik B. K poolt tehtud fotodelt, mis on lisatud tunnistaja ülekuulamise protokolli juurde ja kannatanu enda ülekuulamise protokolli juurde lisatud fotodelt. Arvestades jõhkrat peksmist ning kannatanu vigastusi, on ilmne, et peksmine tekitas kannatanul valu. Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt tõendatud kausaalseos R. Tammela tegevuse ning L. T vigastuste vahel. Seega on tõendatud kõik kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Kohus on seisukohal, et R. T on teo toime pannud kavatsetusega. Tahtlus kasvas kavatsetuseks teo käigus, R. Tammela pikaajalise erinevate löögiseeriatega kannatanu peksmisega seadiski eesmärgiks kannatanule valu tekitava kehalise väärkohtlemise koos tugeva hirmu sisendamisega ning ta teadis, et sellise süüdistuses kirjeldatud peksmise tulemusena saab kannatanu vigastusi. Puuduvad õigusvastasusust ja süüd välistavad asjaolud. Eeltoodust tulenevalt tunnistab kohus R. T süüdi
§ 121lg 2 p 2, 3 järgi, kuna tegu on toime pandud lähisuhtes ning R.
Tammela on varasemalt Pärnu Maakohtu 24.03.2016.a otsusega süüdi tunnistatud
§ 263lg 1 p 1 järgi.
Karistus
§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut ja tabama tema emotsioone, tundeid ning püüdlusi (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).
§ 121
lg 2 p 2, 3 järgi on võimalik karistada rahalise karistusega või kuni viieaastase vangistusega. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Seni omaks võetud kohtupraktika järgi mõistetakse karistus üldjuhul sanktsiooni ühekolmandiku kuni keskmise määra järgi, kui puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Kohtu ülesanne on seadusandja poolt ette antud piirides individualiseerida karistusseaduses ette nähtud karistus üksikjuhtumi jaoks. Kohus leiab, et süü on väga suur. Kohus leiab, et R. Tammela teos avalduv suhtumine õiguskorda on äärmiselt küüniline ja kantud pikka aega vallanud ning välja arenenud karistamatuse tundest, mis nõuab kohtult õiguskorra kaitsmise huvides ranget reageeringut. Süü suuruse juures arvestab kohus, et tegu on toime pandud kavatsetusega. Samuti arvestab kohus kannatanule tekitatud vigastusi, nende iseloomu ning suurust. Kohus on läbi vaadanud kõik videosalvestise failid ning nendelt nähtub süüdistatava erinevate löögiseeriate arv, vägivalla loomingulisus, kiusamine ja selle nautimine. Kokkuvõttes jõhkrus, mis iseloomustab isikut kui 5
(9)1-17-2491 tüüpilist perevägivallatsejat, näitab, et tegemist ei saa olla ühekordse juhtumisega vaid väljakujunenud käitumisega. Süüdistatava jaoks on tegemist täieliku pika etenduse andmisega klassikalise väljakujunenud perevägivalla suhte kohta, kus keskset rolli mängib süüdistatav ja igasugu õigusteta alam on antud juhul võrreldes mehega kehaehituselt väga väike naine, kes ei vääri mehe poolt vähimatki inimlikkust. Antud nö tragöödia on süüdistatava poolt loodud vägivalla detailide rohke, näiteks naist sunnitakse korduvalt põlvitama ja lööke taluma, sh lisa jõu saamiseks tehtud keeramisega jalalöök, mis näitab, et süüdistataval on ükskõik kuhu ja kuidas kannatanut lüüa. Praktikas tüüpiliselt pärast seda palub mees vabandust, sest „õppetund on ära antud“ ning ohver üksnes hirmust andestab ja ohvrile sisendatakse süstemaatiliselt alusetult ohvri enda süüd ning asjaolu, et ründaja tegevus on igati normaalne. Praktikas perevägivalla ohver pöördub abi saamiseks politsei poole pärast mitmekümnendat vägivallaakti, kui ta siis veel vaimselt ja füüsiliselt selleks vähegi võimeline