1-16-3752/49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 15. märts 2017 Kriminaalasja number 1-16-3752 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Mailika Ilisson Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 24. novembri 2016 otsus Andrus Kivisalu süüdistuses KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi) ja KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluse korras. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Andrus Kivisalu kaitsja advokaat Argo Küünemäe, apellatsioon Kohtuistungil osalesid Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Süüdistatav Andrus Kivisalu ja tema kaitsja advokaat Argo Küünemäe Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma Süüdistatav Andrus Kivisalu. Isikukood: 38103260298, elukoht: XXX. Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, töökoht: XXX OÜ. Varasemalt kriminaalkorras karistamata Kohtuistungi toimumise aeg 22. veebruar 2017 RESOLUTSIOON: 1. Jätta Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 24. novembri 2016 otsus muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavatel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Maakohtus anti üldmenetluses kohtu alla Andrus Kivisalu süüdistatuna selles, et tema 25. augustil 2014. a peale kella 18:00 lõi XXX asuvas korteris isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus oma abikaasat E.V. it (end nimega K.) ühe korra lahtise käega vastu näo paremat poolt. Seejärel haaras ühe käega kinni naise kõrist ja lõi teise käega vastu näo vasakut poolt. Sellega põhjustas A. Kivisalu kannatanule valu ja tervisekahjustusi - parema põse turse ja suus parema põse siseküljel pindmise limaskesta vigastuse. Sellega A. Kivisalu, lüües teist inimest, põhjustas teisele isikule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, pannes toime KarS § 121 (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 2) järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Lisaks süüdistati A. Kivisalu selles, et tema sõimas ja solvas 10. oktoobril 2015 kella 14:00 paiku XXX külaplatsil oma eksabikaasat E.V. it (end nimega K), ähvardas talle korduvalt peksa anda ja tervisekahjustusi tekitada. Kuna A. Kivisalu oli E.V. it varem füüsiliselt rünnanud, tundis kannatanu reaalset ohtu oma tervisele. Sellega A. Kivisalu, ähvardades teist inimest tervisekahjustuse tekitamisega, mille täideviimist on alust karta, pani toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 3. Viru Maakohtu 24. novembri 2016 otsusega tunnistati A. Kivisalu talle esitatud süüdistuses süüdi. Teda karistati KarS § 121 järgi vangistusega 9 kuud ning KarS § 120 lg 1 järgi vangistusega 10 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg-te 1,3 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täitmisele, kui A. Kivisalu ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 toodud kriminaalhooldusnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p 8 järgi sotsiaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammi. Katseaja alguseks loeti 24. november 2016. Lisaks mõisteti A. Kivisalult välja menetluskulud. MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED 4. Maakohus leidis, et A. Kivisalu süü talle esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist. 4.1 Tõendamist on leidnud, et A. Kivisalu kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused. Samuti on tõendamist leidnud, et A. Kivisalu ähvardas kannatanut mõni aeg hiljem ka füüsilise vägivallaga. 4.2 Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks A. Kivisalu kaitseversiooni, et tema ei ole kannatanut väärkohelnud ega ähvardanud. Selline versioon ei haaku ka tuvastatud tehioludega. Süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed selles, et tema ei ole kannatanut löönud ega ähvardanud. Ei saa pidada usutavaks, et kannatanu on endale tekitanud või vigastused on tekkinud muul viisil, sest kannatanu on juba EMO-s avaldanud, et abikaasa lõi teda lahtise käega pea piirkonda ning ka tuvastatud vigastused haakuvad kannatanu poolt kirjeldatud vägivallaga. A. Kivisalu versioon on ennastõigustav ja kantud püüdest vabaneda vastutusest. 4.3 Kohus märkis, et kannatanu E.V. i ja tunnistaja C.T. u ütlustes ei ole põhjust kahelda, sest need on järjekindlad. Tunnistajal ei ole mingit huvi ebaõigete ütluste andmise vastu või selliseid asju välja mõelda. Tunnistaja kinnitab kannatanu ütlusi ning ka avaldatud kirjalikud materjalid on kooskõlas kannatanupoolse sündmuste kirjeldusega. Põhjust, miks peaksid kannatanu ja tunnistaja sellise asja välja mõtlema või valetama, menetluse käigus ei tuvastatud. Tunnistaja kinnitab lisaks vägivallaga ähvardamisele sedagi, et süüdistatav lubas nüüd korraliku keretäie anda, et oleks ikka põhjendatud politseisse avalduse kirjutamine. Tunnistaja ütluste kohaselt avaldus süüdistatava kehakeelest reaalne ähvardus, kuivõrd Andrus oli E.V. le kehaliselt hästi lähedal ja vehkis kätega. Kohus märkis, et tunnistaja ja kannatanu ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks ja eluliselt usutavateks - neil puudus motiiv valetamiseks, samuti haakuvad tõendid teiste asjas kogutud tõenditega. 