← Eesti

1-16-4561/33

Obsah (10)§ 185§ 7§ 338§ 339§ 66§ 61§ 321§ 334§ 342§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2017 Tartu Kriminaalasja number 1-16-4561 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Maili

§ 185lg 2 teise lause alusel Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

  1. veebruaril 2017 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
  2. veebruarist
  3. Maakohtu otsus
  4. Tartu Maakohtu
  5. septembri 2016 otsusega mõisteti Georgi Baraškov KarS § 331 järgi õigeks, kuna maakohtus ei leidnud tõendamist, et G. Baraškov on kuriteo toime pannud.
  6. G. Baraškovi süüdistati KarS § 331 järgi selles, et tema kinnipeetavana Tartu Vanglas tarvitas kohtueelses menetluses kindlaks tegemata kuupäeval ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet. G. Baraškov toimetati 29.11.2015 kella 22.50 paiku narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla meditsiiniosakonda, kus temalt võeti uriiniproov ekspertiisi teostamiseks. EKEI toksikoloogiaekspertiisi akti nr 257I kohaselt leiti ekspertiisiks esitatud süüdistatava uriinist metadooni. Metadoon kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 II nimekirja.
  7. G. Baraškov ei tunnista end talle esitatud süüdistuses süüdi. Tema ütluste kohaselt võeti temalt süüdistuses nimetatud kuupäeval kahel korral uriiniproovi. Esimene kord oli õhtul kella kaheksa paiku. See test midagi ei näidanud ja proov visati minema. Teine kord andis ta proovi samal õhtul kella 23 paiku. Uriiniproovi andis ta tualetis valvuri juuresolekul. Enne protseduuri pesi ta käsi. Tema ootas koridoris kuni S.H. oli arstlikul läbivaatusel. Siis küsis ta arsti käest, millal teda tagasi viiakse. Arst palus tal oodata ja ta läks koos oma topsiga tagasi koridori. Seejärel läks ta uuesti kabinetti ja pani oma topsi kabinetis lauale, kus seisid samasugused topsid - 5 valget purki, mingeid tähistusi peal ei olnud ning läks uuesti välja. Kui teda kutsuti kabinetti, siis küsis meesarst, milline on sinu purk ja käskis võtta enda oma. S. Baraškovi sõnul ütles ta, et ta ei tea, kus tema oma on. Samas ruumis olid arst ja velsker. Tema istus eraldi ja teised tegid midagi tema prooviga laua juures, kus olid ka teised topsid. Kiirtesti tegi velsker Deniss Šramov, kes käskis tal proovi teise topsi ümber valada. Algul andis ta proovi valgesse plastmasskaanega topsi. Ta andis allkirja mingile paberile, mis oli läbipaistvale topsile kleebitud. Proovi andmise juures viibinud valvur käis koridoris, kuid enamuse ajast istus ta selles ruumis, kus olid kaks arsti, mees ja naine.
  8. Harju Maakohtu 10.11.2014 otsusega nr 1-14-8664 karistati G. Baraškovi KarS § 184 lg 1 järgi 2 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Tema karistuse kandmise algusajaks loeti 09.06.
  9. Vaidlust ei ole selles, et G. Baraškov kandis 29.11.2015 Tartu Vanglas nimetatud kohtuotsusega mõistetud vangistust.
  10. Tartu Vanglas õde-spetsialist D.Š. i poolt 29.11.2015 koostatud dokumendi „Bioloogiliste vedelike uurimise tulemused“ (tl 26) kohaselt võeti G. Baraškovilt nimetatud kuupäeval kell 2 22.50 uriiniproov kogusega 20 ml, millest uuriti metadooni olemasolu. Laboratoorne uuring teostati 29.11.2015 kell 23.10, uriinis oli MTD (metadoon) postiivne ja see edasi EKEI-le.
  11. 29.11.2015 Tartu Vanglas perearst T.K. poolt koostatud „Narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt nr 265“ (tl 25) tõendab, et 29.11.2015 kell 23.10 teostas ta kinnipeetava G. Baraškovi läbivaatuse, kuna kiirtest metadoonile oli positiivne. Arsti hinnangu kohaselt kliinilisest pildist lähtudes ei esine uuritaval narkootilise, psühhotroopse aine tarvitamise tunnused. Järelduse kohaselt esinevad narkootilise või psühhotroopse või sarnase toimega aine tarvitamise tunnused; joobeseisundile vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole sedastatav.
  12. Tunnistajana üle kuulatud T.K. selgitas, et järeldus, mille kohaselt esinesid G. Baraškovil narkootiliste või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused, on tehtud ainult uriinitesti põhjal, kuna esialgne test oli positiivne. Selliseid olukordi võib olla, kus kliiniline pilt ei näita midagi metadooni tarvitamise kohta aga uriinitest tuvastab tarvitamise. Tunnistaja, Tartu Vangla meditsiiosakonna juhataja Piret Kooli sõnul võib metadooni tarvitamise järgne kliiniline pilt püsida väga lühikest aega, tundides. Metadooni leid uriinis aga 1-2 ööpäeva, sõltuvalt doosist ja tarvitamise kestvusest isegi kauem. Pikaaegsel tarvitamisel see akumuleerub organismis.
  13. 11.12.2015 ekspertiisiaktist nr 257I nähtub, et ekspert Merike Limberg andis arvamuse, mille kohasel leiti ekspertiisiks esitatud uriinist metadooni (tl 27).
  14. Tallinna Vangla ja Tartu Vangla vastuskirjadest (tl 29-31) nähtub, millised ravimid ja mis ajal on G. Baraškovile määratud, metadooni nende hulgas ei ole.
  15. Hinnates dokumentaalseid tõendeid kogumis leidis maakohus, et on tõendatud, et G. Baraškovi uriinist leiti metadooni, mille tarvitamiseks tal arsti ettekirjutus puudus.
  16. Kaitsja leidis, et G. Baraškovilt uriiniproovi võtmisel on rikutud selleks ettenähtud korda, milleks on „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“. Ei saa kindlalt väita, et ekspertiisi jõudis G. Baraškovi uriiniproov. Bioloogiliste vedelike uuringute aktis on uriini koguseks märgitud 20 ml, ekspertiisi jõudis 40 ml. Ei ole teada, mis sellega vahepeal juhtus. Ei ole tõendatud, kuidas pidi G. Baraškov metadooni saama. Vangla tingimustes ei ole välistatud ka pahatahtlik käitumine. On kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
  17. Maakohus leidis, et ainuüksi asjaolu tõttu, et G. Baraškov kandis vangistust, ei saa välistada metadooni tarvitamise võimalust. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et ka vanglatingimustes on narkootilised ja psühhotroopsed ained kinnipeetavatele mingil määral kättesaadavad. KarS § 331 üheks koosseisupäraseks teoks on arsti ettekirjutuseta narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine, milline tegu on arvatud süüks ka G. Baraškovile. Selleks, et hinnata, kas süüdistatav on nimetatud teo toime pannud või mitte, ei ole vajalik välja selgitada, kuidas võisid narkootilised või psühhotroopsed ained kinnipeetava kätte sattuda. Samuti leidis maakohus, et kui kaitseversiooni kohaselt on keegi süüdistatava suhtes käitunud pahatahtlikult, näiteks tema teadmata talle metadooni manustanud, siis tuleb selle kohta esitada konkreetsemad andmed. Riigikohus on korduvalt leidnud, et

§-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenev tõendamiskoormis ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Sellisel juhul peab isik enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse neid asjaolusid kontrollida (RKKKo nr 3-1-149-11, p 25; nr 3-1-1-133-13, p 23) Käesoleval juhul on tegemist vaid paljasõnalise kahtlusega.

