Obsah (7)

§ 445§ 164§ 373§ 162§ 657§ 652§ 230

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Liis Arrak, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 31. mai 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-30197 Ts

§ 445

sätestatust ja kostja taotlusest pidas kohus põhjendatuks määrata kindlaks kohtuotsuses ka otsuse täitmise viis ja kord.

§ 164lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud poolte endi kanda.

Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 08.04.2016 esitas hageja Harju Maakohtu 11.03.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada ja kostja vastuhagi jätta rahuldamata. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Maakohus võttis menetlusse kaks vastuhagi, mis ei ole

§ 373tulenevalt võimalik.

Teise vastuhagi menetlusse võtmine oli lubamatu. Antud olukord on mh vastuolus

§-ga 376, kuna sisuliselt on tegemist hagi, mis oli juba menetlusse võetud, eseme muutmisega, mis ei ole teatud menetlusstaadiumis enam lubatud. Otsusest pole võimalik aru saada, millised hagid ja millises ulatuses on rahuldatud. Lisaks jättis maakohus täies ulatuses tähelepanuta hageja kasutuseelise hüvitamise vastunõude. Kuna korter on kaasomandis ja kostja võib poolt korterist kasutada tasuta, aga teise poole eest peab tasuma, siis kompensatsiooni igakuine summa on 200 eurot kuus. 20.10.2015 vastuses märkis hageja, et palub sellega arvestada otsuse tegemisel ja tasaarvestada hageja nõue kasutuseelise hüvitamiseks kostja nõudega. Kohtuotsuse tegemise seisuga oli hüvitise suurus 6400 eurot.

