KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2017, Tallinn Haldusasja number 3-13-70196 Haldusasi Menetlusosalised D. Be.´i k

§ 158lg 3) 11 I 20.

Kaebaja jäi kohtuistungil selle juurde, et kaebus on esitatud ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena PlanS v.r § 26 lg 1 alusel, millega seoses taotleb kaebaja vaidlustatud ÜP tervikuna tühistamist. 21. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-84-08 märkinud, et populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Kaebaja leiab, et planeerimismenetluse tulemuste avalikustamise ja kehtestamise vahe on olnud liiga pikk (4 aastat), kuid samas arvestades avaliku väljapaneku ja arutelu järel planeeringus tehtud muudatuste mahtu, tulnuks see enne kehtestamist panna uuesti avalikule väljapanekule ja seejärel korraldada avalik arutelu, et kõik huvitatud isikud saaksid võimaluse esitada oma seisukohad. Kaebaja ei too välja, millised avalikud huvid võisid jääda väidetavate rikkumiste tõttu kaalumata. Seega on populaarkaebus pigem suunatud kolmandate isikute menetluslike õiguste ja erahuvide kaitsmisele. Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse. Erahuve saab iga kolmas isik kohtule kaebuse esitamisega ise kaitsta. 22. Pooltel puudub vaidlus selles, et PlanS v.r ei sätestanud tähtaega menetluse üldisele kestusele ega avalikustamisest kuni kehtestamise otsuse tegemiseni. Samuti puudub vaidlus, et antud juhul oli avalikust väljapanekust kehtestamiseni kulunud ajavahemik ligi 4 aastat. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-28-04 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selle kaasuse asjaolud on teistsugused. Lisaks, antud asjas on tegemist üldplaneeringu menetlusega, mis oma mastaapsuse poolest ei ole võrreldav ühe maaüksuse detailplaneeringuga ning sellest tulenevalt on ka erinevate haldusmenetluste maht oluliselt erinev. Vastustaja viitab põhjendatult sellele, et Harku valla territoorium on suur, seal paikneb rohkelt asulaid ja loodusobjekte, loodus on mitmekesine, elanikke ja sellest tulenevalt erinevaid huve on palju jms tegureid, samuti esitatud ettepanekute ja vastuväidete hulka. Käesolevas asjas võeti planeering vastu 27.08.2009 ning avalik väljapanek toimus 28.09.200925.10.2009, samaaegselt planeeringule koostatud KSH avaliku väljapanekuga. 03.12.2009 toimus avalik arutelu. Planeeringule esitati hulgaliselt vastuväiteid ja ettepanekuid, millele kohalik omavalitsus vastas eraldiseisvalt ja 25.02.2010 kokkuvõtva vastusega. Vallavolikogu seisukohti tutvustati avalikul arutelul 08.04.2010. Keskkonnaamet andis planeeringule kooskõlastuse ja kiitis heaks KSH aruande 11.01.2011. 25.04.2011 saadeti planeering maavanemale järelevalve teostamiseks. Maavanema menetluse kestel edastati veel täiendavaid dokumente (sh K.L.i arvamus). 23.10.2012 maavanem tagastas planeeringu heakskiitu andmata. Kohalik omavalitsus täiendas ja korrigeeris planeeringut ja edastas seejärel maavanemale järelevalvemenetluse jätkamiseks. 15.01.2013 pöördus kohalik omavalitsus maavanemaga tekkinud eriarvamuse lahendamiseks Siseministeeriumi poole. 03.04.2013 jätkas maavanem järelevalvemenetlust ja andis planeeringule 14.10.2013 heakskiidu. Seejärel tegi volikogu viivituseta kehtestamise otsuse. Vaidlustatud üldplaneeringu menetlus on tervikuna olnud pikk ning kuigi vald saanuks kaalutlusõigust kasutades otsustada ka täiendava avaliku väljapaneku või arutelu kasuks, tehti menetluse kogukestust arvestades õige otsus. Vajadusele otsus ära teha viitas ka Siseministeerium 14.03.2013 kirjas nr 13-4/7-7 (tl 75, I kd). Kohus ei nõustu kaebajaga, et pärast avalikku arutelu tehti üldplaneeringu põhilahenduse osas olulisi muudatusi, mis tinginuks seaduse (PlanS v.r § 21 lg 5) kohuselt uue avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamise. Kohus käsitleb seda allpool. 