  1. Järgnevalt kontrollis maakohus, kas G. Baraškovi uriiniproovi võtmisel on järgitud vastavat korda, mis välistab prooviga manipuleerimise võimalused. 3
  2. Tunnistaja S.H. u ütlustest nähtub, et tema oli koos G. Baraškoviga ühes sektsioonis umbes seitse kuud. Uriiniproovi andis ta samal ajal kui G. Baraškov ja keegi kolmas kinnipeetav. Tema viis topsi lauale, kus oli veel kuus topsi. Talle näidati kuhu see panna ja seejärel läks ta koridori ootama. Sellel ajal kui tegi testi G. Baraškov, tema koos G. Baraškoviga kabinetis ei olnud. S.H. u ütluste kohaselt oli kabineti uks vahepeal lahti ja ta kuulis, et seal oli mingi arusaamatus purkidega kahe meditsiiniõe ja G. Baraškovi vahel, kes ütles, et „see pole minu purk“. Valvur oli koridoris. Kui G. Baraškov tuli kabinetist välja, ütles ta, et purkidega toimus mingi segadus.
  3. Tunnistaja T.K. ütlustega on tõendatud, et tema tegi Tartu Vanglas G. Baraškovile metadooni tarvitamise osas kliinilise ekspertiisi. Ta tegeleb korraga ühe inimesega. Samal ajal oli ruumis valvemeedik D.Š. . Tunnistaja sõnul toodi G. Baraškov ja S.H. sinna koos ning nende uriiniproovide pitseerimine toimus ühel ajal ja seda tegi valvemeedik. Tunnistaja ei mäleta, kuidas seda tehti. Valvemeedik näitas talle testriba, kus proov oli positiivne. Selle juures oli uriinianalüüsi tops. Laual oli kaks proovi - kas need olid avatud või suletud ja kas nimed olid peal - tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja kinnitab, et kiirtesti tegemise juures olid korraga mõlemad kinnipeetavad, kes istusid laboritoas ja nägid, kuidas seda tehti. Nad tõi sinna valvur, kes jäi ootama koridori.
  4. Tunnistaja D.Š. andis ütlusi selle kohta, kuidas toimub Tartu Vanglas tavapäraselt uriiniproovi andmine, kiirtesti tegemine, proovide pakendamine ja ekspertiisi saatmine. Kokkuvõtvalt on see järgmine. Kinnipeetav tuuakse medistiiniosakonda, kus peseb ja kuivatab käed ning tal palutakse võtta ühekordne tops. Ta läheb valvuriga WC-sse, urineerib topsi ja toob selle temale. Tops on sinnani kogu aeg kinnipeetava käes. Tops võib olla kinni või lahti - olenevalt võimalustest. Kinnipeetava juuresolekul avatakse testi pakend. Kui test on postiivne, otsustab julgeolekuosakonna spetsialist, kas on vajalik teha kliiniline ekspertiis. Sellisel juhul ootab kinnipeetav oma topsiga valvearsti saabumist. Kinnipeetav peab kogu aeg topsi nägema, sest muidu ei saa proovi lugeda usaldusväärseks. Kui tuleb otsus saata uriin ekspertiisi, siis valatakse see kinnipeetava juresolekul teise topsi, mis on keeratava kaanega ja hermeetiline. Seda teeb kas tema või kinnipeetav ise. Seejärel fikseerib ta teibiga kõik kinnituskohad ja palub kinnipeetaval kirjutada paberile oma nime ja allkirja. Seejärel täidab ta blanketi, kus fikseerib kinnipeetava ja analüüsi võtmise andmed, samuti mida kahtlustatakse. Sellele kirjutab alla tema ja kinnipeetav. Ta paneb uriinitesti ümbrikusse, mille tagumisele küljele paneb kinnipeetav oma nime ja allkirja. Proov läheb peale seda labori külmkappi. D.Š. i sõnul ei saa olla sellist olukorda, et korraga on laua peal mitu uriinitopsi. Tegeletakse ühe inimesega korraga. Tunnistaja ei mäleta, kuidas toimus G. Baraškovi puhul testi tegemine.
  5. Kõige olulisemad nõuded, mille täitmist tuleb hinnata G. Baraškovilt proovi võtmisel, on sätestatud vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega number 88 vastu võetud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korras“ (edaspidi kord). Korra § 3 lg 2 kohaselt kasutatakse uriiniproovi võtmiseks 50 ml mahuga läbipaistvat lekkimiskindlat uriinitopsi, millel on keeratav turvaribaga kork, digitermomeetrit ja veekindlat markerit. Uriiniproovi võib võtta tualettruumis või mõnes muus proovivõtmiseks kohandatud ruumis, mis vastab korra § 4 lg 2 nõuetele. Uriiniproovi võtmiseks vajalikud toimingud näeb ette korra § 6 lg 3, mille kohaselt: 1) prooviandjal lastakse pesta, loputada ja kuivatada käed; 2) volitatud isik annab kinnastatult prooviandjale uriinitopsi, saadab ta proovivõtmise ruumi ja jälgib, et prooviandja ei pääseks veeallika juurde; 4) pärast uriinitopsi täitumist vajalikus koguses proovimaterjaliga võtab volitatud isik uriinitopsi prooviandjalt vahetult vastu; 5) volitatud isik markeerib uriinitopsi märgumiskindla sildi või veekindla markeriga. Lõike 7 kohaselt peab uriinitops uriiniproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav.
  6. Korra § 10 lg 2 ja 3 näevad ette, et uriinitopsi sulgeb volitatud isik, keerates kaane kinni 4 turvariba sulgemiseni. Seejärel markeerib ta uriinitopsi märgumiskindla sildi või veekindla markeriga. Üle uriinitopsi kaane kleebitakse turvariba, millele võtakse prooviandja allkiri. Pärast proovinõu märgistamist täidab volitatud isik saatekirja (§ 12 lg 1). Uriiniproov toimetatakse riikliku ekspertiisi asutusse 24 tunni jooksul. Kui see ei ole võimalik, säilitatakse seda temperatuuril 2 kuni 8 kraadi ainult volitatud isikutele juurdepääsetavas lukustatavas ruumis asuvas külmikus (§ 14 lg 1, 2).
  7. 11.12.2015 ekspertiisiakti nr 257I sissejuhatavast osast nähtub, et ekspertiisiks esitatud uriiniproov saabus 03.12.
