Obsah (9)

§ 196§ 113§ 116§ 195§ 76§ 186§ 114§ 3§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2017, Tallinn Tsiviilasja

), sh

-is sätestatud kestvuslepingu ülesütlemist puudutav regulatsioon. Kokkuleppe punkti 3.1.2 kohaselt kohustus kostja alates 12.08.2014 tasuma igakuist elatist nii tütar Mile kui poeg Mile 250 eurot hageja näidatud kontole või muul viisil ülekandena või sularahas iga kuu

1. kuupäevaks kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse 3 omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Selles osas on kostja kokkulepet perioodil 01.09.2014-31.01.2015 täitnud.
2. Kokkuleppe punktis 3.3 sätestati, et alates 01.09.2014 läheb kostja isapuhkusele, edastab Pensioniameti poolt makstava isapalga hagejale ja isapuhkusel oleku ajal ei kohustu ta hagejale maksma täiendavalt lepingu punktis 3.1.2 kokkulepitud elatisraha (2x250=500 eurot), vaid see on arvestatud juba hagejale makstava isapalga sisse. Pärast isapuhkuse lõppu alates 12.02.2015 hakkab ta aga maksma uuesti elatist punktis 3.1.2 sätestatud korras.
3. Kostja sai vanemahüvitist (ehk kokkuleppes viidatud isapalka) vähemalt 2014.a algusest. Seega leppisid pooled kokku selles, et kostja tasub hagejale perioodil 01.09.2014-11.02.2016 igakuiselt summa, mis vastab temale makstava vanemahüvitise (nn ema- või isapalga) suurusele ning selle summa sisse arvestatakse lastele makstav elatis. Hagejale teadaolevalt määrati kostja vanemahüvitise suuruseks 1795.25 eurot kuus ning see hüvitis on igakuiselt kostjale välja maksnud. Kostja kohustus seega perioodil 01.09.2014-31.01.2015 tasuma hagejale 1795.25 eurot kuus ehk 8976.25 eurot kokku. Kostja on tasunud 500 eurot kuus (2500 eurot) kokku. Seega on kostja tasunud hagejale 6476.25 eurot vähem kui oli kokkuleppega kokku lepitud.
4. 03.08.2016 seisukohas märgib hageja, et kostja on hagivastuse lisaga tõendanud, et sai vaidlusalusel perioodil vanemahüvitist 7234.15 eurot. Kuna kostja on tasus sel ajal elatist kokku 2500 eurot, on kostja võlgnevus hagejale seega 4734.15 eurot. Hageja vähendas oma nõuet eeltoodud summani.
5. Kostja edastas hagejale 02.10.2014 lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega ütles kokkuleppe üles, lähtudes

§ 196lõikest 1.

Kostja leidis, et hageja rikub oluliselt kokkuleppe tingimusi ning talle ei paku lepingu jätkamine enam huvi. Kostja põhjendas rahasumma tasumata jätmist sellega, et tema on kokkuleppe üles öelnud ja tal puudub kokkuleppest tulenev raha maksmise kohustus. Hageja leidis, et kostja 02.10.2014 avaldus on kehtetu ega oma õiguslikke tagajärgi. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ütles 02.10.2014 lepingu erakorraliselt üles, kuna hageja rikkus lepinguga võetud kohustusi, mis olid eelduseks kostja huvi püsimiseks lepingu täitmise vastu. Hageja ei vaidlsuatnud ülesütlemisavaldust ja on sellega nõustunud. Tsiviilasjas nr 2-14-57090 on hageja korduvalt tuginenud lepingu ülesütlemisele, samuti menetluse väliselt, millega on tunnistanud ülesütlemisavalduse kehtivust ja lepingu lõppemist. Vaatamata tsiviilasjas nr 2-14-57090 tehtud määruse jõustumisele, mille kohaselt määrati kindlaks isa ja laste suhtlemiskord, ei ole kostja lastega alates määruse jõustumisest hagejata kohtuda saanud.
2. Lepingu ülesütlemine on kehtiv, mistõttu leping lõppes 02.10.
3. Avalduse kättetoimetamise osas vaidlus puudub. Lepingu näol oli tegemist kokkuleppega vanemate vahel, mis sisaldas kokkuleppeid mõlema vanema vastastikuste õiguste ja kohustuste kohta laste hooldusõiguse, suhtlusõiguse ja ülalpidamiskohustuse teostamisel ning kokkulepet vanemahüvitise taotlemise kohta. Kostja sõlmis lepingu kokkuleppel hagejaga, kuna viimane ei võimaldanud kostjal lastega isiklikult suhelda ning seadis kostja ja laste suhtlemise eeltingimuseks lisaks lepingu sõlmimisele ka 4 ühisvara jagamise. Hageja kinnitas kostjale resoluutselt, et lastega suhtlemist ta isale enne ei võimalda, kui on sõlmitud muud hageja nõutud kokkulepped. Seetõttu on ilmne, et lepingus sisalduvad kokkulepped on omavahel seotud ning kostja ei oleks lepingut sõlminud ilma kokkuleppeta kostja ja laste suhtlemise osas, kui ta oleks teadnud, et vaatamata lepingu sõlmimisele ta lastega kohtuda siiski ei saa. Lisaks ei ole hageja ülesütlemist vaidlustanud. Mõistlik aeg ülesütlemise vaidlustamiseks on möödunud.
4. Vanemahüvitist saab taotleda üks vanematest teise vanema nõusolekul. Hageja on nõusoleku andnud, et vanemahüvitist taotleb kostja ning selle ainus eesmärk oli hagejale soodsama olukorra loomine ning selle hageja ka saavutas. Oluline on seejuures rõhutada, et kostja ei saanud töötasu vanemahüvitise saamise ajal varasemas suuruses, kuigi kandis hagejale kokku üle 16 000 euro, mis on kokkuvõttes pea neli korda suurem summa kui hageja ise vanemahüvitist taotledes oleks saanud. Kuivõrd kostja on lepingu üles öelnud, ei ole tal kohustust saadud vanemahüvitist hagejale kanda. Vanemahüvitise saamise lisatingimuseks ei saa olla hüvitise kandmine teisele vanemale, vaid hüvitise saaja varasema sissetuleku säilitamine.
5. Juhul, kui hageja leidis, et tema õigusi on rikutud seoses kostja poolt vanemahüvitise saamisega või et kostja saab põhjendamatult vanemahüvitist, olnuks tal lihtne vastavasisuliste avaldustega pöörduda Pensioniametisse ja taotleda vanemahüvitist kostja asemel. Seda hageja ei teinud.
6. Perioodil september 2014 kuni jaanuar 2015 sai kostja vanemahüvitist kokku 7234.15 eurot, sh septembris 912.75 eurot. Seega isegi juhul, kui kohus leiab, et kostjal on kohustus vanemahüvitis kas osaliselt või täielikult hagejale kanda, on hageja esitatud summad ebaõiged. Juhul, kui kohus leiab, et kostjal on kohustus kanda hagejale kogu saadud vanemahüvitis, on summa 4484.15 eurot (st 7234.15-2750). Juhul, kui kohus leiab, et kostjal on kohustus kanda hagejale saadud vanemahüvitis kuni lepingu ülesütlemiseni, st september 2014 eest, oleks hageja võimalik nõue 412.75 eurot (september 2014 vanemahüvitis 912.75-elatis 500).
7. Vanemahüvitise kandmine kostja poolt hagejale on ka hea usu põhimõtte vastane. Juhul, kui kohus leiab, et kostja ei öelnud lepingut kehtivalt üles, oli kostja seisukohal, et lepingu punktis 3.3 sisalduv kokkulepe vanemahüvitise hagejale ülekandmiseks on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja hinnangul sõlmis hageja kokkuleppe üksnes majandusliku kasu saamise eesmärgil, teades lepingu sõlmimise hetkel, et kostja jaoks eriliselt olulist kokkuleppe osa – lastega suhtlemise võimaldamist – ei kavatse ta täita. Hageja teadis juba kokkulepet sõlmides, et lapsi ta kostjale näidata ei kavatse. Hageja on üksnes majandusliku kasu saamise eesmärgil lastega manipuleerides survestanud kostjat sõlmima kokkuleppeid, mis on talle ebasoodsad ning mille sõlmimine kostja poolt vaadatuna mistahes tulemust ei andnud. Esimese astme kohtu otsus
8. 25.10.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 4484.15 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude 250 euro väljamõistmiseks. Menetluskuludest jäi 95% kostja ja 5% hageja kanda. Kohus rahuldas hageja avalduse osaliselt, määras kindlaks hüvitavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt välja menetluskulud 1916.63 eurot, millest 5 1489.13 eurot on lepingulise esindaja kulud ja 427.50 eurot riigilõiv. Kohus jättis rahuldamata hageja avalduse menetluskulude summas 100.87 eurot osas. Kohus määras, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohus rahuldas kostja avalduse osaliselt, määras kindlaks hüvitavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulud 64.80 eurot (lepingulise esindaja kulud). Kohus jättis rahuldamata kostja avalduse summas 2431.20 eurot. Kohus märkis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle, millised kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigete 2 ja 4 alusel tuvastatuks: • pooled olid abielus xx.xx.xxxx-xx.xx.xxxx, abielust sündis kaks last; • pooled sõlmisid 21.07.2014 notariaalse kokkuleppe laste elukoha, lastega suhtlemise korra ja lastele elatise maksmise kohta (t I kd lk 12-15).
2. Kostja on hagile esitanud järgmised vastuväited: kostja on kehtivalt lepingu üles öelnud; hageja on korduvalt tuginenud lepingu ülesütlemisele ja ülesütlemisega nõustunud; kostja on täitnud ja täidab seaduses sätestatud ülalpidamiskohustust; kuna kostja on lepingu üles öelnud, ei ole tal kohustust saadud vanemahüvitist hagejale kanda, lisaks on vanemahüvitise kandmine kostja poolt hagejale hea usu põhimõtte vastane; juhul, kui kohus leiab, et kostja ei öelnud lepingut kehtivalt üles, on lepingu punktis 3.3 sisalduv kokkulepe vanemahüvitise hagejale ülekandmiseks tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
3. Kohus esmalt hindama, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping. Kohustuse täitmise nõude esitamise esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud.
4. Kokkuleppe punkti 3.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et alates 01.09.2014 läheb kostja isapuhkusele, edastab Pensioniameti poolt makstava isapalga hagejale ja isapuhkusel oleku ajal ei kohustu ta hagejale maksma täiendavalt lepingu punktis 3.1.2 kokkulepitud elatisraha, vaid see on arvestatud juba hagejale makstava isapalga sees. Pärast isapuhkuse lõppu alates 12.02.2015 hakkab kostja maksma uuesti elatist lepingu punktis 3.1.2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale perioodil 01.09.2014-11.02.2015 igakuiselt summa, mis vastab kostjale makstava vanemahüvitise suurusele ning selle summa sisse arvestatakse ka lastele makstav elatis. Kostja sai perioodil 01.09.2014-11.02.2015 vanemahüvitist 7234.15 eurot (t I kd lk 130). Kuna kostja on tasunud antud perioodil elatist 2500 eurot, on hageja hinnangul kostja võlgnevus 4734.15 eurot. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja jaanuaris 2015 teinud ülekande hagejale 250 eurot selgitusega „Mi riiete jaoks vanemahüvitisest“ (t I kd lk 129), seega kujuneb hageja vastava nõude suuruseks 4484.15 eurot.
5. Asja materjalidest nähtuvalt edastas kostja hagejale 02.10.2014 lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse (t I kd lk 17-18)

