Obsah (9)

§ 415§ 403§ 44§ 162§ 113§ 421§ 42§ 88§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-15437

) § 415 lg 2 erisused laenusaaja teostatud maksete järjekorras võrreldes laenulepingu p-s 9.2 sätestatuga, mida ei saa seetõttu pidada kehtivaks lepingupunktiks. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul ei ole laenulepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga. Laen oli seotud OÜ Bellami majandustegevuse arendamisega. Laenulepingu p-st 3.1 nähtub, et laen on sihtotstarbeline ja selle kasutamise eesmärgiks on äriotstarve. Asjaolu, et laenusaaja võttis laenu seoses OÜ Bellami majandustegevusega, kinnitab OÜ Bellami omandisse kuulunud kinnistule hüpoteegi seadmine. Laenulepingust tulenevaid kohustusi on täitnud nii OÜ Bellami ise kui OÜ Bellami osanik ja juhatuse liige R. Lääne. Kostja ei nõustunud sellega, et laenusaaja on kõik laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Kuna tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga, ei kohaldu praegusel juhul

§ 415lg 2.

2 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. augusti 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1710 eurot, luges need tasutuks ja määras, et kostjale tuleb menetluskulud välja maksta hageja
3. aprillil 2016 Rahandusministeeriumi kontole kostja eeldatavate menetluskulude katteks tasutud tagatise 2000 euro arvelt. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb praegusel juhul eeldada, et laenusaaja puhul oli tegemist tarbijaga. Samas leidis maakohus, et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga. Kostja laenuhalduri K. Jaosaare ütlustega koosmõjus asjaoludega, et lepingus oli fikseeritud laenu kasutamise otstarbena äriotstarve, kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek OÜ Bellami omanduses olnud kinnistule, pärast laenulepingu sõlmimist on laenusaajast saanud OÜ Bellami juhatuse liige, laenulepingust tulenevate kohustuste katteks on OÜ Bellami ning äriühingu osanik ja juhatuse liige R. Lääne teinud makseid kokku 230 000 krooni (14 699 eurot 68 senti), OÜ Bellami majandusaasta aruandes kajastuvad kohustused samas summas, mis laenusaajale laenuna üle kanti, on tõendatud, et laenuleping ei olnud sõlmitud laenusaaja eratarbimise huvides, vaid seoses OÜ Bellami majandustegevusega. Kohus hindas K. Jaosaare ütlusi eluliselt usutavamaks, kui seda olid laenusaaja ütlused. Samuti on K. Jaosaare ütlused osaliselt kooskõlas ka laenusaaja ütlustega. Tarbijat kaitsvate sätete kohaldamisel ei tule hinnata üksnes seda, milleks laenu objektiivselt kasutati, vaid ka seda, mida laenusaaja laenu sõlmimisel laenu eesmärgina nimetas. Maakohtu hinnangul on K. Jaosaare ütlustega tõendatud, et laenusaaja ja R. Lääne pöördusid kostja poole esmalt sooviga saada laenu OÜ-le Bellami, kuid kuna kostja laenu juriidilistele isikutele ei väljastanud, vormistati laenusaajaks A. Altuhhov. Maakohtu hinnangul on hageja seisukoht

§ 403

lg 2 kohaldamise kohta vastuolus tema enda seisukohaga, mille kohaselt kasutati laenu isiklikuks otstarbeks. Samuti ei saa asja materjalidest nähtuvalt pidada Mäksa vallas tehtavat arendust laenusaaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Mäksa vallas tehtav arendus oli seotud OÜ Bellami majandustegevusega. Eelnevast tulenevalt ei kohaldu praegusel juhul

§ 415lg 2.

Muude lepingute puhul on täitmine erinevate kohustuste katteks reguleeritud

§-s 88, mistõttu on täitmine loetud õigesti esimeses järjekorras kõrvalkulude katteks. Maakohus leidis, et vastuväide viivisenõudele ning viivise vähendamise taotlus on esitatud hilinenult. Maakohtu hinnangul saab laenulepingu p-i 6.1, milles oli kokku lepitud viivisemäär 1% päevas, pidada tüüptingimuseks. Üksnes hageja väite põhjal, et viivisekokkulepe on ilmselgelt ebamõistlikult kahjustav, ei saa

§ 44järgset eeldust tekkida.