  8. Kirjeldavas osas on märgitud, et proov on esitatud plastiktopsis valges kinnises ümbrikus EKEI Tartu toksikoloobialaborisse ja toodud pappkarpi pakendatult EKEI keemiaosakonda ekspert A.M. i poolt. Ümbriku tagaküljele on sinise pastapliiatsiga kirjutatud BARAŠKOV GEORGI 05.02.87 29.11.15 ja allkiri. Topsis oli ca 40 ml uriini (tl 27).
  9. 01.12.2015 ekspertiismäärusele (tl 46) tehtud käsikirjalised kanded kinnitavad, et menetleja M.P. on 02.12.2015 uriiniproovid (määruse kohaselt pakendatud plastmassanumasse) üle andnud A.M. ile, kes on 03.12.2015 omakorda märkinud, et viib ise Tallinnasse. Seda kinnitab ka koopia nimedest, kelle proovid on A.M. i 03.12.2015 Tallinnasse viinud. Nende hulgas on G. Baraškovi uriiniproov (tl 47). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi registreerimise raamatu väljavõtte kohaselt on nr 257 all registreeritud 29.11.2015 G. Baraškovilt võetud proov, mis saabus laborisse 03.12.2015, proovi kirjeldus on „uriin ~ 40 ml ümbrikus“. Proovi toojana on märgitud, et A.M. i ise tõi (kastis) (tl 49-51). Fotokoopial ümbrikust, millesse proov oli pakitud, on nr 257i, G. Baraškovi nimi, kuupäev 29.11.15 ja allkiri (tl 52). G, Baraškov kinnitas kohtus, et see on tema allkiri.
  10. Süüdistatava enda ütluste ning kirjalike tõenditega (ekspertiisimäärusel olevad kanded, ekspertiisakt, EKEI registreerimise raamatu väljavõte, fotokoopia ümbrikust) on kohtu hinnagul tõendatud, et alates sellest hetkest, kui uriinianalüüs pakendati ekspertiisi saatmiseks ümbrikusse, millele kirjutas peale süüdistatav ise, on selle analüüsi teekond jälgitav ja vahepealsel ajal ei saanud keegi seda rikkuda. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et proov oleks olnud rikutud või pakend lekkinud. Ekspertiisiakti kohaselt oli proov punase keeratava plastkorgiga suletud plastiktopsis. Üle korgi ja plastiktopsi olid teibid, millele oli märgitud pastapliiatsiga prooviandja nimi, kuupäev ja allkiri. Seega saab järeldada, et proov oli pakitud korra § 10 lg 2 ja 3 nõuete kohaselt hermeetilisse plastikpakendisse ja vastavalt markeeritud. Ka D.Š. i ütlused tõendavad, et analüüs pakendati sellisel viisil.
  11. Proovinõu oli korra § 12 lg-le 3 vastavalt pakendatud veel ümbrikusse, millel oli samuti prooviandja nimi ja allkiri. Prooviga ei olnud kaasas korra § 12 lg-s 1 nõutud saatekirja, kuid oli vormistatud ekspertiisimäärus ja bioloogilise uuringu akt. Kord on vastu võetud korrakaitseseaduse (KorS) § 40 lg 5 ja § 41 lg 15 alusel. KorS § 41 lg 12 kohaselt võib juhul kui bioloogilise vedeliku proov võetakse tervishoiuteenuse osutaja juures, korrakaitseorgan korraldada võetud proovi toimetamise riiklikku ekspertiisiasutusse narkootilise, psühhotroopse või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks bioloogilise vedeliku proovi uuringuga. Eeltoodust saab järeldada, et proovimaterjali ekspertiisi asutusse saatmisel ei ole nõudeid rikutud. Samuti hoiti seda kuni ekspertiisi saatmiseni nõuete kohaselt külmikus.
  12. Maakohus leidis, et tunnistajate ja süüdistatava ütlustes esinevad vastuolud selles, kuidas toimus G. Baraškovi uriinianalüüsi käitlemine pärast seda, kui ta andis selle meditsiiniosakonda. Tunnistaja D.Š. kinnitas, et ei saa olla sellist olukorda, et laual on mitu analüüsi korraga. Samas ei mäleta ta konkreetse analüüsi andmisega seotud asjaolusid. Erinevalt D.Š. ist mäletab seda teine erapooletu tunnistaja T.K. , kelle ütluste kohaselt oli laual korraga kaks analüüsi – G. Baraškovi ja S.H. u omad ja mõlema pitseerimine toimus samal ajal. See on omakorda vastuolus nii tunnistaja S.H. u kui süüdistatava ütlustega, mille kohaselt oli seal umbes kuus topsi. Kohus leiab, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlalt 5 öelda, et ekspertiisi jõudnud analüüs kuulus G. Baraškovile, kuna selle segamini ajamine ei ole välistatud.
  13. Lisaks vastuolulistele ütlustele on ka bioloogilise uuringu aktis märgitud uriini kogus ja ekspertiisi saabunud uriini kogus oluliselt erinev. Vahe on kahekordne. Esialgse akti kohaselt oli seda 20 ml, aga ekspertiisakti kohaselt 40 ml. D.Š. i sõnul hindab ta uriinikogust purgis silma järgi ja vahe võib olla pluss/miinus 2-3 ml. Kohtu hinnagul ei ole võimalik isegi silmaga hindamisel selliselt eksida, arvestades seda, et uriin oli pakendatud umbes 60 ml suurusesse plastiknõusse. Ühel juhul oli seda oluliselt alla poole, teisel juhul üle poole topsi mahust.
  14. Maakohtu hinnangul ei ole samuti ümber lükatud G. Baraškovi ütlused selle kohta, et tema poolt antud analüüs oli mõnda aega kabinetis laual ajal mil ta ise oli koridoris. Seega ei olnud see talle kogu aeg alates uriinianalüüsi andmisest kuni postipakendisse sulgemiseni nähtav, millega rikuti korra § 6 lõikes 7 sätestatud nõuet. Nimetatud nõude järgimine on oluline, et välistada edaspidisi vaidlusi analüüsiga manipuleerimise teemal.
  15. Maakohus on seisukohal, et kuna eelpool toodud vastuolusid ei olnud võimalik kogutud tõenditega kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada, tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgenda need süüdistatava kasuks.