§ 196lõike 1 alusel.

Õigusalases kirjanduses on märgitud, et

§ 196

lõikest 1 ja

§ 116

lõike 6 sõnastusest võib järeldada, et erakorralise ülesütlemisõiguse olemasolu tuleb ilmselt vähemalt üldjuhul hinnata poolte huvide kaalumise teel. Siiski saab vähemalt eeldada, et kui erisätetes on 6 antud võimalus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, puudub selle eelduste olemasolul vajadus täiendavalt poolte huve kaaluda (Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M.

I. Komm vlj. Tallinn 2006, lk 659). 19. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu

§ 195lõike 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega.

Tulenevalt sellest, et seadus ei sätesta ülesütlemisavaldusele vorminõuet, sai kostja hagejale nende vahel sõlmitud notariaalse kokkuleppe üles öelda ka lihtkirjaliku tahteavalduse tegemisega. Sellele seisukohale on lahendis nr 3-2-1-143-09 asunud ka Riigikohus. Lisaks ei ole seaduses ette nähtud elatise kokkuleppe sõlmimiseks notariaalset vormi, mistõttu ei tulene ka nimetatust, et leping oleks tulnud üles öelda notariaalse tahteavalduse tegemisega. 20. Lisaks ülesütlemise formaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Kohus viitas

§ 196lõikele 2 ja § 116 lõike 2 punktidele 2-4.

21.07.2014 notariaalses kokkuleppes leppisid pooled kokku, et punkti 2.1.1 kohaselt suheldakse lastega sotsiaaltöötaja määratud graafiku alusel, kui pooled ei ole eelnevalt omavahel selles osas kokkulepet saavutanud. Kokkuleppe punkti 2.1.2 kohaselt on pooltel keelatud laste ees rääkida teisest poolest igasugust halba informatsiooni, mis võib muuta laste suhtumist nendesse, samuti tegema kõik endast oleneva, et nii käituksid ka kolmandad isikud laste juuresolekul. Samuti aitavad pooled igati kaasa, et lapsed oleksid nõus kohtuma nii ema kui isaga. xxxxxxx Vallavalitsuse (VV) osavõtul allkirjastasid pooled 24.07.2014 kokkuleppe suhtluskorraks lastega (t I kd lk 20). Hageja ja kostja leppisid kokku järgnevas: 1) lapsed viibivad isa juures kahel nädalavahetusel kuus; 2) kui üks lapsevanem lahkub Eestist pikemaks ajaks kui kaks päeva, antakse laps hoida teisele lapsevanemale; 3) suuremad elukorralduslikud küsimused ja muudatused, mis puudutavad last, kooskõlastatakse mõlema vanema poolt.

1. 02.10.2014 ülesütlemisavalduses on kostja märkinud, et vaatamata suhtlemisgraafikule ei ole hageja võimaldanud peale lepingu sõlmimist kostjal mitte ühtegi korda lastega kohtuda. Hageja ei võimaldanud erinevaid ettekäändeid ja süüdistusi loopides kostjal lastega suhelda (t I kd lk 52-92). Kostja on esitanud kohtule avalduse lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Samaaegselt avaldusega on kostja esitanud ka avalduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mille kohus rahuldas, kuid hageja ei täida ka kohtumäärust. Samuti teeb hageja kõik endast oleneva, et õhutada lapsi isa vastu. Arvestades, et leping sisaldab poolte vastastikke kohustusi ühiste lastega seonduvalt ning hageja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täida, ei paku lepingu jätkamine kostjale enam mingisugust huvi.
2. Hageja ei nõustunud kostjaga, et ülesütlemise alused esinesid ning veelgi enam sellega, et alused olid piisavad ülesütlemisest seaduses nõutud kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks ettenähtud mõistlikku tähtaega määramata. Kohus selgitas, et kuna kostja on kokkuleppe erakorraliselt üles öelnud, ei ole vaja määrata hagejale täiendavat tähtaega rikkumise lõpetamiseks, kui esinevad

§ 116lõike 2 punktides 2-4 sätestatud tingimused.