2 4.4 Kaitsja kutsutud tunnistajad L.T. e, M.T. ja A.P. , kes on A. Kivisalu sõbrad, iseloomustavad teda kui rõõmsameelset, rahulikku, abivalmist ja viisakat inimest, kelle käitumises nad ei ole näinud agressiivsust. Kohus märkis, et nende tunnistajate ütlustest nähtub, et nad oskavad iseloomustada A. Kivisalu vaid selles osas, mis puudutab tema suhtlust väljaspool kodu. Sellest, mis toimus Kivisalude kodus varjatult ega A. Kivisalule ette heidetud tegude kohta. ka Sõmerpalu haridus- ja lastekaitsespetsialisti E. Indovi ütlustest nähtub, et ta nõustas kannatanut ja süüdistatavat siis, kui neil toimus abielulahutus, kuid tema ütlustest nähtub, et ta ei süvenenud vajaliku põhjalikkusega nn piltpostkaardiliku välisfassaadiga pere ellu, kui saabus info perevägivalla juhtumi kohta, vaid rahuldus pelgalt süüdistatava selgituse ja nägemusega konflikti kohta, et tegemist on pere omavahelise arusaamatusega. Kannatanuga ta ühendust ei võtnud. R.L. i ütlused 25. augusti 2014. a sündmuste kohta kinnitavad samuti kannatanu ütluste usaldusväärsust. Asjaolu, et tunnistaja leidis E.V. i endast väljas olevana vihmas, külma ilmaga läbimärjana sokkides teel ringiekslevana, annab kinnitust, et kannatanu oli eelnevatest sündmustest nii tugevas stressis, et tema jaoks ei omanud ei tema seisund ega ümbritsev keskkond mingit tähtsust. Ta ei suutnud ega soovinud isegi sellest rääkida. Ka asjaolu, et kannatanu keeldus koju naasmast, vaid tahtis minna õe juurde, kinnitab toimunut. R.L. i kirjeldatu kinnitab kannatanu selleaegset psüühilist seisundit, mis ajendas teda viimaks abi saamiseks politseisse pöörduma. Enda sõnul ei jaksanud kannatanu enam ilusat elu teeselda, enda mõnitamist ja vaimset terrorit kannatada, kuna tegelik käärimine ja mädanemine hakkas ka juba väljaspoole paistma ning mõjutama tööd ja laste kasvatamist. Kohus leidis, et kannatanu ei ole kummaski episoodis andnud A. Kivisalu suhtes süüstavaid ütlusi alusetult. Tema ütlused on usutavad ja vigastuste tekkimine tõepärane, mida kinnitavad ka teised asjas kogutud tõendid. 4.5 A. Kivisalu on toime pannud süüteod otsese tahtlusega. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 4.6 A. Kivisalut mõjutavaks karistuseks tuleb mõista prokuröri poolt pakutud karistuse liiki ja määra. Optimaalseks katseajaks aga tuleb A. Kivisalu jaoks pidada 2-aastast katseaega. A. Kivisalu tegevuses ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kergemaliigilist karistust, s.o rahalist karistust ei ole otstarbekas kohaldada. A. Kivisalu ei ole mõistnud oma süütegude ohtlikkust ning on püüdnud vastutusest vabaneda. Seega ei avaldaks kergem karistus piisavat mõju isiku õiguskuulekale käitumisele. Rahaline karistus oleks liialt leebe mõjutusvahend. Kuna A. Kivisalu on varem kriminaalkorras karistamata, tuleb pidada põhjendatuks tema vangistusest tingimisi vabastamine ja käitumiskontrollile allutamine. Reaalse vangistuse määramine teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud ei ole. Kuna tegemist on lähisuhtevägivallaga, siis tuleb pidada otstarbekaks kohaldada A. Kivisalu suhtes täiendava kohustusena sotsiaalprogrammis osalemist, mis kallutaks isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. APELLATSIOON 5. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ja A. Kivisalu õigeksmõistmist. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, muuta süüdistatavale mõistetud karistusmäära ja mõista talle rahaline karistus. 5.1 Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja neid omavahel kõrvutanud. Analüüsitud ei ole kõiki tõendeid, kohus ei ole olnud erapooletu, vaid on hinnanud tõendeid valikuliselt ja eelarvamuslikult analüüsides süüdistuseväliseid asjaolusid. 5.1.1 Kohus on jätnud välja toomata kannatanu ja tunnistaja C.T. u poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses välja toodud ütluste vastuolud. See on viinud 3 valejäreldusteni. 5.1.2 Kohtuotsus on pealiskaudne, kuivõrd kohtu järeldused on põhistamata, siis ei ole neile võimalik ka vastuväiteid esitada. 5.1.3 Kohtu järeldused vigastuste tekkimise kohta on analüüsimata. Sõna-sõna vastu olukorras on kehavigastuste tekkemehhanismi juures oluline pöörata tähelepanu ka patsiendikaardi nr R272499 märkmetele. Nimelt nähtub sellelt “eile abikaasa löönud lahtise käega pea piirkonda..”, “Parema põse piirkonnas turse, suus parema põse sisekülje pindmine limaskesta vigastus”. Patsiendikaardi lõpus on kirje “suunatud perearsti vastuvõtule ja jälgimisele”. Märgitud kirjest saab teha järelduse, et löödi paremale näopoolele, mille tagajärjel paremal näopoolel vigastused. Süüdistuse kohaselt aga löödi nii paremale, kui vasakule näopoolel. Näo vasakul poolel aga vigastused puuduvad. Arst küll suunas kannatanu perearsti juurde jälgimisele, ent kannatanu seda ei teinud. Seega ei pruukinud vigastused sellised ollagi, et need oleksid tinginud perearsti jälgimise. Patsiendikaardilt ei selgu, millal väidetavad tervisekahjustused on tekkinud ja milline võis olla nende tekkemehhanism. Süüdistatav andis istungil selgituse, millal kannatanul põse pindmine limaskesta vigastus tekkis. Kohus aga ei pidanud vajalikuks kannatanult küsida, kas tal võis keevitajana töötades selline vigastus tekkida enne sündmust. Maakohus ei lükanud ümber süüdistatava kinnitust ja kaitseversiooni, et kannatanul tekkis vigastus paremal näopoolel tööülesannete täitmisel ja enne süüdistuses märgitud sündmust ning sellest oli ka kannatanuga kodus juttu. Lihtsalt üldine viide süüdistatava kaitseversiooni ennastõigustavusele ei ole kooskõlas kohtu põhjendamiskohustusega. 5.1.4 Kohus luges valesti kannatanu ja tunnistaja ütlused usaldusväärseks Kohus jättis arvestamata, et tunnistaja C.T. on kannatanu sõber, nad käivad erinevatel üritustel ja teineteise juures kodus. Kannatanu juures on kodus olnud ka teised kannatanu pereliikmed ja nad on koos televiisorit vaadanud ja vestelnud. Kaitsja ei leia mõistlikku põhjendust, miks kannatanu ja tunnistaja püüdsid istungitel kiivalt varjata, et nad on paar, kelle vahel on intiimsed suhted. Ei ole eluliselt usutav, et tegemist on vaid sõprussuhtega, sest tegemist on internetiportaalis tutvunud 35-aastase naise ja 37-aastase mehega, kes käivad teineteisel külas, ühistel üritustel ja tunnistaja suhtleb lähedalt kannatanu pereliikmetega. Suhte varjamine tekitab küsitavusi ka ütluste usaldusväärsuse hindamise kontekstis. Lähedase suhte tõttu on arusaadav, et tunnistaja püüdis oma ütlustega kannatanule meeldida ja teda toetada. 