Obsah (6)

§ 183§ 64§ 65§ 199§ 184§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 31. jaanuar 2017 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-5021 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhm

§

§ 183

lg 2 p-de 1,2 ja § 199 lg 2 p-de 7,8 - § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)

1. novembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Heino Mertsin kaitsja advokaat Anne Vissak Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav Heino Mertsin. Isikukood: 37507030305, elukoht: XXX; töökoht puudub. Varem kriminaalkorras karistatud 3 korral. Tõkend: elukohast lahkumise keeld. Kaitsja Advokaat Anne Vissak RESOLUTSIOON
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. novembri 2016 otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
4. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Heino Mertsinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot.
5. Mõista Heino Mertsinilt punktis 2 nimetatud menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot.
6. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. 1
7. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Maakohtu
9. novembri
10. a otsusega tunnistati Heino Mertsin süüdi karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p-de 7,8 järgi ja karistati teda vangistusega 6 kuud. H. Mertsin tunnistati süüdi ka

§ 183

lg 2 p-de 1,2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta.

§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud vangistust.

Karistusaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg:

1. –
2. juuli 2013 ja 24.-
3. jaanuar 2016, s.o kokku 7 päeva. Kanda jääb 1 aasta 1 kuu ja 23 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 25.

veebruari

1. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa, s.o 2 aastat 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Lõplikuks karistuseks on seega 3 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust.
2. H. Mertsin mõisteti süüdi selles, et tema: 2.1 pani toime narkootilise aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise isikuna, kes on varem toime pannud

1. ptk 1 jaos sätestatud kuriteo. H. Mertsin omandas koos J.K. ega ühiselt
2. märtsil 2012 Tallinnas 6,10 gr narkootilist ainet, mis sisaldas 0,54 gr amfetamiini eesmärgiga edasi anda see O.V. le. J.K. saatis eelneva kokkuleppe alusel O.V. ja H. Mertsiniga nimetatud narkootilise aine
3. märtsil 2012 Tallinnast Tartusse Turu 2 asuvasse OÜ Cargobus teeninduspunkti O.V. le. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. 2.2 grupis J.K. ega ja R.N. a kaasaaitamisel,
4. juulil 2013 ajavahemikul 14.00-19.00 tungis Jõgevamaal Tabivere vallas Reinu külas sisse XXX kinnistul asuvasse K.K. ele kuuluvasse talumajja ja kõrvalhoonesse, kust püüdis ära võtta võõraste asjade ebaseadusliku omastamise eesmärgil K.K. ele kuuluvaid erinevaid metallesemeid ca 2 tonni väärtusega 264 eurot, 5 kg messingust mürsuhülsse väärtusega 12 eurot, 1 kg vasktorusid väärtusega 2,80 eurot ning 2 kg alumiiniumi väärtusega 2 eurot. Tegevus jäi pooleli H. Mertsini tahtest olenemata põhjustel. MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID
5. Süüdistus

§ 199

lg 2 p-de 7,8 - § 25 lg 2 järgi 3.1 Kannatanu kohtuistungil antud ütlustega, metalli üleandmise-vastuvõtmise aktidega, toimikus olevate fotodega luges kohus tõendatuks, et K.K. ele kuuluva kinnistu hoonetest on välja toodud, sorteeritud ja hunnikutesse ladustatud erinevaid metallesemeid. Tunnistaja R.K. i saabumisel sündmuskohta, oli osa esemeid – nt metallist mürsuhülss, traati ja autostange 2 paigutatud sõiduauto pagasiruumi. Kannatanu müüs osa süüdistatava ja tema kaaslaste poolt hoovile tassitud 2500 kilogrammist metallist kokkuostjale ning sai selle eest 569,43 eurot. 3.2 Tunnistaja R.K. i ütlustega luges kohus tõendatuks, et süüdistatav tuli kaaslastega kinnistule sinise Opel Corsaga kella 14 paiku päeval. Seejärel sõiduk lahkus. Kella 6-7 paiku kanti hoonestest esemeid välja, Opel Corsa naasis kinnistule 6-7 paiku õhtul. Eesmete väljakandmine lõppes tunnistaja saabumisel sündmuskohale. Metallesemed olid kinnistu hoovil laotatud hunnikutesse, osa paigutatud Opel Corsa pagasiruumi. 3.3 Sündmuskoha vaatlusprotokollist, politsei

