Obsah (4)

§ 12§ 14§ 8§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2.veebruar 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-4578 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Ku

l, viimati Harju Maakohtu 12.08.2014 otsusega KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi 8 aasta 9 kuu pikkuse vangistusega algusajaga 22.10.2013 Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistada Tartu Maakohtu

1. detsembri 2016 otsus osaliselt, see on Dmitri Romanovile Kars § 331 järgi mõistetud karistuse ja talle KarS § 65 lg 2 järgi moodustatud liitkaristuse osas. KarS § 331 järgi mõista Dmitri Romanovile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu
2. augusti 2014 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-14-3145 Dmitri Romanovile mõistetud karistuse, see on 8 aasta ja 9 kuu võrra ning mõista Dmitri Romanovile liitkaristuseks 10 aastat 3 kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda
3. oktoober
4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Dmitri Romanovi ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Mati Senkel kasuks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot, vandeadvokaat Mati Senkel poolt Dmitri Romanovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 2 alusel jätta õigusabi kulud 120 eurot riigi kanda. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tartu Maakohus 02.12.2016 otsusega karistas Dmitri Romanovit KarS § 331 järgi 7 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust Harju Maakohtu 12.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-3145 mõistetud 8 aasta 9 kuu pikkuse vangistuse võrra ning mõistis D. Romanovile liitkaristuseks 9 aastat 4 kuud vangistust. Karistusaeg algas 22.10.
5. Süüdi tunnistas kohus D. Romanovi KarS § 331 järgi selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas ning omamata arsti ettekirjutust narkootilise ja psühhotroopse aine tarvitamiseks, tarvitas kohtueelses menetluses kindlaks tegemata kuupäeval narkootilisi aineid. Nimelt toimetati D. Romanov 30.11.2015 kella 15.08 paiku narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla meditsiiniosakonda, kus temalt võeti uriiniproov ekspertiisi teostamiseks. EKEI toksikoloogiaekspertiisi akti nr 267I kohaselt leiti süüdistatava uriinist metadooni. Metadoon kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 II nimekirja. Maakohus leidis, et kinnipeetav D. Romanovi poolt metadooni tarvitamine on tõendamist leidnud ning põhjendas seda seisukohta järgmiselt. Esmalt tuvastas maakohus, et Tartu Vanglas ei ole D. Romanovile narkootilist ainet metadooni välja kirjutatud. 30.11.2015 kella 15.08 ajal võeti meditsiiniosakonnas D. Romanovilt uriiniproov, määramaks selles narkootilise või psühhotroopse aine olemasolu. Järelikult olid kahtlused, et ta on selliseid aineid tarvitanud. Kohus leidis, et proovi võtmisel täideti Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88 kinnitatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“ (edaspidi Kord) § 12 nõudeid – selguvad proovivõtjana Tartu Vangla, dateering ja proovi andja andmed. Toksikoloogia ekspertiisiakti nr 267I koostanud ekspert Milana Liiv kinnitas, et D. Romanovi uriiniproov oli nõutavalt pakendatud turvakotti ja ümbrikku. Proovianumal oli allkirjaga kleebis, mis kinnitas, et proov on võetud ning pakendatud nõuetekohaselt. Kui proovianumad on kord suletud, siis ei saa neid enam avada nii, et see ei oleks märgatav. Samuti tõendas Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja Piret Kool, et kõik analüüsiks võetavad ja saadetavad proovid pakendatakse eelkirjeldatud viisil. Kohapeal tehtud kiirtesti tulemused on 10 % ulatuses ebatäpsed. Nii P. Kool kui ka M. Liiv kinnitasid, et uriiniproove hoitakse külmkapis. 2 2 Maakohus märkis, et kaitsja poolt kohtule esitatud arsti Reet Tamme koostatud akt 271 30.11.2015 kell 15.20 D. Romanovi terviseseisundi kirjelduse kohta tal narkootilise aine tarvitamise välistele tunnustele ei viita. Seda tõendit ei saa aga lugeda määravaks. Nimelt ei põhjusta metadoon inimesel joovet, mistõttu selle tarvitaja erineb teistest narkootilisi aineid tarvitavatest isikutest väliste reaktsioonide poolest (vt metadoon-asendusravi tl 58). Kohtu hinnangul kinnitab toksikoloogia ekspertiisiakt 267I, et D. Romanovilt 30.11.2015 võetud uriiniproovis sisaldus metadooni. Aktist selgub, et eksperdile esitati valge ümbrik, mille esiküljele oli sinise pastakaga kirjutatud „Romanov Dmitri 06.04.76.“ Ümbriku tagaküljel oli sinise ümmarguse pitsati jälg tekstiga „Tartu Vangla. Meditsiiniosakond.“ Ümbrikusse oli pakitud 50 ml mahutavusega keeratava punase korgiga suletud plastiktops, mis oli pitseeritud valge kleeplindiga, millel oli allkiri. Topsi peale oli kirjutatud musta markeriga „Romanov Dmitri.“ Topsis oli 40 ml uriini. Maakohus leidis eelneva põhjal, et tõendid kinnitavad D. Romanovilt 30.11.2015 kella 15.08 ajal võetud uriiniproovis metadooni sisaldumist. D. Romanov teadis, et vanglas on narkootiliste ainete tarvitamine arsti ettekirjutuseta keelatud. Subjektiivse külje tunnusena on tõendatud D. Romanovi tahtlus narkootilise aine tarvitamine toime panna. Narkootiline aine saamiseks ja manustamiseks pidi ta olema aktiivne. Kohus leidis ka, et süüdistatavat tuleb KarS § 331 järgi karistada
6. kuu pikkuse vangistusega. Sellist otsustust põhistades märkis kohus kõigepealt ära, et D. Romanovi süü on märkimisväärne, kuna ta teadis Tartu Vangla sisekorda ning lubatut ja keelatut. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine, kuid arvestada tuleb, et tarvitatud metadooni kogus oli väike. Käesolevas asjas mõistetavat karistust tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Harju Maakohtu 12.08.2014 otsusega kriminaalasjas nr 1-14-3145 D. Romanovile mõistetud karistuse 8 aasta 9 kuu võrra. APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid D. Romanov, tema kaitsja Mati Senkel ja ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja. D. Romanov apellatsioonis taotleb kohtuotsuse tühistamist täielikult ja enda õigeks mõistmist. Ta leiab, et fakte ja tõendeid, mis tema süü ümber lükkavad, maakohus ignoreeris. Nimelt jättis kohus tähelepanuta, et 30.11.2015 vanglas läbi viidud kiirtest narkootilise aine tarvitamist ei näidanud. Samuti selgub arsti otsusest, et ta oli kaine ja midagi pruukinud ei olnud. Veel väidab D. Romanov, et ta nägi, kuidas töötaja valas tema uriini mingisse nõusse. Ta ei näinud aga, kust see nõu võeti, et seda oleks mingil moel markeeritud või sinna tema perekonnanimi märgitud. Samuti ei olnud see nõu (s.o kuhu ta uriin ümber valati) hermeetilises pakendis, mis oleks tema juuresolekul avatud. Apellant leiab sedagi, et kuna tema poolt vanglas 30.11.2015 antud analüüs oli

