Obsah (4)

§ 4231§ 65§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuni, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-3224 Kohtukoosseis Andres Parmas, Julia Katško

§ 4231järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

aprilli

1. a otsus, lühimenetluses Apellant Kaitsja Prokurör Abiprokurör Alan Rüütel Kaitsja Vandeadvokaadi abi Sandra Sepp Raigo Nael (ik: 39108160253); töökoht xxx; elukoht xxx Tallinn; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; tõkendina kohaldatud alates
2. veebruarist 2017 elukohast lahkumise keeldu; kahtlustatavana kinni peetud 10.-
3. veebruaril 2017 Süüdistatav RESOLUTSIOON
4. Muuta Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja märkuse selle kohta, et Raigo Nael ei olnud kohtuistungi toimumise ajal kantud töötamise registrisse. Muudatus ei halvenda kohtualuse olukorda.
7. Jätta Harju Maakohtu
8. aprilli
9. a kohtuotsus muus osas muutmata.
10. Jätta apellatsioon rahuldamata.
11. Määrata Advokaadibüroole Lepmets ja Nõges seoses vandeadvokaadi abi Sandra Sepa poolt Raigo Naelale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 96 (üheksakümmend kuus) eurot (sh käibemaks). EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Raigo Naelale esitati süüdistus

§ 4231

järgi selles, et varasemalt vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata mootorsõidukit juhtinud ning selle eest karistatud isikuna juhtis ta

1. veebruaril 2017 uuesti, s.o süstemaatiliselt Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seejuures oli ta alkoholi mõju all (alkoholi väljahingatavas õhus 0,66 mg/l) ning põhjustas ta liiklusõnnetuse. Eelkirjeldatud käitumisega rikkus ta süstemaatiliselt LS § 94 lg
3. Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a otsusega tunnistati R. Nael

§ 4231järgi süüdi ja teda karistati üheksa kuu pikkuse vangistusega, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra kuue kuu vangistuseni.

§ 65

lg 2 kohaselt suurendati seda karistust varasema karistuse ära kandmata osa, s.o kahe aasta kümne kuu ja kahekümne kolme päeva võrra, mõistes R. Naelale lõplikuks karistuseks kolm aastat neli kuud ja kakskümmend kolm päeva vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. Tõkend tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus mõistis R. Naelalt menetluskuludena ositi kaheteist kuu jooksul välja 873 eurot. Kohus lahendas ka asitõenditega seonduva. 3. Maakohus hinnangul on leidnud täies mahus tõendamist, et R. Nael pani toime talle süüks arvatud teo. Seda kinnitavad tema enda süü tunnistamine, tunnistaja MS ütlused ja kohtu uuritud kirjalikud tõendid. Samuti on tõendatud see, et R. nael on juba varem

§ 4231järgi kvalifitseeritava teo eest karistatud (teod 6.

juulil 2016 ja

1. augustil 2016). Maakohtu hinnangul pani süüdistatav kuriteo toime kavatsetult. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 4.
2. R. Naelale karistust mõistes põhjendas maakohus kõigepealt, miks tuleb teda karistada vangistusega. Kohus märkis, et süüdistatava enda sõnade kohaselt ta töötab ja seega peaks tal olema tagatud alaline sissetulek. Samas prokuröri andmetel süüdistatav enam töötajate registris ei ole, kuigi süüdistusakti koostamise ajal ta seal oli. Süüdistatava karistusregistri andmetest nähtuvalt on tal 6 kehtivat kriminaalkaristust, s.h 4 karistust liiklusalaste kuritegude eest ja nende eest on mõistetud karistuseks vangistus. Lisaks sellele on R. Naela korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata, ning arestiga. Süüdistatava karistusandmetele tuginedes asus maakohus seisukohale, et rahalise karistuse määramine ei ole võimalik juba põhjusel, et rahatrahvid väärtegude toimepanemise eest on jäetud tasumata ja R. Naela rahaline mõjutamine ei ole andnud oodatud tulemust. Ka senised karistused vangistuse näol ei ole süüdistatavale oodatud mõju avaldanud ning süüdistatav jätkab samalaadset õigusvastast käitumist. Seejuures on süüdistatavale mõistetud eelmised vangistused jäetud tema suhtes tingimisi kohaldamata ning süüdistatav oli teadlik sellest, et kohaldamata karistus jäetakse täitmisele pööramata vaid juhul, kui ta katseajal ei pane toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid. Kuna süüdistataval on rahalised kohustused tasumata rahatrahvide ja varemate kriminaalmenetluskulude näol, mis ei ole väikesed, siis uue rahalise kohustuse määramine rahalise karistusena ning sellele lisanduvad menetluskulud 2 suurendaks veelgi süüdistatava rahalisi kohustusi riigi ees ning muudaks süüdistatava maksejõuetuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et rahalise karistuse mõistmine on välistatud ühelt poolt selle karistuse täitmise võimatuse tõttu. Teisalt ei pea maakohus võimalikuks R. Naelale rahalist karistust mõista ka põhjusel, et uue samalaadse süüteo toimepanemisel ei peaks isikule mõistma kergemaliigilist karistust olukorras, kus ka raskemaliigiline karistus ei ole oodatud mõju avaldanud. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et süüdistatavale tuleb mõista isiku vabadust piirav karistus. 4.
3. Hinnates R. Naela süü suurust