1. juuli 2013 patrullilehest ja kõneeristuste väljavõttest järeldub, et politsei saabumisel on kinnistul sinist värvi Opel Corsa reg nr XXX ning H. Mertsin, J.K. ja R.N. (praegu S. ). Politseile saabus väljakutse
2. juulil 2013 kell 19:
4. juulil on H. Mertsini ja R.N. a vahel toimunud kaks telefonikõnet kell 18:03.33 ja 18:08:
5. Mõlemal korral on helistajaks R.N. . Kohus luges tõendatuks, et
6. juuli 2013 hommikupoolse aja on H. Mertsin ja J.K. viibinud Tartus. R.N. on kella 14-15 ajal saabunud oma sõiduautoga Opel Corsa kannatanu K.K. e kinnistu lähedale teele ja õhtul kella 18-19 vahel uuesti sama kinnistu juurde, tehes enne seda kahel korral telefonikõne H. Mertsinile, kes asus sel ajal kannatanu kinnistul. 3.4 Kohus leidis, et H. Mertsini ütlused on detailides vastuolus tunnistajate R. S. i ja J.K. e ütlustega. Samuti on need vastuolus tunnistaja R.K. i ütlustega ning ütlustega, mis H. Mertsin andis kohapeal politsei saabudes (politsei patrullileht). Kohus jättis H. Mertsini ütlused nende ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja. Lisaks on need eluliselt ebausutavad. Olukord, kus nn turuvarblane viiakse objektile tööd vaatama, antakse talle vabad käed otsida ise liikumiseks transport, paarimees töötegemiseks ja luga viia objektilt endale kaasa mida vaja ning vahetamata mingeid kontaktandmeid, ei ole tõepärane. Mingeid andmeid ei ole H. Mertsin kohtule oma versiooni kontrollimiseks andnud. 3.5 Uuritud tõendid tõendavad, et H. Mertsini ettekujutus teost oli selline, et metall tuleb hoonetest välja tuua, transpordile laadida ja ära viia. H. Mertsin tegutses kavatsetult plaaniga vargus sel viisil täide viia. Kuna esemed olid laaditud autosse, näitab see, et H. Mertsin astus üle piirist, mida ta kirjeldas kui omaniku poolt lubatut. Sellega manifesteeris H. Mertsin omastamis- ja äravõtmistahet. 3.6 H. Mertsin oli vahetult alustanud kavandatud süüteo toimepanemist: ta oli metalli hoonetest välja kandnud. Seega oli süütegu jõudnud katsestaadiumisse. Tegelikkuses oli H. Mertsin jõudnud metalli ka osaliselt transpordivahendile laadida. 3.7 Uuritud tõenditega on leidnud kinnitust, et tegemist oli H. Mertsinile võõra varaga, mille omaniku K.K. e ütlustega on ümber lükatud ka H. Mertsini ütlused, et oli olemas keegi õigustatud isik, kelle loa alusel ta tegutses. 3.8 H. Mertsin tegutses kavatsetult. Kuna tegu on toime pandud H. Mertsini ja J.K. e poolt, siis on tegemist grupiga. Kuivõrd hoonete sissepääsud olid suletud asendis, pandi tegu toime sissetungimisega. R. S. aitas teo toimepanemisele kaasa transportimisega sinna ja tagasi. Tegu jäi lõpule viimata teo toimepanijatest mitteolenevatel põhjustel.
7. Süüdistus