12 Asjas 3-3-1-28-04 keeldus haldusorgan detailplaneeringu kehtestamisest ning seejärel, ilma menetlustoiminguid tegemata ja põhjendusi esitamata, ligi pool aastat hiljem otsustas sama detailplaneeringu kehtestada. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 20 märkinud: „Tuleb arvestada, et vahepeal möödunud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes. Samuti võivad vahepeal olla muutunud ka teised asjaolud. Seetõttu on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, kusjuures siis jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et uus planeerimismenetlus oleks läbi viidud.“ Teises Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-47-12 leitakse, et: „Käesolevas asjas on periood viimase avaliku arutelu ja planeeringu kehtestamise vahel oluliselt pikem kui viidatud lahendis. Selline viivitus ei too kolleegiumi hinnangul siiski paratamatult kaasa kehtestamise otsuse õigusvastasust. Erinevalt haldusasjast nr 3-3-1-28-04, kus planeerimismenetlus oli planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, jätkus käesolevas asjas menetlus. Selle aja jooksul toimus muuhulgas maavanema järelevalvemenetlus, mis lõppes heakskiidu saamisega, ja sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et kaebaja ei ole välja toonud olulisi muutunud asjaolusid, ei ole käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga.“ Seega ei ole kohtupraktikas väljakujunenud ühest ajavahemikku, mille möödumine iseenesest ja vältimatult tooks kaasa otsuse õigusvastasuse. Kõik sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Antud juhul on tegemist üldplaneeringuga ning selle avalikustamisest kehtestamiseni kulunud ligi 4 aasta pikkune ajavahemik ei ole olnud ülemäära pikk ning kohalik omavalitsus on selle aja jooksul teinud kehtestamise otsustamiseni jõudmiseks vajalikke toiminguid. Kaebusest ei nähtu olulisi muutunud asjaolusid (looduskeskkonnas, liikluses, avalike teenuste kättesaadavuses vms), mis tinginuks üldplaneeringu põhilahenduse uue ülevaatamise. Kui valda iga elaniku juurdetulekut käsitleda olulise muutunud asjaoluna, siis ei oleks võimalik ühtegi planeeringut lõpuni menetleda. 23. PlanS v.r § 21 lg 5 tagab peale avalikku arutelu tehtavate muudatuste osas avaliku väljapaneku kordamise, kui tehtavad muudatused on planeeringu põhilahendust muutvad. PlanS v.r § 21 lg 5 on sõnastatud kaalutlusõigust mittevõimaldavana. Kohtu arvates on normi eesmärk see, et avalikul väljapanekul olnud planeeringut ei muudetaks oluliselt (planeeringu põhisisu osas) avaliku väljapaneku järgselt lähtudes selle kestel laekunud arvamustest või avalike arutelude tulemusel, ilma üldsusele muudetud põhilahendusega tutvumise ja arvamuse esitamise võimalust andmata. Kohus ei nõustu sellega, et eelkäsitletud ajavahemikul oleks tehtud üldplaneeringusse selle põhilahendust muutvaid parandusi või täiendusi (2009.a vastuvõetud ja avalikustatud planeeringumaterjalid2). Kaebaja märgib, et muudatused tehti erinevate isikute ettepanekute ja vastuväidete pinnalt ning maavanem tõi üldplaneeringu järelevalve käigus välja viisteist olulist muudatust, mis on üldplaneeringu materjalidesse sisse viidud selle avalikustamise järgselt. Kõnealused muudatused puudutasid nii maaüksuste juhtfunktsioonide olulist muutmist, planeeringulahenduste leppemärke, teetrasse ja avalikult kasutatavaid teid kui ka rohealasid. Samuti kõrvaldati planeerimisdokumentides esinenud puudusi. Täielikult otsustati üldplaneeringust aga välja jätta tuuleparke ning teede temaatikat puudutav. 