§ 4231

järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et lisaks süstemaatilisele mootorsõiduki juhtimisele vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isikuna põhjustas süüdistatav samal ajal ka liiklusõnnetuse, tekitades varalise kahju kahele isikule. Samuti oli ta alkoholi mõju all. Neil asjaoludel on R. Naela süü talle inkrimineeritud kuriteos hinnatav üle keskmise suurena. Maakohus pidas küll võimalikuks arvestada R. Naela väljendatud kahetsust süüd kergendava asjaoluna, kuid tulenevalt süüdistatava karistusandmetest ja menetletavas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, sh toimikust nähtuvast kriminaalhooldaja erakorralisest ettekandest ja kohtumäärusest, suhtus sellesse kahetsusse mõningase kriitikaga. Nimetatud dokumentidest nähtuvalt on süüdistatav jätnud täitmata kontrollnõudeid ja rikkunud talle määratud lisakohustust, pannes seejuures toime uue samalaadse tahtliku kuriteo. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et avaldatud kahetsus ei muuda olematuks süüdistatava süsteemset õigusvastast käitumist ja allumatust kriminaalhooldusele. Süüdistatava kriminaalhooldust takistav käitumine katseajal näitab üheselt seda, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. 4.3. Maakohus arvestas karistust mõistes ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, märkides, et senised karistused ei ole R. Naelale mingit mõju avaldanud, mistõttu on eripreventiivsetel kaalutlustel vajalik karistada teda üle sanktsiooni keskmise määra jääva karistusega, kinnistamaks süüdistatavas arusaama keelunormi kehtivusest. Kuivõrd süüdistatavale heidetakse arutataval juhul ette vaid ühe kuriteoepisoodi toimepanemist, puudub alus süüdistatava karistamiseks ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt teadmine, et süsteemselt liikluses ohtlikult käituvad juhid liiklusest kõrvaldatakse ja ühiskonnast eraldatakse, suurendab ka teiste liiklejate turvatunnet. 4.4. Edasiselt märkis maakohus, et R. Nael pani uue kuriteo toime katseajal.

§ 74

lg 5 kohaselt, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65

lõikes 2 sätestatule.

§ 65

lg 2 kohaselt, kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega tuleb praeguses asjas mõistetavale karistusele liita eelmise, otsusega mõistetud ja ära kandmata karistus. 4.5.

§ 74

lg-s 5 on lisaks sätestatud, et kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades 3 süüdlase elektroonilisele valvele

§ 75

lg 2 p-s 9 sätestatud korras või vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga

§-s 69 sätestatud korras. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära. Arutataval juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vastupidi, süüdlase isikuandmetest nähtub, et süüdistatavat on samalaadsete liiklusalaste süütegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, kuid pärast karistuse tingimisi kohaldamata jätmist on süüdistatav jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Seega ka varasemalt kohaldatud käitumiskontroll ja teadmine, et uue teo toimepanemine katseajal tingib uue karistuse ja liitkaristuse, ei sundinud süüdistatavat loobuma uue süüteo toimepanemisest. Vaid 3 kuud peale viimase kohtuotsusega määratud karistuse jõustumist jätkas süüdistatav samalaadset õigusvastast käitumist, mis viitab sellele, et süüdistatav, vaatamata tema suhtes ära proovitud teda säästvale karistustest vabastamistele ei soovi aru saada oma teo keelatusest ja tagajärgedest. Süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele, sest ta on enda käitumisega näidanud, et ta ei allu hooldusele. Kuivõrd ka üldkasulik töö eeldab käitumiskontrollile allumist ja eeldab, et ei panda toime ka uut kuritegu, siis on süüdistatav üheselt oma eelneva käitumisega näidanud, et tema suhtes kohaldatavat karistust ei saa ei asendada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule R. Naela kaitsja vandeadvokaadi abi Sandra Sepp, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist R. Naelale karistuse mõistmise osas ja uue otsusega talle