5.1.5 Tunnistaja on andnud kohtus valeütlusi Tunnistaja kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega (vt istungi protokoll lk 19 ja 22), kus tunnistaja kinnitas, et kannatanu rääkis talle vaimsest ja füüsilisest vägivallast internetis, samas kui kohtueelses menetluses kinnitas tunnistaja, et ei tea midagi eelnevatest suhetest. Maakohtu täiendavale küsimusele vastas tunnistaja, et ei teadnud eelnevatest suhetest, see jutt tuli ainult peale seda intsidenti ja ütlusi andis ta 16. novembril ja selleks ajaks ta juba teadis. Eeltoodust nähtub, et tunnistaja ütlused on vastuolulised suhetest teadasaamise fakti osas ja tunnistaja veel püüdis istungil otsida võimalusi, kuidas sobitada fakte ajateljele. Maakohus ei ole aga kallutatult tunnistaja vastuolulistele ütlustele mingit tähelepanu pööranud, vaid on lugenud need õigeteks ja usaldusväärseteks. Maakohus on põhjendamatult võtnud otsuse aluseks kannatanu ja tunnistaja ütlused, nagu oleks süüdistatav vägivaldse käitumisega ja kasutanud ka varem kannatanu suhtes vägivalda. Nimelt kinnitas kannatanu, et ei ole kunagi varem politsei poole pöördunud, kuna tal oli piinlik ja Andrus ütles, et teda nagunii ei usuta. Kaitsja leiab, et olles 16 aasta vältel abielus, ei saa pidada usutavaks, et kannatanu kellelegi (arvestades nt lähedasi suhteid ema ja õega) ei rääkinud süüdistatava vägivaldsusest. Seega ei ole usutav, et kannatanu rääkis väidetavast vägivallast oma internetisõbrale C.T. ule, kellega ta ei olnud veel kohtunud või keda ta vähemasti väga pinnapealselt tundis. Kannatanu häbi ja piinlikkuse puudumist kinnitab tema mahlakas väljenduslaad istungil (vt 4 istungi protokoll lk 4 ja 11). Kuna kohtusaalis viibisid ka kannatanu jaoks võõrad inimesed, siis ei ole tegemist kindlasti häbeliku ja piinlikkust tundva inimesega, sest selliseid sõnu häbelik inimene välja öelda ei suudaks, eriti kohtusaalis. Kannatanu on tegelikkuses agressiivse käitumisega ja on kasutanud füüsilist vägivalda ka oma laste kasvatamisel (vt kannatanu ütlused istungi protokoll, lk 13), mis iseloomustab samuti kannatanu sisemist mõttemaailma ja käitumismustrit. Kannatanu vägivaldusest on juttu ka perelepitaja H. Niiti kokkuvõttes. Iseenesest puudub vaidlus selles, et toimus äge sõnavahetus väidetava abielurikkumise teemal ja rüselus, kus kannatanu soovis toast või korterist väljuda, aga süüdistatav proovis enne seda saada oma küsimustele vastuseid. Kõik süüdistatava poolt välja kutsutud tunnistajad on kinnitanud, et ta on kõige rahulikum inimene. Samas on kannatanu õemees R.L. kinnitanud, et kannatanu ei ole kõige rahulikum inimene. Ka perenõustaja juures on süüdistatav viidanud pere probleemidele seoses kannatanu vägivaldse kasvatusmeetoditega. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik, kes ei ole oma käitumiselt agressiivne. Siit tekib põhjendatud küsimus, miks pidi süüdistatav oma abikaasat äkki lööma või teda ähvardama? 5.1.6 Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed Kannatanu väitel tabasid süüdistatava löögid mõlemat näopoolt, patsiendikaardi kohaselt oli aga turse vaid ühel näopoolel. Kannatanu väitel läks ta pärast löömist töö juurde, kus oli kaks töökaaslast, kellele ta rääkis löömisest, ent kellelt ta abi ei saanud. Löömisest kuulnud töökaaslasi aga kohtusse ei kutsutud, kuigi tegemist oli vahetult pärast sündmust löömisest kuulnud tunnistajatega. Kannatanu väitis istungil, et tal oli tunnistaja R.L. i juures pärast sündmust üksikasjalik jutuajamine. Viimane aga kinnitas istungil, et kannatanu ei rääkinud löömisest kunagi, ei vahetult pärast sündmust, kui kannatanu auto peale võttis, ega kodus, kui kannatanu nädala jagu tema pool viibis. Kannatanu ei läinud samal päeval arsti juurde, kuna väidetavalt ei olnud tal millegagi minna (protokolli lk 7). Samas aga oli R.L. toonud ta enda juurde autoga ja ka järgmisel päeval läks ta arsti juurde autoga. Kannatanu oli väidetavalt vahetult pärast löömist rääkinud selle asjaoludest oma õele, aga kohtusse õde tunnistajana ei kutsutud. R.L. ei kinnitanud istungil kordagi, et kannatanu oleks talle autos või kodus või mujal avaldanud, et süüdistatav oleks teda kunagi löönud või ähvardanud. Tunnistaja kinnitas, et tüli põhjuseks olid perekondlikud asjad, mille üle ikka tülitsetakse. Kannatanu ei ole ülemäära äkiline aga kõige rahulikum ka mitte. Kannatanul kehavigastusi ei näinud, kui ta kannatanu pärast sündmust auto peale võttis. Kannatanu rääkis tema kodus üldistest muredest, et suhete asi saada läbi. Noh läbiv faktor terve selle aja oli ikka see, et kuidas Andrusele on KoParis liiga tehtud ja et kas mõjutas siis tema käitumist ja olemist. Tegemist on n-ö kassi ja koera kaklusega, kus avaldus on politseisse esitatud vaid kiusu pärast. Seega eelkirjeldatud tunnistaja väited ei ühti kannatanu väidetega, et tunnistajaga räägiti asjaoludest, et süüdistatav lõi ja ähvardas kannatanut. Maakohus on kallutatult asunud seisukohale, et tunnistaja ütlused kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärust. Maakohus jättis analüüsimata tunnistaja ja kannatanu ütluste olulise lahknevuse asjas tähtsust omavate asjaolude osas. Asjas ei oma tähtsust, kas kannatanu oli läbimärg, sokkides või ilma, nagu maakohus otsuses arutles. Kannatanu ütluste ebausaldusväärsus ilmneb ka politseisse pöördumise motiivi osas, mis lahkneb kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses. Kohus jättis selle ebakõla aga analüüsimata. Kannatanu poolt 23. augustil 2016 antud ütlusi tuleb kõrvutada ka pereterapeut I. Asi poolt 12. augustil 2016. a antud kirjaliku seletusega, mille kohus vastu võttis ja uuris. Pereterapeut kinnitas, et E.V. ei avaldanud, et Andrus on tema vastu vägivaldne. Eeltoodust tuleneb, et kannatanu valetas maakohtus, sest eluliselt ei ole usutav, et psühholoog jättis maakohtule mainimata või valetas, et kannatanu talle ei avaldanud oma mehe vägivaldusest midagi. 