4-16-8285/40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number Kohtunik Väärteoasi 4-16-8285 (2330,16,004717) Tiit Lõhmus Sergei Lartšenko väärteoasi KarS § 275 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. märtsi 2017 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku Sergei Lartšenko kaitsja Marek Ranne Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalve ameti Ida prefektuur, esindaja Dmitri Narolin Menetlusalune isik Sergei Lartšenko (isikukood 37103043718) Eesti Vabariigi kodanik elukoht: XXXX töökoht XXXX Menetlusaluse isiku kaitsja jurist Marek Ranne RESOLUTSIOON
3. Viru Maakohtu
4. märtsi 2017 otsus jätta muutmata.
5. Menetlusaluse isiku Sergei Lartšenko kaitsja Marek Ranne apellatsioon jätta rahuldamata.
6. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad tekkinud menetluskulud Sergei Lartšenko enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU
7. Viru Maakohtu 01.03.2017 otsusega karistati Sergei Lartšenkot KarS § 275 lg 1 järgi 10 päeva arestiga. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise aeg alates 23.10.2016 kell 15.05 kuni 25.10.2016 kell 11.20, s.o 2 päeva, ning ärakandmisele kuulub 8 päeva aresti. KarS § 66 lg 1 alusel määrati, et S. Lartšenkol on õigus kanda 8 päeva aresti ositi 3 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest PPA Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna arestikambris. Korraga ärakantava aresti kestuseks määrati 2 päeva.
8. 23.10.2016 koostatud väärteoprotokolli AB 1504165 (2330,16,004717) kohaselt, 23.10.2016 kell 15.05 olles alkoholijoobe seisundis Sergei Lartšenko avalikus kohas aadressil Viru 3 Narva linn, solvas võimuesindajat patrullpolitseinikut V.K. , kes täitis oma ametikohustusi, kasutades tema suhtes solvavaid väljendeid: „pošjol na hui, kak seitšas ujebu pidor“, mistõttu politseiametnik tundis end solvatuna. S. Lartšenko pani toime KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo.
9. Maakohus leidis, et S. Lartšenko süü väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud. 3.
10. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et S. Lartšenko viibis süüdistuses nimetatud ajal Narvas, Viru 3 asuvas ühiselamus. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et enne ühiselamu juurde minekut oli ta isaga koos tarvitanud alkoholi ning ühiselamu valvur keeldus nii S. Lartšenkot kui ka tema isa ühiselamusse lubamast põhjusel, et viimased olid tarvitanud alkoholi. Olukorra lahendamiseks kutsuti sündmuskohale politsei ning politseiametnikud pidasid S. Lartšenko kinni ja toimetasid ta politseijaoskonda. Kõiki neid asjaolusid on tunnistanud nii S. Lartšenko ise kui ka tunnistajad V.L. , V.K. ja G.S. 3.
11. V.K. ütluste pinnalt on tuvastatud, et ta töötab PPA Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonnas politseiametnikuna ning on seega avalikku korda kaitsvaks võimuesindajaks KarS § 275 ning KorS § 2 lg 1 ja § 6 mõttes. Samuti on nii V.K. kui ka teiste isikute ütlustega tuvastatud, et V.K. oli süüdistuses märgitud ajal Narvas, aadressil Viru 3 asuvas ühiselamus politseiametnikuna täitmas oma ametikohustusi ning kandis sealjuures politseiametniku vormiriietust. Isikute ütlustega ning telefonikõnede salvestistega on üheselt tuvastatud ka fakt, et politsei tuli sündmuskohale S. Lartšenko initsiatiivil. Selleks helistas ta kahel korral häirekeskusesse. Tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlused on sündmuse käiku iseloomustavate muude faktiliste andmete osas valdavas osas samuti kokkulangevad. Ütlused lahknevad vaid selles – kas ja millal tutvustas ühiselamu valvur S. Lartšenkole ühiselamus kehtivaid sisekorraeeskirju (mis olid ühiselamu fuajees stendil) ja kas S. Lartšenko solvas politseiametnikku. 3.