§ 183

lg 2 p-de 1,2 järgi 3 4.1 Kohus luges uuritud tõendeid kõrvutades ja analüüsides J.K. e ütlused ümber lükatuks muude asjas kogutud tõenditega – asitõendi vaatlusprotokolli ning ekspertiisiaktis nr 12EAN0321 fikseerituga. 4.2 Ekspertiisiakti nr 12E-GE0714 tulemustest nähtub, et 10 proovis 11-st on leitud H. Mertsini materjal. Ühes H. Mertsini materjali ei ole, kuid J.K. elt pärinevat materjali ei ole kuues proovis, samal ajal kui neis proovides on H. Mertsini materjal. See tähendab, et narkootilise aine pakkimisega, st edasiandmisega tegeles kindlasti H. Mertsin ka selles osas, milles J.K. ei tegelenud. Need objektiivsed tõendid lükkavad ümber versiooni selle kohta, et H. Mertsin keris üksnes töökohal teipi ja tema materjal võis sattuda kottidele ammuses minevikus. 4.3 Objektiivsete tõenditega on ümber lükatud J.K. e selgitused narkootilise aine pakkimise kohta üksinda ja H. Mertsini seletus, et tema ei ole aine pakkimises ja saatmises osalenud. H. Mertsini süüteo toimepanemist eitavaid ütlusi käsitles kohus valeütlustena, mis on kantud vastutusest vabanemise eesmärgist. Ühtlasi leidis kohus, et J.K. e ja H. Mertsini seletus teibi kerimisest limonaadipudelile on tehniliselt teostamatu ja välistatud. 4.4 Uuritud tõendite pinnal saab teha järelduse, et J.K. ja H. Mertsin pakkisid koos ja ühise eesmärgiga narkootilise aine ärasaatmiseks. See tuleneb mh O.V. ütlustest, et teab Heinot ja J. seoses amfetamiini saamisega, rääkis telefonis nende mõlemaga ja tunnistajale arusaadavalt tegutsesid nad koos. Pakkimiseks pidi narkootiline aine olema J.K. e ja H. Mertsini käsutuses ja omanduses. Pakkimise eesmärk oli aine edasiandmine. Tunnistaja O.V. le helistas H. Mertsin ja ütles, et tuleb pakk rösteriga. 4.5 Uuritud tõendid kinnitavad, et H. Mertsin ja J.K. omandasid ühiselt Tallinnas 6,10 gr narkootilist ainet, mis sisaldas 0,54 gr amfetamiini eesmärgiga anda see edasi O.V. le. Nad pakkisid ja saatsid selle 26. märtsil 2012 edasi Tartusse O.V. le. 4.6 Keskmine kogus kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks on 1,3 gr. Seega on 0,54 gr väike kogus NPALS § 31 lg 3 järgi. 4.7 H. Mertsin on isik, keda on varem karistatud

§ 184lg 2 p-de 1,2 järgi Tartu Maakohtu 25.

veebruari

1. a otsusega. 4.8 Süütegu on toime pandud otsese tahtlusega. Varem samaliigilise kuriteo toimepannud isikuna oli H. Mertsin teadlik narkootilise aine käitlemise keelatusest. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 4.9 Karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Süüd mõlemas süüteos hindas kohus keskmisest väiksemaks. Kohus arvestas H. Mertsini isikut – mh seda, et H. Mertsin vabanes karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise järelevalve alla
2. septembril 2011 tähtajaga kuni
3. detsember
4. Varguse katse pani H. Mertsin toime
5. juulil
6. a, s.o ajal, mil tema katseaja lõpuni jäi viis kuud. Mõlemad uued kuriteod pani H. Mertsin toime katseajal olles ja rikkudes temale ennetähtaegselt vabanemisel määratud kohustusi. Kohus mõistis mõlema teo eest karistuseks vangistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kergem karistus lugeda kaetuks raskemaga. Kohus liitis karistusele Tartu Maakohtu
7. veebruari
8. a otsuse kandmata osaga liitkaristuse.

§ 65lg 2 alusel on lõplikuks karistuseks 3 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust.