§-s 423¹ sätestatud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse mõistmist, mis määrata tasumisele ositi ühe aasta jooksul. Harju Maakohtu

1. novembri
2. a kohtuotsusega liitkaristuse mõistmisel viia nimetatud karistus täide iseseisvalt. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist R. Naelale karistuse mõistmise osas ning uue kohtuotsusega mõista talle

§-is 423¹ sätestatud kuriteo toimepanemise eest kergem karistus, mis jätta koos Harju Maakohtu

1. novembri
2. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristusega tingimisi koos käitumiskontrolliga täitmisele pööramata, allutades R. Naela elektroonilisele valvele. 5.
3. Kaitsja arvates on ekslik maakohtu järeldus, nagu oleks rahalise karistuse mõistmine süüdistatavale välistatud, arvestades tema majanduslikku olukorda. Maakohtu sellekohane hinnang põhineb kriminaalmenetlusõiguse rikkumisele. Nimelt osutab kaitsja, et KrMS § 237 lg 4 esimese lause kohaselt võivad lühimenetluses kohtulikul arutamisel kohtuistungist osavõtjad tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile. Sellest johtuvalt võib ka kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile ning selles sisalduvatele asjaoludele. Maakohus on käesoleval juhul sellise reegli vastu eksinud, tuginedes võimaliku rahalise karistuse täitmise võimatuse tuvastamisel muuhulgas asjaolule, et prokuröri väitel ei olnud kohtuistungi toimumise ajal süüdistatav enam töötajate registris töötajana märgitud. Sellest on maakohus järeldanud, et uue rahalise kohustuse määramine rahalise karistusena ning 4 sellele lisanduvad menetluskulud suurendaks veelgi süüdistatava rahalisi kohustusi riigi ees ning muudaks ta maksejõuetuks, mistõttu oleks rahalise karistuse täitmine võimatu. Maakohus on aga seejuures jätnud tähelepanuta, et prokuröri poolt kohtuistungil avaldatud väite kohta puuduvad kriminaalasja toimikus mistahes dokumendid. Vastupidi, kriminaalasja toimikus on väljavõte töötamise registrist, mille kohaselt on süüdistatav registrisse kantud alates
4. veebruarist 2017 ning töötab Xxx-s. Ka kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et temale teadaolevalt ei ole töösuhet lõpetatud. Seega on maakohus ebaõigesti tuvastanud süüdistatava tööhõivega seotud asjaolu. KrMS § 237 lg 4 õigel kohaldamisel oleks maakohus jõudnud järeldusele, et süüdistataval on püsiv töökoht ning seetõttu on rahalise karistuse mõistmine võimalik. 5.
5. Apellant rõhutab, et süüdistatav on endale püsiva töökoha ja sissetuleku leidnud alles hiljuti. Varasemalt, sh rahatrahvide mõistmisel süüdistataval selline stabiilsus puudus. Vabadusse jäämisel oleks süüdistataval võimalus töötamist jätkata. Rahalise karistuse ja menetluskulude tasumisel ositi ei oleks süüdistatava sõnul tema maksejõulisus ohus ning süüdistatav suudaks täita enda rahalised kohustused riigi ees. 5.
6. Rahalise karistuse mõistmise võimatuse põhjendamisel on maakohus lisaks eelnevale tuginenud ka asjaolule, et süüdistatava eelnev rahaline mõjutamine ei ole oodatud eesmärki saavutanud ning ka senised karistused vangistuse näol ei ole süüdistatavale oodatud mõju avaldanud ning süüdistatav jätkab samalaadset õigusvastast käitumist. Sisuliselt on maakohus asunud seisukohale, et kui isik on varasemalt samalaadse kuriteo eest raskemaliigilise karistusega karistatud, on kergemaliigilise karistuse mõistmine automaatselt välistatud. Apellant ei nõustu maakohtuga sellise käsitlusega ja märgib, et