s, siis tekib küsimus, kus see uriin 9 päeva jooksul oli ja mida sellega tehti. Ta toonitab, et ei ole arsti ettekirjutuseta midagi tarvitanud ning 30.11.2015 analüüsi tulemus seda täielikult ka kinnitab. Vandeadvokaat Mati Senkel taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja kaitsealuse õigeksmõistmist. 3 3 Kaitsja hinnangul on tõusetunud kõrvaldamata kahtlus, et ekspertiisiasutusse saabunud uriiniproov ei olnud sama, mis võeti D. Romanovilt 30.11.2015. Kahtluseks annavad aluse järgmised asjaolud. - Süüdistatava 30.11.2015 vanglas tehtud narkotest oli negatiivne, kuid ekspert M. Liivi poolt uriiniproovile sama metoodika järgi ja analoogsete vahenditega tehtud kiirtest osutus positiivseks. - Tunnistaja P. Kooli ütluste kohaselt on vanglas tehtava narkokiirtesti eksimisvõimalus väike, seda esineb umbes 10% juhtudel, mis hõlmab ainult valepositiivsed tulemusi. Negatiivse kiirtesti tulemuse saanud proove üldse ekspertiisi ei saadeta. Miks D. Romanovi puhul negatiivse kiirtesti tulemuse saanud uriiniproov ekspertiisi saadeti, seda tunnistaja P. Kool selgitada ei oska. - Süüdistatava ütluste kohaselt võeti 30.11.2015 uriiniproove mitmelt kinnipeetavalt ning kõik uriiniproovid olid ühel laual koos, st proovide purgid läksid tõenäoliselt omavahel segamini. - Süüdistataval narkootilise aine tarvitamise väliseid tunnuseid ei tuvastatud. - Joobeseisundi tuvastamise saatekirjal puuduvad proovi võtja nimi, allkiri, allkirja kirjutamise kuupäev; proovi võtmist kinnitanud ametiisiku nimi, allkiri ning allkirja kirjutamise kuupäev, eelandmed proovi võtmise kohta; materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon, millega on rikutud

§ 12nõudeid.

-

§ 14lg 1 kohaselt toimetatakse uriiniproov ekspertiisasutusse 24 tunni jooksul.

Antud juhul võttis see 3 päeva, mis suurendab võimalust ning tõenäosust proovide segiminekuks. -

§ 8lg 1 kohaselt peab uriinitops olema täidetud 1/2 kuni 2/3 ulatuses.

Ekspertiisiakti nr 2671 kohaselt uuritavat uriini 50 ml suuruses topsis 40 ml, st tops oli täidetud 4/5 ulatuses. - Süüdistatava ütluste kohaselt ei võetud temalt

§ 10lg 3 kohaselt allkirja turvaribale.

