← Eesti

1-16-9945/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. veebruar 2017 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-9945 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Siim Vellamäe süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. novembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Siim Vellamäe kaitsja advokaat Marko Paabumets Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva Süüdistatav Siim Vellamäe (ik 38812294217). Varem kriminaalkorras karistatud 3 korral. Tõkend vahistamine kohaldatud Tartu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrusega (kahtlustatavana kinni peetud
  5. jaanuaril 2016). Kaitsja Advokaat Marko Paabumets RESOLUTSIOON
  6. Jätta Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  7. novembri 2016 otsus muutmata.
  8. Siim Vellamäe kaitsja advokaat Marko Paabumetsa apellatsioon jätta rahuldamata.
  9. Määrata Advokaadibüroole In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Siim Vellamäele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot, sh käibemaks 16 (kuusteist) eurot.
  10. Mõista Siim Vellamäelt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 96 (üheksakümmend kuus) eurot, sh käibemaks 16 (kuusteist) eurot.
  11. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
  12. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Tartu Maakohtu
  14. novembri
  15. a otsusega tunnistati Siim Vellamäe süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistati teda vangistusega 6 aastat. Lühimenetluse sätteid kohaldades vähendati karistust ning S. Vellamäe karistuseks jäi 4 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvestati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg. Karistusaja algust arvatakse alates
  16. jaanuarist
  17. S. Vellamäelt mõisteti kannatanu T.T. kasuks välja varaline kahju 467,59 eurot ja mittevaraline kahju 1500 eurot.
  18. S. Vellamäe tunnistati KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et tema varem röövimise toime pannud isikuna
  19. jaanuaril 2016 kella 05:10 paiku Tartus Ülejõe pargis Narva mnt ja Kaarsilla vahelisel lõigul tungis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale I.T. le. S. Vellamäe tõukas T.T. t selja tagant tugevalt vastu paremat õlga, mille tagajärjel kannatanu kukkus vasakule küljele. Seejärel rebis S. Vellamäe T.T. vasakus käes olnud koti koos selle sisuga jõuga ära. Kotis olid rahakott, milles kolm pangakaarti, pensionitunnistus, kliendikaardid, bussikaart, Tallinki ClubOne kaart ja Eesti Vabariigi isikutunnistus. Lisaks oli kotis kaks võtit magnetkiibiga, mobiiltelefon ASUS koos kõnekaardiga abonentnumbrile XXX . S. Vellamäe tekitas oma tegevusega T.T. le füüsilist valu, tervise kahjustuse ja varalise kahju summas 591,59 eurot. MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID
  20. Kohus luges S. Vellamäe kuriteo toimepanemise aja ja koha tõendatuks kahtlustatavate R.R. ja S. Vellamäe ning kannatanu ütlustega. Teo toimepanemise aega kinnitavad lisaks ka dokumentaalsed tõendid – patrullilehed. Kannatanu ja kahtlustatavate ütlustega on tõendatud, et kannatanule tagant lähenedes ja temast mööda minnes haarati temalt käekott ja sellega joosti Raekoja platsi suunas. Käekoti ja selle sisu kannatanu käest haaramisega võeti kannatanu tahte vastaselt tema vara enda valdusesse ja sündmuskohalt ära jooksmisega omastati see ebaseaduslikult. Kannatanu ütlustega on tõendatud tema valdusest asjade väljaviimine.
  21. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta tundis tugevast tõukamisest vastu õlga õlas valu. Tõukamisest tingituna kukkus ta pikali ja tundis sellest valu. Kannatanu tõukamise eesmärgiks oli käekoti hõivamine. Valu tekitamine on hinnatav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 1 tähenduses. Kott ja selles olevad esemed hõivati vägivallaga.