Kuna kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et metadooni leiti G. Baraškovi uriinist, tuleb süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Esitatud apellatsioon 27. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja, kes taotleb lisaks maakohtus uuritud tõenditele ekspertiisiakti nr 256I vastu võtmist, maakohtu otsuse tühistamist G. Baraškovi õigeksmõistmises KarS § 331 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada G. Baraškov süüdi ning karistada teda KarS § 331 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Prokurör leiab, et maakohus on

§ 338

p 2 mõttes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes süüdistatava alusetult õigeks ning

§ 338

p 3 mõttes rikkunud oluliselt ka kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 mõistes, eksides tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel, millega kaasnes ebaseaduslik kohtuotsus.

  1. Maakohus on lugenud tõendatuks asjaolu, et G. Baraškov oli süüdistuses nimetatud ajal kinnipeetav, kellel oli võimalus metadooni tarvitada. Samuti on kohtu poolt tuvastatud, et alates sellest hetkest, kui uriinianalüüs pakendati ekspertiisi saatmiseks ümbrikusse, millele kirjutas peale süüdistatav ise, on selle analüüsi teekond jälgitav ja vahepealsel ajal ei saanud keegi seda rikkuda. Sellist väidet toetab ka tõendite analüüs kohtuotsuses. Küll aga on maakohus leidnud, et uriiniprooviga manipuleerimise kahtlust kõrvaldada pole võimalik, kuivõrd tõendid selles osas on vastuolulised. Seega on maakohus leidnud, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et ajavahemikul uriiniproovi andmisest kuni selle ümbrikusse pakendamiseni pole sellega manipuleeritud. Maakohus on leidnud, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlalt öelda, et ekspertiisi jõudnud analüüs kuulus G. Baraškovile, kuna selle segamini ajamine ei ole välistatud. Prokurör sellise seisukohaga ei nõustu.
  2. Maakohtu selline seisukoht tuleneb nii tunnistajate T.K. , D.Š. i ja S.H. u kui ka süüdistatav G. Baraškovi ütlustest. Samuti on maakohus võtnud aluseks bioloogilise uuringu akti ja ekspertiisiakti ning leidnud, et uriinikogus on oluliselt erinev (uuringu kohaselt 20 ml, ekspertiisiakti järgi 40 ml). Tunnistajate ütluste usaldusväärsust ning nende riimumist teiste asjas kogutud ja uuritud tõenditega maakohus aga eraldi analüüsinud pole.
  3. Prokurör on seisukohal, et G. Baraškovi ütlused ei ole usaldusväärsed ega ka asjakohased ning tuleb tõendikogumist välja arvata.
  4. G. Baraškov on ülekuulamise jooksul rääkinud kahest korrast, mil temalt 29.11.2015 6 uriiniproovi võeti ning rääkis kohtus ütlusi andes neist kahest korrast segamini. Nimelt G. Baraškov kinnitab, et esimene kord võeti temalt uriiniproovi kell 20.00 õhtul, mis ei näidanud midagi ja visati minema. Teisel korral võeti temalt uriiniproov kell 23.00 õhtul. Ta selgitab, et ta andis uriiniproovi ja oli koridoris nii kaua kuni S.H. oli arstlikul läbivaatusel, kus tehti talle test. Samas hiljem, kui G. Baraškov selgitab, et kas ta nägi, millal tehti kiirtest, räägib ta esimesest korrast, kuna kinnitab, et uriiniproov oli puhas ning ta viidi pärast kiirtesti kambrisse tagasi. Seega ei ole võimalik G. Baraškovi ütlustest üheselt aru saada, millal räägib süüdistatav uriiniproovi andmisest, mis hiljem ekspertiisi saadeti ning millal esimesest korrast, mil uriiniproov ära valati. Ütlused, mis puudutavad esimest korda, ei ole seejuures antud kriminaalasja seisukohalt asjakohased. Samuti ei ole süüdistatava ütlused ka usaldusväärsed, kuna neis on mitmeid vastuolusid. Näiteks kinnitab süüdistatav, et tema nähes tehti kiirtest ning vastuseks järgmisele kaitsja küsimusele, et see ei olnud tema nähes tehtud test. Samuti eitab süüdistatav asjaolu, et tal mõõdeti vererõhku. Seesugune väide on aga selgelt vastuolus terviseseisundi kirjeldamise aktiga, millest nähtuvalt mõõdeti süüdistataval nii pulssi kui vererõhku, saades viimase tulemuseks 140/90 mm Hg. Lisaks on nimetatud terviseseisundi kirjeldamise aktil viide, et G. Baraškov istub rahulikult ning vastab küsimustele. Aktile on süüdistatav ise alla kirjutanud. Selle dokumentaalse tõendi usaldusväärsust ei ole keegi kahtluse alla seadnud, mistõttu saab sellele ka tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tugineda. Kuivõrd aktis on kirjas süüdistataval mõõdetud vererõhk ning ütlustes süüdistatav vererõhu mõõtmist eitab, saab süüdistatava ütluste usaldusväärsuse juba sellest lähtuvalt kahtluse alla seada.
  5. Lisaks andis süüdistatav arstile ka juba terviseseisundi kirjeldamise akti koostamise hetkel valeinformatsiooni, väljendades, et tarvitas viimati
  6. aastal amfetamiini. Kohtuistungil avaldas ta, et tarvitas viimati fentanüüli. Ei ole eluliselt usutav, et arst lisab ametlikule dokumendile andmed inimese vererõhu osas selles eelnevalt veendumata. Samuti ei ole usutav, et süüdistatav, kes enda sõnade kohaselt oli häiritud asjaolust, et laual olid segamini mitmed uriinipurgid ning tekkis „paanika“, milline neist on tema oma, istub arsti küsimustele vastates rahulikult. Ärritumist ei kinnita ka G. Baraškovi pulss ega vererõhk, mis mõõtmise hetkel olid täiesti normaalsed.
  7. G. Baraškovi ütluste ebausaldusväärsusele viitab ka nende riimumatus teiste tunnistajate ütlustega. Nii tunnistajate T.K. kui D.Š. i ütlustest nähtuvalt kutsutakse arst kohale siis, kui valvemeedik on ära teinud kiirtestid ning need on osutunud keelatud aine suhtes positiivseks. Süüdistatav aga andis ütlusi selle kohta, et ajal, mil tema oma purgiga, kuhu ta sisse oli urineerinud, ukse taga ootas, tegeles arst (süüdistatav viitas siin ka konkreetselt tunnistaja T.K. le) S.H. uga. Sellel ajal aga ei olnud T.K. veel kohale jõudnud, kuivõrd teda kutsus D.Š. alles siis, kui mõlema kinnipeetava suhtes olid kiirtestid tehtud ning julgeolekuosakonnast tuli juhis valvearst kliinilise ekspertiisi teostamiseks kohale kutsuda. Seejuures kinnitab ka S.H. , et uriiniprooviga toimetades oli temaga koos kabinetis üks mees. Kliinilist testi tegi talle hiljem naisterahvas.
  8. Eluliselt usutav ega tunnistaja D.Š. i ütlustega riimuv ei ole ka süüdistatava ütlus selle kohta, et teda kutsuti sisse ajal, mil arst küsitles S.H. ut, kästi tal võtta enda uriinipurk ning saadeti sellega uuesti välja. D.Š. i ütlustest nähtuvalt on kogu uriiniproovi võtmise ja testi tegemise protseduuri kõige olulisemaks eesmärgiks prooviga manipuleerimise võimaluse välistamine. Seetõttu ei ole ka usutav, et D.Š. lasi süüdistataval uriinipurgiga mööda koridori ringi kõndida ning protseduuride toast sisse-välja voorida.
  9. Riigikohus on ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks andnud juhise hinnata mu hulgas ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-109-15; 3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6). 7 Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (31-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev detailsus vms).
  10. Antud juhul ei ole süüdistatava ütlused proovide segamini ajamise ja uriiniprooviga mööda vangla koridore jalutamise osas usaldusväärsed. Tunnistaja D.Š. , kes oma valvesoleku ajal teostab kõiki proove, mida kinnipeetavatele on vajalik teha, sellist situatsiooni ei mäleta. Omakorda ei ole eluliselt usutav, et tunnistajal, kes teab väga täpselt, kuidas proovi võtmise protseduur välja peab nägema, pole meeles selline segadus, mida kirjeldab ütlustes G. Baraškov. Samade ütluste usaldusväärsuse kasuks argumendid puuduvad. Ütlused ei ole olulises osas riimuvad teiste asjas uuritud tõenditega ning samuti annab alust neis kahelda ka süüdistatava isik (varem just narkokuritegude eest karistatud).
  11. Hinnates kogumis asjas uuritud tõendeid, ei ole süüdistatava ütlused ei eluliselt usutavad ega usaldusväärsed, seega ei saa neile tuginedes ka väita, et proovid võisid vahetusse minna.
  12. Proovide äravahetamist ei kinnita kuidagi ka tunnistaja S.H. u ütlused. Selle kohta S.H. midagi öelda ei osanud ning tegi vaid oletusi, mis süüdistataval ruumis sees juhtuda võis. Oletused ei saa aga

§ 66lg 21 kohaselt olla tõend.

Nimelt kinnitas S.H. , et G. Baraškovi tegevusse puutuvalt nägi tema ainult seda, kuidas S. Baraškov andis uriiniproovi, läks wc-st välja ja tuli eraldi kabinetti. Edasi ta ei näinud, mida süüdistatav tegi ja võib ainult oletada. Topside arvu kohta laual ei osanud S.H. samuti midagi kindlat öelda ning vaid oletas, mitu topsi laual olla võis.