Kuna täitemenetlus toimub üksnes põhivõlgnevuse nõudes ning tulenevalt

§ 162

lg-st 3 koosmõjus

§ 113

lg-ga 8 ei saa nõuda viivise vähendamist pärast seda, kui viivis on tasutud, ei pidanud kohus võimalikuks viivise katteks arvestatud summasid vähendada. Praegusel juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et nõude esitamine on hea usu põhimõtte vastane. Erandlikuks asjaoluks ei saa pidada üksnes seda, et laenu tasumist ei nõutud. Nõude esitamine oleks hea usu põhimõtte vastane üksnes juhul, kui kostja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud laenusaajale mulje, et ta täiendavat tasumist enam ei nõua. K. Joasaare ütlustest nähtuvalt ei ole kostja kinnitanud, et laenulepingust tulenevad kohustused on täidetud või, et rohkem tasumist ei nõuta. Laenusaaja ei ole oma ütlustes ka vastupidist kinnitanud. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja rahuldada uue otsusega hagi. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt võttis laenusaaja kostjalt laenu tarbijana (st füüsilise isikuna) ja laenu võtmine ei olnud kuidagi seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Tunnistaja K. Jaosaare ütlused pigem kinnitavad seda, et tegemist oli tarbijakrediidilepinguga. K. Jaosaar on kinnitanud, et kostja väljastas laenu vaid füüsilistele isikutele ja tegutses kiirlaenufirmana. Laenulepingus on laenu tagastamise tähtajaks vaid kahekuuline tähtaeg, mis viitab sellele, et kostja ei väljastanud ärilaenu. Maakohus ei arvestanud hageja viidet

§ 421teisele lausele.

Laenulepingu p-s 3.1 sätestatud laenu otstarve (äriotstarbeline laen) on kunstlik. Hageja leiab, et laenulepingu tagamine kolmanda isiku kinnistuga ei tõenda seda, et tegemist oleks tavalaenu, mitte tarbijakrediidiga. Antud tagatise andmises oli lepitud kokku laenulepingus. Laenusaaja on saanud OÜ Bellami juhatuse liikmeks, kuid seda alles pool aastat pärast laenulepingu sõlmimist (seega pärast algset laenu tagastamise tähtaega). Kohus peaks keskenduma laenulepingu sõlmimisele, mitte hilisematele sündmustele. Hageja selgitab, et OÜ Bellami majandusaasta aruandes kajastatud kohustus ei ole laenusaajalt saadud laen, vaid see kohustus tulenes OÜ Bellami masinaostust, mis oli müüjale tasumata. Hageja juhib tähelepanu majandusaasta aruande lisale nr 5. Kui kohus jõudis järeldusele, et laenuleping sõlmiti seoses OÜ Bellami majandustegevusega, ei ole sellega tõendatud, et laenu oleks võetud seoses laenusaaja iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Hageja arvates ei saa võrdsustada OÜ Bellami ja laenusaaja majandustegevust. Laenu võtmise ajal ei olnud laenusaaja OÜ Bellami omanik ega juhatuse liige. Ei ole tuvastatud, et laenusaaja oleks kandnud kostjalt saadud laenu edasi OÜ-le Bellami. Isegi kui see asjaolu oleks tuvastatud, ei oleks ikkagi tegemist laenusaaja iseseisva majandus- ja kutsetegevusega. Kui nõustuda maakohtu järeldusega, et laen võeti seoses OÜ Bellami majandustegevusega, võib loogiliselt öelda, et sellega on kohus ühtlasi tuvastanud, et laenu võtmine ei seondunud laenusaaja iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija kohta sätestatu kohaldamine ei sõltu sellest, kas teine pool teadis või pidi teadma, et tehingu teeb tarbija. Kui kohus peaks lähtuma K. Joasaare ütlustest, siis arvestades krediidi suurust (ca 19 000 eurot) kuuluvad

§ 403lg 2 alusel kohaldamisele ikkagi tarbijakrediidi sätted.

Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, on kostja võlaarvestus ebaõige. Hageja on seisukohal, et viivisekokkulepe on

§ 42

lg 1 alusel tühine, kuna see on ilmselgelt ebamõistlikult kahjustav nii tarbijast kui mittetarbijast lepingupoole suhtes. Tarbijakrediidilepingu puhul sätestab

§ 415lg 2 erisused laenusaaja teostatud maksete järjekorra kohta.

