Obsah (7)

§ 197§ 142§ 175§ 178§ 200§ 208§ 259

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 16. märts 2017, Tartu 3-15-661 Haldusasi

) § 186 p 2 kohaselt on tasaarvestus võlasuhte lõppemise aluseks. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist (

§ 197lg 1).

Seega on tasaarvestus võimalik juhul, kui pooltel on vastastikku samaliigilised kohustused, mis on muutunud sissenõutavaks. 16. Kaebaja selgitusel E.-M.I. , OÜ Ilsen endise ainuosaniku ja juhatuse liikmena, pidas end moraalselt vastutavaks äriühingu võla eest. Kaebaja ei ole väitnud, et E.-M.I. oleks vastutanud äriühingu võla eest käendajana (

§ 142

lg 1), võtnud äriühingu kohustuse üle (

§ 175

lg 1) või ühinenud äriühingu kohustusega (

§ 178lg 1).

Olukorras, kus E.-M.I. ei olnud kohustatud OÜ Ilsen laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks kaebajale, ei saanud kinnistu müügihinna tasumine 45 337,51 euro osas toimuda selle kohustuse tasaarvestamisega.

§ 197

lg 1 ega muu säte ei näe ette võimalust tasaarvestada kohustust, mille eest isik peab end moraalselt vastutavaks, kui tasaarvestuse teisel poolel ei ole õigus nõuda selle kohustuse täitmist.

1. Kaebaja väitel alates
2. aastast kandis ta E.-M.I. i kulutusi, s.o tasus maamaksu, järelmaksu ja sideteenuste makseid ning ravikulutusi. Ringkonnakohus mõistab kaebajat väidet selliselt, et kaebaja on andnud E.-M.I. ile ülalpidamist.

§ 200lg 1 p 1 järgi ei ole ülalpidamisnõude tasaarvestamine lubatud.

Sarnaselt ei pea ringkonnakohus lubatuks ka makstud ülalpidamise tagasinõude tasaarvestamist olukorras, kus kaebaja ei väida, et E.-M.I. tegelikult ülalpidamist ei vajanud.

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse § 106 lg 2 ls 2 kohaselt juhul, kui ülalpidamist annab isik, kes ei ole selleks esmaselt kohustatud, läheb talle üle ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue ülalpidamist andma kohustatud isiku vastu. Kui E.-M.I. ülalpidamist vajas, oli selle andmiseks esmaselt kohustatud tema alanejad sugulased, kaasa arvatud M.I. i abikaasa E.I. . Juhul, kui nende asemel täitis kohustuse kolmas isik, tekkis viimasel nõue E.-M.I. i alanejate sugulaste vastu. Kuna abieluvararegistri kandest (II kd, tl 171) tulenevalt on M.I. ja E.I. määratlenud abielu kestel omandatud varalised õigused ja kohustused kummagi abikaasa lahusvarana, siis sai kaebajal E.-M.I. ile ülalpidamise andmisel tekkida nõudeõigus teiste hulgas ka E.I. i vastu. Käesolevas asjas ei ole kogutud tõendite pinnal võimalik üheselt tuvastada, kas E.-M.I. oli õigustatud ülalpidamist nõudma ning vastavalt kas kaebaja kantud kulutused on osaliselt või terves ulatuses kvalifitseeritavad ülalpidamise andmisena. See ei tingi aga nõustumist tasaarvestuse toimumisega olukorras, kus kaebaja ise väidab ülalpidamise andmist. Samuti ei ole asjas tuvastatav, kas kaebaja andis E.-M.I. ile ülalpidamist enda arvel või oli tegelikuks ülalpidamise andjaks E.I. , kellelt saadud vahendite arvel ja eest kaebaja ülalpidamise andmisel tegutses.
2. Notariaalselt tõestatud müügilepingu järgi on tasumine toimunud erinevalt kaebaja maksumenetluses ja kohtumenetluses esitatud väidetest ja maksumenetluses kogutud muud tõendid tasaarvestuse toimumist ei kinnita. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 on kaebajal seega kohustus tõendada, et tasaarvestus müügihinna nõudega toimus, üks pooltest esitas sellekohase tahteavalduse ning ei esinenud tasaarvestuse piiranguid. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid tasaarvestuse tehingu toimumise kohta ega selgitanud miks tasaarvestus vaatamata

§ 200lg-s 1 nimetatud piirangutele siiski oli lubatav.

