Obsah (8)

§ 667§ 436§ 442§ 463§ 477§ 5§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Iko Nõmm, Andres Parmas Määruse tegemise aeg ja koht 21.07.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-08-89556 Tsiviilasi SB (pankrotis)

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 4 18. Maakohtu määrust on vaidlustatud üksnes kohustusest vabastamise menetluse algatamata jätmise osas. Seega ei kontrolli kolleegium määrust ülejäänud osas tulenevalt

§-st 659 ja § 651 lg-st 1. Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis rahuldamata võlgniku avalduse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks (resolutsiooni p 6) ning saata tsiviilasi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 667

lg 2), kuna esimese astme kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning ringkonnakohtul ei ole võimalik rikkumisi kõrvaldada. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust (

§ 436

lg 1,

§ 442

lg 8,

§ 463lg 2).

Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada.

1. Maakohtu hinnangul esitas võlgnik võlanimekirjas ebatäielikke andmeid oma võlausaldajate ja kohustuste kohta (s.o jättis esitamata Swedbank AS nõude) (PankrS § 171 lg 2 p 5). PankrS § 171 lg 2 p-st 5 tulenevalt peab nimetatud sätte kohaldamiseks esinema võlgniku tahtlus või raske hooletus, st PankrS § 171 lg 2 p-s 5 sätestatud eelduseks on võlgniku pahatahtlik käitumine. Maakohus ei ole kaevatavas määruses esile toonud, et võlgnik jättis võlanimekirjas Swedbank AS nõude kajastamata tahtlusest või raskest hooletusest. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut võlgniku 27.04.2017 seisukohas toodud väidetele selle kohta, miks jäi Swedbank AS nõue võlanimekirjas kajastamata. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus PankrS § 171 lg 2 p 5 kohaldamiseks andma hinnangu võlgniku vastuväidetele ja sellele, kas võlgnik rikkus oma kohustusi tahtlusest (võlaõigusseadus (VÕS) § 104 lg 5) või raskest hooletusest (VÕS § 104 lg 4).
2. Seoses võlgniku 27.04.2017 seisukohas toodud vastuväidetega peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. AS Swedbank nõude puhul on tegemist tingimusliku nõudega PankrS § 98 järgi. PankrS § 98 kohaselt loetakse tingimuslikud nõuded põhimõtteliselt võrdseteks tavaliste nõuetega, st nad võetakse kaitsmisele samamoodi nagu tavalised nõuded ning neid kaitstakse tingimuslike nõuetena. See, kas tingimuse saabumine on tõenäoline või mitte, omab tähendust üksnes hääleõiguse andmisel ning jaotusettepaneku alusel väljamaksete tegemisel (§ 82 lg 2 ja § 152). Toimiku materjalidest nähtub, et laenuleping Swedbank AS-ga on sõlmitud 07.11.2006, laenulepingus on laenusaajaks märgitud OB ja kaaslaenusaajaks võlgnik (tl 84-87, II kd). Abieluvaraleping (tl 55-62, I kd) on sõlmitud 30.09.2004 ehk enne laenulepingut. Abieluvaralepingu p-i 4.1.
3. kohaselt kummagi abikaasa poolt pärast abieluvaralepingu sõlmimist võetud varalised kohustused jäävad selle abikaasa lahuskohustusteks, kelle varalistest õigustest nimetatud kohustused tulenevad või kes nimetatud kohustuste täitmiseks lepingu sõlminud on. Seega olgugi, et poolte vahel oli sõlmitud abieluvaraleping, laenulepingust ei olnud võlgnevust tekkinud ning laenulepingu makseid tasus võlgniku abikaasa, siis oli võlgnik kaaslaenutaotlejaks ja seega tulenesid talle laenulepingust ka kohustused vastavalt abieluvaralepingu p-le 4.1.
4. Eeltoodust tulenevalt oli võlgnikul kohustus Swedbank AS nõue võlanimekirjas ära märkida.
5. Teiseks on maakohus leidnud, et võlgnik on enne pankroti väljakuulutamist vara raisanud (PankrS § 171 lg 2 p 4) ning on teinud seda tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu. Võlgnik on 27.04.2017 seisukohas vastuväitena välja toonud, et seoses raha laenamisega Venemaale algatati kriminaalasi nr 09730000430, kuid Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis 11.11.2010 halduri kaebuse rahuldamata. Maakohus ei ole võlgniku vastuväitele vastanud ega põhjendanud, milles tulenevalt ta leidis, et võlgnik on vara raisanud, kuivõrd prokuratuur on jõudnud vastupidisele seisukohale. Maakohus peab andma hinnangu eeltoodud võlgniku väidetele ja vajadusel nõudma selleks välja 5 ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri 11.11.2010 lahendi (

§ 477

lg 7,

§ 5lg 3).

Kolleegium toob välja, et tsiviilasja lahendav kohus ei ole küll seotud kriminaalasja menetluses tehtud otsustes tuvastatuga, kuid sellised otsused on kasutatavad dokumentaalsete tõenditena, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega (RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25; nr 3-2-1-101-04, p 30). Seejuures on dokumentaalsete tõenditena käsitatavad kriminaalmenetluse lõpetamise määrused jm kriminaalmenetluses tehtud lahendid (RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10). Lisaks tuleb välja tuua, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks, kuid mitte faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmiseks (RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel PankrS § 171 lg 2 p 5 kohaldamiseks andma hinnangu võlgniku vastuväidetele seoses prokuratuuri 11.11.2010 lahendiga ning vajadusel nõudma vasta lahendi välja ka tsiviilasja toimikusse. 22. Kuna ringkonnakohus saadab asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb kohustustest vabastamise menetluse algatamise peale esitatud määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude ja algatamise otsustamisega seotud muude edasiste menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi jätta maakohtu otsustada.

23. Käesolevale määrusele ei saa esitada määruskaebust (

§ 696lg 3 esimene lause) (vt ka RKTKm nr 3-2-1-46-14, p 11).

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Parmas