TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 29. mai 2017, Tartu Haldusasja number 3-17-868 Haldusasi Gerta Reinholdi kaebus Eesti Maaülikoo

) § 3 lg 1 ja § 9 lg 1). Ülikool, sh EMÜ tegutseb avalikes huvides. Ülikool on õppe-, loome- ning teadus- ja arendusasutus, kus toimub kõrgharidusstandardile vastav õpe kõrgharidustaseme kolmel astmel (

§ 4lg 1).

Ülikooli ülesanne on edendada teadusi ja kultuuri, osutada ühiskonnale vajalikke õppe- ja teadus- ning muul loometegevusel põhinevaid teenuseid ning kujundada üliõpilastest vastutustundlikke ja algatusvõimelisi kodanikke (

§ 4lg 2).

Kuigi EMÜ on avalik-õiguslik juriidiline isik ja ta peamine funktsioon on tegutseda avalikes huvides, ei saa sellest automaatselt järeldada, et tema kõik tegevused toimuvad avalik-õigusliku suhte raames. 2

1. Kehtiva Riigikohtu praktika pinnalt võib eristada ühelt poolt üliõpilaseks olemise staatuse küsimust (nt eksamitulemuste vaidlustamine, vt RKHKo 3-3-1-68-12; eksmatrikuleerimise õiguspärasus, vt RKHKm 3-3-1-67-05) ning teiselt poolt õppeteenuse osutamise ja selle eest tasu maksmise küsimust (nt õppeteenustasu maksmise küsimus RKTKo 3-2-1-111-13, RKTKm 3-2-1-184-13 ja 3-2-1-25-16). Kehtiva Riigikohtu praktika pinnalt võib järeldada, et üliõpilaseks olemise staatuse küsimus on avalik-õiguslik suhe ja sellega kaasnevad vaidlused kuuluvad halduskohtu pädevusse ning ülikooli ja üliõpilase vaheline õppeteenuse maksmist puudutav küsimus on eraõiguslik suhe ja see kuulub maakohtu pädevusse. Sarnast duaalset lähenemist kohaldatakse ka teistes valdkondades, nt ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitumisel ja selle eest tasu küsimisel.
3. jaanuaril 2013 jõustus ülikooliseaduse muudatus, mis andis üliõpilasele õiguse õppida ülikoolis õppekulude eest tasumata, kui üliõpilane täidab seadusest tulevad tingimused. Uue süsteemi kohaselt on ülikoolil õigus nõuda õppekulude hüvitamist, kui üliõpilane ei ole mh täitnud õppe mahtu (vt

§ 133lg 1 p 1 ja lg 2 p 1).

Seejuures kohaldatakse

§-s 133 sätestatud süsteemi enne 2013/

1. õppeaastat ülikooli immatrikuleeritud üliõpilastele alates 2016/
2. õppeaastast (

§ 56lg 17).

Kuna alates 1. jaanuarist 2013 täiendati

-i §-ga 133, tuleb vastata küsimusele, kas seadusandja on seeläbi muutnud kaebaja ja EMÜ vahelise õppeteenustasu puudutava vaidluse eraõiguslikust suhtest avalik-õiguslikuks suhteks. 14.1. Kohus märgib, et vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimine kas avalik-õiguslikuks või eraõiguslikuks on vaieldav. Tegemist on paljuski ka õigusliku kokkuleppe küsimusega. Võimalik on argumenteerida selle kasuks, et vaidlusalune arve on haldusakt ja sellest võrsunud vaidlus on avalik-õigusliku vaidlus (vt nt tuletorni- ja jäämurdetasud, RKPJKo 3-4-1-14-09; KOV-i või tema poolt volitatud MTÜ jäätmevaldajatele esitatud tasuarved, RKPJKo 3-4-1-34-14). Teiselt poolt saab ülikooli ja üliõpilase õppeteenuse tarbimisega kaasnevat tasusuhet käsitada eraõigussuhtena analoogselt teiste avalike üldhuvi teenuste tarbimisega kaasnevate tasukohustustega (nt jäätmevedaja esitatud jäätmeveotasu arved, RKTKo 3-2-1-80-13; munitsipaalettevõtete esitatud kommunaalkulude arved, RKHKo 3-3-1-7-10, RKTKo 3-2-1-125-10). Pooltevaheline avaliku huvi teenuse kasutamisega kaasnev teenuse eest nn tasumise suhe võib olla seega kas avalik-õiguslik või eraõiguslik. Eeskätt tuleks see lugeda avalik-õiguslikuks, kui seadus selle sõnaselgelt sellisena määratleb. Teistel juhtudel võib olla otstarbekam käsitada teenuse eest tasumise suhet eraõiguslikuna, kuna avalikus õiguses puuduvad teenustasu vaidlustamiseks eraõiguses olemasolevad kohased õiguskaitsevahendid (nt hinnaalandamine jms). Ühtlasi ei täida üliõpilane ülikoolis õppimisega reeglina avalikku ülesannet, vaid ta lähtub õigussuhte sõlmimisel