1. Lisaks ei ole tõendatud, et kaebaja oleks saanud E.I. ilt väidetavalt MTÜ Laatre Maaparandusühistu kassast võetud rahast 23 000 eurot, mille arvel ta väidetavalt kandis E.-M.I. i meditsiinikulusid. Raha väljamakset mittetulundusühistu kassast ega kaebajale üleandmist ei ole 6 dokumenteeritud. Raha saamist ning kaebajale edasiandmist kinnitab üksnes E.I. . Samuti ei ole dokumenteeritud raha väidetavat tagastamist. E.I. i ja M.I. i vara ja kohustused on kummagi abikaasa lahusvara, mistõttu on oluline tõendada ka abikaasade vahel raha üleandmine. Isegi juhul, kui E.I. sai kasutada MTÜ Laatre Maaparandusühistu kassa vahendeid, ei saa sellest järeldada, et M.I. sai samu vahendeid kasutada E.-M.I. i meditsiinikulude katmiseks. Juhul, kui E.-M.I. i heaks tegelikkuses kulutusi tegi E.I. , ei olnud M.I. il sellest tulenevat rahalist nõuet E.-M.I. i vastu ning tasaarvestus kinnistu müügihinnaga ei olnuks võimalik isegi olukorras, kus kulutuste tegemine ei oleks käsitatav ülapidamise andmisena E.-M.I. ile.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud ka müügihinna osaline sularahas tasumine. Kaebaja maksumenetluses ja kohtumenetluses esitatud väitel sai ta selleks vahendid (50 000 eurot) E.I. ilt, kes omakorda laenas selle summa E. Sarapuult. Ringkonnakohtu istungil E. Sarapuu ja E.I. tunnistajatena kinnitasid laenulepingu sõlmimist, väites, et sularaha üleandmist eraldi ei fikseeritud. Kohtuistungi toimumise ajal oli laen E. Sarapuule tagastamata. Ka M.I. ei väida, et oleks 50 000 euro E.I. ile tagastanud. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtuga, et vaatamata laenulepingu olemasolule ning E. Sarapuu ja E.I. i ütluste kokkulangevusele laenu andmise asjaolude osas, ei ole laenu saamine tõendatud. Raha tegeliku saamise seavad kahtluse alla laenu tingimused. Sõltumata sellest, et 50 000 euro suuruse laenu andmine võis olla E. Sarapuule jõukohane, ei saa pidada tavapäraseks, et sedavõrd suures summas laen antakse sularahas, raha üleandmist ei dokumenteerita, laenusaajal ei ole kohustust tasuda intressi laenu kasutamise eest ning vaatamata E.I. i maksuvõlale ei ole laenukohustuse täitmist mingil viisil tagatud. Sedavõrd suure laenu andmist toodud tingimustel ei saa pidada eluliselt usutavaks. E.I. ile ja edasi ka M.I. ile 50 000 euro faktilist üleandmist tõendavad üksnes tunnistajate ütlused. Arvestades, et E.I. on M.I. i abikaasana ilmselt huvitatud kaebaja maksukohustust eeldatavalt soodsalt mõjutavate ütluste andmisest ja E. Sarapuu ei saa kinnitada raha M.I. ile üleandmist, leiab ringkonnakohus, et tunnistajate ütlused ning kirjalik laenuleping ei ole piisavad tõendamaks E.I. i laenu tegelikku saamist ja selle üleandmist kaebajale.
4. veebruari