  1. Tunnistaja T.K. , kes mäletab ka konkreetset juhtumit ning seda, et ta on süüdistatavaga tööalaselt kokku puutunud, kinnitas kohtus, et tema kutsuti kohale kahele kinnipeetavale kliinilist ekspertiisi tegema. Üks neist oli G. Baraškov ja teine S.H. . Selleks hetkeks olid uriinitestid, mis reageerisid positiivselt metadoonile, juba tehtud. Seega puudutasid T.K. ütlused üksnes ajavahemikku pärast metadooni suhtes positiivse uriinitesti tegemist. T.K. ütluste kohaselt nägi tema laual kahte (metadoonile positiivset) proovi ning valvemeedik näitas tunnistajale testriba, kus metadoon oli positiivne.
  2. Maakohus on leidnud vastuolu tunnistaja T.K. ning S.H. u ja G. Baraškovi ütluste vahel asjaolus, mis puudutab topside arvu laual. Tegelikult ei ole tegemist vastuoluga. Esiteks ei ole G. Baraškovi ega S.H. u ütlused selles asjaolus tõendiks eelkirjeldatud põhjustel. Teiseks, isegi kui need ütlused oleksid tõendiks, siis tunnistajad räägivad erinevast ajahetkest – S.H. ja G. Baraškov peavad silmas olukorda, kui nad väljusid wc-st anumaga, kuhu olid urineerinud ning viisid selle valvemeediku juurde kiirtesti tegemiseks. Tunnistaja T.K. räägib aga olukorrast, mil kiirtest oli juba tehtud ning laual olid kaks anumat uriiniga (G. Baraškovi ja S.H. u omad) ning kaks kiirtesti riba, mis näitasid metadooni suhtes positiivset vastust.
  3. Seega neid proove, mis reageerisid metadoonile positiivselt ning mille tagajärjel kutsuti välja valvearst kliinilise ekspertiisi teostamiseks, oli ainult kaks. Rohkematele kinnipeetavatele T.K. kliinilist ekspertiisi sel päeval ei teinud ning rohkem proove ta ka laual ei näinud.
  4. Maakohus on näinud, et tunnistajate D.Š. i ja T.K. ütlustes esinevad vastuolud selles, kuidas toimus G. Baraškovi uriinianalüüsi käitlemine pärast seda, kui ta andis selle meditsiiniosakonda. Nimelt on maakohus välja toonud asjaolu, et „tunnistaja D.Š. kinnitas, et ei saa olla sellist olukorda, et laual on mitu analüüsi korraga. Samas ei mäleta ta konkreetse analüüsi andmisega seotud asjaolusid. Erinevalt D.Š. ist mäletab seda teine erapooletu tunnistaja T.K. , kelle ütluste kohaselt oli laual korraga kaks analüüsi – G. Baraškovi ja S.H. u omad ja mõlema pitseerimine toimus samal ajal“. 8
  5. Esiteks on maakohus siinkohal välja toonud arvamuse, et esineb vastuolu. Küll aga puudub seisukoht, millisele tõendile soovib maakohus tugineda. Riigikohus on korduvalt välja toonud põhimõtte, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral tuleb otsustada, millisele tõendile tugineda (3-1-1-92-11; 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud ka konkreetselt välja tooma, millisele tõendile tuginetakse või kui vastuoludest tulenevalt pole võimalik ühelegi tõendile tugineda, siis ka võtma seisukoha, et vastuolude tõttu usaldusväärsed tõendid puuduvad. Jätnud selle tegemata, on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu analüüsist võib välja lugeda, et kuna tunnistaja D.Š. ei mäleta konkreetse analüüsi andmisega seotud asjaolusid, siis tuleb tema ütlustele eelistada teise tunnistaja ütlusi. Samas on maakohus proovi pakendamise ja markeerimise nõuete täitmise tõendamisel kasutanud ka D.Š. i ütlusi, sedastades, et ka D.Š. i ütlused tõendavad, et analüüs pakendati viisil, nagu seda vastava õigusakti kohaselt tegema peab. Seega on kohus lugenud D.Š. i ütlused usaldusväärseks tõendiks kogu mahus, kuivõrd ei ole alust nende osaliselt usaldusväärseks pidamiseks ning sellekohane analüüs ja viide otsuses puudub. Oli ju D.Š. i mälu samas seisundis nii laual olevate topside arvu kui proovi pakendamise kohta ütluste andmisel – kui maakohtu arvates suudab D.Š. anda usaldusväärseid ja tõendina kasutatavaid ütlusi proovi pakendamise kohta, siis suudab ta seda teha ka topside arvu kohta laual, kuivõrd situatsioon, millest tunnistaja rääkis, oli kogu aeg sama - tema tööülesannete täitmine ning selle käigus ettetulevad probleemid.

  1. Teiseks on prokurör seisukohal, et tegemist tegelikult ei ole vastuoluga tunnistajate ütlustes, vaid taas asjaoluga, et tunnistajad käsitlevad ütlustes erinevaid ajavahemikke. Nimelt puudutavad tunnistaja D.Š. i ütlused erinevalt tunnistaja T.K. ütlustest ajavahemikku uriiniproovi andmisest wc-s kuni kiirtesti tegemiseni. Sel ajal tunnistaja T.K. veel kohal ei olnud ning selle perioodi kohta ütlusi anda ei saakski. Kord, mida D.Š. ütlustes üksikasjalikult kirjeldas, puudutab konkreetselt ainult tema tööd – kiirtestide tegemist, julgeolekuosakonna teavitamist ning proovide pakendamist. T.K. andis ütlusi aga selle kohta, mida tema vahetult koges – ajavahemikul pärast seda, kui D.Š. oli juba metadooni suhtes positiivsed testis ära teinud. Seega D.Š. i ja T.K. ütlused ei ole vastuolus. D.Š. räägib ajavahemikust kuni arsti saabumiseni, seevastu tunnistaja T.K. selgitab protseduuri alates hetkest, mil kohale on jõudnud ka tema kui arst kliinilis(t)e ekspertiisi(de) teostamiseks keelatud aine suhtes positiivse tulemusega proovi andnud kinnipeetavate puhul.
  2. Asjaolu, et D.Š. ei mäleta konkreetsest sündmusest midagi, kinnitab, et midagi eriskummalist 29.11.2015 proovide andmise käigus ei toimunud. Tunnistajalt küsiti konkreetselt ka seesuguse olukorra kohta, mida kirjeldas oma ütlustes süüdistatav. Nimelt kas mõni kinnipeetav on kunagi väitnud, et ta ei tea, milline uriinitopsidest talle kuulub. D.Š. i ütluste kohaselt ei ole selline olukord võimalik, kuna hetkel, mil tema kinnipeetavate uriinidega tegeleb, on purke laua peal üks. Samas jaatas tunnistaja võimalust, et kinnipeetav on purgi lauale pannud ja ruumist väljunud. Tunnistaja selgitas, et sel juhul on vaja teha uus test, kui tekib vajadus ekspertiisi jaoks ning kinnipeetava silme alt väljunud uriini ei saa ekspertiisiks kasutada.
  3. Mis puudutab vastuolu uriinikoguste vahel (bioloogilise uuringu aktis märgitud 20 ml ning ekspertiisiaktis 40 ml), siis D.Š. i ütluste kohaselt on võimalik silma järgi küll eristada, milline kogus uriini anumas on, kuid kõikidel anumatel skaalat peal pole ning ka silm petab. Seetõttu on tunnistaja selgitanud eluliselt usutavalt kahe dokumentaalse tõendi vahel tekkinud vastuolu. Just seetõttu, et silm võib petta, mõõdetaksegi ekspertiisiasutuses üle neile saabunud uriinikogus. Nii ekspertiisiasutusse saabumise lehel kui ekspertiisiaktis on uriinikoguseks märgitud 40 ml, mis kinnitab veelgi D.Š. i eksimust, mida ta ka ise ütlustes möönis. Samamoodi toimis tunnistaja T.K. , selgitades tema koostatud terviseseisundi kirjeldamise aktis tekkinud vastuolu (kaks esmapilgul vastuolulist järeldust keelatud aine tarvitamise tunnuste kohta), 9 mistõttu saab algselt vastuolulisena näivat dokumenti usaldusväärseks tõendiks pidada. Kui tunnistaja suudab väidetavad vastuolud kas enda ütlustes või teistes tõendites eluliselt usutavalt ära selgitada, ei ole põhjust ka vastavate tõendite usaldusväärsuses kahelda. Lisaks ei ole uriinikoguse näol tegemist sellise asjaoluga, mis kuidagi proovi tulemust mõjutaks. Kui vajalik uriinikogus on olemas, siis ei ole oluline, kas see kogus on ületatud 2-3 ml võrra või hoopis 23-kordselt.
  4. Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et kohtuotsuses väljatoodud vastuolusid ei esine ning puuduvad tõendid, mis viitaksid analüüside segamini ajamisele. Uuritud tõendid kinnitavad, et uriiniproovi võtmisel järgiti vajalikke õigusakte ning prooviga manipuleerimine ei olnud võimalik. Seega ei ole tekkinud ka kahtlusi, mis tuleks

§ 7lg 3 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks.