nes isiklikust huvist (vrd HMS § 95 lg 1 esimene lause). Õppeteenustasu küsimuse näol ei ole tegemist avaliku võimu teostamise ega muu avaliku ülesande täitmisega. Seetõttu on äärmiselt küsitav, kas õppeteenustasu saab käsitada avalik-õigusliku rahalise kohustusena. 14.

1. Ülikooliseaduses ei sätestata sõnaselgelt, et õppeteenustasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (nt maks, lõiv vm avalik-õiguslik rahaline kohustus). Ülikooliseaduses ei ole selget viidet ka selle kohta, et õppekulude hüvitamise kohta annab ülikool haldusakti, mida tuleks käsitada täitedokumendina täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 mõttes. Viimati mainitu tähendab praktikas suure tõenäosusega seda, et kui üliõpilane jätab teenuse eest maksmata, tuleb ülikoolil pöörduda maakohtusse, et saada vastavasisuline täitedokument. Õiguse 3 ühetaolise rakendamise põhimõttega ei oleks kooskõlas lähenemine, mille kohaselt peab ülikool täitedokumendi saamiseks pöörduma maakohtusse, aga kui üliõpilane ei nõustu talle esitatud arvega, pöördub ta halduskohtusse. Tegemist on ühe ja sama vaidlusega, kuid mille algatanud pool on erinev. 14.
2. Ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (SE 89) seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks tahtnud muuta Riigikohtu välja kujunenud (vt käesoleva määrus, p 13) praktikat õppeteenustasu vaidluste osas. 14.
3. Eelneva tõttu lähtub kohus Riigikohtu välja kujundatud praktikast, mille kohaselt saab järeldada, et EMÜ esitas õppeteenustasu eest arve eraõigussuhtes ning EMÜ õppeteenustasu reguleerivad õigusaktid on võlaõigusseaduse mõttes tüüptingimused (vt RKTKo 3-2-1-111-13; RKTKm 3-2-1-184-13; RKTKm 3-2-1-25-16). Eelpool toodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et EMÜ on vaidlustatud tegevuse pealkirjastanud korraldusena. Tegevuse sisuks on, et kaebajale esitatakse arve 7EAP eest 245 euro ulatuses. Kohtu hinnangul ei saa seda tegevust käsitada täitedokumendina TMS § 2 mõttes (vt käesolev määrus, p 14.2). Kohus märgib, et vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimine avalik-õiguslikuks suhteks vajab tõenäoliselt Riigikohtu erikogu seisukohta, sest halduskohtul tuleks asuda teisele seisukohale kui on asunud Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas. Halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda halduskohtul anda praegust asja Riigikohtu erikogule lahendamiseks (HKMS § 121 lg 3, § 227).
4. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse HKMS § 4 lg 1 mõttes. Esitatud kaebus tuleb seetõttu tagastada (HKMS § 121 lg 1 p 1).
5. Tasutud riigivõiv tuleb tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 2).
6. Kaebajal on võimalik oma õiguste kaitseks esitada hagi EMÜ vastu maakohtule. (allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma 4