Laenu lõplik tagastamise tähtaeg oli

1. oktoobril 2009, kuid täitmisavaldus on esitatud alles
2. juulil 2015 (ca kuus aastat hiljem). Kostja on oma õigusi kuritarvitanud. Õiguste kaotamise teooria ei nõua võlausaldajalt vastuolulist käitumist, tähtis on just see, et võlausaldaja ei tee pikema aja jooksul midagi, kuigi see võimalus tegutsemiseks on olemas. Samuti pole kostja tõendanud 12 000 krooni suuruse lisalaenu andmist.
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu
5. augusti 2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Eurokaev hagi OÜ Trimo Investments vastu ning tunnistab täiteasjas nr 084/2015/2275 sundtäitmise lubamatuks.
6. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et laenusaaja (A. Altuhhov) võttis laenu tarbijana. Selles osas on maakohus õigesti tõendeid hinnates asunud seisukohale, et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga. Kolmanda isiku (laenusaaja) ja kostja vahel on
7. juunil 2007 sõlmitud laenuleping (I kd tl 9-15). Laenulepingu p-s 3.1 on määratletud laenu kasutamise otstarve ning selle kohaselt on laenuandja poolt laenusaajale antud laen sihtotstarbeline laen ja selle kasutamise eesmärgiks on äriotstarve. Ringkonnakohus leiab, et arvestades lepingus fikseeritud laenu kasutamise otstarvet, kostja laenuhalduri K. Jaosaare ütlusi (I kd tl 213), samuti seda, et kohustuste täitmise tagamiseks seati hüpoteek OÜ Bellami omanduses olnud kinnistule ja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks on OÜ Bellami (I kd tl 172, 173) ning OÜ Bellami osanik ja juhatuse liige Roland Lääne (I kd tl 174) teinud makseid kokku 230 000 krooni (14 699 eurot 68 senti), on tõendatud, et laenuleping ei olnud sõlmitud laenusaaja A. Altuhhovi eratarbimise huvides, vaid seoses OÜ Bellami majandustegevusega. Lisaks eelnimetatud tõenditele tõendab kaudselt seda, et laenusaaja ei sõlminud
8. juunil 2007 laenulepingut tarbijana, ka pärast laenulepingu sõlmimist laenusaaja saamine OÜ Bellami juhatuse liikmeks ning OÜ Bellami majandusaasta aruandes kohustuste kajastamine samas summas, millises laenusaajale laenuna laenulepingu alusel anti.
9. Õige ei ole siinkohal hageja väide, et laenu võtmine ei olnud seotud laenusaaja majandustegevusega ning seetõttu on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Laenusaaja poolt kostjalt võetud laenu kasutati OÜ Bellami majandustegevuses ning asjaolu, et laenusaaja ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal formaalselt ei osaühingu juhatuse liige ega osanik, ei välista laenu kasutamist tema majandustegevuses, mida ta teostas OÜ Bellami vahendusel. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt laenu tagastamise kahekuuline tähtaeg viitab sellele, et kostja ei väljastanud ärilaenu, vaid sõlmis lepingu tarbijaga. Lühike laenu tagasimaksmise tähtaeg pigem viitab sellele, et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga, vaid majandustegevuse läbiviimiseks võetud laenuga.
10. Hageja väite kohaselt ei arvestanud maakohus tema viidet

§ 421

teisele lausele, mille kohaselt tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. Siinkohal tugineb hageja väitele, et laenulepingu p-s 3.1 sätestatud laenu otstarve (äriotstarbeline laen) on kunstlik ning sellise sõnastusega püütakse kõrvale kalduda tarbijakaitseliste sätete kohaldamisest. Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud hageja seisukohaga. Asjas olevate tõenditega (sh laenuleping, tunnistaja K. Joasaare ütlused, laenu tagasimaksete tegemine OÜ Bellami ning OÜ Bellami osaniku ja juhatuse liikme Roland Lääne poolt, laenusumma kajastamine OÜ Bellami majandusaasta aruandes kohustusena) on tuvastatav, et laenusaaja poolt kostjalt võetud laenu kasutati OÜ Bellami majandustegevuses ning seega ei ole laenulepingu p 3.1 sõnastusega püütud vältida tarbijakrediidilepingu kohta käivate sätete kohaldamist. 10. Maakohus on õigesti jätnud asjas kohaldamata

§ 403lg 2 ja hageja vastupidine väide on alusetu.

Tunnistaja K. Joasaare ütlustest ei nähtu, et laenusaaja oleks soovinud saada laenu tema enda poolt Mäksa vallas tehtavale arendusele, vaid laenu sooviti saada seoses OÜ Bellami äriprojektiga, ning 5 hageja vastupidine väide on alusetu. Asja materjalidest nähtuvalt ei saa pidada Mäksa vallas tehtavat arendust laenusaaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Lähtudes eeltoodust on ebaõige hageja seisukoht, et kohaldamisele kuulub

§ 403lg 2.