5 Maakohus pidanuks välja selgitama, kumb valetas ja otsuses põhistama, miks pereterapeudi poolt öeldu ei ole usaldusväärne või miks terapeut pidi kohtule valetama. Maakohus on jätnud tõendi üldse mainimata ja analüüsimata. Ka H. Niiti poolt 3. juunil 2016. a koostatud kokkuvõtet uuriti kohtus. Ka perelepitaja ei märgi kokkuvõttes sõnagagi, et kannatanu oleks kurtnud süüdistatavapoolset vägivalda. Taas ei ole eluliselt usutav, et kannatanu oleks jätnud perelepitajale mainimata, kui perekonnas oleks olnud probleem pereisa vägivaldse käitumisega, kui see oleks olnud probleemiks. Kokkuvõttest nähtuvad vaid pere probleemsed teemad ja asjaolud, mis neid aegajalt süvendavad. Seega ei nähtu kummastki eelnimetatud tõendist, et kannatanu oleks olnud vägivaldne. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et kannatanul puudus motiiv valeütluste andmiseks. Kuna peres oli neli last, siis lootis kannatanu, et süüdistatav muutuks ja näeks oma kohustusi ja kasvataks lapsi selliste kasvatusmeetoditega peres, nagu näeb neid kannatanu. Valekaebuse ajendiks oligi suutmatus lahendada perekonnas kuhjunud probleeme ja nii nägi kannatanu 25. augustil 2014 tekkinud vahejuhtumis võimalust kinnistada politseile väidetava kehalise väärkohtlemise avaldust esitades enda staatus perekonnas suhete keerises ja püüda kätte maksta süüdistatavale tema poolt väljendatu ja/või tehtu osas. 5.1.7 Karistusega mõjutatakse isikut edaspidi uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seejuures arvestatakse süü suurust. Käesolevas asjas ei tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, kehtivad väärteokaristused puuduvad samuti. Kui kohus mingil põhjusel peaks asuma seisukohale, et süüdistatava käitumine ei vastanud õiguskorra reeglitele, siis oleks antud asjaolusid arvestades põhjendatud talle rahalise karistuse määramine. 5.1.8 Põhjendamatu on kannatanu esindaja poolt esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus, mida tuleks vähendada vähemasti poole võrra. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Apellatsioonikohtus 22. veebruaril 2017. a toimunud istungil jäi apellant oma taotluste juurde, prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 7. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega võtab esmalt seisukoha kehalise väärkohtlemise süüdistuses (I), seejärel annab hinnangu ähvardamisega seotud kaitseväidetele (II) ja karistusele (III) ning kannatanu esindaja menetluskulude põhjendatusele ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV). 8. Üldise märkusena selgitab ringkonnakohus vastuseks kaitsja poolt maakohtu otsusele tehtud etteheidetele põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, et põhjenduste puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 on kohtupraktikas valitseva lähenemise kohaselt tegemist kolmel juhul: esiteks siis, kui kohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud; teiseks olukorras, kus kohtulahendis on püütud küll mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole lahendi lugejale jälgitav; ning kolmandaks siis, kui otsuses esitatud seisukoha või järelduse põhjendused ei ole veenvad (RKKK 3-1-1-123-04, p 10; 3-11-47-04-p-de 9-10; 3-1-1-85-00, p 5.2, 3-1-1-17-03, p 13). 8.1 Situatsioonis, kus apellant viitab KrMS § 339 lg 1 p-s 7 loetletud olulisele menetlusõiguse rikkumisele, saab apellatsiooni resolutiivosa järeldus olla vaid üks. Nimelt tuvastades kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p-de 6-8 või 11 järgi, tühistab ringkonnakohus KrMS § 341 lg-s 2 kohaselt otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. 6 8.2 Kohtukolleegium leiab, et A. Kivisalu süüasja menetlemisel ei ole maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigust. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldustega ning temapoolne hinnang tõenditele on maakohtu omast erinev, ei tähenda seda, et kohus oleks kriminaalmenetlust oluliselt rikkunud. Sellisele seisukohale annab kinnitust ka asjaolu, et tegelikult ei taotleta mitte kriminaalasja tagasisaatmist I astme kohtule, vaid uue otsuse tegemist samade tõendite alusel ringkonnakohtus. I 9. Kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ning valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Teine koosseisualternatiiv näeb koosseisulise tagajärjena ette valu. A. Kivisalule heidetakse ette nii E.V. i (end K) tervise kahjustamist kui ka valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. 10. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegusel juhul vaidlus selles, et süüdistuses nimetatud ajal ja kohas tekkis E.V. i ja süüdistatava vahel tüli ja rüselus. Seega keskendub apellatsioonikohus sellele, kas süüdistuses kirjeldatud tegu – E.V. i tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine A. Kivisalu poolt on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus jätab pikemalt vastamata väidetele, mis puudutavad kaitsja moraalseid hinnanguid kannatanu isikule. 11. Kaitsja vastuväited maakohtu otsusele on kokkuvõtlikult järgmised:

1. a)tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, kus patsiendikaart ei kinnita, et löödi ka vasakule näopoolele. Samuti ei nähtu nimetatud tõendilt vigastuste tekkeaeg ning -mehhanism;
2. b)kohus jättis ümber lükkamata süüdistatava kaitseversiooni E.V. i vigastuste tekke kohta;
3. c)agressiivne on hoopis E.V. . Kõik tõendid kinnitavad, et A. Kivisalu ei ole agressiivne;