  22. Kohus märkis, et S. Vellamäe ja R.R. on kuriteo toimepanijana viidanud teine teisele. Ütlusi kõrvutades leidis kohus, et S. Vellamäe ütlused ei ole usaldusväärsed - nii ei mäleta ta sündmuskohale jõudmise asjaolusid ega röövimisega otseselt seotud ja selle järgselt asjade peitmisega seotud asjaolusid. Seevastu kahtlustatav R.R. kirjeldab sündmuskohale liikumise, vara hõivamise ettepaneku tegemise ja röövimisele järgnenud asjade peitmisega seotud asjaolusid üksikasjalikult. Tema ütlusi kinnitavad teised suulised ja kirjalikud tõendid. Tunnistaja K.S. i ütlused kinnitavad R.R. ütlusi kahtlustatavate liikumise teekonna ja koti ning sealt võetud asjade leidmist kahtlustatavate liikumise teekonnal erinevates kohtades. Kahtlustatavate liikumisteekond on kajastatud ka skeemidel ja tuvastatud asitõendi vaatlusprotokolliga. R.R. ütluste kohaselt tegi S. Vellamäe ettepaneku kelleltki vara hõivata. 2 Lühikese aja möödudes kavatsuse avaldamisest koti hõivamine ka toimus. Kohus järeldas sellest, et näinud nende ees liikuvat inimest, tekkis S. Vellamäel plaan ees liikuvalt isikult asjade varastamiseks ja ta viis selle plaani täide.
  23. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta ründe järel mehi, kellest üks oli lühem kui teine. Pikem mees tundus vanem. Kannatanu käekotti kandis lühem mees. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et R.R. ja S. Vellamäe on pikkuselt erinevad ja eri vanuses. R.R. on sündinud
  24. a ja S. Vellamäe
  25. R.R. on S. Vellamäest 16 aastat vanem ja temast pikem. R.R. ütlustest nähtub, et tema pööras ümber ja nägi enda selja taga rüselust.
  26. Kannatanu ütluste, R.R. ja S. Vellamäe kinnipidamise protokolli ning R.R. ütlustega luges kohus tõendatuks, et röövi toimepanija oli S. Vellamäe. Röövitud esemete nimetused ja väärtus on tõendatud kannatanu ütlustega, mida kinnitavad ka tunnistaja K.S. i ütlused jäljeraja lähedusest kannatanule kuuluvate esemete leidmise kohta.
  27. S. Vellamäe pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Näinud enda ees liikuvat inimest, väljendas ta selgelt oma tahet R.R. le. S. Vellamäe sai aru, et oma tahet täide viies täidab ta kuriteokoosseisu ja tahtis seda. Ta teadis, et paneb toime kuriteo. Seda asjaolu kinnitab ka tema varasem kogemus ja korduvad karistused varavastaste kuritegude eest.
  28. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus luges SA TÜK Psühhiaatriakliinikumi õiendiga ja SA Viljandi Haigla õiendiga tõendatuks, et teo toimepanemise ajal oli S. Vellamäe võimeline aru saama oma teo keelatusest ja sellest arusaamisest tulenevalt loobuma sellise teo toimepanemisest. Raviasutuste ja ekspertiisiakti andmetele on S. Vellamäe tervislik olukord samasugune vähemalt
  29. –
  30. aastani. S. Vellamäe ei põe vaimuhaigust. Tal on tuvastatud kerge vaimne alaareng ja polünarkomaania tõttu on ta selliseks arusaamiseks võimeline. Ekspertiisiaktiga luges kohus tõendatuks, et S. Vellamäel ei esine KarS § 34 loetletud asjaolusid. Ta on süüdiv isik.
  31. Karistust mõistes arvestas kohus seda, et S. Vellamäed on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Tal on viis kehtivat ja kaks arhiveeritud karistust. Kolm kehtivat karistust on varguste ja kaks röövimiste eest. Kuigi S. Vellamäed on varem röövimise eest reaalse vangistustega karistatud, ei ole see hoidnud teda uue kuriteo toimepanemisest. Kuritegu on toime pandud lühikese aja jooksul pärast viimase karistuse kandmiselt vabanemist. S. Vellamäe süü suuruse hindamisel arvestas kohus, et röövitud esemete väärtus ei olnud suur. Koti haaramiseks ei kasutatud üleliigset vägivalda. Seetõttu ei hinnanud maakohus S. Vellamäe teosüüd suureks. Kohus ei tuvastanud raskendavaid asjaolusid. Kergendava asjaoluna arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust. Eeltoodut arvestades karistas kohus S. Vellamäed KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ette nähtud karistusmäära keskmisest allapoole jääva karistusega. Lühimenetluse sätteid arvestades tuleb karistust vähendada 1/3 võrra.