23.

§-d 116 ja 196 ei defineeri olulist lepingurikkumist ega anna ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest. Kostja on ülesütlemisavalduses esile toonud, et antud 7 juhul on kõik kolm

§ 116

lõike 2 punktides 2-4 sätestatud alust täidetud, mis annavad aluse tugineda olulisele lepingurikkumisele: lastega suhtlemine on lepingust tulenevalt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; hageja rikub kohustust tahtlikult ja tahtlikult takistab kostjal lastega suhtlemast, ei täida ka kohtu poolt esialgse õiguskaitse raames määratud suhtluskorda ning nimetatud rikkumine annab kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei kavatse ka edaspidi vabatahtlikult laste ja kostja suhtlemist soodustada ega toetada.

1. Notariaalne kokkulepe hageja ja kostja vahel sõlmiti 21.07.
2. Kolm päeva hiljem, s.o 24.07.2014, sõlmisid pooled Xxxxxxxxx VV juuresolekul suhtlemiskorra lastega. Suhtlemiskorra punkti 1 kohaselt leppisid vanemad kokku, et lapsed viibivad kostja juures kahel nädalavahetusel kuus. Hageja on möönnud, et lapsed ei viibinud kahel nädalavahetusel kuus kostja juures. Kostja on täiendavalt märkinud, et kostja soov lastega suhelda oli niivõrd suur, et kostja nõustus kõikide hageja tingimustega. Selline lastega suhtlemise soov oli hagejale lepingu sõlmimise ajal teada või vähemalt oleks pidanud teada olema. Kostja ütles lepingu üles põhjusel, et hageja rikkus lepingut oluliselt, teadlikult ja tahtlikult, välistas ja takistas tahtlikult kostja suhtlemise lastega, mis oli ainsaks eeltingimuseks kostja poolt lepingu sõlmimisel ja täitmise jätkamisel ja kostjapoolse huvi säilimisel. Kohus pidas vajalikuks märkida, et kogu menetluse kestel ei ole hageja kostja ülesütlemisavalduse õiguspärasust tunnistanud, vaid on nentinud faktilist olukorda. Kokkuleppe ülesütlemise aluste esinemise analüüsimisel lähtus kohus ainult nendest asjaoludest, mis esinesid kokkuleppe sõlmimisel ja ülesütlemisavalduse esitamise vahelisel ajal. Seega ei hinnanud kohus neid asjaolusid ja tõendeid, mis on esitatud peale kokkuleppe ülesütlemist (s.h hageja vastuavaldust tsiviilasjas nr 2-14-57090, t I kd lk 41-46; hageja vastust kostja avaldusele tsiviilasjas 2-14-57090, samas lk 47-50; hageja 08.12.2014 e-kirja kostjale, samas lk 51; ekspertiisiakti nr 13, samas lk 93-110; 10.10.2014 lindistuse ümbertrükki, samas lk 111-117; 11.10.2014 lindistuse ümbertrükki, samas lk 118; Harju Maakohtu 16.09.2014 määrust tsiviilasjas nr 2-14-57090, samas lk 119-121; Harju Maakohtu 30.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-57090, samas lk 122-127; poolte 19.05.2014 kirjavahetust, samas lk 128; 04.01.2015 lindistuse ümbertrükki, samas lk 138; Harju Maakohtu 28.09.2015 määrust tsiviilasjas nr 2-14-57090, samas lk 149-168 ja poolte 08.06.2016 kirjavahetust, samas lk 170-171).
3. Kohus leidis, et kuna kokkulepe sõlmiti mõlema poole vahel Xxxxxxxxx VV juuresolekul, pidi hageja teadlik olema kokkulepitud suhtlemiskorra tingimustest ja tagajärgedest. Hageja on ise tunnistanud, et kokkuleppe punktis 1 määratud suhtlemist ei toimunud, st kostja ei saanud lastega nädalavahetust kahel korral kuus veeta. Kokkulepitud suhtlemiskorrast ei tulene, et tegemist oleks olnud tingimusliku suhtlemiskorraga, s.o suhtlemiskord oleks rakendunud mõne sündmuse saabumisega, nt laste teatud vanusesse jõudmisega. Hageja pidi arvestama sellega, et kui poolte vahel oli suhtlemiskord kindlaks määratud, tuli seda ka täita. Kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus kui tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-143-09, punkt 11). Kostja on kokkuleppe tervikuna üles öelnud. Ülesütlemise eelduseks ei ole teise poole süü kohustuste rikkumisel ega rikkumise vabandatavuse puudumine. Kohus leidis, et

§ 116lõike 2 punktides 2-4 nimetatud tingimused on täidetud.

Kostjal oli lastega suhtlemine lepingust tulenevalt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, hageja rikkus kohustust teadlikult ning nimetatud rikkumine andis kostjale mõistliku 8 põhjuse eeldada, et hageja ei kavatse ka edaspidi vabatahtlikult laste ja kostja suhtlemist soodustada ega toetada. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal õigus leping üles öelda hagejapoolse lepingu rikkumise tõttu.

1. Kostja leidis, et ta on täitnud ja täidab seaduses sätestatud ülalpidamiskohustust. Hageja märkis, et ta ei olegi väitnud, et kostja ei täida seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Hageja väitis, et kostja jätkas elatise maksmisel osaliselt kokkuleppe täitmist, tasudes elatist kokkuleppes märgitud suuruses, mitte seaduses sätestatud minimaalsuuruses. Seega asjaolu üle, et kostja ei ole täitnud seaduses sätestatud ülalpidamiskohustust, vaidlus poolte vahel puudub.
2. Kostja on märkinud, et vanemahüvitist saab taotleda üks vanematest teise vanema nõusolekul. Hageja on nõusoleku andnud, et vanemahüvitist taotleb kostja ning selle ainus eesmärk oli hagejale soodsama olukorra loomine ning selle hageja ka saavutas. Kuivõrd kostja on lepingu üles öelnud, ei ole kostjal kohustust saadud vanemahüvitist hagejale kanda. Vanemahüvitise saamise lisatingimuseks ei saa olla hüvitise kandmine teisele vanemale, vaid hüvitise saaja varasema sissetuleku säilitamine. Hageja leidis, et pooled leppisid vanemahüvitise hagejale kandmises selgelt kokku, samuti kandis kostja hagejale vanemahüvitise üle ka vaidlusalusele perioodile eelneva aja eest. Veelgi arusaamatum on kostja etteheide selle kohta, et selline kokkulepe on tingitud majandusliku kasu saamise eesmärgist. Vaidlust ei ole selles, et hageja hooldas last ja tema sissetulek selle tõttu vähenes. Kuna kostja töötasu oli suurem, seega ka vanemahüvitis suurem, leppisid nad kokku, et vanemahüvitist taotleb kostja, aga kannab selle hagejale üle, kuna just hageja on see, kes kaotas oma sissetuleku ja kasvatas last ka tegelikult. Antud juhul on tegemist aga olukorraga, kus kostja sai vanemahüvitist, last ei kasvatanud ning saadud raha jättis endale.
3. Vanemahüvitise seaduse (VHS) § 1 lõike 1 kohaselt on käesoleva seaduse eesmärgiks säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. VHS § 4 lõike 1 kohaselt taotletakse, määratakse ja makstakse hüvitist riiklike peretoetuste seaduses (RPTS) sätestatud tingimustel ja korras, arvestades käesoleva seaduse erisusi. RPTS § 24 lõike 1 punkti 2 kohaselt makstakse peretoetusi igakuiselt jooksva kuu eest vastavalt toetuse saaja soovile toetuse saaja Sotsiaalkindlustusametis vormistatud kirjaliku avalduse või notariaalselt tõestatud avalduse alusel teise isiku, sh kohaliku omavalitsuse arvelduskontole Eestis.
4. Kostja ütles notariaalse kokkuleppe üles 02.10.2014, kuid viibis isapuhkusel perioodil september 2014 kuni jaanuar 2015, saades selle eest 7234.15 eurot. RPTS § 24 lõike 1 punkti 2 kohaselt ei olnud kostjal keelatud isapalga kandmine hageja kontole. Vastav kokkulepe oli tõestatud notari poolt. Hageja hooldas last ja tema sissetulek selle tõttu vähenes. Kostja töötasu oli suurem, seega oli ka kostja vanemahüvitis suurem. Pooled leppisid kokku, et vanemahüvitist taotleb kostja, aga kannab selle hagejale üle, kuna just hageja oli see, kes kaotas oma sissetuleku ja kasvatas last tegelikult. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul tegemist hea usu põhimõtte ega heade kommete vastase kokkuleppega. Kuna kostja jätkas 21.07.2014 sõlmitud lepingu ülesütlemisel selles kokkulepitud tingimusete valikulist täitmist (kasutades jätkuvalt küll nn isapuhkust, kuid nn isapalka laste emale üle ei andnud), on hagejal õigus nõuda kokkuleppe täitmist. 9
5. Kohus viitas

