Obsah (6)

§ 4771§ 423§ 377§ 551§ 476§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. mai 2017 Tsiviilasja number 2-16-18920 Tsiviilasi M.

) § 423 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata, sest esialgse õiguskaitse taotlusega ei ole isal taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus selgitas, et kohtu menetluses on ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha ja haridusasutuse määramise küsimustes ning selles osas emale ainuhooldusõiguse üle andmiseks. Maakohus leidis, et isa taotlus eeldab perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 alusel avalduse esitamist ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas ning selles osas ainuhooldusõiguse üleandmist isale. Kohtu menetluses ei ole ka isa avaldust ainuhooldusõiguse üleandmiseks isale ega ka avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. 2 Maakohtu hinnangul on kohtul isa ja lapse suhtlemiseks tarvilikke meetmeid PKS § 143 lg 5 alusel võimalik rakendada ka omal algatusel, kuid kohus ei ole selleks kohustatud. Maakohtu asus seisukohale, et praegusel hetkel ei ole avalduses kirjeldatud asjaoludel vajalik kohtu sekkumine isa ja lapse suhtlemise korraldamiseks. Ema on korduvalt kinnitanud, et ta ei tee takistusi isa ja lapse kohtumistele. Vanemad leppisid

1. veebruari 2017 kohtuistungil kokku lapse ja isa kohtumiste ajad kuni
2. aprillini
3. Isa ei ole selgitanud, millised asjaolud annavad alust arvata, et emaga ei ole enam võimalik isa kohtumistes lapsega kokku leppida. Isa ei ole selgitanud, miks peaks ema (või esialgse õiguskaitse korras kohus) võimaldama kohtumisi täpselt
4. aprillil 2017,
5. aprillil 2017 ja
6. aprillil
7. Isa ei ole avaldanud, et ema ei võimalda lapsega kohtumisi. Maakohtu hinnangul tuleb lapsega kohtumiste kokkuleppimiseks vanematel kohtumiste ajad ise kokku leppida ja maakohus ei näinud vajadust omal algatusel lapse ja isa kohtumisteks meetmete rakendamiseks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
8. Isa esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
9. aprilli 2017 määrus ja rahuldada isa taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning keelata emal viia last Eesti Vabariigist välja. Määruskaebuse kohaselt ei ole taotlus lapsega kohtumiseks aprillis 2017 enam asjakohane kuivõrd soovitud kuupäevad on möödunud. Aktuaalne on oht, et ema viib lapse välisriiki. Isa õigus esialgse õiguskaitse taotlemiseks tuleneb

§ 4771lg-st 3 ja § 551 lg-st 1.

1. Lapse esindaja on seisukohal, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Määruskaebuse esitaja on tõlgendanud menetlusõiguse norme vääralt.
2. Luunja vald (Vallavalitsuse kaudu, Eestkosteasutus) ei toeta isa määruskaebust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
4. aprilli 2017 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamise. Isa määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Maakohus on vaidlustatud määrusega jätnud esialgse õiguskaitse taotluse

§ 423

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata kuna kohtu menetluses ei ole isa avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ning kohus ei pidanud vajalikuks omal algatusel lapse ja isa kohtumisteks täiendavate meetmete rakendamist. Isa soovib esialgse õiguskaitse korras keelata emal lapsega välisriiki minemise ning taotles lapsega suhtlemise korra reguleerimist. Määruskaebuses taotleb isa maakohtu määruse tühistamist osas, millega ei keelatud emal lapsega välisriiki lahkumist.

§ 4771

lg 2 sätestab, et kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. Esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 377

lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse 3 täitmist või selle võimatuks teha.

§ 551

lg 1 kohaselt võib kohus hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena rakendada hagi tagamise abinõusid. Tulenevalt

§ 4771

lg-st 3 kui menetluse saab algatada üksnes avalduse alusel, võib kohus esialgset õiguskaitset kohaldada üksnes avalduse alusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 423

lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on 12. veebruari 2016 määruses tsiviilasja nr 3-2-1-159-15 p-s 29 selgitanud, et nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (

§ 476

lg 2), st tegemist ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellises avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole isa õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele rikutud. Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel

1. aprillil 2017 ei olnud isa esitanud avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaks määramiseks ning ei põhistanud avalduses õiguskaitse rakendamise vajadust enne avalduse esitamist. Asja materjalidest nähtub, et isa on
2. mail 2017 esitanud vastuavalduse lapsega suhtlemise korra kindlaks määramiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalide kohaselt ei ole ema teinud takistusi isa ja lapse suhtlemisele. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et ema sooviks lapsega välismaale lahkuda. Tartu Maakohtu
3. aprilli 2017 määrusega on isal keelatud esialgse õiguskaitse korras lapsega Eesti Vabariigist lahkuda. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti jätnud isa
4. aprilli 2017 esialgse õiguskaitse taotluse

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

8. Määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel isa kanda.

Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp /digitaalselt allkirjastatud/ 4 Triin Uusen-Nacke /digitaalselt allkirjastatud/