  32. Süüdistatav võttis õigeks nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõuded, mistõttu rahuldas kohus need TsMS § 440 lg 1 alusel ja mõistis S. Vellamäelt välja. APELLATSIOON
  33. Kaitsja taotleb tühistada Tartu Maakohtu
  34. novembri
  35. a otsus ning teha uus otsus, millega mõista S. Vellamäe talle esitatud süüdistuses õigeks. 12.1 Kuigi S. Vellamäe end maakohtu istungil süüdi tunnistas, on ta pärast istungit kohtuasja materjalidega tutvudes avaldanud soovi oma seisukohta muuta. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mistõttu kuulub kohtuotsus tühistamisele KrMS § 338 p 3 kohaselt. 3 12.2 Kaitsja leiab, et kohus, arvestades kannatanu T.T. ütlusi meeste välimusest ja jooksusammu pikkusest ründe järel, eksis kahtlustatava pikkuse määramisel ja kõrvaldamata jäi kahtlus, et kannatanu ründajaks võis olla R.R. . 12.2.1 Kannatanu ei näinud tema ümber olevate meeste nägusid. Ta oli pikali ja arvestades, et kahtlustatavad olid teineteisest erineval kaugusel, ei ole sellest perspektiivist ründajate pikkuse hindamine usaldusväärne. Lisaks tuleks arvestada, et R.R. hoidis end tihti küürus, mistõttu näis lühemana. Seega eksis kohus ründajate pikkuste hindamisel. 12.2.2 Ka jooksusammu pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi isiku vanuse kohta, kuivõrd isikute füüsilised võimed on väga erinevad ning ka vanem isik võib olla parema ja kiirema jooksusammuga kui noorem. S. Vellamäe ja R.R. jooksusammude iseärasusi ei ole aga kohtuotsuses analüüsitud. S. Vellamäe oli trauma tõttu pool aastat ratastoolis, millise asjaolu tõendamiseks on võimalik küsida haiguslugu S. Vellamäed ravinud tervishoiutöötajalt. Trauma tõttu ei saa S. Vellamäe tänaseni korralikult joosta. 12.3 Nõustuda ei saa kohtu väitega R.R. ütluste usaldusväärsuses. Nii väitis R.R. , et S. Vellamäe oli märgatavalt purjus. Viimasel aga joovet ei tuvastatud. Märkimist väärib, et S. Vellamäe on kõik varasemad kuriteod toime pannud joobeseisundis, kaines olekus ta kuritegusid toime ei pane. Seega on R.R. ütlused S. Vellamäe kuriteo toimepanemises joobes olekus vastuolus nii asjas tuvastatud tõendite, kui ka S. Vellamäe varasema käitumisega. R.R. ütlused on vastuolulised ja kantud soovist vastutusest vabaneda süüstades S. Vellamäed. Pelgalt tema ütluste detailsusest ei saa teha järeldust nende usaldusväärsuses kohta. Kohus, lugenud R.R. vastuolulised ütlused usaldusväärseteks, on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 12.4 Kannatanu ütluste kohaselt võeti temalt kott ära kukkumise ajal, mitte pärast seda. Seetõttu pidi tõmbaja kasutama mõlemat kätt (ühega tõukama ja teisega kotti tõmbama). Kuna S. Vellamäel on käel vesivill (fikseeritud Tartu Vangla meditsiiniosakonnas), siis ei saanud ta mõlemat kätt kasutada. Sellisel juhul hoidutakse käe kasutamisest millegi haaramiseks või lükkamiseks. Kuivõrd S. Vellamäe ei saanud mõlemat kätt kasutada, siis ei haaku kannatu kirjeldus samaaegsest lükkamisest ja koti äravõtmisest S. Vellamäe võimetega. Kuna kohus ei ole seda asjaolu analüüsinud, siis on tegu kriminaalmenetluse õiguse normi olulise rikkumisega, mis on aluseks kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamiseks. 12.5 Kuna nii S. Vellamäe kui ka R.R. viibisid sündmuskohal ja andsid vastuolulisi ütlusi, oleks kohus pidanud kasutama välistamismeetodit ning esitama põhjendused selle kohta, miks tegu ei saanud toime panna R.R. . MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
  36. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus väljendada oma kirjalik seisukoht kuni
  37. jaanuarini
  38. Seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
  39. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
  40. Kohtukolleegium osundab esmalt kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud 4 tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705). 15.1 Maakohtu otsust ei vaidlustata osas, milles kohus leidis, et röövimine on süüdistuses märgitud ajal, kohas ning viisil kannatanu T.T. suhtes toime pandud. Edasikaebuse on tinginud M. Vellamäel pärast istungit kohtuasja materjalidega tutvumist tekkinud soov oma seisukohta muuta. Apellatsioonimenetluse tulem peaks kaitsja hinnangul olema M. Vellamäe õigeksmõistmine ja seda põhjusel, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ning on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult. Lisaks on kaitsja välja toonud mitmeid kahtlusi, mis tuleks KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendada S. Vellamäe kasuks. 15.1.1 Konkreetsemalt seisnevad kaitsja vastuväited selles, et kannatanu ütlustele ei saa tugineda ründajate pikkuse hindamisel ega jooksusammude kirjelduse pinnalt. Kaitsja märgib, et R.R. hoiab end küürus, mistõttu võis lühem mees olla hoopis tema. Jooksusammu põhjal ei ole võimalik teha järeldusi isiku vanuse kohta. Kohus ei ole analüüsinud R.R. ja S. Vellamäe jooksusammude iseärasusi, samuti on jätnud arvestamata, et viimane oli selgroovigastuse tõttu umbes pool aastat ratastoolis, mille tõendamiseks on võimalik küsida haiguslugu tervishoiutöötajalt. Kuna S. Vellamäe vasakul käel oli vesivill (fikseeritud Tartu Vangla meditsiiniosakonnas) ja tavapäraselt hoidub isik sellises olukorras kätt kasutamast, ei saanud S. Vellamäe kuritegu toime panna, sest kannatanut lükates ja kotti ära võttes oleks ta pidanud kasutama mõlemat kätt. 15.1.2 Apellant on seega II astme kohtus esitanud mitmeid väiteid (vt p 15.2.2), et süüdistatav S. Vellamäe ei ole pannud toime kuritegu ning et kuriteo taga on tegelikult R.R. , kelle ütlused on kantud soovist vastutusest vabaneda süüstades S. Vellamäed. Kaitsja leiab, et S. Vellamäe süü on antud kriminaalasjas välistatud. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt on sellised väited oma olemuselt võrdsed ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Riigikohtu kriminaalkolleegium on antud lahendis üheselt märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. 15.1.3 Antud asjas tunnistas S. Vellamäe maakohtu istungil oma süüd ning ka kaitsja arvates oli süüdistus põhjendatud (I kd, lk 197 pöördel). Vaidluse esemeks kujunes kannatanu poolt 5 esitatud mittevaralise kahju nõude suurus. Ei kaitsja ega S. Vellamäe seadnud kahtluse alla fakti, et kannatanu poolt lühemaks peetud mees võis tegelikkuses olla R.R. , kes apellatsiooni kohaselt kõnnib küürus või et tegelikkuses võis R.R. joosta kiiremini kui S. Vellamäe, kes ei saa tänaseni selgroovigastuse tõttu seetõttu korralikult liikuda. Samuti ei tuginetud maakohtus asjaolule, et S. Vellamäe poolt oli kuriteo toimepanemine võimatu, kuna tema käel oli vesivill. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kuivõrd süüdistatav ja tema kaitsja jätsid igasugusedki kahtlused S. Vellamäe süü põhjendatud kahtluse tekkimises tõstatamata, ei saa maakohtule ette heita uurimise ühekülgsust ja puudulikkust, sest viimane eeldaks, et kohus on jätnud välja selgitamata kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud või et kohus ei ole veenvalt tõenditele tuginevalt kummutanud asjas tõstatud kaitseversioone. Liiatigi ei ole lühimenetluse puhul kohtumenetluse käigus võimalik enam esitada täiendavaid tõendeid. Kassatsioonikohtu praktika kohaselt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul välistatud ka võimalus esitada täiendavaid tõendeid apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt ka RKKo 3-1-1-99-13). Seetõttu puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalik ise tervishoiutöötjalt apellatsioonis viidatud asjaolu tõendamiseks S. Vellamäe haiguslugu või Tartu Vangla meditsiiniosakonna tõendit küsida. 15.1.4 Ringkonnakohus ei tuvastanud esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel vigu, mis kinnitaksid apellandi väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest või puudulikkusest ja mis enda koostoimes või ka eraldivõetult viiksid maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, otsusest nähtub, millised asjaolud loeti tõendatuks ning missugustele tõenditele ja miks seejuures tugineti. 15.1.5 Põhjendamatud on ka apellandi väited R.R. ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks põhjusel, et tema ütluste kohaselt oli S. Vellamäe märgatavalt purjus, viimasel aga joovet ei tuvastatud. Nimelt on kohus märkinud, et S. Vellamäe andis kuriteole eelnenud tegevuse kohta R.R. ga kohtumisest kuni sündmuskohani jõudmiseni samasuguseid ütlusi nagu R.R. . Kriminaalasja materjalidest nähtub, et viimane avaldas kahtlustatavana ülekuulamisel, et kui ta
  41. jaanuari 2016 õhtul Zavoodi jõudis, oli Siim juba märgatavalt purjus (I kd, lk 47). S. Vellamäe kahtlustatavana ülekuulamise protokollist aga nähtub, et algul istuti Poole Kuues, seal joodi viie peale 0,5 l viina, enne seda joodi juba pühapäevast saati. Öösel liiguti Zavoodi, kus joodi ära üks liitrine viin (I kd, lk 64). Seega mingitki vastuolu R.R. ja S. Vellamäe ütluste vahel ei ole, sest ka süüdistatav ise on kinnitanud alkoholi joomist. 15.1.6 Tõendite pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka tõendi usaldusväärsusel. Praegusel juhul on maakohus hinnanud süüdistatava ütlusi ka usaldusväärsuse kriteeriumitest johtuvalt, tuues välja põhjendused, miks ta peab S. Vellamäe ütlusi ebausaldusväärseteks kuriteo toimepannud isiku kohta (vt otsuse lk 5). Ehkki kaitsja leiab, et R.R. poolt antud ütluste detailsusest ei saa teha järeldust nende usaldusväärsusest, on maakohus osundanud sellele, et nimetatud isiku ütlusi kinnitavad ka teised suulised ja kirjalikud tõendid. Viimatinimetatud tõendite usaldusväärsust ei ole apellatsioonis kahtluse alla seatud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et R.R. ja S. Vellamäe peeti kinni lühikese aja jooksul pärast sündmuse toimumist ning kuulati üle sama päeva hommikul. Seetõttu kahandab ka ringkonnakohtu jaoks S. Vellamäe ütluste usaldusväärsust asjaolu, et ta ei mäletanud sündmuskohale jõudmise ja röövimisega otseselt seotud ja selle järgselt toimunud asjade peitmisega seotud asjaolusid. 15.2 Kokkuvõtlikult leiab kohtukolleegium, et M. Vellamäe süüasja menetlemisel ei ole maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus oleks kriminaalmenetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Nõustudes aga 6 täielikult maakohtu otsuses sisalduvate tõendite käsitluse ning neist tehtud järeldustega, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  42. Kaitsja M. Paabumets esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 192 euro suuruses summas, sh käibemaks 32 eurot. Taotluse kohaselt on maakohtu otsuse analüüsimiseks ja apellatsiooni koostamiseks kulutatud aega 4 tundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlustes märgitud tasu kuulub rahuldamisele osaliselt. Määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 80 euro ühes kohtuastmes (Justiitsministri
  43. juuli
  44. a määrus nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg 4). Määruse § 1 lg 10 kohaselt kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Seega tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. Menetluskulud tuleb KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt S. Vellamäelt riigi kasuks välja mõista. /Allkirjastatud digitaalselt/ 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.