§ 76

lõikele 1, § 82 lõikele 1, §-le 100, § 101 lõike 1 punktile 1 ja § 108 lõikele

1. Kuna hageja nõue on tõendatud osaliselt, tuleb kostjalt hagejale välja mõista võlgnevus 4484.15 eurot (4734.15-250).
2. Hageja taotles kostjalt välja mõista 4734.15 eurot. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 4484.15 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõude 95% ulatuses. Hagi osalise rahuldamise tõttu pidas kohus õigeks jätta 5% kohtumenetluse kuludest hageja ja 95% kostja kanda.
3. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 450 eurot ja õigusabikulud 1567.50 eurot (sh käibemaks). Kostja vastuväidet ei esitanud. Hageja lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud: hagi koostamine, lõplik vormistamine ja kohtule esitamine (30.05.2016 ja 02.06.2016) – ajakulu 6h, maksumus 684 eurot (koos käibemaksuga); kostja 27.06.2016 vastuse ja selle lisadega tutvumine, vastuse analüüs (05.07.2016) – ajakulu 2,75h, maksumus 313.50 eurot (koos käibemaksuga); nõupidamine hagejaga, seisukoha kujundamine – ajakulu 1h, maksumus 114 eurot (koos käibemaksuga); hageja 03.08.2016 seisukoha koostamine, lisade komplekteerimine ja kohtule esitamine (03.08.2016) – ajakulu 4h, maksumus 456 eurot (koos käibemaksuga).
4. Kohus leidis, et hageja esindaja sooritatud õigusabitoimingud olid vajalikud ja põhjendatud. Võttes arvesse hageja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 13,75 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 95 eurot (lisandub käibemaks), mis ei olnud kohtu hinnangul ülemäära kõrge. Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 ning hageja kinnitustele on hagejale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga.
5. Hageja menetluskuluks on ka tasutud riigilõiv hagilt 450 eurot. Riigilõivu tasumine on hageja poolt tõendatud. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga.
6. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulude suuruseks kujuneb 2017.50 eurot [(13,75 h x 95 eurot + 20 %) + 450 eurot]. Kohus rahuldas hageja taotluse osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud 1916.63 eurot (kohus jättis hageja kuludest 95% kostja kanda). Hageja avaldus jäi rahuldamata summas 100.87 eurot. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lõikega
8. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulude suuruseks 2496 eurot (sh käibemaks). Tegemist on õigusabikuludega. Kostja lepinguline esindaja on sooritanud järgmised õigusabitoimingud: 12.06.2016 hagiga tutvumine, kestus 1,5h; 15.06.2016 kostja õigusliku positsiooni kujundamine, hagi analüüs, kestus 2h; 19.06.2016 nõupidamine kostjaga, kestus 1h; 22.06.2016 kostja vastuse koostamine, lisade komplekteerimine, kestus 6,75h; 27.06.2016 kostja vastuse esitamine kohtule, kestus 0,25h. Hageja ei pidanud põhjendatuks kostja lepingulise esindaja ajakulu hagiga tutvumiseks (12.06.2016) ning kostja õigusliku positsiooni kujundamiseks ja hagi analüüsiks (15.06.2016), mis kokku oli väidetavalt 3,5h. Hagiavaldus on sisuliselt 6,5lk pikk. Kostja esindaja Kai Kaljaste esindas kostjat ka tsiviilasjas nr 2-14-62670, kus oli samuti vaidlus seoses käesolevas asjas esitatud notariaalaktiga nr 3335 „Laste elukoha määramise, lastega suhtlemise korra ning lastele elatise maksmise kokkulepe ja muud kokkulepped“. Arvestades kostja esindaja praktilist kogemust õigusvaidluste 10 pidamisel, kvalifikatsiooni ja seda, et hagis toodud asjaoludega (ja osaliselt ka hageja õigusliku positsiooniga) oli kostja esindaja eelnevalt detailselt kursis, on mõistlik kulu kõnealuse menetlusdokumendiga tutvumiseks ja selle analüüsimiseks mitte rohkem kui 2h (kostja esindaja tunnitasu arvestades seega summas 260 eurot).
9. Kohus käsitles nimetatud toiminguid koos, kuna need seonduvad hagi ja sellele lisatud materjalidega tutvumisega ning kostja vastuse koostamisega. Toimiku materjalidest nähtuvalt oli hagi pikkuseks 8lk (sisuline osa ca 6,5lk). Hagile oli lisatud 4 dokumenti (kohus ei arvestanud esindaja esindusõigust tõendavaid dokumente ega riigilõivu tasumise maksekorraldust). Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja esindajal ei saanud hagiga tutvumisele kuluda rohkem kui 2h, kuna käesolev tsiviilasi on samuti seotud elatise nõude kohustuse täitmisega ja kostja esindaja esindas kostjat ka eelnevas tsiviilasjas. 27.06.2016 esitas kostja vastuse hagile pikkusega 8lk (sisuline osa ca 5,5lk). Kohtu hinnangul on kõnealuse dokumendi koostamise mõistlik ja põhjendatud ajakulu kokku 5,5h (1h/1lk). Kohus leidis, et kostja esindaja 12.06.2016, 15.06.2016, 19.06.2016, 22.06.2016 ja 27.06.2016 sooritatud õigusabitoimingud on vajalikud ja põhjendatud 7,5h (2+5,5) ulatuses.
10. Samuti on kostja esindaja sooritanud järgmised õigusabitoimingud: 31.08.2016 hageja 03.08.2016 seisukohtadega tutvumine ja analüüs, kestus 3,5h; 05.09.2016 nõupidamine kostjaga, kestus 1h. Hageja leidis, et ei ole põhjendatud kostja esindaja ajakulu 3,5h seoses toiminguga hageja 03.08.2016 seisukohtadega tutvumine ja analüüs (31.08.2016). Toimiku materjalidest nähtub, et hageja 03.08.2016 hagivastuse osas esitatud seisukohtade sisuline maht on 4,5lk. Viidatud seisukohad on vastuseks kostja hagivastuses toodud väidetele ning hageja seisukohtadega koos esitatud lisadest ei selgu ühtegi (uut) asjaolu, mida kostja (ja tema esindaja) varem ei teadnud. Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et kostja ei ole kõnealusele hageja 03.08.2016 menetlusdokumendile pidanud vajalikuks vastata, mistõttu ei ole põhjendatud dokumendi süvaanalüüs. Arvestades kostja esindaja praktilist kogemust ja kvalifikatsiooni, on mõistlik kulu hageja 03.08.2016 seisukohtadega tutvumisel mitte rohkem kui 1,5h (kostja esindaja tunnitasu arvestades seega summas 195 eurot). Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuna kostja eraldi vastust hageja 03.08.2016 seisukohale ei esitanud, on põhjendatud ja vajalik ajakulu hageja vastava dokumendiga tutvumiseks ja 05.09.2016 nõupidamiseks kokku 1,5h.
11. Võttes arvesse kostja esindaja teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse tulemuslikkust on õigusabi kokku 9h (7,5+1,5) ulatuses põhjendatud ja vajalik kliendi huvide kaitsel ning kuulub hüvitamisele. Õigusabi osutati tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks). Arvestades käesoleva asja kestvust ja keerukust, ei pidanud kohus antud kohtuasja puhul kostja esindaja tunnihinda 130 eurot (lisandub käibemaks) mõistlikuks ja põhjendatuks. Kostja lepinguline esindaja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märkinud, mis põhjustel tuleb hagejal hüvitada kostjale lepingulise esindaja keskmisest mõnevõrra kõrgem tunnitasu. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta. Kohus leidis, et kostja esindaja teostatud õigusabitoimingute puhul oli teenuse hind (130 eurot/tund + käibemaks) ülemäära kõrge. Kohus luges mõistlikuks tunnitasumääraks 120 eurot/tund (lisandub käibemaks).
12. Tuginedes TsMS § 174 lõikele 10 ning kostja kinnitustele on kostjale hüvitamisele kuuluv lepingulise esindaja tasu käibemaksuga. Kostja lepingulise esindaja 11 õigusabikulude suuruseks kujuneb 1296 eurot (9h x 120 eurot + 20%). Kohus rahuldas kostja taotluse osaliselt ja mõistis hagejalt välja kostja menetluskulud 64.80 eurot (kohus jättis kostja menetluskuludest 5% hageja kanda). Kostja avaldus jäi rahuldamata summas 2431.20 eurot. Kostja esitas ka avalduse kooskõlas TsMS § 177 lõikega
13. Apellatsioonkaebus
14. 24.11.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus otsust tehes menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigust.
15. Kohus jättis käsitlemata asjaolu, et hageja sissetulekud ei vähenenud seoses sellega, et kostja taotles isapalka, vaid suurenesid võrreldes sellega, kui hageja oleks ise emapalka taotlenud. Hageja ei väitnud, et tema sissetulekud oleksid vähenenud. Samas ei saanud kostja ajal, mil sai isapalka, muid sissetulekuid. Ei ole võimalik aru saada, millise sätte alusel kohus järeldas, et kostjal on kohustus saadud vanemahüvitis hagejale üle kanda, arvestades, et eelnevalt tuvastas kohus kokkuleppe kehtiva ülesütlemise. Kohus jättis kohaldamata