on. Ohvrid on õppinud kannatama ja seda ka hirmutamise tulemusena. Tegemist on latentse kuritegevusega ning jäämäe tipust osa jõuab kohtusse. Süüdistatav oli piisavalt kaine, et kohapeal loominguliselt planeerida kiusu ja juurde mõelda erinevaid vägivallaakte, mistõttu pelgalt alkoholi probleemi taha pugemine on igati otsitud põhjus. Asjaolud kogumis ja R. Tammela elukäik näitavad, et R. Tammela on veendumuskurjategija, mistõttu ei muuda asja ega ole mingiks määravaks vabanduseks, kas kuritegu on pandud toime joobes või mitte. Süüdistuse ja tõendite järgi tegemist ei olnud ka ühekordse impulsiivse rünnakuga alkoholi mõjul, vaid terve pika etendusega, kus lavastaja ja brutaalne peaosa täitja on ühes isikus. Arvestades ka korduvate löökide tabamise täpsust, näitab see just kainelt teadlikku ja tahtlikku nö sihtmärgi tabamist, et kannatanule igati küllaldaselt valu ja hirmu põhjustada. Eeltoodud mahtu arvestades on viimane ka tulevikku suunatud kindlustav tegevus, et veenduda, et naine ei julgeks pöörduda ega otsida abi. Seda kinnitab ka antud menetlus, kus ilma kaamera fookusesse ja tunnistajate vaatevälja sattumiseta, ei oleks kannatanul ühtegi kaebust. Kohus saab lähtuda aga mõistuspärastest argumentidest, mis jäävad tavanormaalsuse piiresse – keegi ei pea selliselt kannatama, isegi kui ta nt ise sellest mingi psühholoogilise tõrke tõttu hetkel aru ei saa. Kergendavaks asjaoluks on kahetsus ja kannatanuga leppimise soov, mida kohus teatud määral arvestab. Kuid nii raske süüdistuse kõrval saab selle mõju olla vaid minimaalne. Raskendavaks asjaoluks on süüdistuse tekstist nähtuv süüteo toimepanemine kannatanut igati alandades, nimelt süüdistatav käskis kannatanul põlvitada, et teda seejärel lüüa ning kogumis kogu vägivallaaktide pikkust arvestades - kannatanus hirmu ja alanduse sisendamine selle läbi, et kannatanu lepiks vaeveldes vaikides süüdistatava üleoleku ja vägivallaga. Tunnistaja samuti kuulis naise nuttu ning meest ütlemas „sina aja jalad harki“. Lähtudes eeltoodust ja arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ja süü suurust, peab kohus võimalikuks R. Tammelat karistada sanktsiooni keskmise määra lähedase vangistusega. Eelnevat arvestades mõistab kohus R. Tammelale karistuseks
§ 121lg 3 p 2, 3 järgi 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
Karistus ei saa minna kergemaks. R. Tammelale on antud korduvalt ja korduvalt kohtu poolt võimalusi enese parandamiseks ja sellel ei ole olnud absoluutselt mingit olulist mõju tema käitumisele positiivses suunas, vaid vastupidi. Arvestades süü suurust, eri - ja üldpreventiivseid kaalutlusi, on välistatud pelgalt rahalise karistuse kohaldamine ja kindlasti ka üldkasuliku töö kohaldamine nagu on seda taotlenud prokurör. Isegi kui tegemist ei oleks perevägivalla juhtumiga, 6
(9)1-17-2491 ka sellisel juhul varasemaid karistusi ja katseaega taas vägivallateo eest vaadeldes, ei ole kohtupraktikas lihtsalt võimalik jätta süüdimõistetu, kes absoluutselt ei ole soovinud õppida õiguskorrast hoolima, ühiskonnast isoleerimata. Eripreventiivses mõttes on karistuse puhul oluline mõjutada süüdimõistetut oma käitumist ümber hindama, enesele enda vigu tunnistama, et edaspidi mitte kuritegusid toime panna. Juhul, kui seda aga lihtsalt ei soovita, jääb üle vaid reaalne vangistus. Kohus on seisukohal, et R. Tammela suhtes ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke ei eri – ega üldpreventiivses mõttes, s.o õiguskorra kaitsmise huvides, enam teisiti, kui