2 http://www.harku.ee/et/kehtiv-uldplaneering 13 Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel ulatuslik diskretsiooniõigus. See hõlmab ka üldplaneeringu põhilahenduse määratlemist. Kohalik omavalitsus on käesoleval juhul seisukohal, et üldplaneeringu põhilahendust ei muudetud. Seadus ei too välja, mida käsitleda üldplaneeringu põhilahendusena. Lähtuvalt sellest, et planeerimisprotsess eeldab üldjuhul selle käigus muudatuste tegemist, kuna selle käigus selguvad erinevad huvid ja avalikkuse soovid, ei saa iga muudatust seega käsitleda põhilahenduse muutmisena. Lisaks tuleb üldplaneeringu koostamisel arvestada vahepeal kehtestatud detailplaneeringutega. Terminist „põhilahenduse muutmine“ lähtuvalt saab see tähendada ulatuslikku või põhimõttelist muudatust, mis muudab planeeringu põhisisu võrreldes avalikul arutelul olnud planeeringulahendusega. Tegemist on määratlemata õigusmõistega. Sealjuures üldplaneeringu menetlemise protsessis tuleb vaadata üldplaneeringut eelkõige tervikuna ja hinnata, kas kogu üldplaneeringu kontekstis on tegemist planeeringu põhisisu muutmisega. Kaebaja poolt viidatud PlanS v.r § 9 lg 7 käsitleb üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmist. Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga peaks toimuma pigem erandina ja selleks peaks olema kaalukad põhjused, kuna muudatust taotletakse kehtiva haldusakti suhtes, mis on sisuliselt ühiskondlik kokkulepe. Seega viidatud säte kohaldub teistsuguses olukorras ning detailplaneeringuga planeeritava maa-ala kontekstis, mis võib olla ka ühe kinnistu suurune. Üldplaneeringu menetluses ei ole maakasutuse (juhtotstarbe) määramisel mõne tsooni vähene laiendamine või kitsendamine, ka juhul kui see toob kaasa mõne maaüksuse osas juhtotstarbe muutumise, käsitletav üldplaneeringu põhilahenduse muutmisena. Üldplaneeringus määratud maa juhtotstarve on üksnes kohaliku omavalitsuse visioon maa-ala arendusvõimalustest. Tuuleparkide ja teede osas on Siseministeerium juba 14.03.2013 kirjas märkinud, et need otsustati lahendada eraldi teemaplaneeringutega. Kaebusest ei nähtu ühtegi konkreetset ulatuslikku või põhimõttelist muudatust, mis oleks muutnud üldplaneeringu põhisisu ja oleks tehtud pärast avalikke arutelusid. Ka väikeste muudatuste rohkus iseenesest ei anna alust järelduseks, et muudetud on planeeringu põhisisu. Kaebaja väited on põhjendamata. 24. Seega on populaarkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. II 25. Pooltel puudub vaidlus, et kaebaja kinnistu (suurusega 0,97 hektarit) asub Suurupi tee ääres, paiknedes kõige lähemas punktis 70m teest. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja kinnistu asub tervikuna rohevõrgustiku Orava rohekoridoris. Puudub vaidlus, et olemasolev sihtotstarve on kaebaja kinnistul maatulundusmaa 100%. Vaidlustatud üldplaneeringu järgi asub kinnistu hajaasustuses maantee ääres leebe režiimiga haljasmaal. Kaebaja sooviks on ehitada temale kuuluvale kinnistule elamuid (jagada 0,97ha kinnistu neljaks, tl 17, I kd). Enne kaevatava otsuse vastuvõtmist kehtinud üldplaneeringu3 kohaselt oli kaebaja kinnistu määratletud kui perspektiivne elamuehituspiirkond. 26. Pooltel on vaidlus selles, kas üldplaneering vaidlustatud osas välistab kaebaja kinnistule ehitusõiguse saamise. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebajal puudub õiguspärane ootus ehitusõiguse saamiseks üksnes üldplaneeringust tulenevalt. Ainuüksi kinnistu omamine ja selle asumine alal, kus üldplaneeringu kohaselt on perspektiivseks maakasutuseks elamute ehitamine (vana ÜP järgi) ei tekita õiguspärast ootust saada ehitusõigust elamu(