§ 186lõike 6.

1. Kokkulepe oli hageja poolt välja pressitud alusetu lubadusega lapsi isale näidata ning kokkulepet sõlmides ema teadis, et ta lapsi isale ei näita. Selle tõenduseks esitas kostja mitmeid tõendeid, mille kohus jättis ebaõigesti arvestamata. Kostja ei oleks kokkulepet sõlminud, kui oleks teadnud hageja plaanist mitte võimaldada isal lastega kohtuda. Vanemahüvitist taotledes tuli kostja vastu hageja nõudmisele viimasele soodsama majandusliku olukorra loomiseks, kuigi kooselu oli lõppenud. Vastutasuks on kostja pidanud kulutama märkimisväärseid summasid erinevates kohtumenetlustes, et taastada lastega suhtlemine. Oleks hea usu põhimõtte vastane mistahes täiendavate summade hagejale kandmine. Isa ei ole saanud vaatamata jõustunud kohtulahendile lastega 3a jooksul suhelda hagejast tulenevatel põhjustel.
2. Kohus sisustas ebaõigesti RPTS § 24 lõike 1 punkti
3. Säte reguleerib olukorda, kus vanemahüvitise saaja teeb Sotsiaalkindlustusametis avalduse või esitab notariaalselt tõestatud avalduse, mille kohaselt kannab amet hüvitise teise isiku kontole. Sellist kokkulepet vanemad ei sõlminud. Isegi kui isapalga hageja kontole kandmine ei olnud keelatud, ei tulene viidatud sättest kohustust selle ülekandmiseks emale. Vastustaja seisukoht
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasjas materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige lahendi tegemise. Vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi suuremas summas kui 412.75 eurot. Samuti tuleb uuesti jaotada ja kindlaksmäärata hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 12
6. Apellatsioonimenetluses puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asja lahendamisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle: pooltel on kaks ühist last: xx.xx.xxxx sündinud poeg M ja xx.xx.xxxx sündinud tütar M; peale kooselu lõppu sõlmisid vanemad 21.07.2014 notariaalse kokkuleppe (t I kd lk 12-16), milles mh leppisid kokku laste elukohas, lastega suhtlemise korras ning elatise maksmises; 24.07.2014 sõlmisid vanemad kohalikus omavalitsuses lastega suhtlemise kokkuleppe (t I kd lk 24); 02.10.2014 sai hageja kätte kostja avalduse (t I kd lk 17-19) 21.07.2014 sõlmitud kokkuleppe erakorralise ülesütlemise kohta (kinnitus hagiavalduse punktis 1.9).
7. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja 02.10.2014 avalduse alusel 21.07.2014 leping lõppes. Kui ülesütlemisavalduse eeldused (materiaalsed ja/või formaalsed) ei olnud täidetud, oli tegemist tagajärjetu avaldusega ja leping kehtis edasi. Kuna üles öelda saab kehtivat lepingut, tuleb kohtul esmalt veenduda, kas 21.07.2014 tehingul olid õiguslikud tagajärjed, st ega ei olnud tegemist tühise tehinguga või ega tehingut ei olnud kehtivalt tühistatud.
8. Tehingu tühistamiseks avalduse esitamist TsÜS §-s 98 sätestatud korras pooled esile ei toonud. Seega ei ole vaja kohtul käsitleda kostja väiteid tema survestamise kohta hageja poolt lepingut sõlmima, samuti lepingu sõlmimist hageja poolt kavatsuseta täita kostja jaoks eriliselt olulist osas (lastega suhtlemise võimaldamist), mis tõendatusse korral oleksid võinud anda aluse lepingu tühistamiseks TsÜS § 92, 94 või 96 alusel. Kui lepingu tühistamiseks on seaduses ettenähtud erinorm, tuleb tugineda lepingu tühisuse tuvastamisel sellele, mitte TsÜS §-le 86, isegi kui erinormi aluseks olevad asjaolud on käsitletavad heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevatena. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et 21.07.2014 tehingu tühisuse tuvastamiseks vastuolu tõttu heade kommetega poolte esitatud elulised asjaolud alust ei anna. Viite tehingu võimalikule tühisusele TsÜS § 86 lõike 1 alusel esitas kostja vastuses hagiavaldusele (t I kd lk 39-40) ja kordas seda kaebuse punktis
9. Esmalt märgib kolleegium, et kostja seisukohad menetluses on vastuolulised, kui ühelt poolt on ta seisukohal, et ütles lepingu üles kehtivalt (mis eeldab kehtiva lepingu olemasolu), teisalt aga, et tegemist oli algusest peale õiguslike tagajärgedeta (tühise) lepinguga. Tehing ei saa olla samaaegselt tühine ja kehtiv.
10. Kostja tõi tehingu tühisuse alusena lisaks eelpool nimetatutele esile lepingu sõlmimise hageja poolt üksnes majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui selline hageja eesmärk tõendamist leiaks, ei oleks tegemist heade kommete vastase lepingu eesmärgiga. Üldjuhul tuleb tehingu heade kommete vastasus kindlaks teha tehingule koguhinnangu andmise teel sõlmimise ajal, võttes arvesse nii tehingu sisu, sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke ning asjaolude hilisem muutmine heade kommete vastasust ei tingi. Vaidlusaluses lepingus leppisid lahuselavad abikaasad kokku ühiste alaealiste laste igakordse elukoha (punktis 1), lastega suhtlemise alusena sotsiaaltöötaja poolt määratud graafiku, kui nad omavahel muud kokkulepet ei saavuta (punktis 2.1.1), vastastikuses viisakas suhtlemises laste juuresolekul ning kohustuses aidata igati kaasa, et lapsed oleksid nõus suhtlema mõlema vanemaga (punktis 2.1.2), kostja poolt lastele ühekordse rahasumma maksmises ja alates 12.08.2014 igakuise elatise tasumises ning tasumisega viivitamisel viivisemäära (punktides 3.1, 3.2), kostja poolt vanemahüvitise taotlemises ja saadava hüvitise hagejale ülekandmises (punktis 3.3), abielu lahutamises perekonnaseisuametis ja vastastikuste pretensioonide puudumises (punktis 4). Seega enamus lepingu sisust konkretiseeris seadustest (nt PKS §-d 96-100 elatis, § 124 13 viibimiskoht, § 143 suhtlusõigus; VHS § 2 vanemahüvitise saamise õigus) tulenevaid vanemate/abikaasade õigusi/kohustusi. Ka ei keela seadus anda vanemahüvitist üle teisele isikule. Seega vastas 21.07.2014 leping täies ulatuses lepinguvabaduse põhimõttele ega olnud mingiski osas vastuolus heade kommete või avaliku korraga.