G. Baraškov andis uriiniproovi, mis osutus ekspertiisis metadoonile positiivseks.

  1. Samuti taotleb prokurör kriminaalasja materjalide juurde täiendava tõendi vastuvõtmist. Prokurör möönab, et kuivõrd tunnistaja T.K. ütluste kohaselt oli tema saabudes ning enne uriiniproovide pakendamist D.Š. i poolt laual korraga kaks analüüsi ning pole tõsikindlalt tõendatud, kumb neist kuulus süüdistatavale ja kumb S.H. ule, siis võivad sellest siiski tekkida kahtlused. Ent isegi, kui asuda seisukohale, et proovid ajati omavahel segamini, on siiski tuvastatud asjaolu, et laual oli kaks uriiniproovi, millest üks kuulus G. Baraškovile ja teine S.H. ule, sest nemad kahekesi olid sel hetkel protseduure tegemas ning nende kahe jaoks kutsuti T.K. kliinilist ekspertiisi läbi viima. Ka tunnistaja T.K. kinnitab, et pitseerimise hetkel oli laual kaks proovi. Seega juhul, kui G. Baraškovi uriiniproov sai kellegi teise omaga segamini minna, sai see olla vaid S.H. . Ka S.H. u uriiniproovist tehtud kiirtest näitas metadooni suhtes positiivset vastust ning saadeti edasi ekspertiisi.
  2. Prokurör taotleb

§ 321

lg 2 p 5 ja § 297 alusel, et ringkonnakohus võtaks täiendava tõendina vastu ekspertiisiakti nr 256I. Tegemist on ekspertiisiaktiga, mis kinnitab S.H. u 29.11.2015 antud uriiniproovist metadooni leidmist. Nimetatud tõendi esitamise vajadust ei tõusetunud maakohtu istungil, kuivõrd alles esimese astme kohtu otsusest sai lugeda kohtu seisukohta selle osas, et laual oli proove kaks ning välistatud ei ole nende proovide segamini ajamine. Tegemist on asjakohase ning olulise tõendiga, kuivõrd nimetatud ekspertiisiaktis on teostatud toksikoloogiaekspertiis samast uriiniproovist, mis koos süüdistatava uriiniprooviga 29.11.2015 laual oli. Asjaolu, et tegemist on sama prooviga ning just need kaks proovi koos toimetati ka ekspertiisiasutusse, tõendavad ka juba kohtu käsutuses olevad ja maakohtus uuritud tõendid (informatsioon EKEI-lt selle kohta, et S.H. u ja G. Baraškovi proovid toimetati koos Tallinnasse ekspertiisiasutusse). Seega isegi juhul, kui eeldada, et G. Baraškovi ja S.H. u uriiniproovid ajati segamini, saadeti mõlemad proovid ekspertiisi ning leiti ka mõlemast proovist metadooni. 50. Siinkohal peab prokurör vajalikuks välja tuua, et antud kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude kontekstis pole vältimatult vajalik tõendada, kumb proovidest just G. Baraškovile kuulus. Kahtlemata oleks olukord teine, kui üks proov oleks osutunud puhtaks, ent käesoleval juhul nii ei olnud ning metadooni leiti mõlema kinnipeetava uriinist. Prokurör näeb paralleeli Riigikohtu 13.01.2014 otsusega nr 3-1-1-130-13, mille punktides 8 ja 9 sedastas Riigikohus, et kahtluste tekkimisel kriminaalmenetluses ja nende võimalikul tõlgendamisel süüdistatava kasuks „tuleb küsida, kas selline kahtlus välistab tulenevalt

§ 7

lg-st 3 süüdistatava süüditunnistamise.

§ 7

lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes“. Lisaks on Riigikohtu seisukoha järgi oluline, kas süüdistuses kirjeldatu põhjal saab kuriteo toimepanemist jaatada 10 või mitte.

  1. Tegemist on küll eriloomulise kuriteokoosseisuga, kuid analoogia korras on viidatud lahendis toodud formaalloogikast lähtuv põhimõte kohaldatav ka G. Baraškovi süüdistuses. Nimelt on küsimus sellest, kui detailse täpsusega peab prokuratuur tõendamiseseme asjaolusid tõendama.
  2. Antud juhul on süüdistuses kirjeldatud, et süüdistatavalt võeti uriiniproov ekspertiisi teostamiseks ning sellest leiti metadooni. Seega isegi juhul, kui tegemist oli S.H. u uriiniprooviga, läks järelikult süüdistatava enda uriiniproov ekspertiisi S.H. u nime all. Kuid kuna ka sellest leiti metadooni, siis saab formaalloogika reeglitest lähtuvalt järeldada, et G. Baraškovi antud uriiniproovist leiti metadooni, mis tõendab ka metadooni tarvitamist süüdistatava poolt.
  3. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohtu otsuses väljatoodud vastuolusid tõendites ei esine. Süüdistatava ütlused pole ülejäänud tõendikogumit arvestades usaldusväärsed ning neile tõendina tugineda ei saa. Teised asjas kogutud tõendid riimuvad omavahel, ei ole vastuolus ning kinnitavad süüdistuses nimetatud asjaolude tegelikkusele vastamist. Isegi kui jõuda seisukohale, et proovid võisid segamini minna, leiti metadooni mõlemast proovist, mis kinnitab veel kord, et süüdistatav, kui proovi andmise hetkel kinnipeetav, metadooni kui arsti ettekirjutuseta keelatud ainet, tarvitas.
  4. Kuivõrd prokuröri seisukoha järgi on süüdistatav talle inkrimineeritud teo toime pannud, siis taotleb prokurör lisaks G. Baraškovi süüditunnistamisele ka tema karistamist. Karistuse liigi ja määra osas jääb prokurör samade põhjenduste juurde, mis said esitatud maakohtu istungil ning leiab, et G. Baraškovi süüle vastavaks karistuseks on KarS § 331 sanktsiooni keskmine määr – 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Seejuures on prokurör arvesse võtnud nii asjaolu, et G. Baraškov on korduvalt kriminaalkorras samaliigiliste tegude eest karistatud, tal puudub kindel elukoht Eestis, asjas ei esine ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kui ka Riigikohtu juhiseid karistuse määra arvestamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Ringkonnakohus, lähtudes prokuröri taotlusest, määras asja arutada 28.11.2016 suulises menetluses. Kuna G. Baraškov vabanes 09.09.2016 karistuse kandmiselt, siis sellest tulenevalt saadeti G. Baraškovile kohtukutse ja apellatsiooni ärakiri tema viimasele teadaolevale aadressile, s.o XXX . Saadetist ta kätte ei saanud, kuna ei ela sel aadressil. Eelnevalt ei ole ta ka kätte saanud maakohtu 20.09.2016 otsust (lk 111-112). Edasiselt ringkonnakohus püüdis andmebaasidest lähtudes G. Baraškoviga ühendust saada tema poolt näidatud mobiiltelefonidel, kuid need ei ole kasutuses. Kohtutoimikust nähtub, et enne karistuse kandmiselt vabanemist ta oma tulevase elukoha kohta vanglale andmeid ei avaldanud ning väitis, et plaanib suunduda Rootsi Kuningriiki (lk 23). Kohtuistungil 14.09.2016 on ta avaldanud, et XXX on tal ajutine elukoht, kus elab tema tuttav ning tal on soov varsti Eestist ära sõita (lk 88). Tõkendit G. Baraškovile selles asjas ei kohaldatud. Sellest tulenevalt ringkonnakohus tegi 14.11.2016 Politsei- ja Piirivalveametile päringu piiriületusandmete kohta. PPA 22.11.2016 vastuse kohaselt neil ei ole fikseeritud G. Baraškovi piiriületusi. Samas nad juhivad tähelepanu, et alates 21.12.2007 ei kontrollita sisepiiridel isikute liikumist ning pole välistatud, et isik võib olla ületanud sisepiiri. Veel paluvad nad arvestada, et piirikontrolli andmekogus olevatel andmetel ei ole õiguslikku tähendust ja andmete puudumine ei välista piiriületust.
  6. Süüdistatav 28.11.2016 istungile ei ilmunud, istungist teadlik ei olnud, menetlusdokumente ta kätte ei saanud. G. Baraškovi asukoht oli teadmata ja eeltoodust lähtudes oli alust arvata, et ta võib viibida väljaspool Eesti Vabariigi piire.
  7. Lähtudes

§-st 334 lg 1 p 5 koosmõjus §-ga 269 lg 2 p 2 ringkonnakohus küsis istungil 11 prokurörilt ja kaitsjalt nende arvamust, kas asja saab arutada ilma G. Baraškovi osavõtuta.