Kohtupraktika kohaselt (tegemist on jõustumata kohtuotsustega) pole segadus uriinianalüüsidega Tartu Vanglas just haruldane nähtus. Ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o D. Romanovile mõistetud karistuse osas. Ta palub teha siin uue otsuse ning karistada süüdistatavat KarS § 331 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Viitega Riigikohtu otsustele 3-1-1-79-15 ja 3-1-1-63-14, leiab prokurör, et D. Romanovile tuleb karistus mõista KarS § 331 sanktsiooni keskmises määras, s.o 1 aasta 6 kuud vangistust. Siinjuures arvestab ta esmalt seda, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, D. Romanov on varasemalt korduvalt karistatud ning pannud uue kuriteo toime vangistuses. Üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel on oluline, et vanglas ei tekiks karistamatuse tunnet karistuse kandmise ajal toime pandud kuritegude puhul. Oluline on arvesse võtta sedagi, et D. Romanov kannab karistust samaliigilise teo (narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine) eest. Seega ei ole väheoluline, et kandes ühe teo eest karistust, pani süüdistatav toime uue kuriteo, mis kahtlemata mõjutab ka süü suurust. Prokurör leiab, et maakohus ei ole põhistanud süüdistatavale keskmisest oluliselt madalamas määras karistuse mõistmist. Samuti on kohus ekslikult märkinud, et D. Romanovi tarvitatud metadooni kogus oli vähene. Metadooni kogust uriinis ekspertiis ei hinnanud, kuivõrd tegemist ei ole olulise koosseisu asjaoluga. Narkootilise aine kogus on tõendamiseseme asjaoluna oluline üksnes KarS § 183 ja § 184 piiritlemisel, küll aga ei nõua koguse määratlemist KarS § 331 koosseis. Tuleb eeldada, et narkootilise aine kogus 4 4 ei mõjuta kuidagi süü suurust. Seetõttu on prokurör seisukohal, et maakohtu põhjendused karistuse osas on vastuolulised – ühelt poolt sedastab kohus, et süü on märkimisväärne, teisalt võtab arvesse asjaolusid, mille kohta tõendid puuduvad. KIRJALIKUD SEISUKOHAD Ringkonnakohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad vandeadvokaat M. Senkel ja ringkonnaprokurör K. Kaldoja. Kaitsja oma seisukohtades jääb varem esitatud apellatsiooni juurde, kuid prokuröri kaebuse palub ta jätta rahuldamata. Ta märgib esmalt, et ei nõustu prokuröriga selles, nagu ei mõjutaks süüdistatava tarbitud narkootilise aine kogus tema süü suurust või et tõendid ei kajasta just väikese koguse tuvastamist. Samas rõhutas kaitsja endiselt, et ekspertiisi D. Romanovi uriin ei jõudnudki. Veel märgib kaitsja, et prokurör jättis D. Romanovile karistust küsides arvestamata kohtu kohustuse silmas pidada ka vajadust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kaitsja leiab, et kui karistuse eesmärke on võimalik saavutada kergema karistusega, siis peaks kohus ka seda rakendama, mitte kunstlikult suurendama karistuse määra sanktsiooni aritmeetilise keskmiseni. Ringkonnaprokurör K. Kaldoja oma seisukohtades jääb samuti enda apellatsiooni juurde ja palub kaitsja kaebuse jätta rahuldamata. Prokurör on seisukohal, et kohus on nõuetekohaselt otsust põhistanud ning tuginenud usaldusväärsetele ja seaduslikele tõenditele, mistõttu alust kohtuotsuse tühistamiseks ei ole. Täpsemalt märgib ta, et uriiniproovi võtmise korda vanglas järgiti,

eesmärgid olid igati täidetud ning asjaolu, et uriiniproovid olid ühel laual koos ja võisid segamini minna, ei ole kuidagi usaldusväärselt tõendatud. Seejuures prokurör möönab, et

teatud punkte ei ole käesoleval juhul tõenäoliselt täht-tähelt järgitud. Siinkohal tuleb aga pöörduda normi eesmärgi poole – nimelt on antud normi eesmärk tagada, et ekspertiisiasutusse jõudev proov oleks hästi kinnitatud, normikohaselt pakendatud ega oleks ligipääsetav kõrvalistele isikutele. Nii see antud juhul ka oli. Ekspert ja ekspertiisiakt kinnitasid, et proov oli nõuetekohaselt suletud. Lisaks märgiti ka ekspertiisiasutusse saatmise eelselt uriiniproovile silt süüdistatava andmetega. Koostatud oli ka saatekiri ja see sisaldas kõiki ekspertiisiasutusele vajalikke andmeid. Lisaks, isegi, kui mõni

s saatekirjale esitatud nõue oli täitmata, ei too see kindlasti kaasa kogu uriiniproovi võtmise asjaolude ebausaldusväärsust. Kui uriiniproov oli

le vastavalt pakendatud ja seda ei ole võimalik 24 tunni jooksul ekspertiisiasutusse toimetada, tuleb see panna külmkappi, nagu nõuab

§ 14lg 2, ja nii oli ka tehtud.