12. S. Lartšenko väitis ülekuulamisel, et valvur tutvustas sisekorraeeskirju alles siis, kui politsei oli kohale tulnud. Samas nii valvurina töötanud G. S kui ka tunnistaja V. L ütlustest nähtub, et eeskirju tutvustati siiski juba enne politsei saabumist. Kusjuures tunnistaja V. L ütlustest järeldub, et tema oli kõnealustest eeskirjadest teadlik ning pärast seda, kui valvur oli keeldunud neid ühiselamusse laskmast, püüdis ka tema S. Lartšenkole selgitada, et neid ei lasta majja ning tuleb lahkuda. Viimane ei olnud aga keeldumisega nõus ning jätkas nõudmist, et teda majja lastaks. Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestiselt ilmneb samuti, et kuigi häirekeskuse ametnik selgitas korduvalt S. Lartšenkole, et ühiselamus on omad eeskirjad ja valvuril on õigus keelduda isikute majja lubamisest, ei leppinud menetlusalune isik saadud vastusega ning nõudis jätkuvalt politsei saabumist ja enda majja lubamist. Sealjuures väitis S. Lartšenko telefonivestluses, et ta on täiesti kaine. Tema jutu sisust ja kõne maneerist on aga üheselt arusaadav, et helistaja ei ole kaine. Arvestades kogumis tunnistajate ütluseid ja telefonivestluste salvestisi, oli maakohus veendunud, et antud juhul ei andnud S. Lartšenko sündmuste käigu kohta täiesti tõepäraseid ütluseid ning ta on üritanud näidata enda käitumist paremas valguses, kui see tegelikult oli. Antud juhul on tõendatud, et ühiselamu valvur selgitas S. Lartšenkole, et teda ei lasta majja, kuivõrd ta ei ole kaine ning viitas sealjuures sisekorraeeskirjadele. Kuid S. Lartšenko ei lahkunud. S. Lartšenko vastupidised ütlused on teiste tõenditega üheselt kummutatud. 2 3.
13. Seonduvalt politseiametnik V.K. väidetava solvamisega on tunnistaja V. L. öelnud, et ta ei kuulanud, mida poeg politseiametnikule ütles, ta tegeles sel hetkel muude asjadega. V.K. ise andis väidetava solvamise kohta ütluseid, et temale öeldud sõnad olid suunatud just temale, sest ta seisis temaga ja selgitas, et ta politseiametnikuna ei lase menetlusalust isikut ühiselamusse. S. Lartšenko tunnistas, et ta kasutas politseiametnikuga vesteldes ebatsensuurseid sõnu, kuid need ei olnud kellegi suhtes, vaid lihtsalt lausete kokku sidumiseks. Need ei olnud solvangud. Sõnu, mis on kirjas väärteoprotokollis, ta oma sõnul kasutanud ei ole. Tunnistaja G.S. selgitas küsimustele vastates, et politseiametnikuga toimunud rüseluse eelselt kasutas S. Lartšenko politseiametniku suhtes ebatsensuurseid väljendeid. Nimetatud ütlustest järeldub, et tegelikult ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalune isik kasutas konflikti käigus ebatsensuurseid väljendeid. Seda fakti kinnitavad nii tunnistajad V.K. ja G.S. kui ka S. Lartšenko ise. Ütlused lahknevad ainult selles osas, kas need väljendid olid suunatud politseiametnikule seoses tema töökohustuste täitmisega või mitte ning mis oli nende täpne sisu. 3.
14. Maakohus leidis, et arvestades eeltoodut, et S. Lartšenko on andnud ütluseid, milles ta püüdis oma rolli tekkinud konfliktis vähendada ning ka kõnealuse fakti osas on tema ütlused vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, siis ka antud juhul on alust arvata, et S. Lartšenko on andnud enda õigustamiseks ebatõepäraseid ütluseid vältimaks politseiametniku solvamisega kaasnevat vastutust. Tunnistajate V.K. ja G. S ütluste pinnalt luges maakohus tõendatuks, et S. Lartšenko kasutas V.K. suhtes ebatsensuurseid väljendeid pärast seda, kui viimane oli politseiametnikuna andnud talle korralduse majast lahkumiseks. Seega olid need väljendid öeldud reaktsioonina politseiametniku tegevusele tema ametikohustuste täitmisel. Ebatsensuursed väljendid, mida politseiametniku suhtes kasutati, on isiku au ja väärikust alandavad. Nii tavapärases inimeste vahelises igapäevases suhtluses kui ka formaalses ametkondlikus kommunikatsioonis on taoline väljendusviis äärmiselt taunitav ja lubamatu. Süüteo objektiivne koosseis on täidetud. 3.