  1. Prokurör ja kaitsja leidsid, et ilma G. Baraškovi osavõtuta asja arutada ei saa. Kuna ta ei olnud istungist teadlik, siis lükati asja arutamine edasi, et välja selgitada tema asukoht ja edastada talle menetlusdokumendid.
  2. Istungile järgnevalt kaitsjal õnnestus G. Baraškoviga telefoni teel ühendust saada ja selgus tema ajutine viibimiskoht Tallinnas, kuhu ta palus endale menetlusdokumendid saata. Need sai ta isiklikult kätte 09.12.2016 (lk 151). Seejärel oli alus määrata uus kohtuistungi aeg ja väljastada kohtukutse, mille G. Baraškov sai kätte 19.12.2016 (lk 157).
  3. Süüdistatav 26.01.2017 istungile ei ilmunud, istungist oli teadlik, apellatsiooni ärakiri oli käes. Kaitsjale oli ta telefoni teel teatanud, et tal pole sõiduraha istungile tulekuks ja ta on nõus, et asja arutatakse ilma tema osavõtuta.
  4. Ringkonnakohus küsis istungil prokurörilt ja kaitsjalt nende arvamust, kas asja saab arutada ilma G. Baraškovi osavõtuta. Prokurör leidis, et ei saa ning taotles G. Baraškovi vahi alla võtmist, vältimaks tema poolt kohtust kõrvalehoidumist. Kaitsja leidis, et saab asja ilma süüdistatavata arutada, sest G. Baraškov oli talle telefoni teel avaldanud, et asja arutataks ilma temata, sest täiendavaid ütlusi ta ei soovi anda ning kaitseõigus on advokaadi kaudu talle tagatud.
  5. Ringkonnakohus määras

§ 334lg 1 p 3 alusel asja arutada ilma süüdistatava osavõtuta.

63. Ringkonnakohus võttis

§ 321

lg 6 alusel uute tõenditena asja juurde prokuröri poolt esitatud ekspertiisiakti (lk 131) ja kaitsja taotlusena bioloogiliste vedelike uurimise tulemused (lk 158). Mõlemad dokumendid on teises veel kohtus arutamata kriminaalasjas koostatud S.H. u kohta, kes antud asjas on tunnistaja. Ringkonnakohus märgib, et maakohus juba kontrollis S.H. u kui tunnistaja ütluste usaldusväärsust eelpool viidatud bioloogiliste vedelike uurimise tulemuste talle näitamise teel, küsides, kas sellel on tema allkiri ja seega kas seda on talle tutvustatud (lk 80). Ringkonnakohus samuti käsitleb neid tõendeid ainult S.H. u kui tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, sest prokurör on need kahtluse alla seadnud (vt käesoleva otsuse p 38).

  1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle kohta esitatud apellatsiooni, kohtuistungi protokolli, kriminaalasja materjalide ja täiendavalt esitatud tõenditega ning ära kuulanud menetlusosaliste poolt ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata.
  2. Ringkonnakohus märgib, et prokuröri apellatsioon on esitatud ainult tõendite hindamise peale. Selles palutakse ringkonnakohtul maakohtu põhjendused ja järeldused ümber hinnata ning õigeksmõistva kohtuotsuse asemel teha süüdimõistev otsus. Täiendavalt esitas prokurör ühe maakohtus uurimata tõendi (vt p 63).
  3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need on kooskõlas uuritud tõendite kogumiga (vt maakohtu istungi protokoll lk 60-103).

§ 342

lg 3 p 1 kohaselt juhul kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda võimalust kasutab ja viitab käesoleva otsuse punktidele 13-26, kus on ära toodud ka maakohtu põhjendused, millistega ringkonnakohus täielikult nõustub. 67. Seoses prokuröri taotlusega uurida ringkonnakohtus uuesti kõiki maakohtu poolt juba uuritud tõendeid selgitab kolleegium, et kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu nr 3-1-1-115-04, p 10). Seejuures lasub 12 tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul ning

§ 15

lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (Riigikohtu nr 3-1-1-48-11, p 14).