1. te)ehitamiseks. Kaebajal on õigus kasutada oma maad senisel 3 Üldplaneering (1996-2013), funktsionaalse tsoneerimise skeem. Internetist kättesaadav: http://www.harku.ee/documents/2846092/2961218/17+-+Joonis+3++Funktsionaalse+tsoneerimise+skeem+%281%29.jpg/207706bb-1305-4ece-bf17-b3b98eef8f44?version=1.0&t=1402488459872 14 sihtotstarbel, milleks on maatulunduslik sihtotstarve. Kaebusest ei nähtu, et kaevatav üldplaneering seda kuidagi takistaks. Kaebaja väidab, et avalikustatud üldplaneeringusse tehti vastuväidete alusel muudatusi, mis ei välistanud ehitusõigust, kuid kehtestatud üldplaneering välistab selle ning planeeringulahendust muudeti menetluse kestel kaebajale ebasoodsamas suunas andmata võimalust sellele vastuväiteid esitada. 27. Rohekoridor 27.1. ÜP seletuskirja p 2.17 kohaselt leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega aladel, mis jäävad rohevõrgustiku piiridesse, on põhimõtteliselt võimalik hajaasustuse põhimõttel uute eluasemekohtade teke. Kohtu arvates ei välista antud sõnastuses üldplaneering kaebaja kinnistule ehitusõiguse taotlemist selle asumise tõttu rohekoridoris. Seega antud osas üldplaneering kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku. Kohus eelnevalt (p 26) selgitas, et üldplaneering ei tekita õiguspärast ootust ehitusõiguse saamiseks ning ka planeeringute muutmine, mh kaebajale ebasoodsamaks on lubatud, eriti praeguses olukorras, kus Harku valla 1995.aastast pärit üldplaneering ei vastanud enam reaalsele olukorrale. Planeeringu sõnastuse muutmine planeerimismenetluse kestel on samuti lubatav. Käesoleval juhul ei välistatud ehitamise võimalust ka muutunud sõnastuses, seega kaebajale vastuväidete esitamise võimaluse loomine üksnes sõnastuse muutumise tõttu ei olnud vajalik. Kohus käsitleb sellele vaatamata ka rohekoridori põhjendatust puudutavaid väiteid. 27.2. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaevatav üldplaneering oleks vastuolus maakonna teemaplaneeringuga, mis ei näinud ette Orava rohekoridori. Kohtu arvates on oluline tähele panna, et teemaplaneering on suurema üldistusastmega kui üldplaneering. Teemaplaneeringu kaardil (tl 9, III
2. kd)on rohevõrgustiku Sõrve tuumala (T9) ettenähtud sisuliselt tupikuna ja puudub rohekoridor, mis ühendaks seda Suurupi looduskaitsealaga. PlanS v.r § 8 lg 3 p 7 kohaselt on üldplaneeringu ülesandeks mh rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine. TP seletuskirja p 2.2.1 kohaselt täpsustatakse maakonna ja kohaliku tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid üldplaneeringuga. Rohekoridor on struktuurielement. Kaevatav üldplaneering ei ole muutnud teemaplaneeringus määratud tuumalade asukohti, küll on täpsustatud rohelise võrgustiku struktuurielementide piire selliselt, et need tagaksid rohevõrgustiku toimimist, tuginedes sealjuures asjakohasele ELF-i uuringule. Lisatud on muuhulgas Orava rohekoridor kui rohevõrgustiku struktuurielement, et tagada tuumalade omavaheline ühendus ehk rohevõrgustiku toimimine. Seega ei ole muudetud teemeplaneeringu põhilahendust, vaid on lisatud täiendav rohekoridor rohevõrgustiku toimimise tagamiseks. See vastab eelviidatud sätetele. Maavanem ei ole samuti pidanud üldplaneeringut selles osas maakonna teemaplaneeringuga vastuolus olevaks (09.10.2013 kiri, tl 236 pöördel, I kd). 27.3. Kohus leiab, et puudub alus pidada üldplaneeringukohast Orava rohekoridori põhjendamatuks. Koridori täpse kulgemise osas on tegemist otsustusega, mis tuleneb otstarbekuse kaalutlustest, mille osas on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei näe alust pidada rohekoridori määramise aluseks olevat ELF-i uuringut (tl 87-110, I
3. kd)mitteusaldusväärseks (kohtumenetluses dokumentaalne tõend), kuna tegemist on sõltumatu uuringuga 15 rohevõrgustiku uurimiseks Harku vallas, eesmärgiga analüüsida rohekoridoride ja tuumalade toimimist ning asetsemist vallas tervikuna. Kaebaja poolt esitatud K.L.i arvamusse (kohtumenetluses dokumentaalne tõend), mis on esitatud planeeringumenetluses osalenud eraisiku vastuväidete lisana (tl 26 pöördel -31, I
4. kd)tuleb aga suhtuda reservatsioonidega, kuna selle on tellinud asjast isiklikult huvitatud isik, kelle eesmärgiks on oma erahuvi kaitse. Orava rohekoridori tegelikku toimimist üldplaneeringuga ettenähtud kohas kinnitasid lisaks ELF-i uuringule asjas ülekuulatud tunnistajad V. R. ja H.K. Kaebaja ka ise möönab, et ala toimib putukate, linnustiku ja taimestiku jaoks. Ka nende liikumise tagamine oli üks rohekoridori eesmärke. 27.4. Kohus peab vajalikuks märkida, et rohekoridori ei planeerita lähtuvalt sellest, kus see inimestele kõige otstarbekam tundub, vaid see planeeritakse lähtuvalt elustiku loomulikest liikumisteedest looduses. Rohelisel võrgustikul on eelkõige kaks funktsiooni: tagada ökosüsteemi energia- ja aineringe stabiilsus ning elustikulise mitmekesisuse säilimine (ELF, tl 91, I kd). Koridori funktsiooni määrab tema laius ja pikkus. Koridori laius peab olema laiem avatud maastikul, kui seal liiguvad suurulukid (vähemalt 500m). (tl 97, I
5. kd)Orava koridori eesmärgiks on ühendada Suurupi ja Sõrve massiive, et tagada elustiku liikumisvõimalused. Koridor on küllalt pikk ja asub enamuses avatud maastikul. Tõsi, koridor asub elamute mõjutsoonis ja ristub väga suure liiklustihedusega maanteega. Samas on see ainus suurem looduslik roheala, mida mööda loomad üldse saavad veel liikuda Suurupi massiivi ja sealt edasi, kas ida või põhja suunas mere äärde. Mööndud on ka seda, et koridor ei ole avatud maastiku tõttu väga kvaliteetne suurulukitele, kuid teadaolevalt suurulukid seal liiguvad. Seega saab järeldada, et koridor toimib selle eesmärke silmas pidades. (tl 101, I
6. kd)27.5. Kohus leiab et, nii ELF-i uuring kui tunnistajate ütlused tõendavad, et Orava rohekoridoris liiguvad nii väike- kui suurulukid jm elustik ehk koridor on toimiv. Tunnistaja V.R. on koostanud ulukite liikumise kaardid vaidlusaluse piirkonna kohta (tl 117-119, I
7. kd)ja teinud erinevatel aastaaegadel loomade jälgede kohta fotod (tl 108-116, I kd). Ka kohtuistungil tunnistusi andes kinnitas ta, et üldplaneeringu kaardile kantud rohekoridor on toimiv ja sellisena põhjendatud piirides. Rohekoridoris olevat kasvuealist metsa ei saa tõsta mujale, mistõttu kulgeb koridor just alal, kus on kasvavat metsa, st seda ei saaks nihutada külgnevale lagedale alale. Loomi ei ole ka võimalik suunata vägisi liikuma muid radu pidi. Nad võivad harjumuspäraste liikumiskoridoride sulgemisel muutuda inimesele ohtlikuks. Koridori laius enne klindini jõudmist on vajalik sellises laiuses seetõttu, et loomadel oleks võimalik rahuneda enne suundumist kitsasse (ca 50m, mis on klindist alla mineku koht ja kus pole aedu; aiad on enne ja pärast) nn pudelikaela klindi serval (nn rahunemisala). Koridori laius lagedal alal on põhjendatud suuruses 500 meetrit, et see töötaks. Olemasolevate ehitistega on loomad harjunud ning neid on praegu hõredalt. Klindist alla minek ei ole loomadel takistatud, kuivõrd neil on erinevalt inimesest neli jalga. Ka toimikusse esitatud fotod (jäljed) näitavad, et nt metsseaemis põrsastega on olnud koridoris liikudes rahulik. Kommenteerides