-is puudub norm, mis keelaks korduva rikkumise korral mõista isikule kergemaliigiline karistus. Sellist keeldu ei ole kujunenud ka kohtupraktikas. Vastupidi, kohtupraktikast võib leida hulgaliselt näiteid just olukordadest, kus isikut, keda on varasemalt sama sätte alusel karistatud raskemaliigilise karistuse ehk vangistusega ning kelle suhtes vangistus on tingimisi jäetud täitmisele pööramata, on katseajal sama kuriteo toimepanemise eest karistatud rahalise karistusega. 5.

1. Maakohus on enda eelviidatud ebaõige seisukoha tõttu jätnud hindamata konkreetselt arutatava kriminaalasja, kuriteo toimepanemise ja süüdistatavaga laiemalt seotud asjaolud, ning rikkunud õiguse ühetaolise kohaldamise põhimõtet. Apellant juhtis kohtuistungil kohtu tähelepanu asjaolule, et süüdistataval on psühhiaatrilised probleemid. Kriminaalasja materjalidest, eelkõige varasematest kohtuotsusest nähtub, et süüdistataval on tugev alkoholisõltuvus ning kuriteod on eranditult olnud seotud süüdistataval esineva alkoholismiga. Ka süüdistuses kirjeldatud kuriteo pani ta toime alkoholijoobes. Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a kohtumäärusest nähtuvalt on süüdistatav võtnud endale kohustuse pöörduda abi saamiseks psühhiaatri juurde ning läbida ka alkoholismivastane ravi. Kriminaalhooldaja ja kohus, arvestades seejuures nii süüdistatava varasemat elukäiku, arutatava kriminaalasja esemeks oleva kuriteo toimepanemist (mistõttu kriminaalhooldaja maakohtule erakorralise ettekande esitas) kui ka süüdistatava isikut leidsid selles määruses, et süüdistatava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks on põhjendatud suunata süüdistatav ravile, mitte kinnipidamisasutusse karistust kandma. Apellant rõhutab, et süüdistatav on leidnud endas 5 tahtejõu pöörduda abi saamiseks professionaali poole. Samuti on süüdistatav just hiljaaegu leidnud endale töökoha ning suutnud tagada endale stabiilsema elu. Seetõttu on põhjendatud anda süüdistatavale veel võimalus kanda karistust vabaduses. Maakohus otsuses ei ole põhjendatud, tuleb võrreldes eelviidatud määrusega teistsugusele seisukohale asuda. Nende põhjenduste esitamata jätmine on aga kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 mõttes. 5.
4. Apellant ei nõustu maakohtuga ka selles, et süüdistatavale on põhjendatud mõista karistus üle sanktsiooni keskmäära. Maakohtu sisuliselt ühelauselist sedastust selles, et süüdistatava süüd tuleb hinnata üle keskmise suurena, ei saa pidada kohtuotsuse põhjendamiskohustuse täitmiseks. Apellant märgib, et süüdistatava poolt kriminaalasja esemeks oleva teoga ka muude õigusnormide rikkumine (isikutele varalise kahju tekitamine) lahendatakse eraldi menetluses. Põhjendamatu on arvestada nimetatut süüdistatava süüd suurendava asjaoluna. 5.
5. Täiendavalt märgib apellant, et asudes seisukohale, et süüdistatava süü on keskmisest suurem, kuid esineb karistust kergendav asjaolu, pidanuks maakohus järeldama, et kohane karistus on justnimelt sanktsiooni keskmääras. Asjakohatu on maakohtu argumentatsioon selles, et kuivõrd süüdistatava suhtes on tehtud erakorraline ettekanne ning süüdistatav on samalaadse teo pannud toime korduvalt, tuleb suhtuda süüdistatava kahetsusse mõningase kriitikaga. Ka korduvalt kuritegusid toime pannud isikud võivad enda poolt tehtut kahetseda. Süüdistatav on kohtueelses menetluses andnud põhjalikke ütluseid ning teinud ka järelduse, et tema teod saavad alguse alkoholismist. Süüdistatav on olnud nõus minema ravile, eesmärgiga enda käitumist parandada. Maakohtu järeldus süüdistatava kahetsuse siiruse osas ei tugine seetõttu kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele. 5.
6. Apellant ei nõustu maakohtuga ka selles, justkui ei sobiks süüdistatav kriminaalhooldusele. Maakohtu seisukoht tugineb suuresti just asjaolul, et süüdistatava suhtes on arutlusel olnud kriminaalhooldaja erakorraline ettekanne. Samas on maakohus vaadanud kõrvale asjaolust, et Harju Maakohus ja kriminaalhooldaja on leidnud, et süüdistatav sobib kriminaalhooldusele, kuivõrd karistust täitmisele ei pööratud. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kriminaalhooldaja esitas erakorralise ettekande just peaasjalikult praeguses kriminaalasjas kõne all oleva teo tõttu. Hinnates kõiki asjaolusid kogumis, sh ka kõnealust tegu, on kriminaalhooldaja leidnud, et kriminaalhoolduse jätkamine on võimalik ja otstarbekas ning Harju Maakohus on sellise järeldusega nõustunud. 5.8.