11. Enne ülesütlemisavalduse eelduste täidetuse kohta seisukoha võtmist vastab kolleegium kaebaja väitele, et maakohus jättis põhjendamatult hindamata tema tõendid: hageja vastuavalduse tsiviilasjas nr 2-14-57090, hageja vastuse kostja avaldusele tsiviilasjas 2-14-57090, hageja 08.12.2014 e-kirja kostjale, ekspertiisiakti tsiviilasjas 2-14-57090, 10.10.2014, 11.10.2014 ja 04.01.2015 lindistuste ümbertrükid, Harju Maakohtu määrused 16.09.2014, 30.12.2014 ja 28.09.2015 tsiviilasjas nr 2-1457090, poolte 19.05.2014 ja 08.06.2016 e-kirjavahetuse. Maakohus põhjendas tõendite hindamata jätmist sellega, et lähtus kokkuleppe ülesütlemise aluste esinemise analüüsimisel ainult nendest asjaoludest, mis esinesid kokkuleppe sõlmimisel ja sõlmimise ning ülesütlemisavalduse esitamise vahelisel ajal. Kolleegium nõustub maakohtuga osaliselt. Samas enne ülesütlemisavalduse tegemist esinenud eluliste asjaolude tõendamiseks saab pool kasutada ka ajaliselt hiljem tekkinud tõendeid, mis aga sisaldavad teavet nende asjaolude esinemise kohta asjakohasel perioodil. Lisaks saab kostja väidet, et tal oli alus arvata, et hageja ei hakka kokkulepet täitma ka edaspidi, tõendada tõenditega, millised annavad teavet poolte suhtlemise jmt kohta ka peale ülesütlemisavalduse esitamist. Enamus maakohtu poolt hindamata jäänud tõenditest vastab kirjeldatud kriteeriumidele ning kolleegium lähtub järgnevates põhjendustes ka neist (TsMS § 653). Sõltuvalt sisust jätab kolleegium tähelepanuta lindistuste väljatrükid ja poolte e-kirjad kui asjakohatud tõendid.
12. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, milles kohus tuvastas 02.10.2014 ülesütlemisavalduse kehtivuse ja sellega 21.07.2014 lepingu lõppemise. Maakohtu põhjendus on tehtud kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1, hinnates tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustades kohtuniku siseveendumuse kohaselt. Maakohus tuvastas, et kostjal esinesid erakorralise ülesütlemise eeldused 02.10.2014 avaldust esitades. Kolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Seejuures tuvastas maakohus hageja rikkumised, millised andsid kostjale aluse öelda leping üles kohustuse rikkumise lõpetamiseks mõistlikku tähtaega andmata.

§ 116

lõikes 2 loetletud olulistest rikkumistest andsid esiletoodud elulised asjaolud ja tõendid aluse tuvastada kolm (punktides 2-4 kirjeldatud). Poolte vahel puudub vaidlus, et ajavahemikul lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse esitamiseni ei saanud isa ja lapsed kohtuda vastavalt 24.07.2014 kohaliku omavalitsuse kaasabil kokkulepitud suhtlemise korra punktile 1, s.t lapsed ei viibinud isa juures kahel nädalavahetusel kuus. Hagiavalduses (punktis 2.8) tõi ema põhjusena esile, et talle ei sobinud isa tõlgendus suhtlemiskorrast, s.t et lapsed viibivad kaks ööpäeva isa juures olukorras, kus üks neist on 10-kuune ega ole isaga päevagi koos elanud ja teine 7- aastane on isa lahkumisest traumeeritud. Samas ei toonud ema esile ega tõendanud, mida tema lastega igapäevaselt kooselava vanemana tegi aktiivselt selleks, et lastele olukorda selgitada ja laste ning isa väidetavat võõrdumist kõrvaldada. Üldiselt teadaolevalt on nimelt lastega igapäevaselt kooselava vanema suhtumine lahuselavasse vanemasse ja tema suhtesse lastega, s.h käitumine n-ö laste üleandmisel, lastele olukordade selgitamine jmt esmase tähtsusega selles, kuidas lapsed lahusoleva vanemaga suhtlevad, milliste emotsioonidega nad kohtumiste korral kodust lahkuvad ja sinna tagasi tulevad. Ka on tsiviilasjas nr 2-14-57090 kogutud kohtupsühhiaatria ja –psühholoogia ekspertide arvamusega (t I kd lk 93-111) tõendatud, et Mi ja tema isa 14 puhul ei olnud tegemist võõrandumise sündroomiga. Seonduvalt teise lapsega tõi kostja vastuses hagile (punktis 3.5) esile, et käis enne kokkuleppe sõlmimist probleemideta mõlema lapsega 3-päevasel Lõuna-Eesti reisil. Sellele väitele hageja vastu ei vaielnud. Sama nähtub viidatud ekspertiisiaktis sisalduvas laste tädi (kostja õe) selgitustest (t I kd lk 104-105). Eeltoodust tulenevalt ei suutnud hageja tõendada, et temapoolne lepingurikkumine, s.t laste ja isa kohtumiste mittevõimaldamine augustis/septembris 2014, oli tingitud mitte temast tulenevatest asjaoludest, vaid vajadusest järgida laste heaolu ja tervist. Ka tuvastas maakohus hooldusõiguse menetluse lõpplahendi põhjendustes, et ema on takistanud lastel isaga suhtlemist ega ole alati käitunud laste parimatest huvidest lähtuvalt (28.09.2015 määrus; t I kd lk 149169). Kuigi kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingu ülesütlemise eelduseks ei ole üldjuhul teise poole süü kohustuse rikkumisel ega rikkumise vabandatavuse puudumine, siis arvestades vaidlusaluses lepingus reguleeritud suhte (lahuselava vanema ja laste suhtlemine) erilist sisu ja vajadust pidada seejuures silmas laste huve, oleks hageja poolt esiletoodu (laste huvide rikkumine isaga kohtumiste korral) tõendatuse korral hea usu vastane jätta neid asjaolusid ema rikkumise olulisuse hindamisel arvestamata. Vastuseks hagejale selgitab kolleegium, et asjaolu, et kostja jätkas peale pooltevahelise lepingu lõppemist 02.10.2014 vanemahüvitise saamist, ei saa käsitleda tema poolt lepingu osalise edasi täitmisena. Tahteavaldus tehingu ülesütlemiseks jõustub teisele poolele kättetoimetamisega (TsÜS § 69 lõige 1).