APELLATSIOON 4 5. Otsusele esitas apellatsiooni H. Mertsini kaitsja advokaat A. Vissak, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti lugedes põhjendamatult osa tõendeid ebausaldusväärseteks, tõstes samas esile põhjendamatult teisi tõendeid. Kohtuotsuse järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele. Kaitsja väited seisnevad lühidalt alljärgnevas. 5.1 Süüdistus

§ 199lg 2 p-de 7,8 - § 25 lg 2 järgi 5.1.1 Kohus luges H.

Mertsini ütlused ebausaldusväärseteks, millise järeldusega nõustuda ei saa. Sündmused, mille kohta H. Mertsin ja tema kaassüüdistatavad kohtus ütlusi andsid, toimus üle 3 aasta tagasi. Seetõttu ei ole midagi ebatavalist selles, et isik ei mäleta täpselt ja eksib pisiasjades sündmuse kirjeldamisel. H. Mertsin on andnud ütlusi, et otsis Tartu Turuhoone juures tööd. Tööpakkuja viis ta objektile, andis tööülesanded ning pidi tööpäeva lõpus järgi tulema ja tasu maksma. Kui seda ei juhtunud, kutsus H. Mertsin järgi R.N. a, kelle saabudes asuti töötasu katteks väärismetalli sõiduauto pagasiruumi panema. 5.1.2 Apellant ei nõustu kohtuga H. Mertsini ütluste lugemises eluliselt mitteusutavateks. See, et R.N. helistas H. Mertsinile ise, ei lükka ümber H. Mertsini ütlusi, et nähes, et tööandja talle järele ei tule, püüdis ta helistada R.N. ale, kuid viimane kõnet vastu ei võtnud. Hiljem aga helistas ise H. Mertsinile. 5.1.3 Maakohtu otsuses puuduvad veenvad põhjused H. Mertsini ütluste eluliselt ebausaldusväärseteks lugemise kohta. H. Mertsin ei teadnud tööd vastu võttes, et kinnistu omanik on K.K. . H. Mertsinile tööd pakkunud isik sai olla keegi, kel oli plaan panna ta enda nimel tööle ja saada kokkupandud metallist kasu. Tööandjal kas ei olnudki hiljem plaani H. Mertsinile järele tulla või nähes õuele kogunenud rahvahulka, sõitis sealt ära. Kuigi H. Mertsin ei vahetanud tööandjaga telefoninumbreid, ei ole välistatud, et tööotsijana oligi ta nõrgemas seisus kui tööpakkuja ja ei saanud arusaadavalt ise nõudmisi esitama hakata. Kõrvaldamata kahtlused H. Mertsini süüdiolekus tuleks tõlgendada tema kasuks. 5.1.4 Isegi kui jätta kõrvale H. Mertsini ütlused, ei saa nõustuda, et H. Mertsin koos H.K. ega R.N. a kaasaaitamisel plaanisid varguse, mis jäi katsestaadiumi, toime panna kogu süüdistuses kajastatud metalli ulatuses. Kui H. Mertsin nägi, et keegi talle palka maksma ei tule, tõstis ta R.N. a autosse väärismetalli, mille väärtuseks oli süüdistuse kohaselt 16,80 eurot. Vaid selle metalli osas oli H. Mertsinil tahe see kinnistult ära viia. Seega ei ole H. Mertsinile põhjendatud inkrimineerida rehealusest õue toimetatud kogu metalli äraviimise kavatsust. Kui tema ütlused kolmanda isiku huvides tegutsemise kohta kõrvale jätta, on võimalik inkrimineerida H. Mertsinile vaid varguse katse sõidukisse pandud metalli osas. Kuna autosse laetud metalli väärtuseks oli 16,80 eurot, siis on tegemist väärteokoosseisuga ning H. Mertsin tuleb

§ 199lg 2 p-de 7,8 järgi õigeks mõista.

Sissetungimine koosseisulise tunnusena ei ole tõendamist leidnud, kuna nii kannatanu, kui ka H. Mertsin ja J.K. on öelnud, et kinnistule oli vaba sissepääs ning rehealuse uks oli avatud asendis. 5.2 Süüdistus

§ 183lg 2 p-de 1,2 järgi 5.2.1 H.