Mis puudutab uriini kogust, siis on

s ette nähtud uriini kogus selleks, et materjali oleks ekspertiisi tegemiseks piisavalt. Seega ei saa kuidagi olla nõudeid rikutud sellega, et uriini oli topsis rohkem kui nõutud. Ehk siis isegi kui mingid rikkumised proovivõtus esinesid, ei ole need kindlasti sellised, mis asja oluliselt mõjutaksid või mingi tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla seaksid (RKKKo nr 3-11-97-06 p 31). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, sellele esitatud D. Romanovi, tema kaitsja ja prokuröri apellatsioonidega, kaitsja ja prokuröri poolt apellatsioonidele esitatud vastuväidetega ning uurinud kohtutoimiku materjale, leiab, et maakohtu otsus kuulub 5 5 osalisele tühistamisele, s.o D. Romanovile mõistetud karistuse osas. Nimetatust tulenevalt kuulub tühistamisele ka süüdistatava suhtes moodustatud liitkaristus. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. D. Romanovi süüdistus KarS § 331 järgi Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, D. Romanovi ja tema kaitsja poolt sellele esitatud apellatsioonidega ning prokuröri vastuväidetega nendele, on seisukohal, et apellatsioonide rahuldamiseks, s.o D. Romanovi õigeksmõistmiseks talle KarS § 331 järgi süüksarvatud kuriteos, puudub alus. Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt D. Romanovi süüditunnistamisel esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses

ta. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonides esitatule vastates. D. Romanovi ja tema kaitsja on apellatsioonides tõstatanud kaitseversioon, mille kohaselt ei uuritud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis läbiviidud toksikoloogia ekspertiisi käigus uriiniproovi, mis võeti

1. novembril 2015 Tartu Vanglas D. Romanovilt. Oma väidet põhistavad mõlemad apellandid väitega, et Tartu Vanglas
2. novembril 2015 tehtud kiirtest andis negatiivse tulemuse, mille negatiivsust kinnitab omakorda terviseseisundi kirjeldamise akt nr
3. Kahtlusi, et ekspertiisi teostamisel ei olnud aluseks D. Romanovilt võetud uriiniproov, suurendavad kaitsja arvates ka tunnistaja P. Kooli ütlused, milliste kohaselt uriiniproove, mis annavad negatiivse tulemuse, ekspertiisiks ei saadetagi. Ometi seekord seda tehti. Ka leiab kaitsja, et D. Romanovi uriiniproovi võtmisel on rikutud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise

“ §-de 8, 10 lg 3, 12 ja 14 lg 1 sätteid. Ringkonnakohus apellantide taoliste väidetega ei nõustu. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 30. novembril 2015 kell 15:08 võeti D. Romanovilt uriiniproov tuvastamaks, kas süüdistatav on tarvitanud narkootikume. D. Romanov on oma ütlustes kinnitanud, et nimetatud kuupäeval viidi ta vanglatöötaja poolt meditsiiniosakonda. Seal anti talle plastmassist tops ja koos vanglatöötajaga sisenesid nad kõrvalruumi, kus ta andis uriiniproovi. Pärast proovi andmist viis ta topsi uriiniprooviga meditsiiniõe tuppa ja pani lauale. Meditsiiniõde asetas uriiniproovi testiriba, leotas seda uriinis, tõstis selle mõne aja pärast välja, vaatas seda ja hakkas midagi paberile kirjutama. Meditsiiniõde ütles talle pärast kiirtestiga tutvumist, et

s, test on negatiivne. Süüdistatava ütluste kohaselt soovis ta seejärel oma uriinitopsi tühjaks valada, kuid meditsiiniõde käskis topsi lauale tagasi asetada ning saatis ta käsi pesema. Ajal, kui ta käsi pesi, nägi ta kuidas meditsiiniõde kallas sellest suuremast topsist uriini väiksemasse purki. Tema küsimusele, miks ta seda teeb, vastas meditsiiniõde, et nad tahavad midagi selles (proovis) enda jaoks kontrollida. Jutuajamisel meditsiiniõega märkas ta, et laual arvuti kõrval olid nii need topsid, kuhu algselt uriiniproovi anti kui ka väiksed topsid, kuhu varasemalt võetud uriin hiljem valati. Palju neid topse seal laual oli, seda ta täpselt öelda ei oska. Uriiniproovi andmise ajal oli tema meditsiiniõe ruumis ainus kinnipeetav. 6 6 Pärast kätepesu saadeti ta arsti juurde, kes palus tal teha mitmesuguseid teste (kõndis mööda joont, pani sõrme nina peale, vaadati pupille). Pärast testide sooritamist kinnitas arst talle, et kõik on

