3-17-1135/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2017, Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-17-1135 Haldusasi K. E kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON
2. Tagastada K. E kaebus;
3. Saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD
4. K. E esitas 26.05.2017 Tallinna halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot. Kaebusest nähtuvalt ei osutanud Tallinna Vangla 6 ööpäeva jooksul kaebajale arstiabi, jättes kaebaja ilma ravimist (Venlafaxin 150 mg). Kaebaja leiab, et tulenevalt vangistusseaduse § 52 lõikest 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit. Samuti peab kaebaja raviarsti tegevust 09.12.2016 toimunud visiidi käigus ning ravimite ära jätmist ebaprofessionaalseks tegevuseks. Kaebaja pöördus vastava kahju hüvitamise nõudega ka Tallinna Vangla poole, kuid see jäeti 17.05.2017 otsusega nr 5-37/17/39-3 rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 sätestab, et halduskohus tagastab määrusega kaebuse, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel võib tagastada kaebuse kas tervikuna või siis osaliselt ka sel juhul kui see on ilmselgelt perspektiivitu ning sellega ei ole võimalik eesmärke saavutada.
6. Vastavalt HKMS § 4 lõikele 1 kuulub avalik-õiguslike vaidluste lahendamine halduskohtu pädevusse üksnes siis, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
7. K. E taotleb Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju (tervisekahju) hüvitamist. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale tervisekahju sellega, et vangla arst jättis kaebaja ilma ravimitest ega võimaldanud kaebajale vajalikus ulatuses arstiabi.
8. Kinnipeetavaid ravides täidab vangla avalikku ülesannet. Vangla arsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu 07.04.2011 otsuse nr 3-3-4-1-11, punktid 9-10). Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist ja rahastamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega (vangistusseaduse §-d 49, 491, 52, 53, 93 lg 6), reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat (võlaõigusseaduse §-d 758-773, tervishoiuteenuste korraldamise seadus). Kuigi tervishoiutöötaja võib olla ka näiteks vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lõikele 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega.
9. Kaebusest ja vangla 17.05.2017 vastusest, mille kohus välja nõudis, ei ilmne otseselt seda, et väidetav kahju tekitamine võiks väljenduda ka taolises tegevuses, mis jääks väljapoole tervishoiuteenuse osutamist ja sellega kaasnevaid meditsiinilisi otsustusi. Aga isegi sel juhul, kui eeldada, et kaebajal võiks selles osas mingisuguseid etteheiteid olla, siis oleks vastav riive miinimumilähedane ning kahju hüvitamise nõue selles osas ilmselgelt perspektiivitu. Seda saab järeldada eelnimetatud materjalist, mis tähendab seda, et täiendavate täpsustuste küsimine kaebuse käiguta jätmise raames ei oleks enam menetlusökonoomia põhimõtetega kooskõlas. Taolises situatsioonis tuleks kaebus osaliselt tagastada lähtuvalt HKMS § 121 lg 2 punktidest 1 ja
10. Antud juhul võib vaadelda seda siiski pigem teoreetilist laadi selgitusena, sest sisuliselt on praeguses asjas vaidluse esemeks vangla meditsiinitöötaja tegevus tervishoiuteenuse osutamisel, täpsemalt ravimi vajaduse määramisel ja selle olemasolu korral vastavasisulise otsuse tegemises ja ravimi võimaldamises. Otsuse, kas kaebaja tervislik seisund nõuab vastavat ravimit või mitte, teeb vangla meditsiinitöötaja ning sellise hinnangu andmine toimub tervishoiuteenuse osutamisel, mistõttu kujunes vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe. Seega on kaebaja esitanud kaebuse, mille eesmärgiks on meditsiiniteenuse osutamisega tekitatud kahju hüvitamine. Taolise nõude lahendamine halduskohtu pädevusse ei kuulu. Selles osas saab kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras ning pöörduda maakohtusse. Tallinna Vangla 17.05.2017 vastuses on seda tegelikult ka selgitatud. HKMS § 121 lg 1 p 1 kohaselt halduskohus tagastab kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, aga kui eeldada, et mingisuguses väga kitsas tähenduses võiksid etteheited jääda ka väljapoole tervishoiuteenuse osutamist puudutavaid otsustusi, siis selles osas tagastatakse kaebus HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel. Kokkuvõttes taoline menetluslik eristamine antud juhul väga tähenduslik ei ole, sest olenemata erinevatest tõlgendamise võimalustest tuleb kaebus selle esitajale siiski tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 2