4. d)kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed ja alusetud. Kannatanu on andnud valeütlusi;
5. e)kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ning jätnud osadele tõenditele hinnangu andmata;
6. f)vigastused ei olnud sellised, mis oleksid tinginud edaspidist jälgimist perearsti poolt. 11.1 Kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705). 11.2 Nagu eelpool öeldud, puudub vaidlus selles, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli süüdistuses nimetatud ajal ja kohas tüli. Ka ringkonnakohtus möönis kaitsja, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli rüselus. Kannatanu on konflikti eskaleerumist kirjeldanud järgmiselt: „Ta seisis mul ukse peal ees. Mina üritasin sealt läbi tungida /-/. Ja siis ta lihtsalt lõigi. Tekkis rüselus. Ma üritasin vabaks saada, siis ta haaras mul kõrist kinni ja siis ta lõi mind teist korda. /---/ Esimest korda lõi lahtise käega ühele poole. Teise löögi teisele poole“ (II kd, lk 45 pöördel). Süüdistatav on prokurörile vastates rüselust kirjeldanud kui õlgadest kinni hoidmist ja põse peale patsutamist. Süüdistatav arvab, et E.V. ei tundnud sellest valu (II kd, lk 69). 11.3 Eelnimetatu kinnitab, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli füüsiline kontakt. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et antud asjas on tõendiallikatena relevantne tugineda 7 vahetutele tõenditele, s.o konfliktis osalenud osapoolte ütlustele ning dokumentaalsele tõendile, milleks on patsiendikaart. Kaitsja poolt välja toodud tunnistajad, kes oskavad iseloomustada A. Kivisalu väljaspool kodu, ei saa anda ütlusi süüdistuses kirjeldatud teo kohta. Kohtukolleegiumi jaoks on usutavad kannatanu ütlused. Viimaseid kinnitab ka patsiendikaart nr R272499, milles on fikseeritud parema põse piirkonnas turse, suus parema põse siseküljel pindmine limaskesta vigastus (I kd, lk 1). Seejuures ei veena ringkonnakohut teistsugusele positsioonile asuma ka kaitseväide, et erakorralise meditsiini osakonnas tehtud kirjest saab teha järelduse, et löödi vaid paremale näopoolele, ent süüdistuses on ette heidetud ka löömist vasakule näopoolele. Asjaolu, et E.V. il ei fikseeritud vigastusi vasakul näopoolel, ei tähenda, et löömist ei toimunud. Iga valu tekitav löömine ei pruugi jätta nähtavaid vigastusi ja seda eriti olukorras, kus vigastuste fikseerimine ei toimu sündmuse toimumise päeval. Kohustust vigastusi samal päeval fikseerimas käia kannatanul ei ole. Samuti ei näita patsiendikaardilt puuduvad andmed selle kohta, millal vigastused tekkisid ja milline on nende tekkemehhanism, et süüdistatav kannatanut ei löönud. Kassatsioonikohtu praktikas on selgitatud, et patsiendikaart kui dokument on lubatavaks tõendiks üksnes osas, mis puudutab arsti eriteadmiste ja pädevuse alusel kannatanul tuvastatud kehavigastusi (RKKK 3-1-1-67-10). Millal ja kuidas vigastused tekkisid on tõendamiseseme asjaolu, mille maakohus ka tuvastas. 11.4 E.V. i ütlusi ei muuda apellatsioonikohtu jaoks kuidagi ebausaldusväärseks fakt, et kannatanu ei läinud samal päeval arsti juurde vigastuste fikseerimiseks. E.V. on igati loogiliselt põhjendanud, miks ta samal päeval kiirabisse ei pöördunud. Järgmisel päeval pöördus ta kiirabisse, kuna tal oli peavalu löökidest näkku (II kd, lk 46). Samuti ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks see, et kohtusse ei kutsutud ütlusi andma kahte töökaaslast, kellele rääkis E.V. vahetult pärast sündmust toimunust ning kannatanu õde, kellele juurde ta läks. Teatavasti esindab riiklikku süüdistust kohtus prokuratuur. Viimase volitusi kriminaalmenetlus teostab prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. Apellatsioonimenetluses on prokurör selgitanud õe, sugulaste ja muude tuttavate kutsumata jätmist lähisuhtevägivalla eripäradega, kus tegevus toimub privaatsfääris ning tunnistajad ei saa anda ütlusi Kivisalude kodus toimunust. Kuivõrd tõenduslikust aspektist ei oleks tunnistajate ütlused väärtust omanud, siis ei olnud nende tunnistajate kohtusse kutsumine ka menetlusökonoomiliselt mõttekas. Ringkonnakohus möönab, et tõenduslikust küljest tuleb eelistada vahetuid tõendiallikaid. 11.5 Kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks ei pea ringkonnakohus kaitsja poolt taotletud tunnistaja M-A.K. ülekuulamise rahuldamata jätmist. Kohus on eelistungil jätnud taotluse rahuldamata põhjusel, et tegemist on alaealisega, kellel on õigus keelduda oma vanemate kohta ütluste andmisest ning kellele kohtus oma vanemate kohta ütlusi anda on ilmselgelt liiga traumeeriv. Kohus andis kaitsjale võimaluse taotluse juurde hiljem tagasi tulla (II kd, lk 10 pöördel). Hilisemas menetluses ei ole kaitsja taotluse juurde tagasi pöördunud. 11.6 Kaitsja on välja toonud sellegi, et kannatanu ütluste ebausaldusväärsust kinnitab fakt, et E.V. ei rääkinud tunnistaja R.L. ile ei autos, kodus ega mujal, et süüdistatav oleks teda löönud või ähvardanud. Ringkonnakohus antud tunnistaja ja kannatanu ütlustes vastuolu ei näe. Nagu ka kaitsja ise on välja toonud, on kannatanu kaitsja küsimusele „Kui R.L. teid koju viis, kas te rääkisite R., mis on juhtunud?“, et „Ta juba teadis, mis on juhtunud, sest mu tütar oli seda talle rääkinud.“ Eeltoodust nähtub, et kannatanu eeldas, et R.L. teab juhtunust. Samuti on kannatanu vastanud kaitsjale, et „usub, et R.L. kuulis“, „arvab, et kuulis, sest viibis samas ruumis“ (II kd, lk 45 pöördel). R.L. i kohtus antud ütlusi lugedes saab selgeks, et ta ei vestelnud E.V. iga selle aja jooksul, mis ta nende juures elas ja vestlus piirnes sõnadega „Tere ja head aega“ (II kd, lk 56), samuti ei rääkinud ta juhtunust oma naisele („Teate ei rääkinud, sest ma väga ei tahtnudki teada“ II kd, lk 56) ja teab üksnes seda, mida kõrvalt kuulis („See ei olnud minu jaoks prioriteetne ja see oli üksnes jutt, mida ma lihtsalt kuulsin töö käigus, ega ma täpselt ei 8 registreerinud, mida ma täpselt seal kuulsin või mis teema oli“ II kd, lk 56). Tunnistaja ütlustest nähtub, et E.V. rääkis oma kodusest olukorrast, küll aga selgub R.L. i ütlustest, et ta ei soovinud kannatanuga ega oma naisega juhtunust rääkida ning ei registreerinud täpselt, millest tema naine oma õega rääkis. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu jaoks ka E.V. i ütlused sündmusest rääkimise osas R.L. ile ebausaldusväärsed. 11.7 Ebausaldusväärseteks ei muuda kannatanu ütlusi seegi, et kaitsja hinnangul on E.V. i näol tegemist agressiivse käitumisega inimesega. Ringkonnakohus märgib, et tegelikkuses on kaitsjal kannatanu agressiivsuse osas välja tuua vaid üks juhtum. Kannatanu vastas kaitsja küsimusele, et „otseselt ei ole [füüsilist vägivalda ka laste kasvatamisel kasutanud], aga on üks õnnetus jah olnud. Olin natuke endast väljas ja poeg M-A. sai kulbiga vastu pead. Selline juhus oli, aga see ei olnud tahtlik ega sihilik. See oli tõesti õnnetus“ (II kd, lk 49). Kuidas nimetatud juhtum seondub süüdistusega, apellatsioonist ei selgu. Isegi kui süüdistatava ja kannatanu vahel toimus äge sõnavahetus ja rüselus, mille käigus süüdistatav püüdis saada kannatanult vastuseid, ei lükka kannatanupoolne varasem käitumine ümber tema ütlusi 25. augustil 2014. a. toimunust. Tuleb märkida, et ka süüdistatava käitumises on laste kasvatamisel vägivaldsuse ilminguid („Ma ei ole andnud neile vitsa ega rihma. Küll on tulnud ette vast mõningast juustest sakutamist, II kd, lk 68 pöördel), mis seavad kahtluse alla kaitsja väited A. Kivisalust, kui mitteagressiivsest inimesest. Kannatanu ja süüdistatava varasem käitumine ei ole aga käesoleva kriminaalasja tõendamiseseme asjaoluks. Ja ehkki kaitsja läbiv kaitsetees kujutab kannatanut kui vägivaldset isikut, kelle „sisemine maailm ja käitumismuster“ iseloomustab teda kui agressiivset isikut ja seletab rüseluse asjaolusid, loeb ka ringkonnakohus E.V. i ütlused tema vastu suunatud kehalise väärkohtlemise osas tõesteks. 11.8 Õigustatult on kaitsja juhtinud apellatsioonis tähelepanu sellele, et maakohus jättis arvestamata perelepitaja H. Niit poolt 3. juunil 2016. a koostatud kokkuvõtte ning pereterapeut I. Asi 12. augusti 2016. a kirjaliku tõendi. Ka prokurör on taotlenud nimetatud tõendite osas ringkonnakohtult seisukoha võtmist. Ringkonnakohus nõustub prokuröri esitatud seisukohaga apellatsioonikohtus, et nimetatud tõendid ei tõenda ega lükka ümber antud kriminaalasjas esitatud süüdistust ega tõenda seda, et A. Kivisalu ei ole kuritegusid toime pannud. See, et isikute peresuhted olid keerulised ja nad käisid psühholoogi ning perenõustaja juures, on teada asjaoluks, mille üle ei vaielda. See, mis eesmärgil need kohtumised toimusid, on hoopis teine asi. 11.9 Kaitsja on kohtule ette heitnud sedagi, et kohus ei selgitanud kannatanu käest, kas vigastus paremal näopoolel võis olla tekkinud tööülesannete täitmisel enne süüdistuses märgitud sündmust. Sellise etteheitega nõustuda ei saa. Kaitsja on istungil küsinud ka E.V. i terviseprobleemide kohta, mille peale on viimane vastanud, et tal olid probleemid kilpnäärmega, mis eemaldati (II kd, lk 48, pöördel), keevitajana töötades on ette tulnud puru silma minekuid, mitte rohkemat (II kd, lk 49, pöördel). Seega ei ole kohtus kinnitust leidnud süüdistatavapoolne versioon võimalikust varasemast vigastusest E.V. i põse pindmisel limaskestal tööülesannetega täitmisega seoses. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigustatult seisukohale, et ei saa pidada usutavaks, et kannatanu on endale ise mingil viisil vigastusi tekitanud. 11.10 Kaitsja leiab, et E.V. il oli motiiv valeütluste andmiseks seoses 25. augusti 2014.a juhtumiga, kuna ta lootis, et süüdistatav muutuks ja näeks abikaasa kohustusi ja lastekasvatamismeetodeid sellisena, nagu näeb neid kannatanu. Valeütlusi andis kannatanu kaitsja arvates selgi põhjusel, et see võimaldas kannatanul kinnistada enda staatust perekonnas suhete keerises ning püüdes kasvõi väliselt väljuda tupikseisust võitjana. 9 Ringkonnakohus leiab, et E.V. il puudus motiiv valeütluste andmiseks. Väärib märkimist, et E.V. i ütlused on vastuoludevabad ning järjepidevad nii kehalist väärkohtlemist kui ähvardamist puudutavas osas. Kaitsja väide, et E.V. esitas kuriteoteate soovist A. Kivisalule kätte maksta, on pahatahtlik ja süüstav ning põhineb vaid tema enda interpretatsioonil. Väärib märkimist, et kannatanu ei ole kohtuistungil väitnud, et ta sooviks kuidagi oma staatust perekonnas kinnistada, veelgi enam ei nähtu ühestki kannatanu ütlusest, et tal oleks soov süüdistatavale kuidagi kätte maksta. Pigem nähtub kannatanu ütlustest, et ta ei soovi lepitusmenetlust („Tema [A. Kivisalu] jaoks ei ole nii, et paneme punktid kirja ja käitume selle järgi“ E.V. i ütlused, II kd, lk 51 pöördel), toimunu teeb talle haiget („E.V. tundis end uhkena, et ta nutma ei hakanud. Ta väitis, et see oli tal esimene kord, kui ta pole nutma hakanud“ (tunnistaja C.T. u ütlused vastus prokuröri küsimusele, kuidas E.V. end pärast tundis, II kd, lk 53) ning tunnistaja käis veel aasta hiljem, maakohtu istungi toimumise ajal [s.o 23. augustil 2016] lähisuhtevägivalla nõustaja juures naiste varjupaiga kaudu (E.V. i ütlused, II kd, lk 48 pöördel). Erinevalt kaitsjast ei jää ringkonnakohtule E.V. ist muljet, kui suhte n-ö tugevamast poolest ja agressiivsest inimesest, kes proovib valekaebuste abil panna teist inimeste enda soovide järgi käituma või on ajendatud kättemaksust. 11.11 Kannatanu ütlustest ei jää ringkonnakohtule kahtlust, et süüdistatav A. Kivisalu kasutas füüsilist vägivalda E.V. i suhtes. Vigastused on fikseeritud patsiendikaardil nr R272499. 