1. Maakohus on põhjendamatult jätnud ühisvara jagamisel korteriomandi kostjale. Kostja on teatanud, et tema jaoks on isegi 7202 euro tasumine suur summa ning teavitas, et tal on tuvastatud töövõimetus, mis teeb hageja hinnangul võimatuks ka laenu võtmise. Kostja selgitustest pidanuks maakohus järeldama, et ta ei ole maksejõuline ega saa seetõttu hagejale hüvitist tasuda. Antud järeldus teeb aga korteriomandi jätmise kostjale võimatuks, sest tegemist oleks ebaõiglase lahendusega, kus üks pool saab enda omandisse tervikuna korteriomandi, kuid teine peab tegema pingutusi selleks, et saada kätte hüvitis. Hageja on seisukohal, et tema nõue müüa ühisomand avalikul enampakkumisel on mõistlikum viis, kuna koormab pooli kõige vähem. Lisaks on maakohus jätnud otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramise põhjendamata. Hüvitise maksmise ajatamine on välistatud olukorras, kus isik jääb ilma omandita.
2. Maakohus kohustas resolutsiooni punktis 5 hagejat andma asjaõiguslepingu jaoks vajaliku tahteavalduse, millega hageja ja kostja lepivad kokku selles, et korteriomand jääb kostja ainuomandisse. Hagejal on keeruline aru saada, millist tahteavaldust on maakohus silmas pidanud. Resolutsiooni punkt 5 ei ole seaduslik ega põhjendatud ja tuleb tühistada.
3. Maakohtul ei olnud alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. PKS § 210 lg 2 tõlgendamine viisil, et ka uue PKS järgi saab kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest on ekslik ja vastuolus kehtiva perekonnaseadusega. Kehtiv PKS ei võimalda abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja ja kostja osad on 8 võrdsed. Järelikult ei oleks tohtinud spekuleerida teemal, kes kui palju andis EVP kroone korteri erastamiseks, kusjuures EVP kroonide väärtus oli nii madal, et ei saa olla võetud aluseks poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel järeldas maakohus, et kuna kostja on panustanud korteri ostmisesse rohkem EVP-sid, siis tuleb Xxxxxxxx xx-xx jagamisel poolte võrdsusest kõrvale kalduda. See, kuidas oli ostetud Xxxxxxxxx xxx-x korteriomand ei oma käesoleval juhul tähtsust. Xxxxxxxx xx-xx korter oli ostetud raha eest, mis kuulus ühisvarasse. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et xxxxxxx korter oli ära müüdud ja alles hiljem osteti saadud raha eest, mis oli ühisvara, Xxxxxx tn korteriomand. Seega ei vasta tõele maakohtu järeldus, et hageja panustas ühisvarasse korteriomandi. Lisaks ei ole maakohus põhjendanud, miks on põhjendatud abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda proportsioonis 30% hagejale ja 70% kostjale. Kuna VG oli andnud pooltele 5490 EVP krooni korteriomandi erastamiseks, siis ei ole alust kohaldada proportsioone, sest on ilmselge, et antud juhul ei olnud erastamise hetkel poolte vahel erimeelsusi abikaasade osade suuruses. Lisaks ei ole osadest kõrvalekaldumine põhjendatud ka seetõttu, et enne Xxxxxxxxx xxx-x korteri erastamist oli hageja ostnud kostja endisele abikaasale ühetoalise korteri, sest kostja abikaasa nõudis Xxxxxxxxx xxx-x vabastamise ja sealt lahkumise eest endale hüvitist.
4. Maakohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et poolte abielusuhted lõppesid xxxx.a juunikuus. Selline seisukoht ei põhine asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Hageja ei ole võtnud antud asjaolu omaks ning kostja ei ole vastavat asjaolu tõendanud.
5. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et kommunaalkulude hüvitamise nõude puhul on aegumistähtaeg TsÜS § 149 alusel 10 aastat. Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 70 lg 1, mille kohaselt solidaarkohustuse täitnud võlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu nõue esitati. Seega tuli esmalt selgitada välja, millal aeguks võlausaldaja ehk korteriühistu nõue korteriomaniku vastu majandamiskulude maksmise osas. Kuivõrd korteriühistu majandamiskulude eest tasumise kohustus on perioodiline kohustus, tuli rakendada TsÜS §
6. Seega tuleb kohaldada nõude suhtes aegumist. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
7. 11.04.2016 esitas kostja Harju Maakohtu 11.03.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena välja 10 510,48 eurot. Ühisvara jagamisele suunatud hagide menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda ja korteriga seotud kulude hüvitamise vastuhagiga seotud menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
8. Kostja jääb seisukohale, et hageja osa Xxxxxxxx xx-xx korteriomandis on 16,75%, mis vastab 12 397,95 eurole ja kostja osa on 83,25%, mis vastab 61 602,05 eurole. Kostja on seisukohal, et tema emalt saadud EVP kroone ei pea poolte osade määramisel arvestama, kuna nende saamise ja kasutamise õiguslikud alused ei ole selged. Kostja nõudis hagejalt Xxxxxxxx xx-xx korteriomandi majandamise ja kommunaalteenuste maksumuse osa väljamõistmist. Nende kulude, mille tasumise eest vastutab ka hageja, kogusumma oli 11 268,50 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja osa Xxxxxxxx xx-xx korteris ja järelikult ka sellega seotud kuludes on 16,75%. Seetõttu peab hageja hüvitama kostjale korteriga seotud kuludest 1887,47 eurot. Kostja palus tasaarvestada nimetatud summa korteri jagamisel hagejale tasumisele kuuluva hüvitise summaga. Juhul, kui kohus leiab, et poolte 9 osad ühisvara jagamisel erinevad kostja poolt arvestatud osadest (16,75% ja 83,25%), siis palus kostja välja mõista hagejalt korteriga seotud kulude osa, mis vastab hageja osale ühisvaras. Nõuete tasaarvestamise tulemusena kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 10 510,48 eurot. Maakohus rahuldas vastuhagi majandamiskulude hüvitise nõudes täies ulatuses.

§ 162

lg 1 kohaselt peab hageja kandma menetluskulud, mis on seotud kostja vastuhagiga korteriga seotud kulude hüvitamise kohta. Vastused apellatsioonkaebusele

1. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kostjalt jäeti hageja kasuks poolte vastastikuste rahaliste nõuete tasaarvestuse tulemusena välja mõistmata hüvitis summas 3210,70 eurot. Selles osas tuleb teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja hüvitis summas 3210,70 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 31.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 32. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli maakohtu menetluses hageja nõue ühisvara jagamise nõudes ja kostja vastuhagi ühisvara jagamise ning ühisvaraks oleva korteriomandiga seotud kulude hüvitamise nõudes. Põhjendamatud on hageja väited, mille kohaselt võttis maakohus ebaõigesti menetlusse kostja hilisema vastuhagi, milles ta taotles ühisvara jagamist hageja poolt taotletust erineval viisil.