5. a määrusega kohustas ringkonnakohus kaebajat esitama oma seisukoht, miks E.I. i pankrotimenetluses on viimane eitanud 50 000 euro suuruse nõude olemasolu kaebaja vastu. Vastuses kohtu nõudele on kaebaja muutnud varasemat seisukohta ning asunud väitma, et tegelikkuses oli 50 000 euro saamine seotud kaebaja arvel tehtud E.I. i kulutustega, mistõttu 50 000 euro saamisega ei tekkinud, vaid lõppes abikaasade võlasuhe vastavas osas. Raha saamise asjaolude kohta esitatud selgituste muutmine vastavalt sellele, kuidas kohtule avaldamata faktide ilmsikstulek seab kahtluse alla varasemad selgitused, viitab omakorda sellele, et M.I. ei saanud E.I. ilt 50 000 eurot kinnistu müügihinna tasumiseks ning et kaebaja ei ole maksuhaldurile ega kohtule täielikult avaldanud vaidlusaluse kinnistu omandamise tegelikke tingimusi. Maksumenetluses seletusi andes väitsid nii M.I. kui ka E.-M.I. , et tasumine toimus sularahas enne lepingu sõlmimist nagu lepingudokumendis märgitud. Hiljem on M.I. oma selgitusi tasumise kohta korduvalt muutnud.
6. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et M.I. ei ole tõendanud E.-M.I. ile Vanamõisa-Peetri kinnistu müügihinna tasumist. Ringkonnakohus ei analüüsi siinkohal kaebaja varasemaid väited müügihinna tasumiseks kasutatud sularaha võimalike erinevate allikate kohta, kuna apellatsioonimenetluses ei ole kaebaja nendele väidetele enam tuginenud. Maksuhaldur ja halduskohus on kaebaja väiteid põhjalikult analüüsinud ning piisavalt põhjendanud, miks need ei põhista kinnistu ostmiseks piisavate vahendite olemasolu. III
7. Vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur asunud seisukohale, et tõendite puudumine, et kaebaja on tasunud Vanamõisa-Peetri müügihinna varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel toob kaasa kaebajale täiendava tulumaksu määramise hindamise 7 teel, kusjuures kaebaja kulude tuvastamisel lähtutakse muu hulgas kinnistu müügilepingus märgitud müügihinnast. Ringkonnakohus MTA-ga ei nõustu.
8. Asjas kogutud tõendid ei osuta sellele, et M.I. maksis E.-M.I. ile 150 000 eurot tuvastamata allikast saadud tulu arvel. Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tegelenud ettevõtlusega, teinud tehinguid või töötanud mahus, mis lubanuks teenida selles ulatuses tulu. Samuti ei ole alust arvata, et E.I. oleks saanud võrreldavas suuruses tulu ja selle kaebaja kasutusse andnud. Viimane võimalus on eluliselt ebausutav juba ainuüksi põhjusel, et E.I. il on alates
9. aastast maksuvõlg, mille tasumata jätmise tõttu kuulutati Tartu Maakohtu
10. detsembri
11. a määrusega välja E.I. i füüsilise isiku pankrot (II kd tl 167). Ringkonnakohtu hinnangul on M.I. apellatsioonimenetluses antud selgitustes vähemalt osaliselt andnud õigesti edasi Vanamõisa-Peetri kinnistu omandamise asjaolusid ja kokkuleppeid E.-M.I. iga. Eelnevalt on ringkonnakohus kaebaja selgitusi analüüsinud ning järeldanud, et neist ei ilmne kinnistu omandiõiguse saamise eest varalise soorituse tegemist E.-M.I. ile. Seega vaatamata sellele, et kinnistu müügileping sõlmiti notariaalselt ja notar on pooltele selgitanud lepingudokumendis tehingu asjaolude õige kajastamise olulisust, ei vastanud kinnistu omandamise tegelikud tingimused lepingudokumendis märgitule oluliste lepingutingimuste osas.
12. Seetõttu ei vasta
13. märtsil 2012 E.-M.I. i ja M.I. i vahel sõlmitud leping müügilepingu tunnustele (