11.12 Mis puudutab kannatanule süüdistust valu põhjustanud väärkohtlemises, siis ka selles osas on süüdistus kannatanu ütlustega tõendamist leidnud. Nagu eespool märgitud, ei eita süüdistatav füüsilist kontakti kannatanuga, ent väidab, et see seisnes „õlgadest kinni hoidmises ja põsele patsutamises.“ Süüdistatav arvab, et E.V. ei tundnud sellest valu (II kd, lk 69). Kaitsja on apellatsioonis välja toonud, et kuna näo vasakul pool puuduvad vigastused ja perearsti juurde jälgimisele kannatanu ei pöördunud, võib asuda seisukohale, et vigastused ei olnud sellised, mis vajaksid kannatanu arvates perearsti sekkumist või jälgimist. 11.13 Kohtupraktikas leitakse, et tagajärge ei omistata vaatamata naturalistliku kausaalsuse esinemisele isikule juhul, kui ta põhjustab tagajärje, mis on väljaspool normi kaitseala ning/või realiseerub risk, mis ei ole seostatav isiku eelneva käitumisega. Riigikohus on lahendis nr 3-11-50-13 kitsendanud KarS § 121 kaitseala ning leidnud, et koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Valu tundmine ei saa Riigikohtu seisukohti arvestades tugineda vaid kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (RKKK 3-1-1-50-13, p 12.2). 11.14 Ringkonnakohus leiab, et A. Kivisalu ütlused sellest, et tema üksnes patsutas põsele ning ei hoidnud kannatanut kõrist, tuleb tõendikogumist välja jätta. Käesoleval juhul on küll kannatanul tuvastatud parema põse piirkonnas turse, suus parema põse siseküljel pindmine limaskesta vigastus, samas on kannatanu kinnitanud, et kõrist pigistamine toimus „piisavalt kõvasti, et põrutada paranemisel olevat operatsioonihaava (II kd, lk 45, pöördel). Samuti tuleb arvestada, et kannatanu pöördus järgmisel päeval haiglasse, kuna tal esines peavalu, mis annab vaieldamatult aluse jaatada keskmisest intensiivsema valu põhjustamist. Kohtukolleegium leiab, et löögid, millega põhjustatakse tagajärjena ka järgmise päevani kestev peavalu, on vaieldamatult hinnatavad jõulistena ja löömise tagajärjena põhjustatud valu on kaasuse tehiolusid arvestades koosseisu mõttes tagajärjena realiseerunud. Kohtu hinnangul muudab süüdistatava versiooni üksnes patsutamisest, millega valu ei põhjustatud ebausaldusväärseks ka kannatanupoolne reaktsioon süüdistatava teole. Eluliselt ebausutav on olukord, kus kannatanu üksnes süüdistatava arupärimiste peale ummisjalu sokkides kodust põgeneb ning keeldub koju naasmast. Kannatanu on kirjeldanud, kuidas ta kodust põgenedes „kõndis põldude vahel ja mõtles, mida edasi teha. Telefoni ei olnud, jalanõusid ei olnud, riided olid läbi ligunemas. Sadas 10 paduvihma. Lihtsalt kõndisin ja mõtlesin, et tagasi ma sinna ei lähe“ (II kd, lk 45 pöördel). Ka tunnistaja R.L. on kinnitanud, et tahtis „viia E.V. võimalikult neutraalsesse kohta. E.V. oli läbimärg, sokkides, vihma sadas, tal oli külm. /--/. Minu nägemus oli, et äkki inimene tahab rahu.“ (II kd, lk 55 pöördel). Nii kannatanu ise kui ka tunnistaja R.L. on kirjeldanud E.V. i seisundit pärast intsidenti, millest ringkonnakohtule taas ei jää kahtlust, et kaitsja poolt agressiivseks, mitte kõige rahulikumaks ning kättemaksuhimuliseks peetud E.V. , oli antud kehalise väärkohtlemise intsidendis kannatanuks, kellele süüdistatav A. Kivisalu põhjustas oma tegevusega füüsilist valu ja tervisekahjustuse. 11.15 Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et veenvaid põhjusi I astme kohtu poolt kriminaalmenetluses kogutud tõenditele antud hinnangu muutmiseks ei ole. Apellatsiooniväited ei kummuta süüdistust. Maakohus ei ole tõendite hindamisel teinud vigu, mis kinnitaksid kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viiksid enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Seetõttu tuleb maakohtu otsus A. Kivisalu süüdistuses E.V. i kehalises väärkohtlemises jätta muutmata. II 12. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks ähvardamisega seotud süüdistuses tuleb samuti jätta rahuldamata. 12.1 Taas puudub vaidlus selles, et süüdistuses nimetatud ajal kohtusid E.V. ja süüdistatav XXX külaplatsil ning et sündmuse juures viibis C.T. , kes antud asjas on tunnistaja. Vaidluse sisu puudutab asjaolu, kas A. Kivisalu ähvardas kannatanut korduvalt peksaandmisega ja tervisekahjustuste tekitamisega. Kaitsja on antud episoodis sellise võimaluse välistanud põhjusel, et:
7. a)C.T. on E.V. iga paar ning on seetõttu andnud kohtus valeütlusi püüdest kannatanule meeldida ja teda toetada. C.T. u ütlused tuleks lugeda ebausaldusväärseteks;
8. b)kannatanu on andnud seoses ähvardamisega valeütlusi. 12.2 Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 3-1-1-131-13, p 13). 12.3 Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11–12). 12.4 Ringkonnakohus leiab, et C.T. u ütlused on usaldusväärsed. Tegemist oli isikuga, kes vahetult viibis sündmuse juures ning tajus E.V. i suhtes toime pandud ähvardust. Tunnistaja on 11 kirjeldanud, et A. Kivisalu ähvardas „E.V. le korralikult peksa anda“, lausudes et „mis talle üldse tehakse, et väikse karistuse saab. Seejuures oli ta juba hästi lähedal E.V. nile kehaliselt ja käed laiali ning vehkis“ (II kd, lk 53). Samaselt on sündmust kirjeldanud kannatanu E.V. , kes kinnitab, et A. Kivisalu ähvardas teda öeldes, et kui tegemist oleks abikaasadega, saaks ta kriminaalkaristuse, aga nüüd saab selle eest väärteomenetluse ja et ta annab tappa. Füüsiliselt ta ei rünnanud, aga oli kogu aeg piiripeal. Ähvardusi võttis E.V. reaalselt, kuna see ei olnud esimene vägivallaakt tema suunas (II kd, lk 46, pöördel ja lk 47). Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlused on detailsed ja selged ning riimuvad kannatanu E.V. i ütlustega toimunust. 