§ 373

lg 1 kohaselt on kostjal õigus esitada kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi), kui vastuhagi on suunatud põhihagi tasaarvestamisele, vastuhagi rahuldamine välistab täielikult või osaliselt põhihagi rahuldamise või vastuhagi ja põhihagi vahel on muu vastastikune seos ning nende ühine läbivaatamine võimaldab asja õiget ja kiiremat läbivaatamist. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kuna hageja loobus oma alternatiivsest nõudest jätta korteriomand kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale välja tema osa rahas, pidi kostja soovitava ühisvara jagamise viisi saavutamiseks esitama vastuhagi. Seega menetles maakohus põhjendatult kostja vastuhagi ühisvara jagamiseks. Samuti ei keela tsiviilkohtumenetluse seadustik menetleda koos mitut omavahel seotud vastuhagi. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja väited maakohtu otsuse ebaselguse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on otsusest arusaadav, millised otsustused on maakohus hagide kohta teinud ja millised nõuded on tasaarvestanud.
3. Maakohus asus seisukohale, et ühisvarasse kuuluv korteriomand Xxxxxxxxx tn xx-xx on põhjendatud jagada vastuhagis taotletud viisil, jättes korteri kostja ainuomandisse ning pannes talle kohustuse maksta hagejale välja tema osa rahas. Kolleegiumi arvates ei anna hageja apellatsioonkaebuse väited alust jagada ühisvara poolte vahel maakohtust erinevalt. 10 PKS § 37 lg 3 tulenevalt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võtnud ühisvara jagamise viisi üle otsustamisel põhjendatult arvesse, et vaidlusalune korteriomand on kostja ning tema tütre ja lapselapse elukohaks ning tal on huvi korteriomandi säilitamisele. Kostja on vastuhagis kinnitanud, et tal on olemas teatud rahasumma hagejale hüvitise tasumiseks ning ta on valmis võtma laenu. Ka vastuses hageja apellatsioonkaebusele on kostja kinnitanud, et on nõus tasuma hagejale kohtu poolt määratud hüvitise. Üksnes asjaolust, et kostjal on tuvastatud töövõimetus ning et ta on taotlenud kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist, ei ole võimalik järeldada, et ta ei ole võimeline hagejale tema kaotatud osa eest hüvitist maksma. Põhjendamatud on ka hageja apellatsioonkaebuse väited kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramise kohta.

§ 445

lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel näha ette ka otsuse täitmise vabatahtliku mõistliku tähtaja, mille kestel saab omandamiseks kohustatud ühisomanik nt korraldada laenuvõtmise hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.1). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu poolt kostjale antud kolmekuuline tähtaeg rahalise kohustuse täitmiseks mõistlik. Lisaks on maakohus sidunud asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajaliku tahteavalduse andmise hagejale hüvitise tasumisega. Seega ei kahjusta kostjale hüvitise tasumiseks tähtaja määramine hageja õigusi ebaproportsionaalselt.