vaid üksnes reaalset vangistust mõistes, mis kinnistab ka keelunormi kehtivust nii talle kui ühiskonnale. Antud juhul kokkuvõttes: 1) eelnevalt tingimisi mõistetud karistused ei ole oma eesmärki täitnud ning isiku käitumist ja suhtumist õiguskorda kuidagi muutma sundinud, pigem otseselt vastupidi. R. Tammelal on kuus kehtivat kriminaalkaristust, sh enamus neist vägivallakuritegude eest; 2) inkrimineeritud kuriteo on ta toime pannud katseajal. Seega tegemist on täiesti negatiivse eripreventsiooniga isikuga; 3) isik on varasemalt kandud ka reaalset vangistust, kuid ka see ei ole pannud teda õiguskuulekalt käituma ning ta on jätkanud kuritegude toimepanemist ja taas on see vägivallakuritegu. 4) kohus ei nõustu ka kriminaalhooldaja ettekandes toodud arvamusega ning peab seda formaalseks, pealiskaudseks ning tegelikest sisulistest asjaoludest hälbivaks. Kriminaalhooldaja kohtueelse ettekande kohaselt on kriminaalhooldaja seisukohal, et kuna isik on asunud alkoholiprobleemiga tegelema ja kannatanu on kahtlustatavaga leppinud on otstarbekas määrata R. Tammelale käitumiskontroll ja katseaeg 3 aastat. Samuti määrata täiendavad kohustused, mitte tarvitada alkoholi, mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid ning osalema sotsiaalprogrammis. Kohus rõhutab, et alkoholiprobleem ei saa olla vabanduseks ega kergendavaks asjaoluks kuritegude toimepanemisel ning vangistusest pääsemise garantiiks. Süüdlane on küll lasknud endale pärast kuriteosündmust ampulli paigaldada, kuid kohtu hinnangul on sellest nüüd juba vähe, ei ole see piisavaks argumendiks karistuse täitmisele pööramata jätmiseks arvestades süü suurust ja R. Tammelale on juba varasemalt kohtute poolt antud võimalusi ja sundi enese muutmiseks küll ja küll; 5) ka alaealise lapse olemasolu ei saa olla enam argument karistuse täitmisele pööramata jätmiseks. Korraliku kodaniku ja lapse huvides on kasvada eluterves keskkonnas vanema ja õpetaja positiivse eeskujuga ning selle eest peavad mõlemad vanemad ka ise hea seisma, vajadusel juurde õppima ja pidevalt pingutama. R. Tammela on ise kavatsetult asetanud end sellisesse olukorda, kus töötamine ja pere eest majanduslikult hoolitsemine ei saa enam olla peamine argument karistuse otsustamisel – see tekkinud olukord on tema vaba valik. Vägivald, hirmutamine ühelt poolt ning väidetav hoolimine ja hoolitsemine teisalt on aga üksteist täielikult välistavad tunnused. Nende nö ühte patta panemine ja segamine oma vahel või kaetuks lugemine – ei ole normaalne ja mõistuspärane argument. Ka nt pooltõdedel ja seda ka koos vägivallaga või eraldi ei ole terves ühiskonnas kohta. Mis tahes majanduslik hoolitsemine koos vägivallaga on ebanormaalne ning terve ühiskond seda ei tolereeri; 6) vastates argumendile, et reaalse vangistuse mõistmine võib segada süüdistatava pereelu ja võimalikke kannatanu soove selleks. Juba üldpreventiivses mõttes on teatud hetkel ühiskonna huvides vajalik resoluutne sekkumine, kuna sellise vägivalla mõjul võivad inimesed invaliidistuda nii vaimselt kui füüsiliselt, nende töövõime puudus ja kulud Haigekassale on kogu ühiskonna mure, kohustus ja küsimus. Mistõttu avalikkuse huvid nõuavad rõhuvalt ja ülekaalukalt range karistusega sekkumist sellisesse peresuhtesse sellisel viisil, mis resoluutselt mõistab sellise käitumise hukka ning annab ka kannatanule signaali, et ta ei pea pidama ebanormaalsust normaalsuseks ja selleks on olemas igakülgne ühiskonna tugi; 7) leppimine saab toimuda üksnes võrdsetel alustel, vastupidisel juhul ei ole tulemus usutav, adekvaatne ning probleem süveneb veelgi. Leppimine kannatanuga on alati positiivne ja kohtu 7