K.L.i väidet, et koridoris loomi ei liigu, märkis V.R., et loomade liikumine sõltub aastaajast. Tunnistaja sõnul liiguvad koridoris ka suurulukid põder, kits ja metsiga. Kohtu arvates ei ole põhjust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et ta on olnud Harku vallavolikogu liige, mh ka üldplaneeringu menetluse ajal ja valda nõustanud menetluses oma eriteadmisi puudutavas valdkonnas, kuid ei ole osalenud üldplaneeringu kehtestamise otsustamisel. Tunnistaja on kooliajast alates tegelenud loodusvaatlustega ja õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat (lõpetamata). Omab mittetulundusühingut, mis tegeleb mh vaidlusaluses piirkonnas loodusmatkade ja -fotograafiaga. Kohtu arvates on vaieldamatult tegemist isikuga, kes vaidlusaluse piirkonna loodust (sh loomade liikumist) põhjalikult tunneb ning kohtul ei tekkinud tunnistaja ülekuulamisel kahtlusi, et tegemist võiks olla nn kallutatud tunnistusega. 16 Ka teine tunnistaja H. K.(puuduvad seoses menetlusosalistega), kes on Vääna jahiseltsis olnud üle 15 aasta, kinnitas loomade (sh suurulukid) liikumist vaidlusaluse rohekoridori aladel. Samuti pidas ta Orava rohekoridori vajalikuks, kuna seal on tugev loomade liikumine ega näinud mõistlikku võimalust suunata loomi mujale. Eelneva põhjal ei saa olla mõistlikku kahtlust, et Orava rohekoridor on sellisena toimiv ja ka faktiliselt põhjendatud. 27.6. Kaebaja viited Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2015 otsusele (R.A. kaebus haldusasjas nr 3-1450433) ei ole asjakohased, kuna käesolevas asjas ei ole põhjust pidada planeeritud rohekoridori halvaks liikumiskoridoriks. See, et ELF-i uuringus on viidatud, et ala on üsna lage ega ole väga kvaliteetne suurulukite liikumiseks, ei tähenda, et neid seal piisavalt ei liigu. ELF-i uuringus on sellele lisaks märgitud, et see on ainus suurem looduslik roheala, mida mööda loomad üldse saavad veel liikuda Suurupi massiivi ja sealt edasi. Tunnistaja V.R. ütluste kohaselt on loomad koridoris asuvate takistustega praeguseks harjunud. Samuti on asjakohane vastustaja väide, et üldplaneering võimaldab nõuda aedade kõrvaldamist, kui need loomi häirivad. 28. Ehitusõigust taotleva kinnistu minimaalne suurus 28.1. ÜP seletuskirja p 2.1.2 kohaselt (tl 200 pöördel, I
8. kd)on minimaalseks ehitusõigust taotleva kinnistu (koosneb elamumaa ja maatulundusmaa maaüksusest) suuruseks leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 2 ha. Piirangu põhjendus nähtub samast ÜP seletuskirja punktist 2.1.2, mille kohaselt võib hajaasustuse põhimõtteid järgides lubada elamuehitust ka leebe režiimiga looduslikul haljasmaal, kuid eesmärgiks on säilitada traditsiooniline asutusstruktuur koos külamiljööga, mille oluliseks komponendiks on ulatuslikud looduslikud alad. Selline muster aitab hoida Harku valla väärtusi – loopealseid niidualasid, metsapiirkondi ning kasutada säästlikult looduslikke ressursse. Asustusstruktuuri arendamisel järgitakse jätkusuutliku arengu põhimõtteid, mis väljenduvad järgnevas soovituslikus asustusmustris: elamute paiknemine kobaratena, kus õueala on piiratud aiaga, kuid ülejäänud ala jääb roheliseks avatud ruumiks. Üksikelamute arv kobaras võib varieeruda. Kobarate omavaheline vahekaugus on 300m. Seejärel järgneb samas seletuskirja lõigus kinnistu suuruse väljatoomine leebe režiimiga looduslikul haljasmaal. Seega on kohtu hinnangul üldplaneeringus toodud minimaalne ehitusõigust taotleva kinnistu suurus soovituslik, millest võib järeldada, et erandid on võimalikud ja sõltuvad konkreetse juhtumi asjaoludest. See, kas kaebajal on võimalik ehitusõigust saada, selgub detailplaneeringu algatamise taotluse menetlemisel. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole vastavat taotlust esitanud. 28.2. Kuigi kaebaja kinnistu suurus on 0,97 ha ehk poole väiksem kui üldplaneeringus toodud soovituslik minimaalne kinnistu suurus leebe režiimiga looduslikul haljasmaal, ei too see säte veel kaasa kaebaja subjektiivse õiguse (omandiõiguse kasutamisel) rikkumist. Kaebaja ka ei väida, et see ÜP seletuskirja punkt takistaks tal kasutamast kinnistut vastavalt kehtivale sihtotstarbele (maatulundusmaana). Üldplaneering ei ole planeerimisdokument, millega saaks otsustada konkreetsed maakasutustingimused kinnistupõhiselt, seda otsustatakse detailplaneeringuga. 28.3. Kõnealune planeeringu säte on õiguspärane arvestades, et kaebaja kinnistu paikneb hajaasustuses rohevõrgustiku rohekoridoris. Tegemist on vähese asustusega loodusliku haljasmaa piirkonnaga. Haldusorgani eelviidatud otstarbekuse kaalutlused otsuse tegemisel ei ole ilmselgelt meelevaldsed. Harku vald on Tallinna lähiümbruses väga ulatusliku rohevõrgustikuga ja 17 loodusväärtustelt rikas vald, mistõttu ei ole kohane võrrelda Harku valda, eriti konkreetset piirkonda, mõne muu Tallinna lähiümbruse vallaga. Samuti on vastustaja juhtinud tähelepanu, et vallas on põhjaveeressursi puudus (KSH aruande p 1.5, tl 123 pöördel, I kd), liiklusühendus Tallinnaga on halvenenud, mis kasvatab pendelrännet ning palju kehtestatud, kuid realiseerimata planeeringuid, mis samuti õigustavad elukeskkonna veelgi tihendamaks muutmata jätmist. Kuna kõnealune ÜP säte võimaldab kaalutlusõigust, ei ole alust väita ebaproportsionaalsust maaomanike huvidega arvestamise seisukohast. 29. Sanitaarkaitsevöönd 29.1. Kaebaja kinnistu asub Suurupi tee ääres (riigi kõrvalmaantee), mille suhtes kehtib praegu kehtiva EhS § 71 lg 2 teise lause kohaselt maksimaalselt 30-meetrine tee kaitsevöönd. Kohtul puuduvad andmed, et tegemist oleks Euroopa teedevõrgu maanteega, millele kehtib 50-meetrine kaitsevöönd, kuid see ei muuda käesoleva vaidluse tulemust, kas kaitsevöönd on 50 või 30 meetrit. Kaebaja kinnistu ei jää EhS § 71 lg 2 kohasesse kumbagi kaitsevööndisse. EhS § 71 lg 1 kohaselt on avalikult kasutatava tee kaitsevöönd teed ümbritsev maa-ala, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. Kohus leiab, et kui kaebaja taotleb ehitusõigust, siis tuleb lähtuda kehtivast ehitusseadustikust, mitte üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud normidest. Üldplaneeringu teede kaardil sinisega märgitud riigi kõrvalmaantee kaitsevöönd4 on tulenev seadusest ning selle suuruse määramisel tuleb seetõttu võtta aluseks ehitusõiguse taotlemisel kehtivad normid. ÜP seletuskiri seda ei välista. Samas, ka seda kaitsevööndit võib EhS § 71 lg 2 viimase lause kohaselt tee omanik põhjendatud juhul vähendada. Tee omaniku ülesandeid täidab Maanteeamet. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane viide ÜP seletuskirja p-le 2.21. 29.2. Üldplaneering määrab eelnevale lisaks perspektiivse tee sanitaarkaitsevööndi 200 meetri ulatuses, millesse tervikuna jääb ka kaebajale kuuluv kinnistu. Vastustaja leiab, et selline sanitaarkaitsevöönd on põhjendatud arvestades tulevikus suurenevat liikluskoormust. Samas vastustaja kinnitas istungil, et tee laiendamist praegu ei projekteerita. Üldplaneeringu kehtestamise ajal sätestas maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste ja sisu teede- ja sideministri määrus nr 55 (antud teeseaduse alusel), mis enam ei kehti. Kohalik omavalitsus kasutas oma planeerimisdiskretsiooni ja määras valla territooriumil olevate maanteede sanitaarkaitsevööndid, võttes arvesse