s, ta ei ole narkootikume tarvitanud. Ringkonnakohtu arvates ei anna ainuüksi

1. novembril 2015 Tartu Vanglas tehtud kiirtesti ja ekspertiisiasutuses tehtud toksikoloogia ekspertiisi tulemuste erinevus veel alust kahtluseks, et ekspertiisi tegemisel ei olnud aluseks D. Romanovi uriiniproov. D. Romanov on oma ütlustes kirjeldanud protseduure milliseid ta
2. novembril 2015 uriiniproovi andes läbis. Sealhulgas on süüdistatav kirjeldanud, kuidas meditsiinitöötaja valas tema poolt antud uriini plasttopsikust ümber väiksemasse topsi, selgitades seejuures, et nad tahavad uriiniproovi enda jaoks kontrollida. Seega kinnitavad D. Romanovi ütlused, et temalt võeti uriiniproov, võetud proovist valati meditsiiniõe poolt osa väiksemasse topsikusse ning seda tehti täiendava kontrolli eesmärgil. Ekspertiisaktist nr 267I nähtuvalt esitati eksperdile valge ümbrik, mille esiküljel sinise pastapliiatsiga kirjutatud „Romanov Dmitri 06.04.76“. Ümbriku tagaküljel pitsati jälg tekstiga „Tartu Vangla. Meditsiiniosakond“ Saadud ümbrikus oli pakitud 50 ml mahutavusega keeratava punase korgiga suletud plastiktops, mis pitseeritud valge kleeplindiga, mille peal oli allkiri. Topsi peale oli musta markeriga kirjutatud „Romanov Dmitri“. Seega saabus ekspertiisiasutusse pitseeritud ja D. Romanovi nimega märgistatud ümbrik mille sees oli uriiniproov. Proov oli korgiga suletud ja pitseeritud valge allkirjastatud kleeplindiga. Topsile oli aga kantud D. Romanovi nimi. Ekspertiisiakti kantud andmete tõelevastavust kinnitas kohtus ülekuulatud ekspert M. Liiva. Samas nähtub Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna saatekirjast, et D. Romanovi uriiniproov anti
3. detsembril 2015 vanglatöötaja poolt üle ekspertiisiasutuse töötajale (tl 42). Seega on uriiniproovi teekond alates selle võtmisest D. Romanovilt kuni selle jõudmiseni ekspertiisiasutusse ja selle seal avamiseni jälgitav. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et keegi kolmas isik oleks võinud nimetatud uriiniprooviga manipuleerida. Arvestades eeltoodut (D. Romanovi enese ütlused, ekspertiisiaktis kajastatu ja eksperdi selgitus kohtus, saatekiri), leiab ringkonnakohus, et toksikoloogia ekspertiis, mille käigus tuvastati uriiniproovis metadoon, tehti uriiniproovist, mille andis
4. novembril 2015 D. Romanov. Juhul kui lähtuda süüdistatava ja kaitsja versioonist, et ekspertiisi ei teostatud D. Romanovi uriiniproovi alusel, jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, miks pidanuks meditsiiniosakonna töötaja vahetama D. Romanovi poolt antud uriiniproovi kellegi kolmanda isiku uriiniproovi vastu ja seda selleks, et tuvastataks nimelt D. Romanovi uriinis narkootilist ainet. Nimetatut ei ole oma ütlustes osanud mõistuspäraselt selgitada ka D. Romanov, väites vaid üldsõnaliselt, et küllap keegi soovis plusspunkte teenida. Samas jääb ka arusaamatuks, kuidas teadis meditsiinitöötaja vahetada D. Romanovi uriiniproovi nimelt sellise kolmanda isiku uriiniproovi vastu, milles kindlasti leidus metadooni. 7 7 Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav ka võimalus, et meditsiiniõde oleks D. Romanovi uriiniproovi hooletusest vahetanud kellegi kolmanda isiku uriiniproovi vastu. D. Romanov on ise kirjeldanud, kuidas meditsiiniõde valas tema poolt antud uriiniproovist osa vedelikku väiksemasse purki. On igati loogiline ja mõistusepärane, et pärast uriiniproovi valamist väiksemasse topsi, meditsiinitöötaja selle sulges ning kandis sellele andmed, kellelt nimetatud uriiniproov on võetud. Nimetatud toimingute tegemata jätmiseks puudus meditsiiniõel igasugune põhjus. Seda enam, et D. Romanov viibis kabinetis kinnipeetavatest ainsana. Ringkonnakohtu jaoks ei ole tõsiseltvõetav D. Romanovi poolt kohtus ja apellatsioonis esitatud kaitseversioon, et kuna ta nägi meditsiiniõe laual mitmeid nii suuremaid kui väiksemaid topsikuid, siis võidi tema uriiniproov kellegi teise uriiniprooviga segamine ajada. Asjaolu, et süüdistatav nägi meditsiinitöötaja laual ka teisi plasttopsikuid, ei anna veel alust taoliseks väiteks. On igati loogiline, et meditsiiniõde, saades uriiniproovi, viib selle konkreetse prooviga seotud toimingud lõpuni (suleb, märgistab pitseerib), mitte aga ei jäta saadud proove märgistamatult lihtsalt lauale. Seda enam, et D. Romanovi ütluste kohaselt võeti sellel päeval uriiniproove ka teistelt kinnipeetavatelt ja ülalkirjeldatud protseduuride tegemata jätmisel, poleks meditsiinitöötaja enam suutnud uriiniproove eristada. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja poolt apellatsioonis esitatud kahtlust, nagu seaks ekspertiisi tõepärasuse kahtluse alla asjaolu, et Tartu Vanglas kiirtestiga saadud tulemus oli negatiivne ning selle negatiivsust kinnitab üheselt D. Romanovi suhtes koostatud terviseseisundi kirjeldamise akt. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kiirtesti näol on tegemist võimalusega saada koheselt esialgset teavet selle kohta, kas isik on tarvitanud narkootikume. Samas ei oma kiirtesti tulemused iseseisvat tõenduslikku tähendust ning kuna organismis narkootikumide olemasolu kindlakstegemine nõuab eriteadmisi, siis on see tuvastatav vaid ekspertiisi vormis. Sarnaselt kasutatakse näiteks ka isiku alkoholijoobe kindlakstegemiseks alkomeetrit, kuid saadud tulemusele annab usaldusväärse tõendi väärtuse alles tõendusliku alkomeetriga tehtud test. Pealegi on tunnistaja P. Kool selgitanud, et kiirtesti tulemustest umbes 10 % annavad vale tulemuse. Puutuvalt väitesse, nagu kinnitaks Tartu Vanglas D. Romanovi terviseseisundi kirjeldamise akt nr 271 süüdistatava narkotesti negatiivsust, märgib ringkonnakohus, et metadooni näol on tegemist narkootikumiga, mis ei põhjusta joovet, mistõttu on metadooni tarvitav inimene püsivalt töövõimeline (tl 59). Nimetatust tulenevalt ei anna D. Romanovi suhtes koostatud terviseseisundi kirjeldamise akt alust väiteks, et süüdistatava veres ei saanud olla metadooni. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja väitega, nagu seaks ekspertiisiaktis toodud arvamuse metadooni esinemise kohta D. Romanovi veres, kahtluse alla asjaolu, et Tartu Vanglas ja ekspertiisiasutuses ühe ja sama metoodika alusel tehtud kiirtestid andsid erineva tulemuse. Kaitsja taoline väide on ringkonnakohtu arvates eksitav, sest ei ole kooskõlas ekspert M. Liiva ütlustega. Kohtumeditsiini ekspert M. Liiva on kohtuistungil ütlusi andes selgitanud, et enne ekspertiisi tegemist, tegi ta D. Romanovi uriiniproovile ka kiirtesti ning selle tulemus oli positiivne, kuid küsimärgiga. Seega ei saa eksperdi ütlustele tuginedes väita, et ekspertiisiasutuses tehtud kiirtesti tulemus oli positiivne, nagu seda püüab väita kaitsja. Samas nähtub eksperdi selgitustest, et ka ekspertiisiasutuses tehtud kiirtesti tulemus ei olnud üheselt mõistetav. Nimetatu omakorda viitab ringkonnakohtu arvates veelkordselt 8 8 asjaolule, et ainult kiirtesti tulemustele tuginedes ei ole võimalik tõsikindlalt väita, kas isik on tarvitanud narkootilist ainet või mitte. Ringkonnakohtu arvates ei sea toksikoloogia ekspertiisi tulemusi kahtluse alla kuidagi ka see, et Tartu Vanglas võetud negatiivne uriiniproov saadeti ekspertiisi tegemiseks ekspertiisiasutusse. D. Romanov on oma ütlustes selgitanud, et juba siis, kui osa tema uriiniproovist valati ümber väiksemasse topsi, selgitas meditsiiniõde talle, et nad soovivad selles proovis midagi enda jaoks selgeks teha. Samas on tunnistaja P. Kool andnud ütlusi, et 2015 novembris saabus meditsiiniosakonda Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonnast informatsioon kahtlustest kinnipeetavate poolt metadooni tarvitamise kohta. P. Kooli selgituste kohaselt osutab vangla meditsiiniosakond vaid teenust ja selle, kas võtta uriiniproove ja kellelt, määrab ära teabe- ja uurimisosakond. Samuti on tunnistaja selgitanud, et reeglina nad negatiivseid proove ekspertiisiks ei saada, kuid lõplikult otsustab nimetatu üle ikkagi teabe- ja uurimisosakond. Taolisele töökorraldusele viitab üheselt ka
5. detsembril 2015 teabe-ja uurimisosakonna juhataja koostatud saatekiri. Saatekirjast tulenevalt tõusetus kahtlus, et D. Romanov võis olla tarvitanud narkootilist ainet ja selle kontrollimiseks võeti D. Romanovilt vangla meditsiiniosakonnas uriiniproov. Tegemaks kindlaks, kas D. Romanov on tarvitanud narkootikume või mitte, saadetigi nimetatud uriiniproov Eesti Kohtuarsti Instituudile ekspertiisi teostamiseks. Seega nähtub kriminaalasja materjalidest jälgitavalt, miks D. Romanovilt uriiniproov võeti ja miks see saadeti ekspertiisiasutusse. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et taolises teabe-ja uurimisosakonna soovis, teha kindlaks kas D. Romanov on tarvitanud narkootikume, ei ole midagi tavatut, mis annaks aluse seada kahtluse alla ekspertiisi tõepärasuse. Lisaks ülalesitatule on kaitsja apellatsioonis esile toonud alusena, miks tuleks maakohtu otsus D. Romanovi süüditunnistamises KarS § 331 järgi tühistada, „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise

“ (edaspidi Kord) §-de 8, 10 lg 3, 12 ja 14 lg 1 sätete rikkumised. Esmalt leiab kaitsja, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei vasta

§ 12sätetele.

Ringkonnakohus, nõustub kaitsja sellesisuliste etteheidetega, sest Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt on tõepoolest täitmata lahter proovi võtja nime, allkirja ja kellaaja kohta. Samuti on täitmata lahtrid millistesse tuleks kanda proovi võtmist kinnitanud ametiisiku ning materjali saatja nimi, allkiri ja kuupäev. Kohtupraktikas on omaksvõetud arusaam, et kriminaalmenetluses tuleb tagajärgede alusel eristada kriminaalmenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi. Kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Nimetatule viitab üheselt KrMS § 339. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise tagajärjeks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt saab kohus tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. 9 9 Seega tuleb KrMS § 339 lg 2 alusel kohtul eelkõige hinnata, kas tuvastatud menetlusnormi rikkumine oli niivõrd oluline, et see viis ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul, s.o

§ 12sätete rikkumise näol, taolise rikkumisega tegemist ei ole.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et D. Romanovilt võeti 30. novembril 2015 Tartu Vangla meditsiiniosakonnas uriiniproov. Ringkonnakohtu arvates ei muuda asjaolu, et saatekirjale ei ole märgitud isiku nime, kes selle võttis, veel olematuks fakti, et nimetatud proov võeti. Taolisele seisukohale asub ringkonnakohus ka kaitsja etteheite suhtes, et saatekirjal puudub materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et D. Romanovilt võetud uriiniproov saadeti ekspertiisiasutusse ja see sinna ka jõudis. Pealegi on Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna saatekirja alusel tuvastatav isik, kes nimetatud uriiniproovi ekspertiisiasutuse töötajale üle andis ning millal seda tehti. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuigi Joobeseisundi tuvastamise saatekiri ei ole koostatud

§ 12

sätteid järgides, ei ole tegemist taolise olulise menetlusnormi rikkumisega, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise.

§ 14lg 1 rikkumist näeb kaitsja selles, et D.

Romanovilt võetud uriiniproovi ei toimetatud 24 tunni jooksul ekspertiisiasutusse, mis suurendas võimalust proovide segiminekuks.

§ 14

lg 1 näeb ette, et uriiniproov toimetatakse ekspertiisiasutuse laborisse 24 tunni jooksul. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et juhul kui uriiniproovi ei ole võimalik 24 tunni jooksul laborisse saata säilitatakse seda kindlal temperatuuril ainult volitatud isikule juurdepääsetavas lukustatavas ruumis asuvas külmikus. Seega ei ole nimetatud paragrahvi lõikes 1 kehtestatud 24 tunni reegel absoluutne ning tulenevalt olukorrast võib võetud uriiniproovi toimetada ekspertiisiasutusse ka hiljem kui 24 tundi pärast selle võtmist. Kuidas aga D. Romanovilt võetud uriiniproovi mittetoimetamine ekspertiisiasutusse 24 tunni jooksul võis soodustada selle segamini ajamist kellegi kolmanda isiku uriiniprooviga apellatsioonist ei selgu. Seega ei ole 30. novembril 2015 D. Romanovilt uriiniproovi võtmisel ja selle edasisaatmisel ekspertiisiasutusse rikutud

§ 14

lg 1 sätteid.

§ 8

lg 1 rikkumist näeb kaitsja selles, et ekspertiisiasutusele saadetud 50 ml plasttops oli täidetud 40 ml uriiniga, s.o 4/5 ulatuses, samas kui

kohaselt tuleb see täita 1/2 kuni 2/3 ulatuses.

§ 8

lg 1 kohaselt peab ekspertiisiasutusse saadetud uriinitops olema uriiniga täidetud 1/2 kuni 2/3 ulatuses. Väiksema koguse

l kohustatakse prooviandjat urineerima korduvalt kuni vajaliku koguse proovimaterjali kogunemiseni. Ringkonnakohus leiab, lähtudes nimetatud paragrahvi sõnastusest ja mõttest, et arvandmed sätte esimeses lauses määravad kindlaks uriinitopsis oleva vedeliku minimaalse määra, millest vähem ei tohi topsis uriini olla. Ringkonnakohtu arvates asjaolu, et uriinitopsis on uriini minimaalmäärast rohkem, ei ole vaadeldav

§ 8

lg 1 rikkumisena.