(9)1-17-2491 poolt soositud, kuid tegelik leppimine ja nö lõplik leppimise vormistamine sellise kuriteo puhul saab aset leida alles pärast õiglase karistuse vastuvõtmist - reaalse vangistuse ärakandmist, alles pärast seda on riigi poolt mingilgi määral taastatud või loodud võrdsed alused mõlemale poolele, s.o leppimise protsessi alustamiseks, mis saab toimuda mõlema poole poolt täiesti puhtal ja vabal tahtel normaalses sundimatus õhkkonnas. Ei ole kahtluski, et ilma selleta ei ole kannatanu tahe vaba olnud. Kannatanu peab saama esmalt täielikku ja piisavat rahu vägivalla rakendaja sõltuvusest ja harjumusest vaikides kannatada, et ise mõelda üksnes enda huvides, üksnes enda tervist jt enda õigushüvesid silmas pidades ehk endast lugu pidades. Alles seejärel saab kannatanu võrdsetel vaba tahte alustel ning eeldatavasti igakülgse psühholoogilise toe (soovitavalt psühholoog, hingehoidja vm eriväljaõppega ohvriabi töötaja) abil otsustada oma edasine elukäik ja kõik leppimise tingimused; 8) ühiskonna rõhuvad huvid tingivad, et karistuse kandmine on ja peabki olema paratamatult raske ja alati ebamugav – see on normaalne ühiskonna eeldus ja vajadus. Arvestades kuriteo iseloomu soovis R. Tammela hullemat olukorda kannatanule, enda elukaaslasele ja lapse emale. Vangistus ongi karistus, mitte senise elu ja hoiakute jätkamise võimaldamine puhkusega riigi poolt makstud asutuses. See on viimane abinõu ja ühiskonnale väga kallis asutus pidada. Kui kurjategija vaatamata vanglale ei muutu, ei jää riigil muud üle, kui see, et ta ei tee selliste hoiakute ja suhtumiste viljelemist talle kergeks ega kuidagi soosivaks õiguskonna huvides. Eeltoodust tulenevalt kohus mõistab Risto Tammelale karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, millist KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb vähendada ühe kolmandiku võrra ja karistuseks lugeda 1 ja 8 kuud vangistust.
§ 68
lg 1 tuleb karistusest kantuks arvata eelvangistuses viibitud aeg, 1 päev.
§ 65lg 2 alusel suurendada karistust Pärnu Maakohtu 24.03.2016.
a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 11 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks 2 aastat, 7 kuud ja 26 päeva vangistust. Kohus leiab, et R. Tammela suhtes esineb vahistamise alus – isik võib jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik. R. Tammela on veendumuskurjategija. Kohtul puudub usk, et varasemalt korduvalt vägivallategude eest karistatud R. Tammela, arvestades ka käesolevat süüdimõistvat kohtuotsust, ei paneks vabaduses viibides ja vabatahtlikult karistuse kandmise ilmumise võimaluse andmisel toime uusi kuritegusid ja seda just sama kannatanu suhtes, kelle vastu vägivallakuriteo toimepanemine on tinginud käesolevas asjas reaalse vangistuse. Kohus on seisukohal, et karistuse kohene täitmisele pööramine on vältimatu nii süüdimõistetu enda, kannatanu kui õiguskorra kaitsmise huvides. Seega tuleb tõkendiks kohaldada vahistamine ning süüdimõistetu tuleb võtta koheselt otsuse kuulutamisel vahi alla kohtusaalis. Karistusaja alguseks lugeda 28.04.2017.a. Menetluskulud Menetluskuludena tuleb süüdimõistetult riigituludesse välja mõista KrMS § 180 lg 1, § 175 alusel sundraha vähendatult 705 eurot. Asitõendid Asitõendid CD-R plaat ja DVD plaat tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(9)1-17-2491 Indrek Nummert Kohtunik 9
(9)