15. Tugines tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustele sai S. Lartšenko väga hästi aru ja teadis, et ta räägib politseiametnikuga ning et ta halvustab politseiametnikku ebasündsas vormis seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kasutades politseiametniku korraldusele reageerides solvavaid sõnu mõistis S. Lartšenko, et adressaat tajub neid solvanguna. Neist asjaoludest järeldub, et politseiametniku solvamine oligi sel momendil menetlusaluse isiku sooviks. Maakohus luges tõendatuks S. Lartšenko poolt kõnealuse süüteo toimepaneku kavatsetult, st ta teadis, et solvab võimuesindajat seoses tema ametikohustuste täitmisega ning see oligi tema eesmärgiks. 3.
16. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole. Kuigi isikul ei ole kehtivaid karistusi, ei pidanud maakohus antud juhul võimalikuks kohaldada kergemaliigilise karistusena rahatrahvi. Siinjuures lähtus maakohus asjaoludest, et tulenevalt V.K. ja G. S ütlustest oli politseiametniku solvamine sooritatud avalikus kohas, s.o ühiselamu fuajees, kuhu pääsevad ligi paljud isikud – nii elanikud kui ka nende külalised. Samade tõendite pinnalt on tuvastatud, et süütegu pandi toime kõrvaliste isikute juuresolekul. Mõlemad tunnistajad on öelnud, et konflikti ajal liikus fuajees isikuid, kes ei olnud konfliktiga seotud ja kes jäid seda jälgima. Solvamisega saavutati võimuesindaja solvang avalikkuse tähelepanu all. Sooritatud süütegu tuleb lugeda keskmisest raskemaks ning S. Lartšenko süü keskmisest oluliselt suuremaks. Süü suuruse hindamisel ei saa arvestamata jätta ka S. Lartšenko enda suhtumisest toimepandud teosse. Ta ei ole oma käitumisviisi mitte mingil viisil kahetsenud või heastada püüdnud. 3 Antud juhul on teo tehiolusid, raskust ning menetlusaluse isiku süü suurust arvestades kohaseks karistuse liigiks arest ning seda üle keskmises määras. Kuna S. Lartšenkol puuduvad kehtivad karistused, oli maakohus seisukohal, et karistuse eesmärke täitvaks karistuseks on 10 päeva aresti. Kuivõrd menetlusalune isik oli kohtuvälise menetluse raames kinni peetud, tuleb KarS § 68 lg-st 2 lähtuvalt arvata karistusaja hulka kinnipidamise aeg alates 23.10.2016 kell 15.05 kuni 25.10.2016 kell 11.20, s.o 2 päeva. Ärakandmisele kuulub seega 8 päeva aresti. S. Lartšenko töötamist arvestades andis maakohus talle KarS § 66 lg 1 alusel võimaluse kanda aresti ositi kolme kuu jooksul. Kusjuures korraga ärakantava aresti pikkuseks peab olema vähemalt kaks päeva. MENETLUSALUSE ISIKU KAITSJA APELLATSIOON
17. Viru Maakohtu 01.03.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusealuse isiku S. Lartšenko kaitsja jurist Marek Ranne, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Alternatiivselt taotleb kaitsja väärteomenetluse lõpetamata jätmisel apellandile määratud karistuse vähendamist või selle asendamist üldkasuliku tööga. Viru Maakohus on jätnud kõrvaldamata menetluses tunnistajate ütlustes esinenud vastuolud, analüüsimata süüteokoosseisu ning jätnud analüüsimata, kas kohtuvälises menetluses oli rikutud menetlusnorme ning kas need oleks toonud kaasa väärteomenetluse lõpetamise. 4.