§ 208lg 1).

Kinnistu omandiõiguse saamine olukorras, kus kaebaja müüjale vastusooritust üldse või valdavas osas ei teinud tingib järelduse, et lepingulisel suhtel on kinke iseloom (

§ 259lg 1).

1. Ringkonnakohus peab poolte suhetele hinnangu andmisel oluliseks veel tehingu sõlmimisele järgnenud poolte tehingulisi suhteid, eriti aga M.I. i poolt Vanamõisa-Peetri kinnistu võõrandamise asjaolusid. Sellele, et E.-M.I. i tahe oli sunnatud Vanamõisa-Peetri kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kaebajale kinnistu väärtusele vastava rahalise või muu varaliselt hinnatava soorituse vastu saamiseta, viitab kaudselt
2. mail 2012 sõlmitud E.-M.I. i ja M.I. i vahel sõlmitud Meose kinnistu müügileping (I kd tl 103-106). Lepingu kohaselt võõrandas E.-M.I. kaebajale kinnisasja 64 000 euro eest. Nimetatud summa on kaebaja tasunud E.-M.I. i arvelduskontole kahe maksena
3. ja
4. mail 2012 (I kd, tl 80p, 81). Seega situatsioonis, kus raha tegelikus tasumises kahtlust ei ole, toimus tasumine summa suurust arvestades tavapärasel viisil – pangaülekandega. Selliselt tasumine on hiljem üheselt tuvastatav. Vanamõisa-Peetri kinnistu võõrandamisel pooled ülekandega tasumise võimalust ei kasutanud ega dokumenteerinud raha väidetavat üleandmist. Asjas puuduvad andmed selle kohta, et E.-M.I. oleks hiljem esitanud nõudeid või pretensioone seoses Vanamõisa-Peetri kinnistu võõrandamisega. Pretensioonide puudumine ja uute lepinguliste suhete sõlmimine kaebajaga lubab järeldada E.-M.I. i nõustumust Vanamõisa-Peetri kinnistu võõrandamisega kohast vastusooritust saamata. Pidades silmas, et E.-M.I. on kaebaja abikaasa lähisugulane, ei saa kinke tegemise tahet ka eluliselt ebausutavaks pidada.
5. Samas ei saa M.I. i väidetud käitumist Vanamõisa-Peetri kinnistu soetamisel ja müügil pidada eluliselt usutavaks. Ringkonnakohtu hinnangul on ebatavaline, et isik, kelle jaoks kinnistu lepingujärgne soetusmaksumus 150 000 eurot ületab viimasel kümnel aastal teenitud maksustatud tulu summa, on valmis raha ära andma seda mingil viisil dokumenteerimata ning seejärel võõrandama soetatud kinnisasja ca kuu hiljem 50 000 eurot odavama hinna eest (I kd, tl 69-71). Kinnistu võõrandamine sedavõrd vähese aja möödumisel kahe kolmandiku soetusmaksumuse eest on kooskõlas tõdemusega, et kaebaja kinnistu saamisel tegelikult rahalist sooritust ei teinud ning ka kinnistu soetushind märgiti
6. märtsi 2012 lepingus teadlikult turuhinnast suurem, et vältida kinnistu võõrandamisel hinnavahest tingitud tulumaksu tasumise kohustust. 8
7. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole maksuhaldur põhjendanud, miks, välistades kaebaja selgitused võimalike tuluallikate kohta, peab ta siiski põhjendatuks lähtuda sellest, et 150 000 eurot sularahas E.-M.I. ile kinnistu eest üle anti. Õige on, et maksmenetluses antud seletustes M.I. ja E.-M.I. kinnitasid 150 000 euro üleandmist. Kuid hiljemalt kontrollaktile esitatud vastulause saamisest, millega kaebaja esitas teistsuguse versiooni tasumise kohta, pidi maksuhaldur hindama, kas kinnistu eest raha üleandmine tegelikult toimus. Kaebaja sissetulekuid ja elustiili arvestades on 150 000 eurot sedavõrd suur summa, et selle sularahas hoidmist tuleb pidada ebatavaliseks. Maksumenetluses ei ole maksuhaldur saanud andmeid selle kohta, millise tegevuse tulemusena kaebaja võinuks 150 000 eurot sularaha teenida. Pidades silmas, et Eestis kehtib euro ametliku maksevahendina alates
8. jaanuarist 2011, ei saanud tegemist olla pikaajaliselt akumuleeritud sularahavaruga, kuna kroonide eurodeks vahetamine oleks tuvastatav. Usutav ei ole oletus 150 000 euro teenimisest Eestis euro kasutuselevõtu ja kinnistu soetamise vahele jäänud ühe aasta ja kolme kuu jooksul ilma, et selleks võimaluse andnud tegevuse kohta mingeidki tõendeid oleks.
9. Ringkonnakohtu seisukohta, et kinnistu omandi saamise vastu E.-M.I. ile 150 000 eurot üle ei antud, ei muuda asjaolu, et E.-M.I. ei ole vaidlustanud
10. mai 2014 maksuotsust nr 12.2-5/19505 talle kinnistu soetus- ja võõrandamismaksumuse vahelt määratud tulumaksu osas. Ringkonnakohtule ei ole teada milliseid tagajärgi E.-M.I. arvas saabuvat kinnistu võõrandamise tegelike tingimuste avaldamisel maksuhaldurile. Seetõttu ei saa maksuotsuse vaidlustamata jätmist üheselt tõlgendada määratud maksukohustuse ja selle aluseks olevate asjaoludega nõustumisena.