1. Kuna Xxxxxxxxx tn xx-xx korteriomand jäeti kostja ainuomandisse, on maakohus põhjendatult kohustanud hagejat andma asjaõiguslepingu jaoks vajalik tahteavaldus, millega hageja ja kostja lepivad kokku selles, et korteriomand jääb kostja ainuomandisse. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on hageja kohustatud andma asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajaliku tahteavalduse. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega loetakse hageja kohustus anda asjaõiguslepingu sõlmimiseks vajalik tahteavaldus kohtuotsusega asendatuks.
2. Riigikohus on 14.05.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14 p-s 14 selgitanud, et kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi saab määrata enne
3. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
4. juulit
5. Praegusel juhul on nii ühisvarasse kuuluva eseme omandamine kui ka kõrvalekaldumise alus tekkinud enne 01.07.2010, seega on maakohus leidnud ringkonnakohtu arvates õigesti, et käesoleval juhul saab kohaldada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p-s 3 sätestatut, mille kohaselt võis kõrvale kalduda abikaasade osade võrduse põhimõttest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.
6. Maakohus tuvastas, et 04.12.1995 erastas kostja korteriomandi Xxxxxxxxx xxx-x, Tallinnas 11 790 EVP krooni eest (sh kasutati erastamiseks 5400 kostja, 5490 kostja ema VG ja 900 hageja EVP krooni). 27.04.1998 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 27.04.1996) müüdi Xxxxxxxxx xxx-x korter 13 500 USA dollari eest. Saadud rahale lisasid pooled ühiselt 1000 dollarit ning 06.05.1998 ostsid pooled ühisvarasse kuuluva Xxxxxxxxx tn xx-xx korteri 14 500 USA dollari eest. Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul 11 esineb alus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks, kuna kostja panustas ühisvarasse korteriomandi, mille ta oma abielueelsete tööaastate eest erastas. Maakohus leidis, et käesoleval juhul on põhjendatud kalduda abikaasade osade võrdusest kõrvale proportsioonis 30% hagejale ja 70% kostjale. Osade määramisel on võtnud maakohus arvesse, et Xxxxxxxxx xxx-x korteriomand erastati vähemalt 45,80% ulatuses kostjal enne abielu omandatud tööaastate eest ja 5490 EVP krooni andis pooltele VG. Lisaks panustasid pooled Xxxxxxxxx tn xx-xx korteri ostmisesse ühiselt 1000 USA dollarit.
7. Kolleegiumi hinnangul on maakohus leidnud põhjendatult, et kostja poolt esile toodud asjaolud võimaldavad ühisvara jagades poolte võrdsusest kõrvale kalduda, kuna ühisvara on omandatud olulises osas ühe abikaasa lahusvara arvel. Vaidlus puudub selle üle, et Xxxxxxxxx xxx-x korteri erastamiseks kasutatud tööaastad on omandatud abielueelse aja eest ning on seega lahusvara. Ringkonnakohtu arvates on alusetud hageja väited, mille kohaselt on osadest kõrvalekaldumine põhjendamatu, kuna EVP-de väärtus oli madal ega vastanud reaalsele turuhinnale. Kuna tööaastate eest oli võimalik erastada korterit, ei saa neid pidada väärtusetuks. Ka Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamisel on võimalik poolte võrdsusest kõrvale kalduda, kui tööaastad on saadud abielueelse aja eest (vt Riigikohtu 10.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-04 p 20). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjaolu, et ühisvaraks olev Xxxxxxxxx tn xx-xx korter on omandatud Xxxxxxxxx xxx-x müügist saadud rahaliste vahendite arvel ning Xxxxxxxxx xxx-x korteriomand on olulises osas erastatud enne abielu omandatud kostja tööaastate eest, annab alust enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 järgi kostja kasuks osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks. Vastusena hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et Xxxxxxxxx xxx-x müügist saadud rahalised vahendid olid poolte ühisvara ja selle eest osteti Xxxxxxxx xx-xx korter, ei välista PKS § 19 lg 2 p 3 alusel poolte osade võrdsusest kõrvale kaldumist. Lisaks on hageja apellatsioonkaebuses väitnud, et osadest kõrvalekaldumine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et enne Xxxxxxxxx xxx-x korteri erastamist oli hageja ostnud kostja endisele abikaasale ühetoalise korteri. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist uue väitega, mida hageja ei ole maakohtus esitanud. Kuna hageja ei ole ka põhjendanud, mis takistas tal seda väidet maakohtus esitamast, siis jätab ringkonnakohus selle

§ 652

lg 4 alusel tähelepanuta.

§ 652

lg 4 sätestab, et uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta. Lisaks ei ole hageja oma väidet ka mitte millegagi tõendanud.