12.5 Ütluste usaldusväärsuse seisukohast süüteo tõendatuse kontekstis loeb ringkonnakohus ebaoluliseks selle, millised suhted E.V. i ja C.T. u vahel valitsesid. Apellatsioonikohus nõustub maakohtuga selles, et C.T. ul puudus motiiv valetamiseks. Kohtuistungi protokollist nähtub, et A. Kivisaluga ei olnud C.T. enne toimunud intsidenti kohtunud (II kd, lk 52), E.V. t tundis ta selleks ajaks vähem kui kuu aega (tutvuti 19. septembril 2015 interneti kaudu). Kuna varasemad kontaktid A. Kivisalu ja C.T. u vahel puudusid, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul kannatanul motiivi A. Kivisalu süüstamiseks. Arvestades teadlike valeütluste andmisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi süüteomenetluses tunnistajale, ei saa tõsiseltvõetavaks pidada kaitsja väiteid, et C.T. andis E.V. i huvides valeütlusi soovist talle meele järele olla ja kannatanut toetada. 12.6 Erinevalt kaitsjast ei näe ringkonnakohus vastuolu C.T. u kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel, mis puudutavad teadmist kannatanu E.V. i ja süüdistatava A. Kivisalu eelnevate suhete kohta. Nagu apellatsioonis tsiteeritust nähtub, on C.T. kohtueelses menetluses kinnitanud politseile, et ei teadnud eelnevatest suhtest midagi. Ka kohtule on C.T. väitnud sama. Tunnistaja on selgitanud, et eelnevatest suhtest tuli juttu pärast intsidenti, ütlusi andis ta aga 16. novembril, selleks ajaks ta juba teadis eelnevatest suhetest (II kd, lk 54, pöördel). 12.7 Vastuolu ei näe apellatsioonikohus ka E.V. i kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kaitsja väitel seisneb vastuolu politseile kaebuse esitamise motiivis. Kohtueelses menetluses ütles kannatanu, et viis avalduse seoses ähvardusega politseisse, kuna ta ei olnud enam nõus kannatama. Kohtueelses menetluses aga väitis kannatanu, et ajendiks oli see, et A. Kivisalu varastas talle kuuluva mobiiltelefoni. Samas on E.V. kohtuistungil ka selgitanud, et tema jaoks need põhjused ühtivad. Istungi protokollist nähtub, et kannatanu on tõlgendanud telefoni äravõtmist tema vastu suunatud ründena ning selgitas, et süüdistatavapoolne erinev ründamine (intiimpiltide tegemine kannatanust magamise ajal, vaimne terror, lastega manipuleerimine, kannatanu jälitamine ja luuramine) kogumis oligi politseisse pöördumise põhjuseks. Ringkonnakohus leiab, et E.V. i selgitustes politseisse pöördumise motiivi osas ei ole vastuolusid. 12.8 Ringkonnakohus nõustub Viru Maakohtuga A. Kivisalu süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi ning ei pea vajalikuks otsust antud osas muuta. III 13. Kaitsja on vaidlustanud ka A. Kivisalule mõistetud karistuse ning taotlenud mõista süüdistatavale karistuseks rahaline karistus. Kaitsja leiab, et karistuse mõistmise eesmärk ei ole füüsiliste kannatuste tekitamine ja inimväärikuse alandamine. Karistus peaks mõjutama inimesi mitte uusi kuritegusid toime panema. Kaitsja toob välja, et A. Kivisalu on varem kriminaalkorras karistamata isik. Antud kriminaalasjas puudusid karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. 12 Ringkonnakohus leiab, et A. Kivisalule mõistetud karistus vastab süüteo raskusele ning arvestatud on ka karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kuna kaitsja on jätnud motiveerimata, milles seisnevad A. Kivisalule mõistetud karistusega kaasnevad füüsilised kannatused ja tema inimväärikuse alandamine, siis märgib apellatsioonikohus üksnes, et karistus ongi selle kandja jaoks seotud teatavate piirangute talumisega, millega riik reageerib toimepandud ebaõiglusele. Maakohus on põhjendanud, millistel kaalutlustel ta leiab, et A. Kivisalut mõjutab uusi kuritegusid toime panemast just vabadusekaotuslik karistus. Kuriteo raskust, süüdistatava isikut ning tema minevikku arvestades on kohus karistust individualiseerinud kohaldades mõistetud vangistust tingimisi süüdistatava allutamisega kriminaalhooldusele. Ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist on kohus karistust mõistes arvestanud. Eeltoodut arvestades puudub põhjus maakohtule etteheiteid teha ning sellest erinevale positsioonile asuda. IV 14. Lõpetuseks on kaitsja taotlenud vähendada kannatanu esindaja menetluskulusid vähemalt poole võrra. Apellatsioonikohtus märkis kaitsja, et ei ole rahul sellega, et kohus jättis põhjendamata menetluskulude väljamõistmise väljamõistetud summas. Kannatanu esindaja ütles vaid 3 või 4 lauset. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on süüdistatavalt menetluskulusid välja mõistes lugenud kannatanu poolt valitud esindajale makstud tasu suuruse mõistlikuks (otsuse lk 13). Esindajatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja- või esindajatasu ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust ( RKKK 3-1-1-9911, p 9). Ringkonnakohus leiab, et esindaja poolt taotletud õigusteenuse tasumäär 120 eurot tunnis (sh käibemaks) on mõistliku suurusega ja vastab kohtupraktikas (nt RKKK 3-1-1-89-11) aktsepteeritud määrale. Kannatanu esindaja on kohtunud kliendiga ja teda prokuratuuris esindanud, samuti kohtuistungiteks ette valmistanud ning osalenud kõikidel kohtuistungitel. Kokku on kaitsja taotlenud tasu 15,5 tunni töö eest. Ringkonnakohtu hinnangul on osutatud õigusabi olnud vajalik ja põhjendatud, sest see seondub esindustoimingutega. Apellatsioonikohus ei nõustu sellega, et õigusteenuse eest välja mõistetud tasu tuleks vähendada põhjusel, et kannatanu esindaja ei võtnud istungitel kaitsja hinnangul piisavalt sõna ning põhitöö tegi ära prokurör. Süüdistust esindabki kohtus prokurör ning kannatanu esindaja ülesanded on piiratud tema menetlusliku staatusega. Üksnes selle põhjal kui mitu lauset esindaja ütleb, ei saa teha järeldusi õigusteenuse sisu ja kvaliteedi osas. 15. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 24. novembri 2016 otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 13