1. Lisaks eelnevale nähtub tsiviilasja mate4rjalidest, et poolte e-kirjavahetusega on tõendatud, et isa üritas aktiivselt kokku leppida konkreetseid nädalavahetusi, millal lapsed tema juures viibivad, samuti kuidas ja millal ta lapsed (või ühe neist) võtab, milline on laste päevaplaan jmt (nt isa e-kirjad 21.08.2014 kell 9:27, 22.08.2014 kell 10:18, ja 10:47, 27.08.2014 kell 11:21, 11:54 ja 12:01, 29.08.2014 kell 1:54, 01.09.2014 kell 10:41, 16.09.2014 kell 7:21, 21.09.2014 kell 7:36, 22.09.2014 kell 10:39, 25.09.2014 kell 12:10 ja 2:44, 29.09.2014 kell 9:55 ja 10:18 (t I kd lk 89, 88, 87, 85, 83, 80, 79, 64, 62-63, 58, 57, 55, 54). Seega pidi laste emale olema arusaadav, et isa tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud eelkõige sellele, et tal oleks võimalik regulaarselt suhelda oma mõlema lapsega ning tegemata emana kõik selleks, et isa ja laste kohtumised toimuksid, rikkus hageja 21.07.2014 kokkuleppeid. Poolte ekirjavahetusega on tõendatud, et vastuseks kostja konkreetsetele ettepanekutele vastas hageja kas üldsõnaliselt või püüdes korduvalt väga täpselt määrata kindlaks kus ja kellega võib kostja „tema lastega“ viibida/suhelda või tuletas meelde kostjal suhte puudumist lapsega eelmisest suhtest, varasemaid seiku kostja tuttavatega, varasemaid suhteid või ei võimaldanud laste haigestumise ajal isal Mile kingitust ära tuua, vaid viis lapsed ära xxxxxsse jmt (hageja e-kirjad 21.08.2014 kell 5:43 ja 9:31, 22.08.2014 kell 10:50 ja 11:37, 27.08.2014 kell 12:09, 01.09.2014 kell 9:32, 10:54, 12:17, 1:09, 1:45, 2:32, 3:00 ja 18:04, 02.09.2014 kell 8:24, 3:07 ja 16:56, 16.09.2014 kell 7:44 ja 7:48, 19.09.2014 kell 8:26, 22.09.2014 kell 7:36, kostja e-kiri 25.09.2014 kell 10:43, hageja e-kirjad 25.09.2014 kell 10:45 ja 12:38, 26.09.2014 kell 3:31, 29.09.2014 kell 9:59 ja 10:45, 30.09.2014 kell 8:34 (t I kd lk 90, 89, 87, 86, 82, 79-80, 78, 76, 74-75, 72, 70, 68-69, 67a, 65, 64, 63, 62, 60, 58, 55, 54, 53). Poolte e-kirjade kogumi alusel saab nõustuda kostja järeldusega, et hagejal puudus (sõltumata vastupidistele korduvatele formaalsetele kinnitustele samades e-kirjades) tegelik tahe aidata kaasa laste ja isa suhtlemisele, ta käitus selliselt tahtlikult ja kostjal oli alus arvata, et ta ei hakka ka tulevikus isa ja laste kohtumistele kaasaaitavalt käituma. Kostja vastav järeldus leidis kinnitust ka faktiliselt, kuna ema ei võimaldanud isal ja lastel kohtuda ka sõltumata 16.09.2014 maakohtu poolt esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra 15 määramisest (määrus t I kd lk 119-121), seejuures isa ja poja suhtlemise määras kohus sarnaselt 24.07.2014 kooskõlastatuga, tütre osas piirdus ühe pika nädalavahetusega kuus.
2. Lisaks eelnevale on kolleegium tsiviilasja materjalide põhjal seisukohal, et kostja ekirjadest nähtuvalt saab asuda seisukohale, et kostja andis hagejale

§ 114

lõike 1 mõttes täiendava tähtaja, kui edastas korduvalt soove määrata kindlaks konkreetsed kuupäevad, millal lapsed viibivad tema juures ja teatas, et kuni hageja kokkuleppeid ei täida ja kostja lapsi ei näe ei täida ta raha maksmise kohustust ja pöördub kohtusse (nt kostja e-kirjad 21.08.2014 kell 4:19 ja 9:27, 29.08.2014 kell 1:54, 01.09.2014 kell 11:57, 1:25 ja 4:30 (t lk I kd lk 90, 89, 80-81, 77, 73, 69). Seega isegi kui asuda seisukohale, et tõendatud ei ole hageja poolt 21.07.2014 lepingu oluline rikkumine, oleks täidetud täitmiseks tähtaja andmise eeldus. 55. Õige on apellandi seisukoht, et maakohus jättis ebaõigesti otsuse tegemisel arvestamata

§ 186punkti 6, mille kohaselt lõpeb võlasuhe mh ülesütlemisega.

Samuti jättis maakohus tähelepanuta

§ 195

lõike 2, mille kohaselt kui pool võib lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled lepinguliste kohustuste täitmisest, kuni ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Vaidlustatud otsus on põhjendamata osas, milles maakohus vastuolus sellega, et tuvastas lepingu lõppemise 02.10.2014 ülesütlemise alusel, siiski hagi rahuldas. Seejuures ei tuvastanud maakohus, millisest lepingulisest suhtest või millisest seadusest tuleneb kostja kohustus riigilt saadud vanemahüvitise ülekandmiseks hagejale. Viidatud RPTS § 24 lõike 1 punktist 2 sellist kohustust ei tulene. Nimetatud sätte kohaselt võib peretoetusi maksta mh toetuse saaja kirjaliku avalduse alusel teise isiku arveldusarvele. Käesolevas asjas sellist olukorda ei ole. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.