1. Ringkonnakohus leiab, et poolte apellatsioonkaebuste väited ei anna alust muuta maakohtu poolt ühisvara jagamisel kindlaks määratud proportsioone. Maakohus on tuvastanud, et VG andis enda 5490 EVP-d pooltele, et tütar saaks erastada korteri ja äsja abiellunud pooled saaksid selles korteris elada. Ringkonnakohus leiab, et VG poolt pooltele EVP-de andmist saab käsitleda kinkelepinguna tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 mõistes. TsK § 260 lg 1 sätestas, et kinkeleping summaga üle viiekümne krooni peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna notariaalses vormis kinkelepingut sõlmitud ei ole, on selline kinkeleping tühine. Samas ei ole pooled EVP-sid VGle tagastanud ning need on jäänud ühisvara hulka. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus on lõppkokkuvõttes arvestanud põhjendatult VG antud EVP-sid poolte vahel võrdselt (5490/2=2745). Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et pooltel ei ole ühist kohustust VG ees EVP-kroonide tagastamiseks. Eeltoodust tulenevalt võib ringkonnakohtu hinnangul osade võrdsusest kõrvalekaldumisel arvestada, et Xxxxxxxxx xxx-x korterisse panustas kostja 5400+2745= 8145 EVP-d ja hageja 900+2745=3645 EVP-d, mis vastab üldjoontes maakohtu poolt 12 kindlaks määratud proportsioonile (30 % hagejale, 70 % kostjale). Arvestades, et pärast Xxxxxxxxx xxx-x korteri müüki panustasid pooled Xxxxxxxxx tn xx-xx korteri ostmiseks ühiselt täiendavalt 1000 USA dollarit, siis ei muuda see ühisvara osade võrdusest kõrvalekaldumise proportsioone. Kuna Xxxxxxxxx tn xx-xx korteriomandi väärtuse üle summas 74 000 eurot puudub vaidlus, on maakohus leidnud õigesti, et kostja peab enamsaadud ühisvara eest maksma hagejale hüvitise summas 22 200 eurot.
2. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus leidis, et hageja peab hüvitama kostjale Xxxxxxxxx tn xx-xx korteriomandi majandamisega seotud kulud perioodi 01.06.2006-31.12.2014 eest. Hageja on palunud jätta nõude tervikuna rahuldamata. Maakohus tuvastas, et perioodil 01.06.2006-31.12.2014 on kostja tasunud KÜ-le Xxxxxx 25 ja AS-ile Tallinna Küte osutatud ja vahendatud teenuste eest kokku 14 233,56 eurot, millest tasu vee ja kanalisatsiooni eest moodustab 2955,06 eurot. Maakohus leidis, et PKS § 29 lg 4 tulenevalt võib kostjal olla nõue hageja vastu tulenevalt sellest, et kostja on kandnud korteriomandi valitsemisega seotud kulusid ja hageja solidaarvõlgnikuna on kohustatud kostjale VÕS § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist hagejale langeva solidaarkohustuse eest. Maakohus leidis, et kuna üldteadaolevalt arvestatakse reaalse tarbimise järgi korteriühistute poolt kulusid üksnes vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest, on poolte solidaarkohustus korteriühistu ja teenusepakkujate ees 11 268,50 eurot ja hageja on VÕS § 69 lg 2 alusel kohustatud hüvitama kostjale vastavalt tema proportsioonile 3380,55 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult kostja nõude sellises ulatuses rahuldanud.
3. Ringkonnakohtu arvates on maakohus leidnud ebaõigesti, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele TsÜS §-s 149 sätestatud seadusest tulenevatele nõuetele kohaldatav 10 aastane aegumistähtaeg. VÕS § 70 lg 1 kohaselt solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et korteriühistu ees kantavate majandamiskulude puhul on tegemist korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega, mistõttu kohaldub aegumisele TsÜS §-s 154 sätestatud aegumistähtaeg (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1174-11, p 11). TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. 41.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja poolt esitatud KÜ Xxxxxx xx tõenditest ei nähtu, milliste kulude eest ning millises suuruses on kostja igakuiselt arveid tasunud. Kostja on esitanud tõenditena KÜ Xxxxxx 25 poolt väljastatud arved, millelt nähtub kantud kulude koosseis ja suurus üksnes perioodi 01.12.2012-31.10.2013 kohta. Arvetelt nähtub, et see on esitatud hoolduskulude, remondikulude, prügiveo, üldelektri, vee ja kanalisatsiooni, vee soojendamise, sooja vee tsirkulatsiooni, kütte, vee hälve, otsekorralduse teenuse ja elamukindlustuse eest (I kd lk 83-88). Kuna korteriomand oli vaidlusalusel perioodil kostja ainukasutuses, leiab kolleegium, et hageja ei pea kandma eluruumi kasutamisega seotud kulusid. Ringkonnakohus leiab, et kohtule esitatud arvetes väljatoodud kuludest peab hageja kandma hoolduskulud (21,24 eurot kuus), remondikulud (29,41 eurot kuus) ning elamukindlustusega seotud kulud (0,82 eurot kuus). Kuna korteris elas kostja, kes tarbis sellel perioodil korteriühistu ja AS Tallinna Küte poolt pakutud teenuseid, ei ole põhjendatud hagejalt muude kulude osaline väljamõistmine. Eeltoodust tulenevalt on 13 kolleegiumi arvates kostja nõue tõendatud ja põhjendatud üksnes perioodil 01.12.201231.10.2013 kantud hooldus-ja remondikulude ning elamukindlustuse kulude osas summas 566,17 eurot, millest hageja peab hüvitama vastavalt 30%, s.o 169,85 eurot. Kuna käesoleval juhul kohaldub nõude aegumisele TsÜS §-s 154 sätestatud aegumistähtaeg ning kostja esitas vastuhagi 10.12.2013, ei ole kostja nõue perioodil 01.12.2012-31.10.2013 kantud kulude osas aegunud. 42. Ringkonnakohus leiab, et hageja on põhjendatult viidanud sellele, et maakohus on jätnud seisukoha võtmata hageja kasutuseeliste hüvitamise nõude kohta. 30.06.2014 ja 22.10.2015 vastustes vastuhagile on hageja teatanud, et nõuab kostjalt hüvitist kasutuseelise eest alates hagiavalduse esitamisest 17.06.2013 summas 200 eurot kuus. Hageja on palunud kohtulahendi tegemisel sellega arvestada ja tasaarvestada hageja nõue kasutuseelise hüvitamiseks kostja nõudega. Ringkonnakohus märgib, et tasaarvestatava nõude olemasolu peab

§ 230lg 1 järgi tõendama pool, kes soovib tasaarvestusele tugineda.

Hageja ei ole esitanud tõendeid kasutuseelise väärtuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kasutuseelise väljamõistmiseks on tõendamata. Seega puudub alus selle nõude korteriomandi majandamiskulude nõudega tasaarvestamiseks.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tuvastas maakohus ebaõigesti, et poolte abielusuhted lõppesid xxxx. a juunis, kuna kostja ei ole vastavat väidet tõendanud. Ringkonnakohus märgib, et poolte abielu lahutati xx.xx.xxxx (I kd lk 9), seega saab poolte abielusuhted lugeda kõige hiljemalt lõppenuks alates xx.xx.xxxx. Kuna vaidlusalune korter omandati 06.05.1998 ning poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et korteriomand kuulub ühisvara hulka, ei oma vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust, kas poolte abielusuhted loetakse lõppenuks xxxx.a juunist või alates xx.xx.xxxx lahutamisest.
2. Ülaltoodust tulenevalt on kostjal kohustus hüvitada hagejale enamsaadud ühisvara eest 22 200 eurot ning hagejal on kohustus hüvitada kostjale korteriomandi Xxxxxxxx xx-xx majandamiskulud summas 169,85 eurot. Seega kuulub poolte vastastikuste nõuete tasaarvestamise tulemusena kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis summas 22 030,15 eurot (22 200-169,85). Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 18 819,45 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista hüvitis summas 3210,70 eurot (22 030,15-18 819,45). Menetluskulude jaotus
3. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt väljamõistetud hüvitise suuruse osas, ei anna see kolleegiumi hinnangul alust maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta. Arvestades, et hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kuna tegemist on vaidlusega hagilises perekonnaasjas, jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud

§ 164lg 1 kohaselt poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu 14