MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1428 Haldusasi Emmaste valla kaebus Vabariigi Valitsuse 22.06.2017 määr

§ 44lõigetest 4 ja 5.

Vaidlusalune määrus rikub kaebaja PS §-st 154 tuleneva enesekorraldusõiguse tuuma – kaebaja õigussubjektsust ehk kaebaja kui KOV-i olemasolu (

§ 44lg 4).

Samuti takistab määrus kaebaja avalike ülesannete täitmist (

§ 44

lg 5): allpool põhjendab kaebaja, et sundühendamise tulemusena moodustatava valla territooriumil osutatavate avalike teenuste üldine kvaliteet paratamatult langeb, suureneb ääremaastumine jne. On ilmne, et kaebaja jaoks on kaalul väga olulised õigused ja huvid ning kaebajale tuleb kaebeõigus võimaldada. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 8. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada

§ 121

lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

§ 4

lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. 3

1. Kohus leiab, et vaidlustatud määruse näol ei ole tegemist materiaalses mõttes haldusaktiga, vaid määrusega, mille vaidlustamine halduskohtule esitatava kaebusega ei ole võimalik. Kohalikul omavalitsusel on aga õigus PSJVKMS § 7 alusel esitada Riigikohtule taotlus sellise määruse kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja argumentidega, et tegemist on üldkorraldusega, ei saa nõustuda. Tõsi, varasemas kohtupraktikas (RKHKo nr 3-3-1-31-03) on teatud liiki Vabariigi Valitsuse määrustele omistatud materiaalses mõttes haldusakti iseloom, ent määrus, millega Vabariigi Valitsus otsustab haldusterritoriaalse korralduse, ei ole kohtu hinnangul sellise iseloomuga. Eelviidatud Riigikohtu lahendis käsitletud Vabariigi Valitsuse määrusega seati teatud avalik-õigusliku iseloomuga kasutuspiirangud konkreetsele maa-alale, sisuliselt oli tegemist ühe konkreetse asja avalikku kasutamist reguleeriva eeskirjaga. Haldusterritoriaalse korralduse kehtestamine on oluliselt abstraktsema iseloomuga ning vastavaid norme tuleb käsitada üldnormidena. Ka ei mõjuta haldusterritoriaalne korraldus kitsalt asjassepuutuvaid KOVe ja selle elanikke, vaid kogu Eesti elanikkonda. Kohus möönab, et määruse ja üldkorralduse eristamine võib sageli olla keeruline, ent siiski tuleb tähele panna, et neil juhtudel, kus formaalselt määrusena kehtestatud õigusakti on materiaalses mõttes üksikaktina (üldkorraldusena) käsitatud, on vastav kohtupraktika olnud kantud vajadusest luua võimalus sellisest aktist tulenevate piirangute ja kohustuste tõhusaks vaidlustamiseks. Näiteks seonduvalt looduskaitseala kaitse-eeskirjast tulenevate piirangutega juhul, kui kaitse-eeskirja käsitada määrusena, peaks füüsiline isik sellise piirangu õiguspärasus kahtluse alla seadmiseks esmalt käituma seda piirangut rikkuvalt ning seejärel taotlema piirangunormi kohaldamata jätmist, vaidlustades rikkumisele reaktsioonina antud haldusakti või väärteokaristuse. Sellest seisukohast vaadates on käesoleva juhtum samuti erinev. Nimelt on kohalikul omavalitsusel enda isekorraldusõigust rikkuva üldnormi vaidlustamiseks ette nähtud eriline kohtu poole pöördumise õigus, mis tuleneb PSJVKMS §-st
2. Sellise erilise kaebevõimaluse olemasolu õigustab kohtu hinnangul käesolevas asjas vaidlustatud määruse käsitamist ka materiaalses mõttes määrusena (üldaktina).
3. Kuivõrd kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, ei ole kaebuse rahuldamine võimalik. Halduskohtule esitatud kaebus on seega perspektiivitu ning see välistab esialgse õiguskaitse kohaldamise. Eeltoodust tulenevalt tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 4