§ 3

kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, kahju õigusvastasest tekitamisest, alusetust rikastumisest, käsundite asjaajamisest, tasu avalikust lubamisest ja muust seadusest tulenevast alusest. Ühtki nimetatud alustest maakohus ei tuvastanud ja kolleegium on seisukohal, et ei ole ka alust tuvastada. Olukorras, kus vanemad leppisid kokku, kumb neist vanemahüvitist riigilt taotleb, võiks saadu üleandmine teisele vanemale, kes igapäevaselt last hooldab, olla kõlbeline kohustus, mille täitmine võib vastata üldisele arusaamale, s.t mittetäielik kohustus

§ 4lõike 2 punkti 2 mõttes.

Sama sätte lõike 1 kohaselt aga mittetäieliku kohustuse täitmist võlausaldaja võlgnikult nõuda ei saa. 56. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue tuleb

§ 195lõike 2 alusel rahuldada osaliselt.

21.07.2014 leping lõppes 02.10.

1. Lepingu kehtivuse ajal sai kostja vanemahüvitist septembris 2014 912.75 eurot (t I kd lk 130). Puudub vaidlus, et ta tasus septembris lastele elatis 2x250 eurot. Seega on ta kohustatud lepingu punkti 3.3 alusel andma hagejale täiendavalt 912.75-500=412.75 eurot. Kolleegium ei võta arvesse 05.01.2015 selgitusega „Mi riiete jaoks vanemahüvitisest“ ülekantud 250 eurot, kuna kostja ei ole selle summa tasumist lepingu täitmisena maakohtus määratlenud (vastuse punkt 6.5; t I kd lk 39). TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel. TsMS § 436 § 4 kohaselt ei või kohus tugineda otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. 16
2. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaks määramisele (alternatiivseid) vastuväiteid apellant ei esitanud. Ka ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt menetlusosaliste põhjendatud ja vajalike menetluskulude kindlaksmääramisel kaalutlusõiguse piiride ületamist või muid rikkumisi, mis annaksid apellatsioonikohtule õiguse maakohtu otsustusse sekkuda. Seega võtab kolleegium hageja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena maakohtumenetluses arvesse 2017.50 eurot, millest 450 eurot on tasutud riigilõiv ja 1567.50 eurot esindaja tasu (käibemaksuga). Kostja põhjendatud ja vajalike menetluskuludena maakohtumenetluses võtab kolleegium arvesse 1296 eurot esindaja tasu (käibemaksuga).
3. Apellant esitas menetluskulude nimekirja, millest nähtuvad kulud 350 eurot riigilõivule ja 2296.80 eurot (käibemaksuga) esindaja tasule (15,96h eest tunnitasuga 120 eurot + käibemaks). Vastustaja esitas kulude osas vastuväite, leides, et põhjendatud ja vajaliku õigusabi mahtu tuleks vähendada vähemalt 5,75h võrra. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad tema kulud apellatsiooniastmes 849.30 eurot (käibemaksuga) esindaja tasule (7,45h eest tunnitasuga 95 eurot + käibemaks). Apellant ei esitanud vastustaja kuludele vastuväidet.
4. Esmalt analüüsib kolleegium apellandi kulude põhjendatust. Kaebuse esitamisel on apellant tasunud kooskõlas riigilõivuseadusega (RLS) riigilõivu 350 eurot (maksekorraldus t II kd lk 201), mille puhul on tegemist vajaliku ja põhjendatud kuluga. Apellandi esindajakulud on kolleegiumi hinnangul põhjendatud osaliselt. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja teostanud apellatsioonimenetluses järgmised õigusabi-toimingud: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 1,5h; kliendiga kohtumine 0,7h; apellatsioonkaebuse koostamine 12h; kaebuse kohtule edastamine 0,5h; vastustaja vastusega tutvumine ja kliendiga kohtumine 1,25h; kokku 15.95h. Vastustaja leidis, et maakohtu otsusega tutvumiseks ja analüüsiks ei olnud põhjendatud kulutada rohkem kui 1h arvestades, et apellandi esindaja esindas teda ka teises tsiviilasjas, kus oli samuti vaidlus seoses pooltevahelise notariaalse kokkuleppega. Samuti leidis vastustaja, et kaebuse koostamiseks mõistlik aeg on mitte rohkem kui 7h arvestades, et kaebus kordab osaliselt hagivastuses toodut ning selles tsiteeritakse ka maakohtu otsust. Kaebuse esitamise põhjendatud ajakulu on vastustaja hinnangul 0,25h arvestades, et kaebus oli valmis enne kohtusse esitamise päeva ning sellel ei ole lisasid, mille komplekteerimine oleks aeganõudev.
5. Kolleegium nõustub osaliselt vastustajaga ning leiab, et arvestades nii maakohtu otsuse kui ka apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu, mh seda, et kaebuses ei ole esitatud uusi asjaolusid ega tõendeid, on maakohtu otsuse analüüsimiseks ning kaebuse koostamiseks ja esitamiseks põhjendatud ajakulu kokku 8h (s.o 1h otsusega tutvumiseks ja analüüsiks ning 7h kaebuse koostamiseks ja esitamiseks). Ülejäänud toimingud, s.o 02.11.2016 kliendiga kohtumine (0,7h) ja 10.01.2017 vastusega tutvumine ja kliendiga kohtumine (1,25h), on kolleegiumi hinnangul vajalikud ja põhjendatud ning neile kulunud aeg mõistlik. Apellandi esindaja tunnihind 120 eurot, millele lisandub käibemaks, on esindaja kvalifikatsiooni ja vaidluse sisu arvestades mõistlik ja põhjendatud ning sellele ei ole ka vastustaja vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt on apellandi esindajakulud põhjendatud 9,95h osas, s.o 1432.80 eurot (9,95h x 144 eurot (tunnihind käibemaksuga)). Samuti on apellandi põhjendatud menetluskuluks riigilõiv 350 eurot. Eeltoodud kuludest tuleb vastavalt jaotusele 17 vastustajal hüvitada 91%, s.o riigilõivust 318.50 eurot ja esindajakuludest 1303.85 eurot, kokku seega 1622.35 eurot.
6. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja teostanud apellatsioonimenetluses järgmised õigusabitoimingud: ringkonnakohtu 29.11.2016 määrusega tutvumine 0,2h; apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 1,75h; nõupidamine kliendiga 0,5h; kaebusele vastuse koostamine ja kohtule edastamine 5h; kokku 7,45h. Apellant kuludele vastuväiteid ei esitanud. Kolleegiumi hinnangul on kõik kulude nimekirjas kajastatud õigusabitoimingud vajalikud ja põhjendatud ning neile kulunud aeg mõistlik ja kooskõlas dokumentide sisu ja mahuga ning vastab toimiku materjalidele ja tsiviilasja keerukusele. Samuti on mõistlik ja põhjendatud, arvestades esindaja kvalifikatsiooni ja vaidluse sisu, tunnihind 95 eurot, millele lisandub käibemaks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja esindajakulud põhjendatud täies ulatuses, s.o summas 849.30 eurot (7,45h x 114 eurot (tunnihind käibemaksuga)). Vastustaja kuludest tuleb vastavalt jaotusele apellandil hüvitada 9%, s.o 76.44 eurot.
7. Vastavalt eelpool märgitud jaotusele tuleks seega hagejal hüvitada kostjale 1218.24 eurot ja kostjal hagejale 121.05 eurot ning apellandil hüvitada vastustajale 76.44 eurot ja vastustajal apellandile 1622.35 eurot. TsMS § 445 lõike 1 alusel tasaarvestab kohus poolte vastastikused menetluskulude nõuded maakohtu ja apellatsioonimenetluses. Tasaarvestuse tulemusena ([1218.24+1622.35]-[121.05+76.44]=2643.10) tuleb hagejal/vastustajal hüvitada kostjale/apellandile menetluskulud 2643.10 eurot. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/