  1. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks tõendite hindamisel teinud vigu, mis kinnitaks kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu nr 3-1-1-41-11, p 25; nr 3-1-1-83-11, p 13).
  2. Prokurör leiab, et G. Baraškovi ütlused ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendikogumist välja arvata. Samuti leiab prokurör, et tunnistaja S.H. u ütlused on oletuslikud ega kinnita G. Baraškovi ütlusi.
  3. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu istungi protokollist G. Baraškovi ja S.H. u ütlusi (lk 76-88).
  4. Nii nähtub S.H. u ütlustest (lk 77-82), et kui ta oma uriinitopsi kabinetti viis ja lauale pani, siis oli seal veel umbes 6 topsi ning tema nähes uriiniproovi pakendamist ekspertiisiks ei toimunud. Kui G. Baraškov tegi testi, siis S.H. istus koridoris, kabineti uks oli lahti 4-5 minutit ning ta kuulis, et G. Baraškovil tekkis seoses uriinipurkidega mingi arusaamatus medõdedega. Ta kuulis, et G. Baraškov ütles, et see pole tema purk. Kui G. Baraškov tuli kabinetist välja, siis ta ütles S.H. ule, et purkidega oli mingi segadus. Mis kabinetis täpselt toimus, seda ta ei näinud, vaid ainult läbi paokil ukse kuulis.
  5. G. Baraškovi ütlustest (lk 83-87) nähtub, et ta pani oma uriinitopsi lauale, kus seisid veel samasugused topsid ja siis kästi tal koridoris oodata. Pärast kutsuti ta tagasi ja kästi näidata, milline on tema purk. Laual oli vähemalt 5 topsi. Ta ei osanud näidata, kuna kõik purgid olid ühesugused. Kuna tal ikkagi kästi oma purk võtta, siis ta ühe neist võttis ja see märgitigi tema omaks. Samas ta arstile ütles, et see ei pruugi tema purk olla, kuid sellest ei tehtud välja. Koridoris olid kaamerad ja sealt peaks olema näha, et algul ta läks topsiga kabinetti, siis tuli ilma topsita välja, ootas oma järjekorda ja läks uuesti kabinetti. See peaks näitama, et tema tops jäi kabinetti ilma tema järelevalveta. S.H. istus koridoris ja kuulis paokil ukse vahelt seda, kui G. Baraškov arstile ütles, et purkidega on segadus. Kui ta kabinetist välja tuli, siis ta ütles S.H. ule, et purkidega oli mingi segadus, kõik topsid olid sassis ja arstid ei teinud oma tööd korralikult.
  6. Maakohus ei leidnud, et G. Baraškovi ütlused oleks mitteusaldusväärsed ning tuleks tõendikogumist välja arvata. Samuti ei seatud kahtluse alla tunnistaja S.H. u ütluste usaldusväärsust. Maakohus küll tuvastas (MK otsuse lk 6), et esineb vastuolu ühelt poolt G. Baraškovi ja S.H. u ning teiselt poolt tunnistajate D.Š. i ja T.K. ütluste vahel, kuid see vastuolu üksnes suurendab kahtlust selles, et uriiniproove oli korraga rohkem laual kui kaks ning proovid võidi segamini ajada. Ringkonnakohus, kontrollides kohtuistungi protokollist kõigi eelnimetatud isikute ütlusi, nõustub maakohtu järeldusega. S.H. u ütluste usaldusväärsust ei kummuta ka tema osas esitatud dokumentaalsed tõendid (vt p 63).
  7. Eeltoodud maakohtu poolt näidatud vastuolu ja kahtlusi ei kõrvalda ka prokuröri poolt täiendava tõendina esitatud ekspertiisiakt. Sellest nähtub, et S.H. ult 29.11.2015 võetud uriiniproovist leiti metadooni. Muuhulgas on märgitud, et topsis oli ca 17 ml uriini. Samas teise uue tõendina asja juurde võetud S.H. u bioloogiliste vedelike uurimise tulemustest nähtub, et 29.11.2015 kell 22.45 võeti temalt uriini 10 ml.
  8. Maakohus juba juhtis tähelepanu (MK otsuse lk 6) vastuoludele G. Baraškovilt võetud uriinikoguste osas, kus bioloogiliste vedelike uurimise tulemustest nähtub, et 29.11.2015 kell 22.50 võeti temalt uriini 20 ml, kuid ekspertiisiakti kohaselt ekspertiisi saadetud topsis oli ca 40 ml uriini (lk 26-27). Maakohus märkis, et tunnistaja D.Š. i ütluste kohaselt ta hindab uriinikogust purgis silma järgi ja vahe võib olla pluss/miinus 2-3 ml. Maakohus leidis, et isegi 13 silma järgi hinnates ei ole võimalik nii suurelt eksida, nagu see on G. Baraškovil, kellelt võeti 20 ml uriini, aga ekspertiisi jõudis 40 ml.
  9. Ringkonnakohus märgib, et sama kehtib ka S.H. ult võetu osas, s.o võeti 10 ml, aga ekspertiisi jõudis 17 ml. Kuna sellised koguste kõikumised on mitme isiku osas, siis ei saa ka öelda, et tegemist võib olla ühekordse eksimusega. See asjaolu samuti suurendab kahtlusi, et tegemist ei ole vastavate eeskirjade täpse järgimisega uriiniproovide võtmisel ning see võib seada tulemuste õigsuse kahtluse alla, kui pole täpselt tuvastatav, kelle prooviga on tegemist.
  10. Prokurör väidab, et kuna tol õhtul võeti proov ainult G. Baraškovilt ja S.H. ult ning mõlema isiku osas tehtud ekspertiis näitab nende poolt metadooni tarvitamist, siis on vaatamata väidetavale proovide segiajamisele ikkagi G. Baraškovile esitatud süüdistus õige ja tõendatud.
  11. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. G. Baraškovi ütluste (lk 87) kohaselt sel õhtul vähemalt 7 kinnipeetavat käisid testi tegemas (Tšudinov, Romanov). Ka S.H. on kinnitanud, et sel õhtul teste tegid veel teisedki (lk 77). Seega ei ole välistatud, et arstikabinetis laual võis olla kuni 6 uriinitopsi ja kui need ei olnud kogu aeg vastavate isikute vaateväljas, siis ei ole ka välistatud proovide segiajamine. Tegemist on kõrvaldamata kahtlustega, sest kaitsjal ei õnnestunud välja selgitada valvurit, kes tol õhtul saatis G. Baraškovi ja võis näha ning kuulda võimalikku segadust uriiniproovidega (vt kaitseakt lk 7-8).
  12. Mis puutub prokuröri väitesse, et S.H. ei näinud, mis kabinetis toimus ja ainult läbi ukse kuulis väidetavast segadusest uriiniproovidega, siis kohtupraktika kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-109-16) on tõendiks ka see, mida tunnistaja vahetult süüdistuse faktiliste asjaoludega seoses kuuleb, kuigi ise pealt ei näe.
  13. Maakohus leidis, et antud asjas rikuti Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88 kinnitatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra“ § 6 lg 7 nõudeid, mille kohaselt peab uriinitops uriiniproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. Nimetatud nõude järgimine on oluline, et välistada edaspidisi vaidlusi analüüsiga manipuleerimise teemal.
  14. Maakohus leidis, et kuna eelpool toodud vastuolusid ei olnud võimalik kogutud tõenditega kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada, tuleb

§ 7lg 3 kohaselt tõlgenda need süüdistatava kasuks.

Kuna kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et metadooni leiti G. Baraškovi uriinist, tuleb süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 82. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on antud juhiseid, kuidas lahendada küsimus, kas asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis

§ 7

lg 3 alusel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks (nt RKKKo nr 3-1-1-77-15 p-d 17-19). Nii on märgitud, et kaitseteesi argumendid, mis on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7lg 3) rakendamiseni ning potensiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni.

Oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

  1. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsja juba kaitseaktis põhjalikult käsitlenud käesoleva otsuse punktis 80 märgitud Korra mittejärgimist seoses uriiniproovide võtmisega ja seoses selle väitega taotlenud mitmete tõendite uurimist (lk 7-8) ning kohtuistungil jäänud oma seisukoha 14 juurde (lk 100-103). Seega olid need väited prokurörile ja maakohtule teada.
  2. Kohtupraktikas on juhitud tähelepanu sellele, kas võib rääkida isiku süü tõendatusest ka juhul, kui vaidlusalune tõend tõendikogumist mõtteliselt kõrvaldada ehk kas on veel teisi süüd kinnitavaid tõendeid (nt RKKKo nr 3-1-1-77-15 p 16).
  3. Käesolevas asjas on ainukeseks tõendiks, mis kinnitab uriinist metadooni leidmist, vastav ekspertiisiakt. Vaidlus on selle tõendi usaldusväärsuses ehk uriiniproovi võtmise kasutusjuhendi nõuetekohases järgimises.
  4. Maakohus on nõustunud kaitsja väitega, et vastavat kasutusjuhendit nõuetekohaselt ei järgitud ja see muudab saadud näidu ebausaldusväärseks, kuna pole usaldusväärselt tõendatud nõude järgimine, mille kohaselt peab uriinitops uriiniproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav ning on seda käsitlenud oma otsuse lk 5-
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja leiab, et prokuröri apellatsioonis toodud argumendid ei lükka maakohtu järeldusi ümber.
  6. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on kõrvaldamata kahtlustega

§ 7lg 3 mõttes (vt käesoleva otsuse p 82).

Seega tuleb õigeksmõistev kohtuotsus jätta muutmata.

  1. Kaitsja adv A. Vilt on apellatsiooni koostamise eest taotlenud hüvitist 4 tunni ulatuses, s.o 160 eurot pluss käibemaks ning kohtuistungitest osavõtu eest 2,5 tunni ulatuses, s.o 100 eurot pluss käibemaks, need kokku 312 eurot, sh käibemaks 52 eurot. Lisaks taotletakse sõidukulu hüvitamist Tartu-Valga-Tartu 180 km eest 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Kõik kokku seega 376,80 eurot, sh käibemaks 62,80 eurot. Ringkonnakohus peab taotletud kaitsjatasu suurust põhjendatuks ning see tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra alusel rahuldada.
  2. Nimetatud menetluskulu 376,80 eurot tuleb jätta

§ 185

lg 2 teise lause alusel Eesti Vabariigi kanda, sest õigeksmõistev kohtuotsus jääb muutmata ja apellatsiooni esitaja on prokuratuur. /digiallkirjad/ Mati Kartau Aarne Sarjas 15 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.