§ 10

lg 3 rikkumiseks peab kaitsja asjaolu, et süüdistatava ütluste kohaselt ei võetud temalt allkirja uriiniproovi korgi turvaribale. 10 10 Ekspertiisiaktist nähtuvalt oli uriiniproov, mida ekspertiisi käigus uuriti, pakendatud punase korgiga suletud plastiktopsi, mis oli pitseeritud valge kleeplindiga, mille peal oli allkiri. Ekspert M. Liiva kinnitas kohtuistungil allkirja olemasolu korgi turvaribal, kuid selgitas, et ei olnud võimalik aru saada, kellele nimetatud allkiri kuulus. Seega ei ole kriminaalasjas tõepoolest tuvastatav, et allkirja korgi turvaribale andis D. Romanov. Samas isegi kui eeldada, et turvaribale ei ole allkirja andnud D. Romanov, ei muuda nimetatud asjaolu uriiniproovi kohtukõlbmatuks tõendiks. Ekspertiisaktist nähtuvalt oli ekspertiisiks esitatud uriiniproov suletud korgiga, korgile oli kleebitud turvariba, selle oli allkiri ning plasttopsikule oli kantud D. Romanovi nimi. Ringkonnakohtu arvates on taoline uriiniproovi turvanõuete täitmine piisav tagamaks proovi usaldusväärsust. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ainuüksi võimatus teha kindlaks korgi turvaribale allkirja andnud isikut, ei anna veel alust väiteks nagu oleks olulisel määral rikutud

§ 10lg 3 sätteid ning see omakorda muudaks ekspertiistulemused ebausaldusväärseks.

Karistus Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus D. Romanovile mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis leitakse, et maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta D. Romanovi süü suurusele ja kehtivale kohtupraktikale karistuse mõistmise osas. Põhjendades oma taotlust raskendada D. Romanovile mõistetud karistust, leiab riiklik süüdistaja, et D. Romanovi süü suurus vastab KarS § 331 ettenähtud sanktsiooni keskmisele määrale. Samuti sellega, et maakohus on põhjendamatult arvestanud nagu oleks D. Romanov tarvitanud narkootikume väheses koguses. Ringkonnakohtu arvates väärivad prokuröri väited tähelepanu. Isikule karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda veel seda, et arvestada ei tule ka süüdistatava isikut. Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtudes. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise alus tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on seega isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et D. Romanovi süü suurus on keskmine. 11 11 Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus asjaolu, et D. Romanov, teades vangistuses narkootikumide tarvitamise keelust, ometi tarvitas neid. Nimetatu aga näitab, kuivõrd ükskõikselt suhtub süüdistatav kehtestatud reeglitesse. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka asjaoluga, et narkootikumide saamiseks vangistuses pidi D. Romanov kahtlemata tegutsema oma eesmärgi saavutamiseks teatava järjekindlusega. Tegemist ei olnud süüdistatava juhusliku käitumisega. D. Romanovi vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus, nagu ka maakohus, ei tuvastanud. D. Romanovile karistust mõistes on maakohus arvestanud asjaoluga, et süüdistatava poolt tarvitatud narkootikumide kogus oli vähene. Ringkonnakohus ei nõustu siinjuures prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohaga, nagu puudunuks maakohtul taoliseks väiteks alus, sest kriminaalasjas puuduvad sellekohased tõendid. Selgitades maakohtus kiirtesti tegemise protseduuri on ekspert M. Liiv selgitanud, et kui testiribale ilmuvad kaks kriipsu, on tegemist negatiivse tulemusega, kui üks kriips, siis on testi tulemus positiivne. Kui aga aine kogus on väike, ei on aru saada, et test ei ole negatiivne ega ka positiivne. D. Romanovi testi puhul oligi tegemist taolise juhtumiga ning kiirtesti tulemusena sai ta positiivse küsimärgiga (tl 69). Ringkonnakohtu arvates saab eksperdi taolistest selgitustest lähtuvalt teha ühese järelduse, et D. Romanovi poolt tarvitatud metadooni kogus oli vähene. Seega on maakohus süüdistatavale karistust mõistes õigustatult nimetatud asjaoluga arvestanud. Küllaga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et metadooni vähene kasutamine D. Romanovi poolt, toob kaasa talle mõistetava karistusmäära olulise vähendamise ja seda olulises määras alla KarS § 331 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. D. Romanov süü suurus on keskmine. Teda on varasemalt korduvalt karistatud narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest, mis näitab, et süüdistatav ei ole vaatamata korduvalt mõistetud karistustele oma suhtumist narkootikumidesse muutnud. Ka käsitletavas kriminaalasjas tarvitas D. Romanov taaskord narkootikume. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi tarvitatud narkootikumide vähene kogus ei saa olla asjaoluks, mis tingiks D. Romanovi karistamise oluliselt alla KarS § 331 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Seda enam, et kontrollitavas keskkonnas viibimisel on kinnipeetavatel raskendatud mistahes koguse hankimine. Ülaltoodut arvestades karistab ringkonnakohus D. Romanovit KarS § 331 järgi nimetatud paragrahvi sanktsiooni keskmises määras, s.o 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Kohtukulu D. Romanovi kaitsja on esitanud kaks tasutaotlust õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. 19. detsembril 2016 esitatud taotluses palub kaitsja hüvitada talle apellatsiooni koostamise eest õigusabikulu 72 eurot, s.h käibemaks 12 eurot. 4. jaanuaril 2017 esitatud taotluses palub kaitsja hüvitada talle 12 12 prokuröri apellatsiooniga tutvumise ja sellele vastuse koostamise eest õigusabikulu summas 48 eurot, s.h käibemaks 8 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. See vastab „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud ka prokuratuur, siis tuleb õigusabikulu jätta riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 13 13