Kuna ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, siis ei kohaldu ka

§ 415

lg 2, vaid kohaldub

§ 88lg 8.

1. Alusetu on hageja väide kostjapoolse õiguste kuritarvitamise kohta seeläbi, et laenu lõplik tagastamise tähtaeg oli
2. oktoobril 2009, kuid täitmisavaldus on esitatud
3. juulil 2015 (s.o ligikaudu kuus aastat hiljem). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14 tehtud otsuse p-s 11 selgitanud, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt ka Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 03.12.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16; 15.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12; 17.06.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Hageja poolt ei ole esile toodud asjaolud, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et kostja käitumine on olnud nõude maksmapanekul hea usu põhimõtte vastane. Kostja on täitmisavalduse esitanud aegumistähtaja jooksul ning ei ole tõendatud kostja vastuoluline käitumine, mis oleks jätnud laenusaajale mulje, et kostja täiendavat tasumist enam ei nõua. Samuti on põhjendamatu hageja seisukoht, et kostja pole tõendanud 12 000 krooni suuruse lisalaenu andmist. Ringkonnakohus leiab, et tõendatud on asja materjalidega laenusaajale 12 000 krooni suuruse lisalaenu andmine ning see kajastub ka võlaarvestuses. Laenusaaja ja kostja vahel on 04.11.2008 sõlmitud laenulepingu lisa nr 7 (I kd tl 28), milles on pooled fikseerinud täiendava laenu saamise.
4. Samas ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et viivisekokkulepe (laenulepingu p 6.1), milles on kokku lepitud viivisemääras 1% päevas, on tüüptingimusena

§ 42

lg 1 alusel tühine, kuna see on ilmselgelt ebamõistlikult kahjustav nii tarbijast kui mittetarbijast lepingupoole suhtes. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 5.1 asunud seisukohale, et hageja vastuväide viivisenõudele ning viivise vähendamise taotlus on esitatud hilinemisega, kuid samas on maakohus otsuse p-des 5.2 ja 5.3 võtnud seisukoha väidetavalt hilinemisega esitatud vastuväite ja taotluse kohta. Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud maakohtule parandatud võlaarvestuse 20.05.2016 (I kd tl 187-188). Maakohtu istung on toimunud 30.05.2016 ning kohus määras, et poolte vaidlused toimuvad kirjalikus menetluses (I kd tl 214). Maakohtu istungil on hageja vastu vaielnud viivise nõudele, leides, et viivise suurus on hea usu põhimõtte vastane, samuti on vaidlustanud hageja viivisemäära. Samas ei ole maakohus kohtuistungil täpsustanud, milles täpselt seisneb hageja vastuväide viivise osas. Seega iseenesest ei ole hageja, esitades kirjalikus kohtuvaidluses viivisekokkuleppe tühisuse väite ja taotledes viivise vähendamist, esitanud uusi väiteid ja taotlusi. Pigem saab maakohtule ette heita TsMS §-de 400 ja 401 rikkumist, sest on lõpetanud asja sisulise arutamise ilma, et oleks igakülgselt menetlusosaliste seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist. Seetõttu on maakohus õigustatult võtnud vaidlustatud otsuses seisukoha hageja poolt kirjalikus kohtuvaidluses esitatud viivisekokkuleppe tühisuse ja viivise vähendamise nõudes, kuid samas oleks maakohus pidanud TsMS § 437 kohaselt asja arutamise uuendama, sest kostjale ei olnud antud võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid seoses viivisekokkuleppe tühisusega. Arvestades asjaolu, et kohtuistung toimus 30.05.2016 ja maakohus 6 on vaidlustatud otsuse teinud 25.08.2016, oli kohtul piisavalt aega selleks, et kõrvaldada menetluses tehtud viga ja uuendada asja arutamine. Selline maakohtu käitumine on vastuoluline. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on hageja vastuväidet viivisenõudele (viivisekokkuleppe tühisus) ning viivise vähendamise taotlust menetlenud ning kostjal on olnud võimalik esitada omapoolsed vastuväited, siis kontrollib ringkonnakohus muuhulgas maakohtu seaduslikkust ja põhjendatust ka eelnimetatud osas. 12.1.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoole huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaal teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Tüüptingimuste tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

§ 42

lg 3 annab loetelu tüüptingimustest, mis on seadusest tulenevalt tühised tarbijalepingutes. Riigikohus on asunud

§ 36

lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh

§ 42

lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (vt Riigikohtu

1. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15006, p 18). Riigikohus on
2. detsembri 2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14 p-s 11 leidnud, et „Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab

§ 42lg 3.

Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab

§ 42

lg 3 p 5 mh, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Kolleegiumi arvates on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel.“ Riigikohus on korduvalt leidnud (vt näit Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605 p 24), et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. 12.2.

§ 44

sätestab, et kui

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb

§ 44

kohaselt majandusvõi kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber

§ 44eeldus.

Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus

§ 44

järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. 12.3. Praegusel juhul, arvestades laenulepingu p-s 6.1 kokkulepitud viivisemäära, on viivisemäär aastas 365%, mis on selle suurust arvestades ilmselgelt ebamõistlikult kahjustav ka majandustegevuses sõlmitud tehingu poole suhtes. Seega laenulepingu p-s 6.1 sisalduv kokkulepe viivise määra kohta vastab

§ 42lg 3 p 5 tunnustele ja on seega tühine.

7 Kuna tüüptingimusena kokkulepitud viivisemäär on ebaproportsionaalselt suur ja seetõttu tühine, siis on kostjal võimalik nõuda laenusaajalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Seega on õige hageja seisukoht, et kostja poolt maakohtule esitatud võlgnevuse arvestus on ebaõige, kuna sisaldab viivist arvetatuna lähtuvalt tühisest laenulepingu p-st 6.

2. Kostja on esitanud maakohtule täpsustatud võlgnevuse arvestuse (I kd tl 187 - 188). Kuna laenulepingu p-s 6.1 kokkulepitud viivisemäära on tühine ja asemele astub seaduses sätestatud viivisemäär, siis kostja poolt esitatud võlgnevuse arvestus muutub. Võlgnevuse arvestamisel lähtub ringkonnakohus I kd tl 187 - 188 asuvast kostja võlgnevuse arvestusest ja kasutab viivisekalkulaatorit ning arvestuse käik on järgmine: 02.03.2008 – põhiosa 300 000 krooni (19 173,49 eurot); 05.03.2008 – viivis 2 päeva eest 11,53 eurot (180,41 krooni); viivise katteks tasutud kokku 6000 krooni, seega põhiosa katteks läheb 5819,59 krooni (6000-180,41=5819,59); 02.05.2008 – põhiosa 294 180,41 krooni (18 801,55 eurot), s.o 300 000 – 5819,59=294 180,41; 22.05.2008 – viivis 19 päeva eest 107,36 eurot (1639,82 krooni); viivise katteks tasutud kokku 57 000 krooni, seega põhiosa katteks läheb 55 320,18 krooni (57 000-1639,82=55 320,18); 02.08.2008 – põhiosa 55 320,18=238 860,23; 238 860,23 krooni (15 265,95 eurot), s.o 294 180,41 – 15.08.2008 – viivis 12 päeva eest 55,06 eurot (861,50 krooni); viivise katteks tasutud kokku 36 000 krooni, seega põhiosa katteks läheb 35 138,50 krooni (36 000-861,50=35 138,50); 02.10.2008 – põhiosa 47 721,73 krooni (3049,97 eurot), s.o 238 860,23 – 35 138,50 – 156 000 (tasutud 15.08.2008)=47 721,73; 17.10.2008 – viivis 14 päeva eest 12,83 eurot (200,75 krooni); viivise katteks tasutud kokku 20 160 krooni, seega põhiosa katteks läheb 19 959,25 krooni (20 160-200,75=19 959,25); 02.02.2009 – põhiosa 39 762,48 krooni (2541,29 eurot), s.o 47 721,73 – 19 959,25 + 12 000=39 762,48; 27.03.2009 – viivis 52 päeva eest 34,39 eurot (538,09 krooni); viivise katteks tasutud kokku 81 120 krooni, seega põhiosa katteks läheb 80 581,91 krooni (81 120-538,09=80 581,91). Kuna põhiosa suurus seisuga 27.03.2009 oli 39 762,48 krooni, siis on makse tegemisega võlgnevus täielikult kustutatud ning kostjal ei olnud enam nõuet, mida sundtäita. Lähtudes eeltoodust tuleb tunnistada täiteasjas nr 084/2015/2275 sundtäitmise lubamatuks.
3. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson