KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtunikud Ele Liiv, Kaupo Paal, Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 28.06.2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-6499 Tsiviilasi Ba

) § 4 lg 1 järgi on aga halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Avalik õigus on määratud reguleerima spetsiifilisi suhteid, mis kaasnevad avaliku võimu teostamisega. Avalik-õiguslik vaidlus eeldab igal juhul, et õigussuhte üks osapooltest oleks avaliku võimu kandja. Üldjuhul on selleks riik, kohalik omavalitsusüksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke ülesandeid täitev eraisik, kui seadusega või seaduse alusel on talle üle antud volitused avaliku võimu teostamiseks (vt ka Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsus asjas nr 3-3-1-15-01, p 11). Muu hulgas on avaliku võimu kandjaks riigi või kohaliku omavalitsuse asutatud või nende osalusega äri- ja mittetulundusühingud ning eraõiguslikud sihtasutused (vt ka Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: K. Merusk ja I. Pilving, Tallinn 2013, lk 38, p 3.).

1. Maakohus põhjendas, et kostja on Eesti Energia Aktsiaseltsi, s.o Eesti Vabariigile kuuluva energiaettevõte, tütarettevõte, ja hagiavalduses märgitud asjaoludel on hageja õigusi käesoleval juhul rikutud avaliku võimu volituste rakendamisel. Hagiavalduse kohaselt hangib kostja endale enampakkumiste-hankekonkursside kaudu toorainet, s.o jäätmeid kui energiatotomise jaoks vajalikku kütust. Kohus selgitas, et jäätmeseaduse (JäätS) § 70 esimesest lausest nähtub, et korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud ja jäätme­käitluskohta veetud olmejäätmete töötlemine on seadusega sätestatud kohalik ülesanne, st avalik ülesanne (vt ka Riigikohtu 15.01.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-68-14, p 19). Seega täidab kostja kui avaliku võimu kandja olmejäätmete töötlemisel avalikku ülesannet (vt ka JäätS § 15 lg 5).
2. Hagiavalduse kohaselt on hageja kui hankes nr EE-2115 osalemiseks tahteavalduse teinud isik esitanud kohtule hagi tulenevalt hankekonkursi, s.o hanke nr EE-2115, tingimustest. Kui kaebaja nõude aluseks on tema subjektiivse õiguse rikkumine lepingule eelnevas või lepinguga külgnevas avalik-õiguslikus suhtes (nt hankemenetlus), on avaliku võimu kandja eraõigusliku tehingu, aga samuti tehinguga seotud haldusakti või toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuses (vt ka Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: K. Merusk ja I. Pilving. Tallinn 2013, lk 40, p 2.).

§ 266

lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sealhulgas hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Nimetatud sätte kohaselt tuleb lugeda hankeasjadeks kõik need asjad, mis on soetud riigihanke korraldamise, hankelepingu sõlmimisega või muutmisega. Riigihanke korraldamisena tuleks mõista hankija tegevust, mis on suunatud asja ostmisele, teenuse tellimisele, ideekonkursi korraldamisele, ehitustöö tellimisele ja ehitustöö ning teenuse kontsessiooni andmisele hankija poolt, ehitustöö tellimisele ehitustöö kontsessionääri poolt eesmärgiga sõlmida leping. Kuigi hankeleping omab formaalselt tsiviilõiguslikku iseloomu, siis puudutatud isiku (mitte lepingupoole) seisukohalt vaadatuna tuleb 3 selle sõlmimise ja muutmise vaidlused lahendada halduskohtus (vt ka Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: K. Merusk ja I. Pilving. Tallinn 2013, lk 725-726, p-d 2. ja 3.). Maakohus rõhutas, et

§ 266

lg 1 sätestab üheselt, et hankevaidlusi on pädev lahendama haldus-, mitte aga tsiviilkohus. 8.

§ 47

lg 1 sätestab, et seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.

§ 268

lg 1 kohaselt võib pakkuja, taotleja või riigihankes osalemisest huvitatud isik esitada oma õiguste kaitseks kaebuse hankija tegevuse peale, kui ta on läbinud menetluse riigihangete vaidlustuskomisjonis, välja arvatud riigisaladuse ja salastatud välisteabega seotud hankeasjas. Seega välistab nimetatud säte hankeasjas otse halduskohtusse pöördumise (tühistamis-, kohustamis-, heastamis- ja tuvastamiskaebusega). Üksnes hüvitamiskaebuse esitamisel ei pea riigihangete seaduse § 129 lg 1 kohaselt isik olema läbinud menetlust vaidlustuskomisjonis (vt eelmine viide, lk 748, p 2.). Eeltoodust tulenevalt võib seega hageja vastava kaebuse halduskohtusse esitada vaid juhul, kui hageja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast.

1. Kohus asus eeltoodust tulenevalt seisukohale, et tegemist on avalik-õiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse. Kohus leidis, et hageja peab oma nõudega pöörduma seega Tallinna Halduskohtu poole.
2. Kuivõrd kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, jättis kohus hageja taotluse hagi tagamiseks läbi vaatamata. Hagi tagamise abinõu saab määrata ainult hagile, mille kohus on otsustanud menetlusse võtta (vt ka Riigikohtu 16.11.2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-04, p 17). Kuna hagi tagamise taotlus jäi läbi vaatamata, ei analüüsinud kohus menetlusökonoomia kaalutlustest tulenevalt hagi tagamise taotluse seaduse nõuetele vastavust ega selle põhjendatust. Määruskaebus ja selle põhjendused
3. Hageja esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.
4. Hageja leiab, et hageja ja kostja vaheline vaidlus ei ole avalik-õigusliku iseloomuga ega ole tekkinud avalik-õiguslikust suhtest. Nii hageja kui kostja on eraõiguslikud isikud, kes on hagiavalduses nimetatud kaubaturul ostja ja müüja suhetes. Seega on tegemist omavahelisest majanduslikust suhtest tekkinud ärilise vaidlusega, mida on pädev lahendama just tsiviilkohus.
5. Hagiavalduse aluseks on asjaolu, et kostja on korraldamas võlaõigusseaduse konkursisätetele alluvat enampakkumist nr EE-2115 sõlmimaks jäätmete tarne lepingu mõne äriühinguga, nt hagejaga. Kostja kavatseb selliseid enampakkumisi korraldada ka tulevikus ja hageja kavatseb nendes osaleda. Enampakkumise võitjaga kavatseb kostja sõlmida tüüptingimustega tarnelepingud, millega lepingus nimetatud kaup antakse kostjale üle.
6. Kuna nii hageja kui kostja on eraõiguslikud juriidilised isikud, kes pakuvad müügiks erinevaid kaupu ja teenuseid (nt kostja toodab elektrienergiat, et seda müüa edasi lõpptarbijatele), ning tegemist on kostja majandustegevuse tarbeks kütuse hankimisega, on täiesti ebaloogiline, kui vastavast tarnest tulenevad vaidlused alluksid halduskohtule. Peaaegu alati asutatakse riigiettevõtted mingi riikliku tähtsusega ülesande täitmiseks või selle abistamiseks, vastasel korral puuduks riigil vajadus vastava äriühingu asutamiseks. Sellest ei saa aga automaatselt tuleneda, et riigiettevõtetega ei ole võimalik 4 pidada tsiviilvaidlusi. Hageja hinnangul tekib määruse kehtimajäämisel just selline kohtupraktika, mille järgi riigiettevõtetega ei ole ärialastest suhetest tekkinud tsiviilvaidluste pidamine võimalik.
7. Teiseks jääb määrusest mulje nagu sõltuks riigiettevõtetega tekkivatest ärisuhetest tekkiva vaidluse lahendamise pädevus peamiselt sellest, kas kaup või teenus, mille üle vaieldakse, on kuidagi avalik-õiguslike normidega reguleeritud või mitte. Hageja arvates piirab selline eristamine oluliselt turuosaliste võimalusi kaitsta ennast riigiettevõtete poolsete seaduserikkumiste vastu majandustegevuse läbiviimisel, arvestades juba kasvõi seda, et halduskohtusse pöördumine on oluliselt piiratum kui tsiviilkohtusse (vt nt kohtusse pöördumise tähtajad jm

-ist tulenevad piirangud).

1. Samuti on määrus vastuolus senise kohtupraktikaga. Käesolevaga mõneti analoogne vaidlus (milles ka kostja osales, kuigi kaebaja rollis) käis juba
2. aastal läbi Riigikohtust, kus Riigikohus leidis, et avalik-õigusliku suhte jaatamine ja sellel alusel tsiviilkohtu pädevuse eitamine ei saa toimuda kergekäeliselt, vaid halduskohtule allub vaidlus üksnes juhul, kui üks osapooltest täidab avalikku ülesannet. Iseenesest on avaliku ülesande täitmine võimalik ka eraõigusliku isiku poolt, kuid seda üksnes siis, kui talle on õigusakti või lepinguga antud volitus või pandud kohustus avaliku ülesande täitmiseks. Seega on Riigikohus asjas nr 3-3-1-49-12 (punktides 16-30) selgitanud, et kaugküttevõrgu kaudu soojuse edastamiseks soojusenergia ostmine ei toimu avalik-õiguslikus suhtes, olgugi, et kaugkütteteenuse osutamist reguleerivad avalik-õiguslikud normid (nt KOKS § 6 lg 1 ja hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p 1). Nii nagu eelviidatud Riigikohtu lahendis, ei ole ka käesolevas asjas andnud ükski kohalik omavalitsus ega riik kostjale üle avalik-õiguslikke ülesandeid. Kuigi jäätmekäitluse korraldamine on kohaliku omavalitsuse kohustus, ei saa sellest tuletada vastava avaliku ülesande üleminekut igale turuosalisele, kes jäätmekäitlusvaldkonnas tegutseb. Avalikõigusliku ülesande üleandmine eeldab sellekohast seadusesätet, haldusakti või halduslepingut. Hagejale ei ole teada, et kostja osas oleks selline seadusesäte, haldusakt või haldusleping olemas.
3. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-49-12 punktis 24 selgitanud, et avalikku ülesannet on võimalik täita ka eraõiguslikus vormis selliselt, et puudutatud isikute vahel tekivad eraõiguslikud suhted. Hageja hinnangul on see nii ka käesoleval juhul. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 26 leidnud, et võrguettevõtja poolt soojuse jaotamise ega ostmisega ei kaasne riigivõimuvolitusi ja seda isegi siis kui tegemist on turgu valitseva ettevõtjaga, kuna vastava positsiooniga kaasneb majanduslik mitte avalik võim. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleb sama järeldus teha ka hagiavalduses viidatud jäätmete tarne osas kostjale, kuna kostjal on küll majanduslik võim tsiviilõiguslike vahenditega dikteerida teistele turuosalistele äritingimusi (tulenevalt oma turujõust), kuid tal puuduvad avaliku võimu kandjale iseloomulikud sunnivahendid vastavate äritingimuste kehtestamiseks. Näiteks kui hageja rikuks kostjaga sõlmitud lepingut, oleks kostja sunnitud andma hageja lepingu rikkumise eest tsiviilkohtusse või rakendama VÕS-is sisalduvaid tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid.
4. Ülalmärgitud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-49-12 punktis 29 on Riigikohus selgitanud ka seda, et kui turgu valitseva ettevõtja tegevus rikub isiku (nt tarbija) õigusi, on tal võimalik oma õigusi kaitsta tsiviilkohtus. Hageja märgib, et KonkS § 16 reguleerib juba olemuslikult ettevõtjate vahelisi suhteid (ehk sisuliselt eraõigusest tulenevaid suhteid turuosaliste vahel), millest tulenevad vaidlused saavadki alluda peamiselt just tsiviilkohtulikule kontrollile. Ka KonkS § 1 viitab sellele, et nimetatud seadus reguleerib konkurentsi kahjustamist äritegevuses. Lisaks allutab KonkS § 78 turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega kaasnevad vaidlused tekitatud kahjude üle selgesõnaliselt tsiviilkohtule. Lisaks esitas hageja hagis ka tüüptingimuste tühisuse tuvastamise nõude võlaõigusseaduse alusel, milline vaidlus põhimõtteliselt ei saa alluda halduskohtule. Selle nõude tsiviilkohtule allumist määruses eraldi analüüsitud ei ole. 5 Menetluse edasine käik
5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada.
7. Maakohus on keeldunud hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel, leides, et hagiavalduse menetlemine ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse. Maakohus põhjendas, et kostja on Eesti Energia Aktsiaseltsi, s.o Eesti Vabariigile kuuluva energiaettevõte, tütarettevõte, ja hagiavalduse kohaselt on hageja õigusi käesoleval juhul rikutud avaliku võimu volituste rakendamisel. Kostja kui avaliku võimu kandja täidab olmejäätmete töötlemisel avalikku ülesannet (vt ka JäätS § 15 lg 5). Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on tegemist hankevaidlusega, mida on pädev lahendama haldus-, mitte aga tsiviilkohus. Lisaks saab hageja vastava kaebuse halduskohtusse esitada vaid juhul, kui hageja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu.
8. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole energiatootmine ja selleks vajamineva kütuse hankimine olemuselt avaliku ülesande täitmine (vt Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-3-1-49-12, p-d 26-29). Kostja põhitegevusalaks olevat elektrienergia müüki võib küll pidada avaliku teenuse (üldhuviteenuse) osutamiseks, kuid seda ei ole alust pidada avaliku ülesande täitmiseks (vt ka N. Parrest. Segadus mõistetes seoses avaliku võimu ülesannetega – Juridica, 2014, nr 10, lk 735-736). Seejuures ei oma tähtsust, et kostja emaettevõtjaks on riigi äriühing ning vähemasti teatud osa Iru elektrijaama jäätmeenergiaploki käitamiseks vajaminevatest jäätmetest saadakse korraldatud jäätmeveo käigus kokku kogutud olmeprügist. Korraldatud jäätmevedu ei ole kostja, vaid kohaliku omavalitsuse üksuste seadusest tulenevaks ülesandeks (vt JäätS § 66 lg-d 1 ja 2, § 70) ning puuduvad andmed, et mõni kohaliku omavalitsuse üksus oleks haldusakti või lepinguga volitanud kostjat nimetatud avalikku ülesannet täitma ning see seonduks kuidagi vaidlusaluse enampakkumisega.
9. Halduskohtu pädevusse kuuluva avalik-õigusliku vaidlusega oleks tegemist vaid siis, kui kostja poolt läbiviidav enampakkumine oleks reguleeritud avaliku õiguse normidega ja kostja täidaks avalikku ülesannet (vt Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-3-1-49-12, p-d 23; 02.04.2014 otsus nr 33-1-72-13, p 12). Kuna praegusel juhul ei ole tegemist avaliku võimu poolt kellelegi eri- või ainuõiguse (vt KonkS § 14) andmisega ega ka riigi või kohaliku omavalitsuse vara või muu piiratud avaliku ressursi käsutamisega (nt riigivaraseaduse §-d 14–745; nt Riigikohtu 24.03.2015 määrus nr 3-3-4-1-15, p-d 9-10; 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 14; 22.10.2009 otsus nr 3-3-1-66-09, p 18; 15.03.2006 otsus nr 3-3-1-5-06, p 16; 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p-d 11-15; 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, p-d 13-17), siis omab määravat tähtsust, kas kostja oleks pidanud korraldama vaidlusaluse enampakkumise VÕS-s sätestatud konkursi asemel (vt enampakkumise nr EE-2115 kutsedokumentide p 16.1) riigihankemenetlusena või mitte. Määruse põhjendustest (p-d 7-8) nähtuvalt ongi maakohus käsitanud vaidlusalust konkurssi sisuliselt riigihankena, millest tõusetunud vaidlused kuuluvad lahendamisele halduskohtumenetluses (vt

§-d 266–280). Maakohus ei ole siiski millegagi põhjendanud oma järeldust, et kostja oli praegusel juhul kohustatud järgima hankemenetluste läbiviimiseks kehtestatud nõudeid.

1. Eraõiguslik juriidiline isik on hankijaks ja seega kohustatud järgima RHS-s sätestatud korda vaid juhul, kui ta vastab RHS § 10 lg 1 p-s 6 ja lg-s 2 (s.o tööstusliku või ärilise iseloomuta ülesandeid avalikes huvides täitev isik – vt Riigikohtu 28.10.2013 otsus nr 3-3-1-43-13, p 17; 15.11.2010 määrus 6 nr 3-3-1-57-10, p 11) või RHS § 10 lg-s 3 (s.o võrgustikusektoris tegutsev isik) loetletud tunnustele. Kuigi Enefit Taastuvenergia OÜ ainuosanikuks on Eesti Energia AS, mille aktsiakapitalist kuulub 100% riigile, ei ole võimalik järeldada, et kostja oleks asutatud mingil muul eesmärgil peale majandustegevuse kaudu tulu teenimise. Seega ei ole kostja hankijaks RHS § 10 lg 1 p 6 ja lg 2 alusel. Enefit Taastuvenergia OÜ (või vähemasti Eesti Energia AS kontsern laiemalt) tegutseb Iru koostootmisjaamas põletatavaid jäätmeid soetades küll soojus- või elektrienergiaga seotud valdkonnas RHS § 83 lg 1 ja § 84 lg 1 tähenduses ehk oleks võrgustikuhankijaks RHS § 10 lg 3 tähenduses (sest jäätmete soetamise eesmärgiks on nende põletamisest saadava soojus- ja elektienergia tarnimine püsivõrkudesse – vt Riigikohtu 28.10.2013 otsus nr 3-3-1-43-13, p 14), kuid RHS § 90 lg 8 näeb ette erandi, mille kohaselt ei ole muu hulgas soojus- või elektrienergiaga seotud valdkondades tegutsev hankija kohustatud järgima RHS
2. peatükis sätestatud korda lepingu sõlmimisel energia tootmiseks vajaliku kütuse ostmiseks (vt Riigikohtu 13.02.2013 määrus nr 3-3-149-12, p 15) ning vaidlusalust enampakkumist ei ole reguleeritud ka muude avaliku õiguse normidega. Seega ei ole tegemist halduskohtus lahendatava hankeasjaga, vaid maakohtu pädevusse kuuluva tsiviilõigusliku vaidlusega.
3. Seoses määruse tühistamisega ja tsiviilasja saatmisega tagasi maakohtule ei määra kolleegium menetluskulude jaotust. Menetluskulud tuleb jaotada maakohtul menetlust lõpetavas lahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7