Mertsinile on inkrimineeritud kaks osategu: narkootilise aine omandamine edasiandmise eesmärgil ja narkootilise aine edasiandmine. Täiendavaks koosseisuliseks tunnuseks on H. Mertsini puhul loetud teo toimepanemine isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootiliste ainetega seotud kuriteo. 5 5.2.2 Kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, millele tuginedes luges kohus tõendatuks, et H. Mertsin osales narkootilise aine omandamisel. Esitatud on üksnes põhjendused, et H. Mertsin osales narkootilise aine pakkimisel. 5.2.3 J.K. selgitas istungil, et ostis narkootilise aine Tallinnas Medvedjevi- nimelise venelase käest üksi. H. Mertsin sellest midagi ei teadnud. Mingeid muid tõendeid, mis tõendaksid H. Mertsini seotust narkootilise aine omandamisega, ei ole. 5.2.4 Tõendid puuduvad ka selle kohta, et H. Mertsin koos J.K. ega andis narkootilise aine edasi O.V. le. J.K. eitab kategooriliselt, et H. Mertsin teadis midagi O.V. le narkootilise aine edasiandmisest või selles osales. Minigrip kotid sai J.K. H. Mertsinilt varasemalt tema elukohas viibides. Pakketeibi rösteri pakkimiseks küsis ta H. Mertsinilt ehitusobjektil viibides ja keris osa sellest ümber plastpudelile. 5.2.5 O.V. ütlused tuleks seada kahtluse alla. Ta on andnud kohtus küsimustele vastates väga ebalevaid vastuseid (vt ka

1. septembri
2. a kohtuistungi protokoll, lk 2 ja 3). O.V. ütlustele hinnangut andes tuleb arvestada ka seda, et ta on oma kohtumist R.A. ga enne bussijaama minekut kirjeldanud viimasest täiesti erinevalt. Kaitsja leiab, et R.A. ütlusi ei ole põhjust kahtluse alla seada. O.V. ütluste ebausaldusvääruse võimalikkust kinnitab ka asjaolu, et teda ei ole narkootilise aine omandamise eest edasiandmise eesmärgil vastutusele võetud, ehkki saadud narkootiliste ainete kotid olid varustatud erinevate tähtedega, mis ilmselgelt viitab soovile anda need konkreetsele isikule edasi. Seega võivad tema ütlused olla kantud soovist vastutusest vabaneda. O.V. vastuolulistele ütlustele ei ole võimalik tugineda. 5.2.6 Maakohus on asunud seisukohale, et J.K. annab tegelikkusele mittevastavaid ütlusi nii kilekottide arvu kui nende paiknemise kohta, mis tõendab, et ta ei tea neid asjaolusid. See tähendab, et ta ei olnud isik, kes enda poolt kirjeldatud viisil amfetamiini minigrip kottidesse pakendas ja kinnitas need rösteri küljepaneeli siseküljele. Kaitsjale on kohtu selline seisukoht üllatuslik – 3,5 aasta möödumisel oma tegevust minigrip kottide paigutuse kohta täpselt kirjeldada, ei oleks jõukohane enamikule. Kaitsja leiab, et J.K. e sellekohaseid ütlusi ei ole põhjust kahtluse alla seada. Liiatigi on J.K. nimetatud kuriteo eest juba süüdi tunnistatud. 5.2.7 Mingit põhjust ei ole kahtluse alla seada H. Mertsini ja J.K. e ütlusi, et J.K. omandas minigrip kotid H. Mertsinilt varasemal perioodil ning H. Mertsin andis J.K. ele teipi, mille ta keris limonaadipudelile. Sellega ongi seletatav H. Mertsini DNA sattumine minigrip kottidele ja pakketeibile. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
3. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus esitada
4. jaanuariks 2017 oma kirjalikud seisukohad esitatud apellatsiooni osas. Seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 7.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega, leiab, et apellatsioon jääb rahuldamata.
5. Taotluses süüdistatav H. Mertsin mõlemas talle esitatud süüdistuses õigeks mõista tugineb apellant soovile anda apellatsioonikohtul uus, maakohtust erinev hinnang kriminaalasjas kogutud tõenditele. 6 8.1 Seoses sellega osundab kohtukolleegium esmalt kassatsioonikohtu seisukohtadele, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava H. Mertsini süü tõendatuses talle esitatud süüdistustes. Ringkonnakohtu hinnangul esitatud apellatsioon ei sisalda endas kaalukaid argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal üle ei korda. Nimetatud põhimõttest lähtudes toob ringkonnakohus alljärgnevalt omapoolsed vastused apellatsiooni põhiväidetele.
7. H. Mertsini süüdistus

§ 25lg 2-§ 199 lg 2 p 7,8 järgi.

10.1 Vaidlus puudub selles, et süüdistatav H. Mertsin tuli koos süüdistuses nimetatud isikutega sinist värvi sõiduautol Opel Corsa 26.07.2013 kella 14.00 paiku Jõgevamaal, Tabivere vallas Reinu külas asuvale kannatanu K.K. e kinnistule, kus kandsid hoonetest välja metallesemeid. Esemete väljakandmine lõppes tunnistaja R.K. i saabumisega sündmuskohale. Metallesemed olid kinnistu hoovil laotud hunnikutesse ning osa paigutatud sõiduautosse Opel Corsa. 10.2 Nagu eelnevalt märgitud, ei nõustu kaebaja maakohtuga tõendite hindamises, leides, et kohus on alusetult jätnud arvestamata süüdistatava versiooni toimunust, hinnates tema ütlused vastuolus olevateks teiste tõenditega ning eluliselt mitteusutavateks. 10.3 Ringkonnakohut kaebuses esitatud väited ei veena tõendeid ümberhindama. Maakohus on teinud seda vastavuses menetlusõiguse normidega ning samadele seisukohtadele jääb ka ringkonnakohus. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, millest saaks kinnitust süüdistatava väited nn turuvarblasena kinnistule tööle värbamise kohta tundmatu isiku poolt. Siinkohal saab vaid toetada maakohut selles, et ta sidus H. Mertsini väited elulise ebausutavuse kriteeriumiga. Apellatsioonikohus ei hakka seejuures veelkord välja tooma maakohtu sellekohaseid põhistusi, kuna selleks puudub vähimgi vajadus. Maakohtu põhistused (ka eelnimetatud kaebuse argumendi kohta) on vägagi põhjalikud ning ringkonnakohtul ei ole mingit alust põhistuste vähesust kohtule ette heita. Kaebaja vastupidised seisukohad on vastuolus kohtuotsuses sisalduvaga (vt maakohtu otsuse lk 5-10). 10.4 Kaebaja arvates ei nähtu kogutud tõenditest, et H. Mertsinil oli plaan ja võimalus toimetada kinnistult ära kogu kinnistu õue toodud metall. Ilmselgelt olemasoleva sõiduautoga ei oleks olnud võimalik kogu metalli ära viia. Kaitsja arvates saab H. Mertsinile inkrimineerida varguse katse vaid selle metalli osas, mis oli paigutatud sõiduautosse. Maakohtu seisukoht ei põhine tõendite kogumile. Samuti on kaitsja arvamusel, et sissetungimine ei ole tõendatud, kuna H. Mertsin ja J.K. on öelnud, et kinnistule oli vaba sissepääs ja rehealuse uks oli avatud asendis. 10.5 Ka siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väidetega. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et H. Mertsini tegevuse eesmärk oli suunatud mitte vaid sõiduautosse paigutatud metalli, vaid kogu kinnistu hoovi toodud metalli hõivamisele. Sellise järelduse saab teha kogutud tõenditest. Kriminaalasja on tuvastatud ning selles puudub vaidlus, et osa 7 hoonetest välja toodud metallesemeid oli pandud sõiduautosse Opel Corsa ning osa oli erinevates hunnikutes hoovis. Maakohtuga nõustuvalt saab seetõttu järeldada vaid ühtsüüdistatava H. Mertsini ja tema kaaslaste tegevus oli suunatud kogu hoonetest välja toodud esemete hõivamisele, sest mingit muud eesmärki hoonetest metallesemete väljatoomisest ja sorteerimisest, ning neist osa juba ka sõiduautosse panemisest järeldada ei saagi. Kaebaja väide selle kohta, et sissetungimist ei olnud, on ümber lükatud kannatanu K.K. e ütlustega (hoonetel olid aknad - uksed ees ja suletud asendis). 11. H. Mertsini süüdistus

§ 183lg 2 p 1,2 järgi.