18. Vaidluse keskseks probleemiks on, kas S. Lartšenko solvas V.K. t, kes oli ametikohustuste täitmisel, väärteoprotokollis märgitud ebatsensuursete sõnadega või mitte. Menetlusalune isik on läbivalt väitnud, et ta ei ole seda teinud. V.K. ütlusi sisekorraeeskirjade selgitamise kohta ei oleks tohtinud arvesse võtta, sest nende selgitamise ajal tunnistaja juures ei viibinud. V.K. tugines G.S. antud ütlustele. Kuna selle tunnistaja ütlused tuleb kõrvale jätta, siis jäävad üksnes S. Lartšenko ütlused menetlusaluse isiku ütluste vastu ehk tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Lisaks ei ole menetlusalune isik väitnud, et ta ei olnud joobes, vaid ta hindas oma enesetunnet sündmuse toimumise ajal. Tuginedes eelnevale ei saa pidada S. Lartšenko ütlusi ebausaldusväärseks. Menetlusalusel isikul ega tema isal joovet ei ole tuvastatud. 4.
19. Nii kohtuväline menetleja kui ka kohus on kogunud ja uurinud tõendeid ühekülgselt. Kohtuotsusest ei selgu, milliste sõnadega ja kelle poolt kuuludu põhjal loeti S. Lartšenko süü tõendatuks. Apellatsioonis käsitletakse tunnistaja V.K. poolt välja toodud solvavaid sõnu ja G.S. poolt kuuldut. Seejuures, apellant on kinnitanud nii kohtuvälises kui ka kohtumenetluses, et ta ei ole tunnistaja V.K. t solvanud. Lausete sidumiseks kasutatud ebatsensuurseid sõnu ei ole adresseeritud tunnistajale. Seejuures tunnistaja V.K. ütlustest ei nähtu, et politseiametniku viibimise ajal oleks apellant solvanud tunnistaja G.S. t või oleks olnud politseiniku vastu füüsiliselt agressiivne või üritanud politseiametnikku lüüa. Selles osas on tunnistaja ütlused vastuolus tunnistaja G.S. ütlustega. Muuhulgas märgitakse apellatsioonis, et menetlusalune isik soovis algselt enda joobe tuvastamist, kuid kuna politseipoolne käitumine solvas teda, siis ta loobus nimetatud soovist. Tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, kus V.K. on reageerinud üle ja mõistnud menetlusaluse isiku käitumist ning väljaütlemisi valesti. Lisaks on apellandil kahtlus, et politsei on suunanud G.S. ütlusi neile sobivas suunas, kuulates tunnistaja üles alles 3 tundi pärast S. Lartšenko kinnipidamist. Apellandile on jäänud ka arusaamatuks, miks ei ole tõendina asja juurde võetud Viru 3 maja fuajee ja majaesise videosalvestist, sest seal on videovalve. 4.
20. Ka leitakse apellatsioonis, et kohtuvälises menetluses on rikutud oluliselt menetlusnorme ja maakohus on jätnud need väited kontrollimata ning analüüsimata. 4 4.3.
21. Kohtuväline menetleja on jätnud S. Lartšenkole tutvustamata ja selgitamata tema õigused ja kohustused, mistõttu menetlusalune isik ei saanud taotleda ennast kaitsvate tõendite lisamist materjalide juurde, kuna ta varasemalt ei ole kokku puutunud süüteomenetlusega. Õiguste ja kohustuste tutvustamata jätmine oli kohtuvälise menetleja teadlik otsus, üksnes allkirja panemine ei ole piisav. 4.3.
22. Muuhulgas märgitakse, et menetlusalusel isikul ei olnud võimalik kontrollida, millistele dokumentidele ta allkirja andis, sest tal ei olnud sel hetkel prille kaasas. Küll tuuakse välja, et allkirjad andis S. Lartšenko vabatahtlikult. 4.
23. Apellant leiab, et politsei on hinnanud olukorda üle ja tõlgendanud menetlusaluse isiku käitumist valesti. Apellatsioonis tuuakse välja S. Lartšenko poolt tuntu ning milles menetlusaluse isiku arvates olukord seisnes, rekonstrueerides toimunud sündmuse koos etteheidetega tunnistaja tegevusele ning kohtueelsele uurimisele. Tõendite vahel esinevate vastuolude kõrvaldamiseks on valitud sobivad tõendid usaldusväärseteks. S. Lartšenko töötab väljaspool Eesti territooriumi kaugsõidu autojuhina ning töövälisel ajal, mis ta viibib Eestis, hooldab ta ööpäevaringselt oma abikaasa puudega ema, mistõttu oleks tal võimalik üldkasuliku töö tegemise ajal täita katkematult oma sotsiaalset kohustust. 4.