§ 74

lg-t 5 arvestades märgib apellant, et kuigi maakohus kohtuistungil süüdistatava seisukohta elektroonilise valve kohaldamise osas ei küsinud, on süüdistatav nõus vajadusel elektroonilise valve kohaldamisega.

1. Prokurör esitas apellatsioonile vastuse, milles taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. 6 6.
2. Tema hinnangul vastab maakohtu mõistetud karistuse liik ning määr süüdistatava süü suurusele. R. Nael juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, olles selle eest varasemalt korduvalt karistatud ehk tegemist oli süstemaatilise rikkumisega. Arvestades, et ta pani teo toime katseajal, oli alkoholijoobes, põhjustas liiklusõnnetuse ning on ka varasemalt

§-s 4231 sätestatud kuriteo eest karistatud, on R. Naela süü keskmisest suurem. 6.

1. Kohus on karistamise põhjendamisel õigesti viidanud asjaolule, et R. Naelal ei ole sissetulekut. Prokurör kontrollis enne kohtuistungit töötajate registrit ning andis kohtule teada, et R. Naelal ei oma ametlikku töökohta. Registrist nähtub, et süüdistatav ei tööta Xxx-s alates
2. aprillist 2017 ehk
3. aprillil 2017 toimunud kohtuistungi ajal ei olnud tal ametlikku sissetulekut ning seetõttu ei ole rahalise karistuse mõistmine tema puhul võimalik. Samuti on kohus õigesti leidnud, et varasemad karistused väärtegude eest on jäetud tasumata ja rahaline mõjutamine ei ole viinud oodatud eesmärgile. Ka senised vangistuslikud karistused ei ole süüdistatavale oodatud mõju avaldanud, süüdistatav jätkab samalaadset õigusvastast käitumist. Olles varasemalt korduvalt karistatud tingimusliku vangistusega, ei ole R. Nael teinud oma käitumises vajalikke korrektuure ning jätkab kuritegude toimepanemist, mistõttu täidaks karistuse eesmärki vaid reaalne vangistus. 6.
4. R. Naelale on juba antud viimane võimalus hakata seadusekuulekaks inimeseks ilma vangi minemata, kuid ta ei kasutanud seda võimalust, vaid jätkas kuritegude toimepanemist. Kaitsja poolt viidatud asjaolu, et süüdistataval on alkoholiprobleem, pole teemakohane, sest tal oli olemas võimalus otsida abi enne, kui ta pani toime käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo. Prokuröri hinnangul puudub alus eeldada, et varem korduvalt tingimis täitmisele pööramata jäetud karistuste valguses, mis pole suutnud R. Naela õiguskuulekale teele suunata, puudub alus eeldada, et seekord isik enda käitumist parandaks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
5. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsiooni, prokuröri vastuväidetega, maakohtu vaidlustatud otsuse ja maakohtus uuritud tõenditega, leiab, et maakohtu otsuse põhiosa tuleb osaliselt muuta, kuid apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
6. Kolleegium nõustub kaitsja kriitikaga selles osas, et maakohus on lühimenetluse reeglite vastu eksides tuginenud kohtuotsuse tegemisel materjalidele, mis ei sisaldunud kriminaalasja toimikus. Seega prokuröri kohtuistungil esitatud väitele, mille kohaselt ei olnud süüdistatav kohtuistungi ajal töötamise registris töötajana märgitud, ei oleks tohtinud kohtuotsuse tegemisel tugineda. Nimetatud asjaolu tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhjendustest välja jätta.
7. Sellegipoolest ei ole põhjust asuda maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale selle osas, et süüdistatavale on rahalise karistuse mõistmine välistatud. Maakohus põhjendas rahalise karistuse välistamist lisaks süüdistatava mittetöötamisele veel sellega, et teda on varem 7 korduvalt karistatud muu hulgas liiklusalaste kuritegude eest, sh vangistusega (mis on jäetud tingimisi täitmisele pööramata). Samuti on teda korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude eest nii rahatrahvidega (mis on senini täitmata) kui ka arestiga. Seega ei ole varasemad karistused, sh rahaline mõjutamine andnud tema puhul mingeid tulemusi. Maakohus ei ole pidanud rahalist karistust mõeldavaks ka põhjusel, et pole õige karistada R. Naela uuesti kergemaliigilise karistusega, kui ka raskemaliigiline karistus pole tema suhtes mõjus olnud. Kolleegium nõustub täielikult maakohtu eelrefereeritud käsitlusega ja leiab, et apellatsioonist ei nähtu argumente, mis sunniksid neid seisukohti ümber hindama.
8. Alusetu on apellandi seisukoht, nagu võiks maakohtu otsusest välja lugeda arusaama, et varasemalt samalaadse kuriteo eest raskemaliigilise karistusega karistatud, on kergemaliigilise karistuse mõistmine automaatselt välistatud. Muu hulgas on kaitsja viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt on võimalik, et varem raskemaliigilise karistusega karistatud isikule mõistetakse uue kuriteo eest kergemaliigiline karistus. Kolleegium juhib sellega seoses aga tähelepanu asjaolule, et karistus, sh karistuse liik tuleb otsustada konkreetse kriminaalasja raames, mitte lähtuvalt üldistest kaalutlustest. Ka kaitsja osutatud võrdse kohtlemise põhimõte on seetõttu kasutatav üksnes sedavõrd, kuivõrd on tuvastatav, et isikud on tõepoolest võrdses positsioonis – seda nii nende isikut, toimepandud teo asjaolusid, samuti laiemaid tehiolusid arvesse võttes. Kuna nende asjaolude variatiivsus on väga suur, siis ei saa pelgalt pealiskaudse üldistamise tulemusel tõsikindlalt väita, et erinevate kriminaalasjade puhul on tegemist sisuliselt võrreldavate juhtumitega, mida tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ka analoogselt lahendada. Edasiselt märgib kolleegium aga sedagi, et arutatavas asjas on maakohus põhjalikult selgitanud, miks konkreetselt R. Naela toimepandu eest vangistusega karistada ja miks ei saa mõistetud vangistus seejuures jätta reaalselt täitmisele pööramata.
9. Nõustuda saab sellegagi, et vabaduses viibides oleks süüdistataval kahtlemata lihtsam jätkata töötamist ning tasuda nii arutatavast kriminaalasjast kui ka varasematest süüteomenetlustest tekkinud kulusid ja karistusi. Samas ei tähenda pelgalt see asjaolu, nagu ei võikski isikut vangistusega karistada. On selge, et vangistusel võib muu hulgas olla negatiivne mõju süüdistatava majanduslikule olukorrale. Karistuspoliitika kujundamine on aga seadusandja pädevuses, kes nimetatud riskist teadlik olles on siiski leidnud, et teatud kuritegude puhul tuleb süüdlast vangistusega karistada. Teisalt on ka iga isik enda käitumisotsuseid kujundades vaba arvesse võtma seda, et valides kuritegeliku käitumise, võib selle tulemuseks olla süüdimõistmine ja karistamine, sh seaduses ettenähtud juhtudel karistamine vangistusega. Selline võimalus oli olemas ka R. Naelal. Enamgi veel, olles korduvalt toime pannud nii väärkui kuritegusid ja olles saanud nende eest üha karmimaid karistusi, pidanuks R. Nael eriti tõsiselt järgi mõtlema enda käitumisvariantide valiku üle. Seega, otsustades kõigest hoolimata jätkata kuritegude toimepanemist, võttis R. Nael teadlikult riski, et kohtu kannatus, anda talle ühe uusi ja uusi võimalusi muuta enda käitumist vabaduses, lõpuks katkeb.
10. Asjaolu, et süüdistatav on alkohoolik ning ta on võtnud endale teise kriminaalasja raames kohustuse läbida alkoholismivastane ravi, ei tähenda samuti, nagu ei võiks süüdistatavat vangistusega karistada. Kaitsja viide sellele, et Harju Maakohtu
11. märtsi
