KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-127571 Tsiviilasi Runc

) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, sest Eesti kohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev asja menetlema. Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. detsembri 2012 määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis määrus) art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Võlgniku elukoht on Soome Vabariigis aadressil XXX Helsinki. Eesti Rahvastikuregistris võlngiku andmed puuduvad. Võlgnik sai makseettepaneku isiklikult kätte eelnimetatud Soome aadressil. Lähtudes eeltoodust ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg-st 1 ei ole võlgniku alaline elukoht Eestis. Brüssel I bis määruse art 28 lg 1 näeb ette, et kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega saab kohus omal algatusel hagi menetlemisest keelduda, kui kostja ei ilmu kohtusse. Riigikohus on nimetatud sätet tõlgendanud selliselt, et kohus võib hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule (Riigikohtu
2. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 12). Käesolevas menetluses võlgnik kohtule ei vastanud. Samuti ei esine asjas Brüssel I bis määruse art-s 19 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda art-tes 17 ja 18 sätestatud regulatsioonist. Eeltoodu alusel ei ole Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev antud asja menetlema, mistõttu jättis kohus

§ 423lg 1 p 13 alusel avaldaja nõude võlgniku vastu läbi vaatamata.

Avalduse läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et asi ei ole kohtu menetluses olnud ja avaldaja võib pöörduda hagiga sama isiku vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse (

§ 426lg 1).

MÄÄRUSKAEBUS 4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja kohustada võlgnikku tasuma maksekäsu määruse alusel avaldajale võlgnevuse katteks 210 eurot (sisadalb menetluskulusid), kandes selle summa avaldaja arveldusarvele. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend käsitleb Brüssel I bis määruse art 28 kohaldamist hagi, mitte hagita menetluse iseärasustest lähtuvalt, mistõttu ei ole ega saagi selles toodud seisukoht olla üheselt samastatav maksekäsu kiirmenetluse kui hagita asja ühe alaliigiga. 2

§ 489

lg 1 sätestab imperatiivselt, et võlgniku tegevusetuse korral, st makseettepanekule vastamata jätmisel, teeb kohus maksekäsu võlanõude sissenõudmise kohta. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend ja

§ 489

lg 1 lähevad teineteisega vastuollu, kuivõrd võlgnik ei saa ühe ja sama teguviisiga tuua kaasa korraga kahte õiguslikku tagajärge. Makseettepanekule vastamata jätmine ei saa tähendada võlgniku vaikimisega avaldatud kohtualluvuse vastuväidet. Kohtu tõlgendus ei ole kooskõlas võlgniku tegeliku tahte ega kehtiva õigusega. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Võlgnik määruskaebusele vastu ei vaielnud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
2. mai 2017 määrusega lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb jätta

§ 664lg 2 alusel läbi vaatamata.

Määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud. Vastavalt

§ 664

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. 7. Vaidlustatud määruse puhul ei ole tegemist määrusega, mille peale saab määruskaebust esitada. Seda põhjusel, et ringkonnakohtu hinnangul ei saa vaidlustatud määrust käsitada maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbivaatamata jätmise määrusena – nagu seda tegi maakohus, millele tuleneb edasikaebeõigus

§ 427

lg-st 1, vaid see on menetluslikult maksekäsu avalduse rahuldamata jätmise määruse, mille peale ei saa

§ 483lg 5 esimese lause kohaselt kaevata.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 8. Maakohus on vaidlustatud määruses vastavalt

§ 75

lg-s 1 sätestatule kontrollinud, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Maakohtu tegevus kohtualluvuse määramisel maksekäsu kiirmenetluses on kooskõlas Riigikohtu praktikas antud suunisega, mille kohaselt on maakohtul ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel

§ 75

järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 15). Maakohtu kohustust hinnata maksekäsu avalduse lahendamisel, kas

§ 70

järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses, on kinnitanud ka Riigikohtu üldkogu (vt

1. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14, p 65). Maakohus kohaldas õigesti Brüssel I bis määruse sätteid ja leidis põhjendatult, et asi ei allu Eesti kohtule. Hagita asjas üldiselt ega ka maksekäsu kiirmenetluses ei ole sellist eripära, mis võimaldaks ilma võlgniku või muu kohustatud poole nõusolekuta lahendada Eesti kohtus asja, mis Brüssel I bis määruse järgi Eesti kohtule ei allu. Eesti seadusandjal ei ole võimalik menetluslikke eripärasid luues, sh nt maksekäsu kiirmenetluse formaliseerimisel ja lihtsustamisel laiendada Eesti kohtute pädevust.
2. Maksekäsu avalduse lahendamisena saab

§ 483

lg 1 ja § 484 lg 1 arvestades mõista maksekäsu avalduse rahuldamist ja selle tulemusena võlgnikule makseettepaneku tegemist. Lähtudes eespool viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-75-14 p-s 65 märgitust saab maakohus maksekäsu avalduse rahuldada ja makseettepaneku võlgnikule teha üksnes juhul, kui täidetud on maksekäsu menetluse kohaldamise eeldused ja

§ 70järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. 3

ei välista selles menetlusfaasis maksekäsu eelduste kontrollimist, sõnaselgelt näeb sellise võimaluse ette

§ 483lg 2 p 3.

Seega saab ka pärast makseettepaneku tegemist jätta maksekäsu avalduse rahuldamata, kui ilmnevad asjaolud, mis välistavad avalduse rahuldamise. Üheks selliseks olukorraks ongi makseettepaneku kättetoimetamine välisriigis elavale võlgnikule. Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et asi ei allu Eesti kohtule, aga sõnastanud selle ekslikult maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata jätmise otsustusena. Vastavalt Riigikohtu

1. detsembri 2014 määruse tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14 p-s 15 antud selgele juhisele tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus, juhul kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, jätta rahuldamata. Eeltoodud põhjendustel tuleb vaidlustatud maakohtu määrust käsitleda kui maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmist, seda olenemata sellest, et varasem kohtualluvuse kontrollimata jätmine kohtu poolt päädis makseettepaneku tegemise kui maksekäsu avalduse esmase rahuldamisega.
2. Kuivõrd

§ 483

lg 5 esimese lause kohaselt ei ole maksekäsu avalduse rahuldamata jätmise määrus edasikaevatav, on määruskaebus võetud menetlusse ebaõigesti ja tuleb

§ 664lg-le 2 tuginedes jätta läbi vaatamata.

Kuna määruskaebus jääb läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus hinnata määruskaebuse muid väiteid sisuliselt. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 483

lg 5 teisest lausest tulenevalt on avaldajal õigus pöörduda sama nõudega kohtusse hagiavalduse vormis. Asja lahendamisel hagimenetluses hindab kohus vajadusel ka kohtualluvuse küsimust. 11. Kuna määruskaebus jäetakse läbi vaatamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

§ 168lg 2 ja § 172 lg 9 alusel avaldaja kanda.

Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et võlgnik oleks kandnud menetluskulusid või tal oleks neid tekkinud, mistõttu ringkonnakohus määrab kindlaks, et hüvitatavad kulud puuduvad. Avaldaja võib

§ 150

lg 1 p 3 alusel esitada taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks.

§ 150

lg 1 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui maksekäsu kiirmenetluse avaldus jäetakse rahuldamata sama seadustiku § 483 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud juhul.

ei sisalda maksekäsu kiirmenetluse avalduse rahuldamata jätmisena sõnaselgelt Eesti kohtute rahvusvahelise pädevuse puudumist. Siiski tuleb

§ 483

lg 2 p 1 üldist viidet §-le 481 sisustada viisil, et sellega on hõlmatud ka muud maksekäsu kiirmenetlust välistavad alused. Seega võib avaldaja lisaks taotleda avalduse esitamisel makstud riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

12.

§ 643lg-st 4 ja §-st 659 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4