24. S. Lartšenko kaitsja M. Ranne esitas ka taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Apellatsiooni rahuldamisel palutakse välja mõista ringkonnakohtumenetluses tekkinud kulud summas 128 eurot. Apellandi suhtes positiivse otsuse tegemisel taotletakse ka maakohtu menetluse käigus esitatud taotluste alusel menetluskulude hüvitamist. KOHTUVÄLISE MENETLEJA VASTUS APELLATSIOONILE
25. Tartu Ringkonnakohtu 11.05.2017 määrusega võeti menetlusaluse isiku S. Lartšenko kaitsja M. Ranne apellatsioon menetlusse ning anti kohtuvälisele menetlejale aega kuni 19.05.2017 esitada kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri esindaja Dmitri Narolin, kes toob välja, et kohtuvälise menetleja seisukoht on sama, mis maakohtu istungil ning täielikult toetatakse maakohtu otsust. Kohtuväline menetleja jääb samale positsioonile nagu süüdistuses. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
26. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja vastusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
27. Vastavalt VTMS § 153 lg 4 p-le 1 ei pea ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses kordama ning piirdub vaid omapoolsete selgituste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks. Lisaks sisaldab apellatsioon ka erinevaid asjaolusid, mis pole konkreetselt käesoleva võimuesindaja solvamise süüteoasja uurimisobjektiks.
28. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud asja menetledes ja kohtulahendit tehes menetlusnorme, millist väidet ringkonnakohus kontrollis, kuid rikkumisi ei tuvastanud. Maakohtu lahendi motiveeriv osa on igati sisukohane ja tõendite uurimine ning esitatud järeldused kõiges jälgitavad. Sellest tulenevalt on arusaadav ka kohtu siseveendumuse kujunemine. 5 Mõningad väheolulised vastuolud isikuliste tõendite puhul on maakohtu otsuses käsitlemist leidnud ja sellest tulenevalt on kohtu jaoks jälgitav ka tõendite usaldusväärsuse hindamine.
29. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks enam üle korrata maakohtu käsitlust, miks on tõsikindlalt tuvastamist leidnud, et S. Lartšenko solvas patrullpolitseinik V.K. t. Pole mingit mõistlikku põhjendust kahelda V.K. ütluste usaldusväärsuses ja konkreetsetes ebatsensuursete solvavate väljendite tarvitamises S. Lartšenko poolt V.K. kui võimuesindaja aadressil. Ilmselgelt täitis V.K. 23.10.2016 kella 15.05 paiku Narvas, Viru 3 ühiselamu aadressil viibides ametialaseid ülesandeid, sest oli sinna kutsutud seoses väljakutsega, et toimub konflikt ühiselamu töötaja ja külastaja vahel. V.K. jäi maakohtus ütluste juurde, et S. Lartšenko poolt öeldud ebatsensuursed sõnad olid adresseeritud just temale, sest ta seisis S. Lartšenko kõrval ja selgitas, et politseiametnikuna ei lase ta joobes S. Lartšenkot ühiselamusse. Samal ajal oli kõrval mitmeid isikuid. S. K. ei mõistnud, miks pidi S. Lartšenko olema sedavõrd tema vastu meelestatud. „Selle alusel pidime meesterahvast kinni pidama, kuna ta solvas mind ametikohustuste täitmisel ja seesama solvas minu inimväärikust ja kui meest. Kinnipidamine oli teostatud ka seetõttu, et see meesterahvas võib jätkata oma tegevust või väärtegude toimepanemist ja võis naasta sinna ühiselamusse“ (lk 63). Maakohus on jälgitavalt põhjendanud, et arvestades kogumis tõendeid (sealhulgas isikulisi tõendeid ja telefonivestluste salvestisi), on kohus veendunud, et S. Lartšenko ei andnud sündmuste käigu kohta täiesti tõepäraseid ütluseid ning ta on üritanud näidata enda käitumist paremas valguses. Ringkonnakohus ei nõustu kindlasti kaitseväitega, et tegemist on lihtsalt kahetsusväärse juhtumiga, kus politseiametnik V.K. on sündmusele üle reageerinud ja mõistnud S. Lartšenko poolt väljaöeldut ebaõigesti. Samuti ei rajane ühelgi asjas kogutud tõendil kaitseväide, et politseiametnik on suunanud tunnistaja G.S. andma ütlusi politsei jaoks “sobivas valguses.