11.1 Maakohus analüüsis kogutud tõendeid ning tuvastas, et H. Mertsinile esitatud süüdistus selles, et tema koos J.K. ega süüdistuses näidatud ajal ja kohas omandas ja andis edasi, s.o saatis Tartusse OÜ Cargobus teeninduspunkti O.V. le 6,10 gr narkootilist ainet, mis sisaldas 0,54 gr amfetamiini, on leidnud tõendamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga ning nendele rajatud põhjalike järeldustega, mistõttu neid käesolevas otsuses ei korda (vt maakohtu otsuse lk 11-15). 11.2 Kaebaja vastuväited maakohtu otsusele H. Mertsini süüditunnistamises eeltoodud süüdistuses on kokkuvõtvalt selles, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis ümberlükkamatult kinnitaksid süüdistuse väidet H. Mertsini poolt amfetamiini omandamises ja edasiandmises koos J.K. ega. 11.3 Ringkonnakohus apellandiga eeltoodud süüdistuse põhjendamatus inkrimineerimises H. Mertsinile ei nõustu, kuna leiab, et maakohtu vastupidised seisukohad tuginevad kohtu poolt esitatud tõendite igakülgsel analüüsil ning veenvaid argumente nende kummutamiseks esitatud ei ole. 11.4 Ka selles süüdistuse episoodis soovib kaitsja tõendite ümberhindamist väites, et tunnistaja O.V. ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on vastuolus teiste tõenditega. 11.5 Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et O.V. ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Tõendamiseseme asjaolude seisukohalt ei ole O.V. ütlused oluliselt erinevad tunnistaja R.A. ütlustest. Asjaolu, et tunnistaja O.V. t ei ole kriminaalvastutusele võetud narkootilise aine omandamise eest, on H. Mertsini süüküsimuse tuvastamise seisukohalt ebaoluline, mis kuidagi ei kahanda apellatsioonikohtu silmis tunnistaja ütluste usaldusväärsust. 11.6 Apellatsioonis toetutakse jätkuvalt J.K. e ütlustele, mille kohaselt sai ta minigrip kotid juba varasemalt H. Mertsini käest viimase elukohas ning pakketeibi rösteri pakkimiseks küsis ta H. Mertsinilt ehitusobjektil viibides ja H. Mertsin keris osa teibist ümber plastpudelile. 11.7 Nimetatud kaitseversioon on maakohtu poolt väga selgelt ja üheselt mõistetavalt ümber lükatud (vt lisaks maakohtu otsuse lk 14-15), samadele seisukohtadele jääb ka ringkonnakohus, mistõttu veelkord maakohtu põhjendusi välja tuua vaja ei ole. 12. Lähtudes asjaolust, et ühtegi kõrvaldamata kahtlust H. Mertsini süüküsimuses eeltoodud süüdistustes ei ole apellatsioonikohtus tuvastatud, jääb Tartu Maakohtu 02.11.2016 kohtuotsus H. Mertsini süüdistusasjas KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. 13. Süüdistatava kaitsja advokaat A. Vissak esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas, sh käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal motiveeritud otsusega tutvumiseks 0,5 tundi ja apellatsiooni koostamiseks ja vormistamiseks 5,5 tundi. Kokku taotleb kaitsja 288 euro (sh käibemaks 48 eurot) hüvitamist. 13.1 Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. 8 13.2 Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks kaitsjale määrata 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt H. Mertsinilt riigi kasuks välja mõista. /Allkirjastatud digitaalselt/ 9