12. a kohtumääruses pidas maakohus võimalikuks suunata süüdistatava ravile, mitte aga vanglasse 8 karistust kandma, on asjakohatu. Nimelt tegi maakohus viidatud määruse kriminaalhooldaja erakorralise ettekande kohta teises kriminaalasjas. Praegu on aga kohtumenetluse esemeks R. Naela toime pandud järjekordne liikluskuritegu. Seega on tegemist põhimõtteliselt teise olukorraga ja ei ole õige väita, nagu oleks praegust kriminaalasja arutav kohus seotud maakohtu varasema seisukohaga teises kriminaalasjas. Väär on arusaam, nagu tuleks lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes see, et süüdimõistvas kohtuotsuses on R. Naela karistatud vangistusega, samas kui varasema karistuse osas on maakohus kriminaalhooldaja erakorralist ettekannet arutades pidanud võimalikuks jätta karistus täitmisele pööramata. Karistuse mõistmise esmane alus on isiku süü talle etteheidetavas kuriteos. Kui isiku süü suurus tingib tema karistamise vangistusega, siis tuleb teda vangistusega ka karistada. Lisaks puudub praegusel juhul info selle kohta, kas süüdistatav on ka tõepoolest alkoholismivastasele ravile läinud ja kaitsja sellekohased väited on paljasõnalised.
13. Maakohus on veenvalt selgitanud, miks tuleb R. Naela süü lugeda keskmisest suuremaks. Kaitsja väide, nagu oleks maakohtu sedastus põhjendamata, on ebaõige. Maakohus on süü suurust hinnates osutanud sellele, et R. Naela süü suurust mõjutavad nii teo ajal esinenud joove, kui ka põhjustatud liiklusõnnetus. Apellatsioonist jääb arusaamatuks, mida ja kui pikalt pidanuks maakohus veel analüüsima, et süü suurusele hinnangut anda. Kolleegium leiab, et maakohtu tehtud viidetest on üheselt selge, et R. Naela süü on keskmisest suurem. Asjakohaselt on käsitletud ka kergendava asjaoluga seonduvat. Kergendava asjaolu – praeguses asjas puhtsüdamliku kahetsuse – sedastamine ei too endaga kaasa mingit fikseeritud suurusega kohustust süü vähenemise suunas. Tuvastamist leidnud kergendava asjaolu väärtus, kui suurel määral see süüdlasele mõistetavat karistust kergendab, sõltub iga konkreetse juhtumi eripärast. Selle asjaolu esinemine ja see, mil määral kohus kergendavat asjaolu arvestab, peab olema kohtuotsuse põhjendustes avatud. Arutataval juhul on seda ka nõutaval määral tehtud.
14. Erinevalt apellandist, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et R. Nael ei sobi kriminaalhooldusele. Siinkohal tulev veel kord märkida, et kriminaalhooldaja erakorralise ettekande arutamine ja uue kuriteo kohtulik arutamine on kaks erinevat asja ning on igati normaalne, kui kohus omistab erakorralise ettekande arutamisel asjaoludele teistsuguse kaalu kui saab samadele asjaoludele osaks hilisemalt
15. Kuivõrd kolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu otsust R. Naelale mõistetud karistuse osas muuta, ei oma tähtsust asjaolu, et süüdistatav on nõus elektroonilise valve kohaldamisega.
16. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 jätab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid teeb otsuse põhiosas muudatuse, mis ei halvenda kohtualuse olukorda, jättes maakohtu põhjenduste hulgast välja märkuse selle kohta, et Raigo Nael ei olnud kohtuistungi toimumise ajal kantud töötamise registrisse.
17. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna nelja pooltunni eest kindlaks 96 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS §-d 185 9 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Arutataval juhul teeb kolleegium KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, mistõttu jäävad menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 10