“ Arusaamatuks jääb ka etteheide, et käesoleva asja juurde pole võetud videosalvestust ühiselamu fuajeest. Kuidas videosalvestis peaks andma usaldusväärset tõendusteavet uuritava solvamise süüteokoosseisu seisukohast pole mõistetav. Samas on kogutud tõenditebaas küllaldane (eelkõige isikuliste tõendite olemasolul), et lahendada S. Lartšenko süüküsimus KarS § 275 lg 1 järgi. S. Lartšenko kaitseversiooni põhisisu, s.o solvavate väljendite kasutamise eitamine politseitöötaja aadressil, jääb seega edutuks.
30. Püüdes kahtluse alla seada käesoleva väärteoasja menetlust, väidetakse apellatsioonis veel, et väärteomenetluses pole S. Lartšenkole selgitatud kõiki õigusi käesoleva asja lahendamisel. Ringkonnakohus selle väitega kindlasti ei nõustu. Vanemväärteomenetleja D. Narolin on kohtualluvusse saatmise määruses 15.11.2016 selgitanud, miks saadetakse väärteoasi Viru Maakohtusse (lk 2). Samas nähtub juba väärteoprotokollist AB 1504165, et S. Lartšenko kaitsja osalemist pole soovinud, küll aga soovib osaleda asja arutamisel kohtus. Omakäeliselt on S. Lartšenko ka allkirjastanud, et väärteoprotokolli sisu on talle tõlgitud ja selle sisu arusaadav (lk 3). Samuti on S. Lartšenko avaldanud 23.10.2016 hilisõhtul menetlusaluse isikuna ülekuulamisel, et õiguste ja kohustustega on ta tutvunud ning nende sisu talle selgitatud (lk 1213).
31. Puutuvalt apellatsioonis esitatud alternatiivsesse taotlusse karistuse kergendamise osas märgib ringkonnakohus järgmist. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada isiku poolt toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, sh teo raskust ja teos avalduvat suhtumist. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo nr 3-1-1-113-12, p 9.1.). 11.
32. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et S. Lartšenkot tuleb karistada arestiga ja et karistuse eesmärke täitvaks karistuseks on 10 päeva aresti ning kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse 6 mõistmise osas. Väärib märkimist, et maakohus on S. Lartšenkole karistuse kandmisega seonduvalt niigi vastu tulnud ja võimaldanud selle kandmist KarS § 66 lg 1 järgi ositi kolme kuu jooksul. 11.
33. Apellatsiooni väide, et mõistetud karistus on liiga karm, on alusetu. Maakohus on juba motiveerinud, et olgugi, et isikul pole kehtivaid karistusi, ei pea kohus võimalikuks kohaldada rahatrahvi. Ringkonnakohus nõustub sellega ja peab vajalikuks rõhutada, et politseitöötaja solvamine toimus avalikus kohas kaaskodanike silme all. Teadlik võimuesindaja solvamine ei saa jääda karistuslikus mõttes kindlasti mitte leebelt tähelepanuta. Mõistetav arest peab avaldama eripreventiivset toimet, et seeläbi välistada analoogseid seaduserikkumisi tulevikus. Pannes toime õigusrikkumisi, tuleb isikul arvestada, et sellele järgneb karistus, mis võib kahjustada kogu tema elukorraldust.
34. Kuna süüdistatava kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata, siis tulenevalt VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 2 jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellele huvides on esitatud apellatsioon ehk S. Lartšenko kanda, sest ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata.
35. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Kohtunik Tiit Lõhmus /allkirjastatud digitaalselt/ 7