kõnealuses määruses määratud maanteede klasse ja eeldatavat liiklussagedust ning liiklusloenduse andmeid (ÜP seletuskirja p 2.21). Autoliikluse suurenemist näitavad 2012-2014 liiklussageduse andmed (tl 228-230, I kd). Õige on kaebaja väide, et nimetatud määrus nr 55 kehtis teede projekteerimisele. See ei välistanud siiski sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramisel selle võrdlusena aluseks võtmist. Üldplaneering on valla strateegiline arengudokument ning kohalik omavalitsus võib tuleviku arenguid arvestades ette näha alad, kus ei ole lubatud või soovitav ehitada. ÜP seletuskirja p 2.1.1 kohaselt ei ole elamumaid üldjuhul kavandatud maanteede sanitaarkaitsevöönditesse, kus:
9. a)õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni;
10. b)pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni;
11. c)maastik on tunduvalt muutunud ning inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. ÜP seletuskirja p 2.18.3 sätestab detailplaneeringu koostamise kohustuse õigusaktidest tulenevates piiranguvööndites nagu maanteede sanitaarkaitsevöönd, märkides, et elamumaad ei ole maanteede sanitaarkaitsevöönditesse kavandatud. 4 http://www.harku.ee/documents/2846103/2951007/Kaart+nr+3+-+Harku+valla+teed+-+2009.08.14.pdf/538500d4316f-4138-9e14-50d75278bc52 18 Õigusaktist tulenevaks kaitsevööndiks tuleb lugeda eelpoolmärgitud 30 meetrit, mida on võimalik vähendada üksnes Maanteeameti nõusolekul. Kohaliku omavalitsuse määratud sanitaarkaitsevööndi rakendamiseks ehitusõiguse taotlemisel tuleb hinnata, kas see on vajalik ÜP seletuskirja p 2.1.1 eesmärkide täitmiseks. Detailplaneering on kinnisomandile kitsenduste seadmise aluseks (PlanS § 124 lg 3). Kohalikul omavalitsusel on teatud juhtudel detailplaneeringu kohustuse määramisel diskretsiooniõigus, mh üldplaneeringus ning kohus ei näe antud juhul meelevaldsust. Kohalik omavalitsus on soovinud piiranguga kaitsta inimeste tervist (p 2.1.1 a-c). Viidatud ÜP seletuskirja punktid samas ei välista kaebaja kinnistul ehitusõiguse taotlemist või saamist. Detailplaneeringu kohustus tuleneb kaebajale juba eelkäsitletud ÜP tingimustest. Seega käesolevas punktis käsitletud sätted ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. 200 meetrine sanitaarkaitsevöönd ei kohaldu automaatselt, vaid peab olema selle kohaldamiseks eesmärgipärane, mille üle otsustatakse konkreetse detailplaneeringu menetluses. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda selles osas kaebaja ja vastustaja ülejäänud väiteid. 30. Kuna ükski vaidlustatud ÜP tingimus ei välista kaebaja kinnistul ehitusõiguse saamist ning selle üle saab otsustada alles detailplaneeringu menetlemise käigus, kuna üldplaneeringu ülesanne ei ole konkreetse kinnistu planeerimine, ei oma väited väidetavatest menetluslikest rikkumistest tähtsust. Kaebusest ei nähtu samas ühtegi sellist rikkumist, mis oleks mõjutanud otsustamist. Kohus juba eelnevas otsuse osas leidis, et üldplaneeringu põhisisu pärast avalikku arutelu ei muudetud. Otsus vastab ka vähemalt minimaalsetele põhjendamise nõuetele. 31. Seega tuleb subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus jätta rahuldamata, kuna kaevatav üldplaneeringu kehtestamise otsus ei riku vaidlustatud osas kaebaja subjektiivseid õigusi. III 32.

§ 108lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmisel kulusid välja ei mõisteta (

§ 109lg 1).

Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Kaebaja õigusabikulude taotlust ei esitanud, tema menetluskuluks on tasutud riigilõiv. Poolte menetluskulud tuleb viidatud sätete alusel jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 19