11. märtsil 2017 esitatud menetlusdokumendis esitatud maksuhalduri seisukohad ei veena samuti ringkonnakohut, et
12. märtsi
13. a leping kajastas E.-M.I. i ja M.I. i tegelikku tahet ning vastavalt toimus müügihinna sularahas tasumine. Ringkonnakohtu istungil E.I. i väidetest E.-M.I. ilt 15 000 euro saamise ning selle kohta, et E.-M.I. andis raha ka tunnistaja õele ja lastele ning tegi kulutusi enda ravimiseks, ei nähtu, et E.-M.I. i kasutada pidi olema suurem summa, kui Meose kinnistu eest saadud 64 000 eurot.
14. Seega on maksuhaldur ja halduskohus põhjendamatult lugenud tõendatuks M.I. i poolt 150 000 euro kulutamise Vanamõisa-Peetri kinnistu soetamiseks. MTA on alusetult sellest faktist lähtunud kaebaja maksukohustuse määramisel. Olukorras, kus puuduvad ühesed tõendid nii 150 000 euro üleandmise kui ka üleandamata jätmise kohta, on kaudsete tõendite hindamisel oluline tähtsus nende alusel tuvastatavate asjaolude elulisel usutavusel. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur selgitanud, miks ta jätab kõrvale eluliselt enam usutava võimaluse, et
15. märtsi
16. a lepingudokument ei kajasta õigesti Vanamõisa-Peetri kinnistu soetamise tingimusi.
17. Vastavalt MKS § 83 lg-le 4 ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Kuna M.I. i poolt Vanamõisa-Peetri kinnistu soetamisel olid kinke tunnused, siis vastavalt MKS § 83 lg-le 4 ei olnud alust maksuotsusega tuvastada kaebaja
18. aasta kulusid
19. märtsi
20. a lepingus märgitud müügihinda arvestades. Et müügileping sõlmiti kinkelepingu varjamiseks tuli maksustamisel arvestada, et kaebaja kinnistu saamisel kohast vastusooritust ei teinud. Vastavalt võis kaebajal tekkida tulumaksukohustus vara võõrandamisest saadud kasult (TuMS § 12 lg 1 p 3, § 15 lg 1).
21. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et MTA
22. jaanuari
23. a maksuotsus nr 12.2-3/022250-10 on õigusvastane maksustamise aluseks oleva fakti ebaõige tuvastamise tõttu. IV 9
24. M.I. i apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu otsus tühistada. HKMS § 200 p 3 alusel ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse millega rahuldab kaebuse ja tühistab MTA
25. jaanuari
26. a maksuotsuse nr 12.2-3/022250-
28. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. M.I. on tasunud halduskohtule kaebuse ja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 1500 eurot. Halduskohtus ei ole M.I. esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Siiski peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista MTA-lt kaebaja kasuks välja mõlemas kohtuastmes tasutud riigilõiv, kuna lõivu tasumise kohustus ja selle ulatus oli vastustajale ettenähtav juba vaidlustatud maksuotsuse andmisel ega ole seetõttu kohtumenetluse kuluna vastustajale üllatuslik. Apellatsioonimenetluses on M.I. taotlenud vastustajalt välja mõista lepingulise esindaja kulu kokku 5577,40 (II kd, tl 153-159, tl 162-164) eurot. Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 6 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kulude väljamõistmisel arvestab ringkonnakohus, et kaebajal oli võimalus esitada oma seisukohad juba maksumenetluses ja kohtumenetluses halduskohtus; halduskohus on põhiosas nõustunud maksuotsuses ja kontrollaktis esitatud maksuhalduri seisukohtadega, mistõttu kordab apellatsioonkaebus osaliselt halduskohtule esitatud kaebuse väiteid; apellatsioonimenetluses toimus kohtuistung, kus muu hulgas kuulati üle tunnistajad; kaebuse rahuldamisel ringkonnakohus olulises mahus ei lugenud kaebaja väidetud asjaolusid tõendatuks ega nõustunud kaebaja õiguslike seisukohtadega. Eeltoodud kaalutluste alusel, pidades silmas apellatsioonimenetluse mahtu ja asja keerukust peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks kokku 1500 eurot. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude katteks välja mõista kokku 3000 eurot.
29. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde M.I. i
30. veebruari 2017 menetlusdokumendi lisana esitatud arvelduskonto väljavõtted ja koopia E.I. i dokumendist ning MTA
31. märtsi 2017 menetlusdokumendi lisana esitatud e-kirja väljatrüki. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 10 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt